Eile selgus veel, et üks eesti kolleeg olla kohalolekutabelist juhuslikult näinud, et ma olen märgitud keelekursuse ajaks kohalolijaks, mistõttu kellan kohe vahetule ülemusele (kes saab sinna kirjutada), kes küsib, aga kas mul on lähetus taotletud. Mina vastu: „.........” (mõtlik vaikus); taotlen kohe. Igaks juhuks käsib koolitustega tegelejalt küsida, kas midagi on veel vaja. Ei ole, vastab see. Lähetus kinnitatakse tänaseks ka ära.
Eile oli mul veel tunnine küsitlus siseauditi korraldajaga, kes uurib, mida me arvame tõlkeoskuste parandamisest. Suuresti keerleb see kunagi täidetud oskusi kaardistanud küsimustiku ümber, mille üksikasju ma tõesti ei mäleta, aga sellekohaste küsimuste osakaalust oletan, et selle oli mõelnud välja samuti tema. Mul muide ei tule pähegi, et tõlkeoskuste hulka võiks kuuluda ka keeleoskus. Sisutõlkija nagu ma olen.
Kuukaart sai kolmapäeval otsa, aga harjunud liigutusega sõitsin eile bussis rahulikult kolm peatusevahet, enne kui meelde tuli.
Olen laenanud kolleegi käest paar raamatut, et nendest omale teatud juppi ära skannida, mida kavatsesin teha homme, aga enne skannimist lasin neid tööl oma kapis tuulduda ja suitsuhaisul lahtuda. Täna aga tuleb ta ja küsib raamatud tagasi, et ega ma neid keelekursusel olles niikuinii ei kasuta. Nii et siis tuleb pärast laenata uuesti ja lasta taas pisut tuulduda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment