Hommikul raske ülesanne kirjutada kaastundekiri, siis käin linnas viimaseid reisiettevalmistusi tegemas (nt ostan juurde mälukaarte). Mõnetise ehmatusega näen, et mu pangaautomaat tunnistab täna ainult krediiti, otse kontolt võtta ei luba. Ajast ette rutates mainigem, et see käivitab pika sündmuste ahela, mille tulemus on see, et ära jääb ka novembri alguse pikaks nädalavahetuseks plaanitud Eesti-reis. Which is not nice.
Päike paistab ja linnapark on ilus värviline. Harjutan uue seebika käsitsemist.
Paar nädalat tagasi kadunud kaardi leidsin üles. Nagu oletatud, oligi see millegi vahel – eksponomeetri karbis oli ülemine ja alumine pool, oli sattunud nende vahele.
* * *
Õhtu film on The Mummy Returns, mis on veel arutum kui eelmine muumiafilm ja mille lõpus on elavast muumiast Imhotepist juba täitsa kahju (ta kõik nutab ja). Komöödia poolest on naljakaim Imhotepi ja meespeategelase otsustav kahevõitlus filmi lõpus, mida mõlemad sooritavad kiretult nagu kirurgid plaanilist lõikust (et siis film hakkab lõppema, ah, siin on sobiv ruum ja käepärast imelikke külmrelvi, peame maha ka väikese kahevõitluse). Kui filmi positiivne mees- ja naispeategelane iga hingetõmbe ajal teineteist ei musitaks, võiks arvata, et film on nooremale koolieale; eks musitamisega püütakse filmi söödavaks teha ka põhikoolilastele. Miks filmi aga leiutati lugu positiivse ja negatiivse naispeategelase iidsest vaenust, seda ei tea mitte keegi. Küllap saanuks filmi panna iluvõimlemist ilma selletagi. Negatiivne naispeategelane kuulub nende naisterahvaste hulka, kelle jaoks peaks kaamera taha seina peale olema suurelt kirjutatud, et nad ei naerataks, sest sellega kaob kogu nende kenadus. Küllap see aga oligi taotluslik, sest kurjam peabki ju olema eemaletõukav, isegi enne seda, kui ta seletamatult jaburalt, aga püsivalt hukkub.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
"...seletamatult jaburalt, aga püsivalt hukkub."
Naersin kümme minutit järjest ja ühtlasi meenus Gerald Durrelli surematu kirjeldus korpulentsest ooperilauljannast, kelle keha pärast "kaljult" allahüppamist veel paar-kolm korda üle dekoratsioonide serva nähtavale ilmus, süüdlaseks liiga suur kuhi kukkumist pehmendavaid vedrumadratseid.
1980. aastatel ilmusid „Pikris” järjejutuna Sulev Nõmmiku mälestused, ka temal oli „Tosca” lavastusest Estonias üht-teist meenutada. Mu vanaema, kohanäitajatest sõbrannade tõttu usin teatriskäija, olevat samuti näinud, kuidas end sügavikku heitnud peategelase kleidiserv jäänud kaljunukale paistma.
Samas Nõmmiku mälestustes oli ka lugemisväärt meenutus korralagedusest balletinumbritega ilustatud oktoobripühaaktusel, umbes nagu et eesriide ees seisnud automaatidega sõdurid valvel, siis eesriie tõusnud ja publik võinud näha katkendit „Luikede järvest”, ikka automaaturitega esiplaanil.
Post a Comment