Ostan keelekursusele mineku ja sealt tuleku piletid. II ja I klassi hinnavahe on ainult paar eurot, niisiis eelistan muidugi I klassi üksikkohta, kus saab kõik viis tundi mõnusasti lebotada ja, nagu viimati Pariisist tulles, magades rinnaesisele tatti nõristada nii, et keegi ei näe. Pariisis peab ümber istuma nagu mister Bean puhkusele minnes, aga eks seal ju käi metroo. Tagasiteel on ümber istumiseks aega kaks tundi.
* * *
Üks minut enne kohustusliku tööpäeva lõppu (mis on reedel tund ja veerand varem kui E–N) saab kogu eesti rühm meili, et tulge otsekohe osakonnajuhataja kabinetti. Senine kogemus on osutanud, et kui ülemus käsib tulla otsekohe enda kabinetti, aga põhjust ei ütle, siis see head ei tähenda. Siin oldud 4½ aastaga on seda juhtunud kaks korda, ükskord loeti moraali, et me maja töötajaid ikka tervitaks, ja teine kord teatati kolleegi ootamatust lahkumisest.
Panen „pliiatsi lauale” (st lukustan arvuti) ja torman kohale. Peagi saabuvad ka ülejäänud ja eesti rühm on kohal in corpore. Osakonnajuhatajal on pooleli telefonivestlus ja selle paari minuti jooksul arutame isekeskis muidugi, et mida me nüüd küll oleme teinud. Ent selgub, et asi ei ole sugugi hull, lihtsalt on vaja tingimata täna õhtul tõlkida 3 lk tõenäoliselt rasket dokumenti.
Pilgud rändavad ringi ja tunnen tähelepanu koondumist minule. Kes see oli, kes siis, kui meilt meelisvaldkondi küsiti, muu hulgas just selle teema üles andis? Kes alles täna hommikul meenutas eelmist töökohta, kus kõige raskemad asjad anti talle? Nii et omad vitsad peksavad, nagu see elus ikka on!
Aga tõlge valmib vähem kui pooleteist tunniga, saadan selle toimetajale ning astun õhtule. Mitte kuigi heas meeleolus, sest olen külmetunud ja pea lõhub valutada, mis minu puhul on haruldane seisund. Nii ütlesin täna ära homsest ekskursioonist Volgogradi sõpruslinna. Juba ka eile, nii et täna olen isegi tööl manustanud Coldrexi. Täna oli see faas, kui nina jooksis nii, et tilkus lauale ja taskurätte ei saanud taskusse toppida, olid toanaabri pilgu eest raamatuvirnaga varjatuna niisama laua peal käepärast.
Äraminek kestab üle kahe tunni nagu prantsuse härrasmehel, kuigi pisut teistlaadset trajektoori pidi. Esimeseks suundun (on tipptund ja sõit kestab kaua) kesklinna uudistama uut rõngasplaneedi nimelist elektroonikakaubamaja, kas seal on uue seebika akusid (milleks muidu plaanisin sõita laupäeval T-sse). Kaubamaja ongi suur ja uhke, vähemalt sama suur kui T. analoog. Leian, et sarnaseid akusid on kolme marki, aga kuidas saada teada, mis marki aku on fotokas, mis on taskus, aga mida ei taha välja võtta? – Vastus on lihtne: telefon ja Google! Pärast on paar tundi põnevust, aga Google teadis ka seekord.
Siis plaanin käia jaamapoes, mis jääb mugavasti tee peale. Seal sees on meeletu rahvas ja uudisena kuri turvamees, kes käsib jätta koti ukse juurde; no tere, talv! Et suvaline poekülastaja mu koti sealt kaasa haaraks?! Kõrgmetsa maksimarketist ei jaksa tagasi jalutada, niisiis vaja käia Kirikmäe prismas. Ootan kaua bussi, peatuses kõik suitsetavad, toss kandub allatuult, astun lähima suitsetaja suitsuviiru vältimiseks sammu edasi. Mis oleks sobilik tagasitegemisviis? Peeretada? (Vabas õhus ja elava liiklusega tänava ääres ei toimiks.) Füsioloogiliste efektidega näkku aevastada, mis oleks praeguses terviseseisundis kui varnast võtta? (Kahjuks tuleb seda teha väikeselt kauguselt ja see eeldab täpset ajastamist, et mitte eksponeerida koomilist aevastuseelst nägu.)
Kirikmäe prismast on vaja taskurätte. Mis tore, leidsin ükspäev korterist kolm pakki, hea töö juures kasutada, muidu korteris saab kasutada majapidamispaberit, millel on teatud eeliseid, nt ei lagune niiskena laiali ega vaju nätskeks nutsuks; aga siis saabus külmetus ja need kolm pakki saavad kohe otsa. Sisenedes paneb kott väravad karjuma, nagu see juhtus ka eelmine kord; seekord tahab turvatädi uurida, milles asi. Kaevame üheskoos kogu kotisisu läbi ja paneme ükshaaval värava juurde; ta sulatab asju kilekottidesse, et pärast kassas hea näidata, et näe see mul poes lihtsalt kaasas. Selgub, et väravad rõkatavad bussiraamatu peale; nagu pärast leian, on selle tagumise sisekaane vahele kleebitud metallist turvariba!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment