P, 1410. päev: keelekursusele!

Pühapäeva hommiku puhul jala jaama. Ausalt öeldes ei tulnud ma selle pealegi, et sõita taksoga. Esiteks on pühapäeva hommikul takso tulek pisut kahtlane [nagu juhtus 23. VI hommikul kell viis, kui mu vend tahtis sõita lennujaama] ja teiseks on jaama ainult 3 km, olen harjunud seda vahet käima jala, ainult pisut mäkke, pisut mäest alla, ümber nurga, üle silla ja kohal. (Kui kaks nädalat hiljem tagasi tulin, sadas vihma ja tulin siiski taksoga, et te teaksite.)

Siis rongiga Pariisi, kus läheb kõik üle ootuste ludinal. Nimelt eks olnud nädala sees uudiseid, et Euroopa pealinnades, sh Pariisis, tahavad pätid korraldada suure ilmkäraka. Metroos käib paksult inimesi, mitte ainult vanades kirikutes ja malmist torni otsas. See oli umbes teisipäeval; täna, pühapäeval, näen rahulduseks, et jaamas automaatureid ei paista. Hea märk (nad on seal korda valvanud ka rahulikumatel aegadel).

Olin koostanud mõttelise kava, kus hindasin liikumist jaamast metrohu minuti pealt ja seda, kui kaua tuleks enim metroos oodata, sõita, ümber istumisel ringi ronida, sõita ja Lyoni jaamas perroonile kõndida. Pessimaalhinnangu järgi pidanuks jõudma, aga 57 minutit tundus ikkagi liiga vähe, et jõuda suurlinnas Pariisis jaamast A 4 km kaugusele jaama B. No ja tegelikult läheb ludinal, olen ühest rongist teise jaama perrooni peal 25 minutiga, nii et pean koguni veerand tundi ootama, millal öeldakse, mis teelt rong väljub. Ainsad tõrked plaanis oli ettenägematu saba piletiostul (aga leidus lahke vanamees minu ees, kes oli automaadist ostnud tema jaoks vale pileti, mille mulle müüa pakkus) ja see, et kiireim viis jõuda kohvriga väravast läbi metroosse oli hiivata kohver õlale. Pariisi metroos päris selliseid munalömasteid ei ole nagu Moskva metroos, aga enda ees või järel tassitava kohvri arvab värav siiski teiseks inimeseks ega lase läbi. On ka eraldi värav, aga selle peab avama inimene, kes muidugi kohe värava kõrval ei passi, nii et kiirem on teha pisut jõu ja ilu numbreid.

Pariisi metrood on alati huvitav vaadata.

Ostsin meeltesegaduses piletid I klassi, sest need olid kokku ainult mingi 5 € kallimad kui II kl piletid; rong põrutab edasi Marseille'isse ja I klassi seltskond on ka vastav. Minust tagapool istuva onkli kohvris on kahtlemata kullakangid või muud väärisesemed, sest iga kord, kui keegi ta kohviriiulil olevale kohvrile läheneb alla meetri kaugusele, vahib ta sinnapoole põletava pilguga (ja mõnikord kiikab istme tagant välja ka muidu). Muidu on sõiduplaan tore, sõiduaeg kolm tundi, esimene peatus Avignon, siis 20 min pärast Aix, siis kohe Marseille, lõppjaam. Enamik teest on niisama kolmesajaga uhamine.

(Edasi rutates mainin ka, kuidas 23. X tagasisõidu teisel rongisõidul istus teisel pool akna all umbes minuealine koorilaulja, kes ei teadnud järgmisi elutõdesid: 1) õhku läbilaskvad kõrvaklapid kostavad läbi; 2) kui kõrvaklapp on kõrvas, on inimese tekitatav hääl hulga valjem kui see, mida ta ise arvab; ja 3) üksiku koorilaulja esitatav partii kõlab hoopis teistmoodi kui kogu koori laul kokku. Lehvitatavalt noodilt nägi loo pealkirja alguses sõna Miserere ja seda tema ina väga kindlasti ka oli. Keda rahuldab monosalvestus, võin anda rongi helipilti kuulata. Igatahes kogu vaguni tagaotsal oli väga lõbus, mis jäi muusikul teadmata, sest tal oli nina noodis.)

Viimane teeots Aixi jaamast linna on bussiga, kuhu mul on pilet olemas. Näen pisut maastikku. Ilm on tuuline ja tibutab. Bussijaamas on viit psühhiaatriahaiglasse. Veeren hotelli, sean end sisse (broneering kehtib! teine krediitkaart toimib ja selle PIN-koodi mäletan!! internet on!!!) ja proovin läbi järgmise kahe nädala koolitee. Siis kiire tiir linnas ja õhtusöök.

Algamas on kaks nädalat teadmatust. Kursuse- ja Aixi-muljed on eraldi blogis, kuhu tuleb asju veel tagantjärelegi.