Valestilugemised: november-detsember

Arengufond pani ligi 5,5 miljonit huugama
[Arengufond pani ligi 5,5 miljonit biotehnoloogia- firmasse (PM)]

Avalda arvamust: kes peaks kaitsma vanurite eest?
[Avalda arvamust: kes peaks hoolitsema vanurite eest? (PM) ]

Blogger Dachshund
[Blogger Dashboard]

Ilm kisub, niuks
[Ilm kisub niruks (PM)]

Vene eriüksus vahistas Oktoobrirevolutsiooni mäletsejad
[Vene eriüksus vahistas Oktoobrirevolutsiooni mälestajad (PM)]

Klassikalise karikaturismi MM toimub Tallinnas
[Klassikalise kulturismi MM toimub Tallinnas (PM)]

Tartusse soovitakse luua Pissuaari park
[Tartusse soovitakse luua Pisarate park (PM)]

Robot hakkab inimeste asemel lapsi tegema
[Robot hakkab inimeste asemel reklaami tegema (PM)]

Noored ujujad avastasid looja
[Noored ujujad avasid hooaja (MM)]

Tallinna kui banaania külastatavus püstitas sügishooaegade rekordi
[Tallinna botaanikaaia külastatavus püstitas sügishooaegade rekordi (TartuPM)]

Andres Arrak: mais kasvab tänavu 3 protsenti
[Andres Arrak: majandus kasvab tänavu 3 protsenti (PM)]

Ajakiri Meie P...e lõpetab ilmumise
[Ajakiri Meie Pere lõpetab ilmumise (PM)]

Leberechti oht suureneb
[Libeduse oht suureneb (PM)]

Iirimaale suundub kruiisimeeskond
[Iirimaale suundub kriisimeeskond (PM)]

Välbe kutsub ka Eesti vihamehi Venemaale
[Välbe kutsub ka Eesti hooldemehi Venemaale (PM)]

Milline peaks olema Leedu lego, märk, tunnus?
[Milline peaks olema Leedu logo, märk, tunnus? (EPL)]

Õpetajad kavandasid ka ise koolionne
[Õpetajad kavandasid ka ise kooliõnne programmi (PM)]

Saares elav keenlane harjutab majas itaalia numbreid
[Keenias harjutav saarlane elab ühes majas Itaalia esinumbriga (MM)]

Inimesed koguvad internetis Jänese hukutamiseks allkirju
[Inimesed koguvad internetis Jänese kukutamiseks allkirju (PM)]

Methanole traditionelle
[Methode traditionelle (veinipudeli sildilt)]

ravioolid, orangutang ja klimbimanna
[ravioolid, odratang ja klimbimanna]

Homsest vahetavad pangad hormoone eurodeks teenustasuta
[Homsest vahetavad pangad kroone eurodeks teenustasuta (PM)]

Mida teha, kui abielu seab ohtu rahamured?
[Mida teha, kui abielu seavad ohtu rahamured? (PM)]

Kormoranravi
[Hormoonravi]

X and Y were involved in a very strange exchange of information
[X and Y were involved in a very active exchange of information (töödokumendist)]

Tätte teeb naisena iga päev suuskadega Vilsandile tiiru peale
[Tätte naine teeb iga päev suuskadega Vilsandile tiiru peale (PM)]

Rakvere hakkab automaatselt kärpima toodete sõjasaladust
[Rakvere hakkab kärpima toodete soolasisaldust (PM)]

Madonna avaldas uue albumi «Galaktikad»
[Mahavok avaldas uue albumi «Galaktikad» (PM)]

Kuus seksiteemat, millest oma teismelisele lapsele rääkima ei peaks
[Kuus seksiteemat, millest oma teismelisele lapsele rääkima peaks (PM)]

Eesti enamik töötuid noori on Hispaanias
[Eestist enam on töötuid noori ainult Hispaanias (PM)]

Uusi farmakakomplekse kerkib kruiisi kiuste
[Uusi farmikomplekse kerkib kriisi kiuste (PM)]

Torm Monika jättis Rakverele majutusettevõtted
[Torm Monika täitis Rakvere majutusettevõtted (PM)]

Rootsi välisminister ei teadnudki, et Eestis valitseb veerand Ericssoni
[Rootsi välisminister: ei teadnudki, et Eestis valmib veerand Ericssoni toodangust (EPL)]

Kapitalistid, hoidke alt! Rahvaliit teenib ise palga
[Kapitalistid, hoidke alt! Rahvaliit teeb ise panga (EPL)]

Putini üks lemmikkoeri esineb Eestis
[Putini üks lemmikkoore esineb Eestis (EPL)]

Lukašenka saatis opossumile hoiatussõnumi
[Lukašenka saatis opositsioonile hoiatussõnumi (PM)]

Kunagine leerilaps Viljandist meenutab Harri Potterit
[Kunagine leerilaps Viljandist meenutab Harri Haamerit (MM)]

Winterreise II, 3. osa

17 tunni asemel 52 tundi kestnud jõuluks-koju-sõidu viimane ja pikim kalendripäev. Algus on siin, teine päev on siin.

• 32:45 h (0.15): umbes veerand ühe paiku jõuab Riia lennujaama ümberistumisleti ääres kätte minu järjekord. Pannakse hommikusele 6.20 lennule (38:50 h) ja antakse hotellikoht. Aiman, et öö jääb lühikeseks (kuid mitte nii lühikeseks, nagu see tegelikult jääb – seda saab kallis lugeja teada siis, kui jaksab lugeda edasi).

Saan kolm samasugust A4-lehte, mille otstarvet korratakse mitu korda üle: üks sõiduks hotelli (ega aB täi maksta taksohinda, hüvitatakse ainult hulgakaupa sõit pisibussiga), teise eest saab hotellitoa, kolmas sõiduks lennuväljale, kus kästakse olla enne kella 5.50 (pool tundi enne lendu). Ning erilise hoolega ja lausa värisevi käsi silt, mille ettenäitamisel saaksin lennujaamas 5 lati eest süüa (küllap hommikul, sest keskööl on lennujaam tühi). Mingeid hügieenivahendeid aB ei anna. Vist hakkan leha poolest meenutama algajat prükkarit.

Tundub ka, et olen aB klienditeenindajat näinud varem Tartu lennukis lennusaatjana, või on siis aB-s ametis mitu Gareth Keenani taolist alatoitlusega noormeest. aB on ettenägelikult eraldanud oma teenindajad klientidest toeka klaasiga, kuigi tore oleks, kui mõnda aB esindajat saaks selle all olevast pilust läbi kiskuda.

Kõnnin õue lennujaama ette, olles seekord ametlikult Lätimaal, kuhu sel sajandil mu jalg peale ühe koerapissitamispeatuse astunud ei ole (lennujaama ümberistumispiirkond on ju eksterritoriaalne).

Õues pikas sabas. Kõle tuul, robiseb sadada jäävihma. Iga harva saabuvat taksot ründab eri suundadest mitu inimest. Mõtlen, kui päraleveobussi veerand tunni jooksul ei tule, lähen tellin lennujaama taksoletist isikliku takso, maksku see mis maksab.

• 33:16 h (0.46): tuleb siiski lennuvälja päraleveobuss ja ronin sisse.

Bussis on sitaks külm ja porine, aga vähemalt ei ole tuult ja jäävihma ning X10 saab signaali külgakendest kätte, nii et pärast saan teada, kust ja kui pikalt sõitsin. Juhinäss nõuab mult piletit kaks korda: algul kössitas ukse kõrval ja korjas sisenejatelt ära tasuta sõidu kupongid, juhiistmele ronides pöördus ringi ja hakkas nõudma piletiraha. Pärast ülejäänud sabale teatamist, et vabu kohti ei ole, vaadake ise, kuidas linna saate, võtab ta esiistmele kaks idamaist neiut, kes tahavad sõita kesklinna kuuse juurde (kell üks öösel). Kui selgub, et nad mõistavad vene keelt, võtab ta nendega muidugi jutu üles. Hirmus aktsent meenutab kehalise õppejõudu, kes oli lätlane. Muidu ladna mees, aga tõstja ning ilme meenutas filmi „Navigaator Pirx” seda kosmonauti, kes oli tegelikult robot, mis selgus siis, kui tal 14 g ülekiirendusega labakäed otsast rebenesid ja juhtmed välja tulid.

Sõit läbi öise ja lumise Riia. Lennujaamast viib tee kesklinna balalaikasillani läbi kohaliku kalamaja (no offence, praegu on samanimeline puitasum Kalaranna ääres tunduvalt rohkem korras kui need pehastunud luitunud kuurid, mida mäletan tudengiajast). Võrreldes 1989. aasta üldilmega midagi suurt muutunud ei ole: Riia üldtoon on endiselt märgpruun.

Riia kesklinnas on lumi koristamata, aga hilisest öötunnist hoolimata ööelu pulbitseb.

Saabume hotelli ette. Soolasodilumes lebab minu kinnas. Tungin pisibussi tagasi ja üritan taskulambi valgel näha, kas äkki on teine kinnas bussi porisel põrandal. Ei ole.

• 33:45 h (1.15): SM-teemalise nimega hotelli sabas (kus „SM” ei viita tõvele G35. ega Soome meistrivõistlustele). Kannatus hakkab katkema.

Tunne on nagu ajamasinas, sest hotelli sisekujundus on selline, nagu oli Eestis 1990. aasta paiku.

Laipni lūdzam Latvijas PSR!

• 34:01 h (1.31): saba pannakse täitma mingit Läti NSV aegadest pärit ankeeti (kus on muide eraldi lahtrid Citizenship ja Nationality; läti vaste on erinev, olen jahmunud, kas tautība
  tähendab tõesti etnilist päritolu, mis Eestis on ju delikaatne isikuanne). Letilt ankeeti võttes kukub neid mu käe läbi ka päris mitu maha ja mu ankeet läheb täites üsna kortsu. Võtan vihaga välja kätte valmis ka kõik muud igaks juhuks kaasasolevad dokumendid (pass, elamisluba, hammaste panoraamröntgenfoto, vaktsineerimispass), valmistudes neid esitama „Fawlty Towersi” osunduse if this is OK with the police saatel. Vaktsineerimispassist saaksin uhkelt näidata, et võite mind oma peldikhotelli majutada küll, ma olen teetanuse, difteeria ja B-hepatiidi vastu täitsa vaktsineeritud. Samas mõistan, et iga minu liigne liigutus pikendaks minu Lätis viibimist veelgi.

Saba eesotsa moodustav Taškendi lennu rahvas ei taha anda krediitkaarte, uskudes, et hotell tahab neid koorida. Saan neist aru. Teatud põhjamaist panka tuntakse ka Riias, aga efektita.

Kui ükskord minu kord kätte jõuab, tellin kella 4.45-ks äratuse („What, 12:45?”) ja 5.15-ks takso (esimene päraleveobuss läheb kell 5.20, aga tahaks olla lennujaamas pisut varem kui see). Õnneks ta ei soovi: „Merry Christmas!”, sest sellele sisistanuks ma vastuseks: „This is not funny!”

• 34:25 h (1.55): olen kõmpinud trepist hotelli 6. korrusele ja olen lõpuks hotellitoas. Olen saanud selle jaheduses olla ehk minuti, kui lukuaugus ragiseb võti. Mõeldes, et see on vast kõpsking portjee, kes on ajal, kui seisin sabas, unustanud teha minu toa minibaari inventuuri, avan ukse. Seal on ehmunud ilmel itaallane, kes seisis sabas minu ees ja hõivas minu ees majatiiva ainsa lifti („Oh I am so very sorry!”).
• Paari minuti pärast heliseb puntras juhtmega telefon (koos toruga tõuseb öökapilt ka kogu muu aparaat) ja vastuvõtuletist küsitakse: „Are you Mr V.? Are you alone?” – Loll küsimus. Kui saaks, siis lööksin telefoni kaudu. Hiljem hotelli aadressi otsides leian hotellireeglite raamatust, et hotellis kehtivad ranged moraalinõuded ja kui inimesel käib pärast kella 11 õhtul numbris külalisi, tuleb sellest teatada (ja kahtlemata ka vanaema neiupõlvenime nõudev ankeet täita). Kell 2 öösel on ju pärast kella 11, nii et kõik selge. Rrraissk.

Hotelli vannitoas – mis ajal, kui selles juugendmajas olid veel korterid, oli ilmselt köök – on suur ja sulgumatu katkise ribakardinaga aken vaatega vastastiiva trepikojale. Öökapi sahtlis on Uus Testament ja telekalaua peal mõnitab väike Riia vahuveini pudel kirvehinnaga 7 latti (10 €). Peaasi, et purju teeb, eks ju.

Kaalun, kas pesta hambaid seebiga, aga loobun, sest seep haiseb imelikult. Hambaharjal on õhtul veel hambapasta lõhn juures.

• 35:05 h (2.35): see on viimane kellaaeg, mida mäletan. Kahtlen nii oma suutlikkuses ärgata kahe tunni pärast kui ka selles, et äratuskõne tuleb õigel ajal.
• 37:00 h (4.30): ärkan enda telefonide peale. Hambaharjast on teiseks pesuks hambapasta maik juba kadunud.
• 37:13 h (4.43): äratuskõne. Selleks ajaks istun telefoni kõrval valves, käsi valmis toru haarama
• 37:44 h (5.14): hotellist lahkumine. Läti kõõm lubab, et takso tuleb „kümne minuti jooksul”
• 37:50 h (5.20): esimene lennujaama päraleveobuss sõidab hotelli eest mööda, isegi aeglustamata
• 37:55 h (5.25): portjee, ilme poolest kohalik Tanels Padars, käib kutsumas tänavalt fuajeesse sooja
• 38:01 h (5.31): saabub takso, uks kinni külmunud. Teada on, et sõit lennujaama kestab 20 minutit ja 5.50 peaks algama mu lennu pealeminek

Riias on kohutavalt palju kohutavalt naljakaid lätikeelseid silte, aga nagu kuulutas „eile” silt ees sõitnud takso taga, on Riia raadiojaam nr 1 siiski „Hitõ Rossii”.

Lennujaama saabudes (väljumine on eri korrusel kui saabumine) käin heidan korraks pilgu ka „eilsele” pisibussi ootamise perroonile, et äkki vedeleb seal kuskil mu teine kinnas. Ei vedele, öösel on traktorid ägedasti lund koristatud ja mu kinnas on vast lükatud kuhugi lumekuhja. Jaamahoone on ka kõrgem kui ennist tundus, nii et jääb ära ka alles jäänud kinda viskamine selle katusele. (See kinnas, millega duellile kutsudes rivaalile virutati, oli ikka raske raudrüükinnas.) Kahju, olid head soojad kindad, kuigi vanad ja katki.

• 38:28 h (5.58): RIX, turvast läbi (ära kästi võtta ka kingad, kuigi mu kingad ei ole magnetilised, tean seda ammu; tegin sõrme kuhugi vastu katki, proovisin tilkuvat verd pritsida), TLL lennu (6.20) väravas
• 38:34 h (6.04): saab teada, lend läheb alles kell 8.15. Mu mulgi hõimlaste sadakond aastat tagasi sündinud generatsioon polevat lätlasi üldse muud moodi maininudki kui nimetusega „lätlane-kaabak”.

Manage Tallinna Lennu jaama mis manate, aga see on RIXi kõrval palee!

ВикиЛикс

Mitmes kohas on maas ajalehti ja Caupo-aegseid pesukausse. Maaliinide bussijaama taolise A-terminali betoonseintel on voolanud vesi nii alla kui ka imbunud üles, tekitades seinu ja talasid katvasse paksu värvikihti kauneid voolumustreid. Ühe tala alla on kunagi kogunenud paariliitrine muna, mille põhjas on 3 cm suurune auk. Loodetavasti seisis mõni lennujaamatöötaja ikka seal all, kui vesi munast välja murdis.

Kui varahommikused lennud on ära lennanud, kistakse mu tooli ümbruse poodide võred alla ja varustatakse sildiga, et tagasi kell 7.20. Müüjad (erandita kõik venekeelsed) istuvad mu lähedale pingi peale ja pläägutavad valjul kiledal häälel tund aega. Loen AW&ST-st, kuidas kuu alguses läksid Singapuris A380 mootoritükid läbi tiiva (artiklis on suuri värvipilte).

Kiikan A-terminali poole viiva tunneli laes rippuvate pitsareklaamide poole, aga selgub, et sealne söökla avatakse täna alles kell 8.00.

Gentlemen, behave yourselves!

Meeste peldikus on silt, mis kutsub džentelmene üles käituma korralikult. Nagu märkas loo kirjutamise ajal feisspukipostitusest M, lõpeb see sooviga „head päeva!”, sest mida muud Riia lennujaamas viibivatele härrastele ikka soovida; „head lendu!” oleks ju pisut kohatu.

• 40:34 h (8.04): vene noorpaar, kes samuti saabus eile Kopenhaagenist ja on kogu vahepealse aja harjutanud „Viimse reliikvia” stseeni „Jõudu, külamees!” (koos heliefektidega), peab pisut vahet ja läheb pealepakkija käest küsima, millal 8.15 väljuvasse lennukisse saab. See lubab, et saab, saab. Hea seegi.
• 41:33 h (9.03): lennukis. Lennuk on Fokker 50, asjakohase registreeringuga YL-BAT. Lennukis on 58 kohta, 6 reisijat, 2 lendurit ja 2 lennusaatjat, maapealset personali on igavene trobikond. Tõhusad lennusaatjad on, mõni iste minu ees oleval venelasel, kes vaatab arvutist mingit jõledat vene telesarja, kästakse rangelt arvuti otsemaid ära panna. Vene paarike, kes jätkab matsuvat musitamist ka lennukis, istutatakse mõistlikul viisil lennuki tahaotsa.
• 41:40 h (9.10): lennuk tõuseb madalaisse pilvisse.

Lend kestabki 50 minutit, nagu lubatud. Kui võileiba tullakse pakkuma, saan teada, et soe võileib ei ole ette nähtud. Kuiv kook ei koti. Magan edasi.

• 42:30 h (10.00): maandume üle Mustamäe, esimene koht, mis pilve vahelt paistab, on Kadaka tee Selveri ristmik. (Ema väitel olla ma ses kohas arvanud, et siit hüppan või alla, aga see on tema lisandus. Eeldades, et maandumisnurk horisondi suhtes on 3°, on pilved merepinnast u 500 m kõrgusel.) Tallinn on puutumata lumine – eks ole esimene jõulupüha ka ju – mis tavalise tolmhalli asemel on silmale lausa lõbu vaadata.

Seda, et minuga koos saabuks ka minu kohver, ma ei loodagi. Ootamatu on vaid see, et nähes, et kedagi deklareeritava kaubaga ei tule, kõnnivad isegi tollimehed minema ja jätavad kaks kohvriootajat saali üksi.

• 43:00 h (10.30): TLL lennujaama kohvriotsingu lett on jumalast tühi. Tollis ka kedagi ei ole. Võiks teha igasugu tempe, nt joosta ringiratast mööda kohvrikarusselli või pugeda tölliröntgenisse (vast tuleks siis keegi kohale). Mu kannatus hakkab katkema. Saatusekaaslasega vesteldes on mu hääl väga vali ja sõim lennujaamas valitseva ENSV suhtes suhteliselt valimatu.

Kohvriotsingu lett Talina lennujaamas koosneb kahest osast. Esimene on üldine, teine on eraldi airBalticu oma. Say no more.

• 43:10 h (10.40): helistan ainsal telefoninumbril, mis leidub kohvriotsingu letilt. Selgub, et see on Eesti Õhu üldtelefon. Olen väga kuri. Eesti Õhu üldsekretär, kes mu karmi teksti vapralt talub, ühendab mind kuhugi, kust keegi vastu ei võta. Helistan Eesti Õhule uuesti, sealt lubatakse asja uurida.
• 43:16 h (10.46): Eesti Õhk helistab tagasi, et nemad ka ei tea, miks kedagi kohal ei ole. Loodan väga, et vitsad pannakse soola.
• 43:18 h (10.48): aB kohvriotsingu leti peal on kaks telefoninumbrit, lauatelefon heliseb kohe samas leti peal. Pakun saatusekaaslasele, et see on selleks, et äratada leti taga magavat asjameest. Praegu ei ole seal aga kedagi. Teine number on mobiilinumber, kust vastatakse ja kuulda on, et käigu pealt. aB asjamees tuleb joostes ja on kõigi aB maapealsete asjameeste seas esimene mõistlik inimene. Saan teada, et kohver on kõige tõenäolisemalt Riia lennujaamas (kus siis veel!) ja võib-olla saabub juba lõunase lennuga, millest küll keegi ei tea, millal see kohale jõuab, kui hommikunegi lend saabus kolm tundi hiljem. (Ette rutates mainitagu, et kohver saabub 27. XII. Ise ma sellele vahepeal järele minna ei saa ning seega saan kohvri ning selles olevad kingid ja pesu kätte alles 1. I päeval.)
• 43:36 h (11.06): lennujaama ees. Kogu pikk taksopeatus on tühi. Eemale on pargitud kaks taksot, millest üks sõidab paar minutit hiljem mööda.
• 43:46 h (11.16): teine kõne Tulikasse, et lennujaama taksopeatus on ikka tühi. Tõre kiisu vastab, et takso sõidab. No tere, talv! Mida siis takso peaks veel tegema kui sõitma?!

Mööda sõidab ka teine takso, aga karglen ja vehin ägedamalt kui enne. Takso peatub ja sõidab tagasi ning juht teatab, et ta arvanud, et ma niisama seisan taksopeatuses (ilmselt üritades end külmutada, sest olen ilma mütsi, salli ja kinnasteta ning on tugev pakasetuul). Teada on, et viimase sõiduetapi osa busse on välja müüdud ja ei ole teada, mis liinid täna üldse sõidavad. Seda lahendada on lihtne: bussijaamast pilet esimesele, kuhu saab.

• 44:03 h (11.33): bussijaamas, olemas pilet 15.15 bussile

Vahepeal ema juures, kus ajan habet, pesen hambaid ja saan jõuluvanalt uued kindad. Nagu rusikas silmaauku. Salli ja mütsita saan tänu tuulekindlale nokaga kapuutsile hakkama, aga kindaid on väga vaja. Aitäh, jõuluvana!

