R, 2825. päev: lennuk!

Päeva nael on vaatepilt, kuidas suur kaubalennuk katkestab lähenemise. Kui tuul on umbkaudu kirdest, näen ma kontoriaknast lähenevaid lennukeid (umbes 1½ km kaugusel), algul silmanurgast või mürinat kuuldes, ja eks ma huvist ikka vaata, mis ja kelle lennuk.

No vat. Läheneb siis siinmaise kaubafirma B747 ja, nagu ikka, kaob naaberhoone taha.

Siis mõni minut hiljem näen silmanurgast, et lennuk on hoopis ebatavalises kohas karjamaa kohal (st mitte hoonekõrvase karjamaa kohal, eks ju – muidu teaks loost kogu maailm ja teie seda siit ei loeks, ega –, vaid paistab madalal üle karjamaa, 5 km kaugusel). Lennuk on maast nii 400–500 m kõrgusel, mis suure B747 jaoks on vähevõitu (B747 tiivaulatus on 60 m), keeramise pealt umbes 30° vasakule kaldu ja ninaga umbes-täpselt minu poole. Kohe seejärel tõuseb üsna järsku kõrgemale, nii et näen lennuki kõhualust, kui on jälle ninaga lennujaama poole, näen firma kirju – sama firma lennuk kui mida nägin hetk tagasi.

Selmet hakata jändama fotokaga, raban hoopis lahti flightradar24.com-i, et äkki on lennuki trajektoor veel olemas (reaalajas trajektoor üldiselt kaob, kui lennuk jõuab lennuväljale). On, ja sealt näen, et lennuk tegi tiheda, ainult umbes 1 km raadiusega täistiiru üsna madalal üle kesklinna. Seejärel lendab lennuk lennujaamast põhja poolt mööda, teeb pika pooltiiru ja läheneb teisest otsast. Kohe seejärel läheneb Flightradari järgi ka teine sama firma B747 – avan selle trajektoori ja ka see on katkestanud lähenemise teisest otsast, umbes samal ajal, aga lennuväljast mitte 7 km, vaid nii 20 km kaugusel ja ilma selliste dramaatiliste madaltiirudeta.

* * *

Siis on mul siia ammust ajast kirjutatud märkmeks sõna „fotonipud”, aga ma enam ei mäleta, mida see tähendas. „Nipud” tähendab muidugi ‘nipid’; selle uudissõna leiutas tudengiühingu kaaslane, kodumajandustudeng, kes kirjutas ajakirja kodumajandusnippide artikli, aga tegi huvitava näpuvea, ning toimetaja mõtles, et ehhee, tore sõna, jätame sisse.

* * *

Võtan uueks bussiraamatuks klassika, Hans-Werner Goetzi „Leben im Mittealter”. See on küll kohati vanavõitu (1986), aga väga-väga hea. Jutustab vara- ja kõrgkeskajast, mis ajastut Eestis nimetatakse veel esiajalooks ja millest kirjalikke teateid ei ole, sest kirjakunst ja muu Euroopa jõudis kohale alles kõrgkeskaja keskel.

Goetz oli seesama ajaloolane, keda pikalt intevjueeris Der Spiegel 2013 keskaja erinumbris ja kes usutluse lõpetanud küsimuse peale, kas ta tahaks elada ise keskajal, kui seda kord juba nii hästi tunneb, vastas konkreetselt: „Ei.”