Nagu feisspukis ja messengeris mainitud, tegelen praegu ekstreemspordiga, üritades kontakteeruda siinmaise fotofirmaga meili kaudu. Saksa firma, kes neid oma esindajatena soovitas, märkis ka, et kui probleeme tekib, pöördugu kohe nende poole, mida ma siis olen reedest saati mõelnud teha. Täna siis edastan reedel saadetud meili uuesti, koos teatega, et kuna põle vastust saand, siis kirjutan uuesti; tuleb täna siis vastus, et ka nemad on olnud pärast photokina koomas. Elame-näeme.
See praegune köhaviirus levib päris hästi, sest täna on töömaja pealt mitmest nurgast kosta paukumist. Täna on mul juba täitsa terve tunne, nii et võtsin jopel koguni voodri seest, mille olin vist neljapäeval sinna pannud. (Praegune jope on nn kolm-ühes-jope, st 1) jope eraldi; 2) fliis eraldi; 3) fliis jope voodriks. Jopega tuli kaasa suhteliselt õhuke fliis, aga varasem fliis on samuti tegumoega, et käib jope voodriks, aga on oluliselt paksem. Niisiis sobib see siis eriti külma ilma jaoks.)
Õhtu film on The Mummy (1999), mida ma varem täies pikkuses hoolikalt vaadanud ei ole. Kuigi vaatemänguline ja silmailuline, on film egüptoloogilisest, entomoloogilisest ja füüsikalisest vaatenurgast suur puterdamine (nt Teebas püramiide ei ole, surnute linn on valel kaldal ja nii suur puhtast kullast raamat, mida naispeategelane käes hoiab, peaks kaaluma umbes 130 kg, pealegi ei tuntud 19. dünastia ajal veel köidetud raamatuid). Põhikurjamist, elavast muumiast Imhotepist hakkab lõpuks lausa kahju. Kerge meelelahutus, ühesõnaga. Alatine lõbu on aga, nagu ikka, selles, et Imhotep on nii sarnane ühe Eesti-naabriga, et me seda naabrit isekeskis Imhotepiks nimetamegi, ja viimasena hukkuv pahalane meenutab välimuselt Viktorit, keda me südamest vihkasime.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment