P, 1411. päev: toibumine

Nagu nutikamad püsilugejad juba teavad, tähendab paus siinse blogi ilmumusel seda, et olen põhilisest asukohariigist, millest jutt käib, ära. Seekord ei olnud ma puhkusel, vaid keelekursusel, mis oli väsitav, aga talutavam ja kasulikum, kui olin arvanud. Üritasin pidada kohapeal spetsiaalset blogi, aga õppekoormuse (eriti teisel nädalal) tõttu jäi kirjutamine lünklikuks ja sinna tuleb täiendusi veel (eriti selle järel, kui Lightroomist ilmub uuendus, mis paneb seda tunnistama uue seebika RAW-faile – esmaspäeval saan teada, et see on tulevane versioon 3.3).

Asukoht Lõuna-Prantsusmaal võib tunduda küll ohohoo, aga kui sinna juurde lisada kuni kaheksa tundi intensiivset keeleõpet päevas, siis on õhtul ainus mõte, et saaks aga ükskord unele. Veel lisagem juurde asjaolud, et parajasti käis Prantsusmaal streik ja näiteks hulk lähironge ei sõitnud (mille pärast jäi käimata ühel vabal pärastlõunal paarikümne kilomeetri kaugusel Marseille'is); nädalavahetuse iseiseval mägimatkal oli vine ja Vahemeri jäi mäe otsastki nägemata; mis siis, et Provence'is paistab päike 300 päeva aastas, ülejäänud 65-st enamik on oktoobris, isegi torm oli; ja see tühine seik, et reisile asumise eelõhtul ei töötanud mu panga automaatides otse kontolt raha võtmise võimalus, krediitkaardilt oli makstud juba rongipiletid ja muid asju ning kuupäev, mil algab uus krediidiperiood, on ebasobivasti just vahetult pärast reisi, nii et streigi pärast pidi arvestama võimalust, et kaardil oleks nii palju vabu vahendeid, et vajaduse korral saaks osta uue tagasisõidupileti.

Kooli korraldatud meelelahutusest osalesin petangi ja Prantsuse veinide tutvustusel ning linna turismibürooga kahasse korraldatud ekskursioonil Alpide serva mägikanjonisse. Petangis sai nipi kätte umbes poole tunniga ja edasi läks karmiks andmiseks (punktiseis oli ammu segi), kuni vastasmeeskond väitis, et kokkulepitud 30 punkti piir on käes, lõpetame mängu ära. Kohaliku kulinaariaga oli mahti käia tutvumas ainult kolmel õhtul ja kahel lõunal. Prantsusmaal „South Parki” täisjaod ei paista (nii et 20. oktoobri jagu näen alles novembri keskel).

Ilma poolest oli vihma ja päikest ning kolmel soojal õhtul lendasid koguni nahkhiired. Kõige külmem oli üks hommik umbes 5 °C ja kõige soojem vist 22 °C, rühmakaaslastest mitu käis salliga, aga ainsat läkiläkit kogu reisil nägin tagasiteel Pariisis. Veendusin, kui mugav ja peenelt timmitav on praeguse jope tuulutussüsteem (tõmblukuga pilud küünarvarte taga).

Päevas käisin 16. skp peetud 24-kilomeetrist jalgsimatka arvestamata keskmiselt 6 km. Koolitee oli 1,3 km pikk, aga et Aixis olid mu nähtutest kõige aeglasemad jalakäijafoorid – pärast nupu vajutamist tuli roheline umbes kolme-nelja minuti pärast –, siis kestis koolitee üle 20 minuti. Muidu linn oli vaikne, suure muistse ja elava vanalinnaga, rentslid iidse kombe järgi keset tänavat.

* * *

Täna käin enne kahtteist Kõrgmetsa maksimarketis. Kahtlus, kas ikka on lahti, kummutub, kui näen poolel teel vastu jalutamas poekotiga inimest. Ostan muu seas prantsuskeelse filmi, kus Louis de Funèsi kehastatav tegelane maskeerub rabiks. Õhtul siis see ja vana lemmik Airplane! (1980).

Eile õhtul naastes leidsin ukse alt sisse pistetud rahvaloenduse paberi, mille ma seekord pärast täitmist ka arhiivi jaoks skannisin. Lootsin, et tuleb täna (tagasi peab olema 24. skp, seisab paberil) vanamees lehe järele, nagu see on olnud seni, aga ei tule. Tuleb homme ise viia vallamajja.

Veel oli tulnud ka mobiiliarve, täitsa enneolematult on tähtajani veel neli päeva. Septembrist kolm nädalat kasutasin täie auruga 3G-telefoni ja nüüd siis tean, mida mu lepingu järgi megabait maksab (varem olen kasutanud telefone, kus andmeside oli aeglane ega seda olnud arvel eriti märgata). Ei ole just nii kole kui andmeside välismaal, aga köhatama võttis küll. (Eriti lahe oli see, kui nähtavasti oli ühel ööl mingi andmeside asjavärk peale jäänud ja iga mõnekümne sekundi järel nii 360 baiti alla laadinud. Iga kord kajastub arves eraldi reana ja neid on kahes tulbas kaks lehekülge, mis nali on küll kokku läinud maksma ainult 0,35 €, aga no edaspidi olen hoolikam.) Lohutasin end sellega, et see ei ole siiski suurim telefoniarve mu perekonna ajaloos. Homnepäev lähen teen lepingu ringi.