Enne kukke ja koitu vallamajas. Juba ukse ees näen inimesi, A4 näpus. Kuigi tunnen end pärast kursust prantsuse keeles julgemini kui varem, ei mõista ma ikkagi rohkem suhelda kui lugeda vastuvõtus ankeedi servast pealkiri ja küsida: „Ici?” Selle peale tädi noogutab, sirutab käe, võtab mu ankeedi, kontrollib, et allkirjad on olemas, ja tänab.
Nagu mainitud, läks seetõttu, et enne keelekursusele minekut ei saanud pangaautomaadist võtta sularaha otse kontolt, vaid ainult krediidist, vett vedama plaan minna novembri alguse pikaks nädalavahetuseks (nädalavahetus + riigipüha + veel üks ametlikult vaba päev) Eestisse. Kavandasin võtta paar vaba päeva kuskil novembris, et see puudujääk ära õiendada, aga arvake, mis täna selgub? – Et mu selle aasta puhkuselimiit on läbi ja enne ei saa kui alles jõulu ajal! Brr...
See ka ei lohuta, et novembri algul on Pariisi fotomess, aga kui seda linki panen, näen, et samas kohas on nädal varem ka šokolaadimess. Mmm...
Kui õhtul töölt tagasi jõuan, möödun trepikojas rahvaloendajast, kes parajasti naabriga vestleb. Minut hiljem on ta minu ukse taga ja äsja omandatud sorava prantsuse keelega kinnitan talle, et „j'ai... porté... [umbmäärane liigutus kätega, vallamaja suunas] ...à la mairie”. – „À la mairie?” küsib ta rõõmsasti üle (ja ma mõtlen, et võib-olla ei ole prantsuse keeles vestluskaaslase viimaste sõnade kordamine ehholaalia, vaid võimalus küsida oletust sõnumi sisu kohta ilma telepaatiata). Vanamees kirjutab korterinumbri reale arusaamatu lühendi BO, küsib, kas ma olen see, kelle nimi seal kirjas, ja läheb minema.
Aga muidu oli täna postkastis vallavalitsuselt kiri, et nad on jõudmas internetti, ja kirjas oli kahest vajalikust salasõnast esimene. Teine saabuvat teises kirjas paar päeva hiljem. Ei imestaks, kui seda tooks kullerina vana konspiratsioonimeister Viktor Kingissepp.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment