Väntan kohe hommikul panka küsima, mis on lahti mu pangakaardiga. Pärast telleri helistamist kuhugi ja väga pika klaverimängu kuulamist saame vastuse, et mu kaardiandmetega on püütud teha kahtlasi tehinguid ja kaart on blokeeritud. Saan ka teada, et mulle saadeti selle kohta üleeile kiri, mis parimal juhul ootab täna postkastis või pahimal juhul saabub alles umbes teisipäeval, sest esmaspäev on püha. Mu sularahatagavara on 20 € (mille olen hoidnud erakorralisteks vajadusteks) + ebamäärane hulk münte (osa neist numismaatilise väärtusega mälestus-kaheeurosed ja siis väike rahapada vaskmünte, mida halvimal juhul viskab bussijuht aknast välja, nagu räägib siinse eesti kogukonna linnalegend, sest 1- ja 2-sendiseid antakse küll poes tagasi, aga nendega midagi teha ei ole, sest kes viitsib maksmisel nendega jännata ja automaadid neid ei võta ja sobivat korjanduskarpi ei ole ka teele juhtunud). Seega võtan pangast kontolt sularaha, mida tegin viimati... uhh, kesse enam mäletab... üle kümne aasta tagasi, kui mul oli Eesti konto Tallinna Pangas ja sellel ei olnud alguses deebetkaarti. Või, on second thoughts, vahest käisin Tallinna Panga kontoris ainult sularaha sisse maksmas (ei mäleta, et seal oleks olnud internetipanka ja ma teinud sinna ülekandeid), seega viimane sularaha väljavõtt pangast, mida kindlalt mäletan, oli aastal 1991.
Kästakse isiklikult helistada otsekohe panga kaardikeskusse, mida teengi ja sealt seletatakse asi uuesti üle ja küsitakse, kas kaardi võib sulgeda. Mis üle jääb. Lubatakse „kümne tööpäeva jooksul” saata uus kaart. „10 tööpäeva” ja siinse posti „kiirus” tähendab, et olen kohaliku pangakaardita poole novembrini!!
Pärast muidugi mõtlen, et äkki tundus kaardikeskusele kahtlase tehinguna see, kui üritasin enne reisile minekut võtta automaadist hunnikut sularaha, aga vajutasin valet nuppu, et nagu krediidist (masin esialgu soovitud summat kontolt ei andnud ja krediidist ma ei tahtnud), ja siis oli näha, et järgmised kaks nädalat tehti kõik tehingud kuskil Lõuna-Prantsusmaal. Kahtlane, kas pole? Kaardikeskuse väitel oli viimane tehtud tehing 22. X kohas Les Deux Garçons; kinnitasin, et selle tegin mina ise. (Les Deux Garçons on natuke närtsinud eksklusiivne restoran Aixi paraadtänava ääres, kus ma tol õhtul olin umbes 15 sööjast noorim maksev klient. See lugu on Aixi-blogis veel kirja panemata, aga kindlasti tuleb. Saksakeelne reisijuht „Provence” kiitis kohta taevani ja ainus, mis mind seal impresseeris, oli teenindamise kiirus, nii et põhiroale ja magustoidule läks vähem aega kui ükspäev lõunaks tänavakohvikus.)
Helistatakse Itaaliast ja küsitakse, kas ma olen tellinud takso. Ei ole, vähemalt Itaaliast mitte.
Uskumatud seiklused jätkuvad. Käin pärast tööd ostmas kuukaarti, seejärel 222. bussiga Ilusa Tähekese ostukeskusse ehk siinmaisesse rokalmaresse. Ükspäev uurides, kuidas sinna saab, leidsin 222. bussi sõiduplaani (pdf), kus oli tõesti kirjas, mis peatustes see inimesi ainult peale võtab või maha laseb. Neis peatusis endis muidugi ei kriipsugi.
Rokalmaresse oli vaja minna seepärast, et tuvastasin seal olevat ühe umbes viiest mu mobiilifirma teenindusest. (Riigi üks suurimaid mobiilifirmasid, ärge arvake midagi, et mingi nurgatagune.) Vahetama lepingutüüpi sellise vastu, kus on andmeside maht piiramata.
Kuigi teenindaja sattus olema täpselt selle tütarlapse nägu, kes mind lasteaias kiusas, saime jutud räägitud üllatavalt kaugele prantsuse keeles. Selgus, et ega vahetada niisama saa, ainult koos uue telefoniga, mis maksab 0 €. Imelik äriskeem, aga eks teisalt ma maksin eelmise arvega umbes poole juba kinni. On siis tagavaraks.
Seejärel linna ja Kõrgmetsa maksimarketisse, sealt sööki ja, maruraske kott näpu otsas ja hõlmad valla (sooja on 16 °C), jala tagasi. Kaalusin ära: uskumatud 13,7 kg. Ei mina tea, mis seal nii palju kaalus. Äkki oli kaal rikkis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Oi kui lustakad seiklused sul j2lle. Meil ka siin tuleb vahel ette, et suletakse asja eest teist taga inimeste pangakaardid ning kui nood helistavad koduriiki panka, 6eldakse, et neil oli kahtlus, et kaart on varastatud. Sest ega see ju ei ole v6imalik, et yks iirlane v6i britt ise omal vabal tahtel Austraaliasse l2heb. V6i kui l2hebki, siis aasta hiljem netis endale lende Balile v6i Taisse broneerib...v6imatu.
Hea, et Eestis sellist pornograafiat yldjuhul ette ei tule.
Kyll aga on t2ielik pornograafia see, kui juhtud 2ra kaotama Swedbanki koodikaardi ja tahad siis seda uuesti tellida. ID-kaardiga vist ei oleks v2ga lugu, aga ilma selleta peab k2ima v2lisriigis notari juures, kes vormistab avalduse, et "tere, soovin uut koodikaarti saada". Peale seda tuleb see saata Swedbanki. Nemad kylmutavad k2ttesaamise hetkest su arve ja saadavad vastu t2hitud kirja koodikaardiga, mis toimetatakse siis isiklikult kulleriga k2tte. Siis tuleb k2ia uuesti notari juures ja kirjutada-kinnitada kiri, et "sain k2tte". Ning kui see on j6udnud Eestisse Swedbanki, avavad nemad su arve uuesti. Ma seda kirjeldust lugesin, tekkis hetkeks tunne, et loen anekdooti. Aga ei olnudki anekdoot, p2riselu oli. 6udne kiusatus oli neile vastu saata kiri, et odavam ja lihtsam on vist Austraaliast kohale tulla, mis? Sain suu peetud ja nyyd ei saa Eesti kaardiga makseid teha ega ka kontoj22ki vaadata. Kui peaks juhtuma, et hirmus rahah2da, eks ma siis l2hen ja proovin raha v2lja v6tta...kui tuleb sealt midagi, siis tuleb, aga kui ei, eks siis peab ilma hakkama saama :)
Post a Comment