• 46:14 h (13.44) ja 46:18 h (13.48): taksofirmad peavad lumepühi. Muidugi mõista ei kavatse ma elava järjekorra alusel saabuvatele taksodele teatada, kui ma neid enam ei vaja. Paras, kui tühja sõidavad, kes käsib pühade ajal jalad seina peale visata. Selgub, et ka ühissõidukid on vabagraafiku alusel, st sõitjad käigu persse.
• 46:20 h (13.50): algab rännak kesklinna poole (väga musta stsenaariumi järgi jõuaks isegi jala). Näeme, et trollid siiski käivad, nendega saaks kesklinna, kust plaanime minna bussijaama jala (katsun kavandada marsruudi nii, et mööduksime mitmest taksopeatusest). Vennast on lahke tulla kaasa bussijaamani.
• 46:50 h (14.20): kaubamaja juures. Peatuses seisab üksik takso. Hõivame selle.
• 47:05 h (14.35): bussijaamas
• 47:17 h (14.47): helistab üks tellitud takso, et on maja ees. Vastan, et sõitku minema, enam ei ole vaja.
• 47:20 h (14.50): helistab teine takso, et on kohal. Vastan midagi nagu et nüüd alles, saime tematagi hakkama.
• 47:45 h (15.15): ühissõiduk väljub kodulinna poole
• 49:41 h (17.11): rehkendan, et olen teel olnud 51½ tundi. Pole midagi, väike viga, ainult 3,5%
• 50:31 h (18.01): saabumine kodukreisi
• 51:19 h (18.49): selja taga istuva algkooliahvi helivaljus tungib läbi kõrvatroppide. Kahetsen, et mul ei ole sobivat prunti. Kui üldiselt suudan teha ilmet, mis taolised kaagid vaigistab, ja nüüd soodustab seda selja taga olev kaheööpäevane reis, ei reageeri ka tema vanaema umbes kümnele mu halvavale pilgule. Oodaku, mõne aasta pärast saab see vanadaam maitsma neid eluõisi, kuhu taoline kasvatamatus viib. End aga lohutan sellega, et ainult pool tunnikest veel ja olen kohal.

Kui eelmise aasta 32-tunnise kojusõidu järel olin liimist lahti veel mitu päeva, siis seekord on tunne pigem nagu „oleksin ma sündind 600 aasta eest, / Heinrich von Plauenile ma olnuks abimees”.

• 51:46 h (19.16): ühissõiduk saabub kodulinna
• 51:56 h (19.26): lumine jalgsimatk viib läbi kunagise kodutänava
• 52:05 h (19.35): kohal...

* * *

Siinkohal lõppeva modernromaani epiloogiks mõte: kõige selle juures ei mahu mulle pähe, et 41 (nelikümmend üks) aastat tagasi käis inimene teisel taevakehal, aga praegu ei suuda lennuväljal lund rookida!! Siim Kallasel on õigus, sellise taristulise suutmatuse põhjuseks on lihtsalt lennuväljakäitajate ahnus ja laiskus!

Winterreise II, 2. osa

Suurprojekti „Jõuluks koju” teine kalendripäev. Algus on siin.

• 16:05 h (7.35 EET): Tallinnast väljub ühissõiduk, millele mul on pilet olemas A-plaanina.
• 17:00 h (8.30 EET): A-plaani järgne saabumine koju. Selle arvestusega on teinud jõuluks plaane ja sööke kodus ootavad ülejäänud pereliikmed.
• 17:30 h (9.00 EET): Tallinnast väljub ühissõiduk, millele mul on pilet olemas B-plaanina.

Viskan ära vedelikke sisaldavad hügieenitarbed ning paki enda (see kotti ei mahu), alles jätan vaid SASi särgi, kammi ja hambaharja. Ainus, millega SAS saaks komplekti täiustada, on see, et selles võiks olla terav žilett; praegusega habemeajamine on väga spartalik elamus. Mu kööginuga on ka sellest teravam.

• 20:32 h (11.02): nagu I osas pikemalt kirjeldatud, lähen linna vaatama, aga käik jääb külma tõttu lühikeseks. Taanlased sõidavad tuulest, külmast, lumest ja jääst hoolimata jalgratastega. Kõrv ei kuule, et neil oleksid jalgratastel talverehvid, nagu mul omal ajal.
• 20:50 h (11.20): tagasi hotellis

Hotelli teleka andmeil on Taanis tunduv ülerõhk (1030 mm Hg).

• 21:11 h (11.41): takso lennujaama.
• 21:27 h (11.57): lennujaamas. Lennule hakatakse registreerima kaks tundi enne lendu. Nõjatun mingile käsipuule ja loen Collinsi mälestused lõpuni. Ligi 500-leheküljene raamat oli eile alles poole peal.
• 22:30 h (13.00): seisan igaks juhuks ära airBalticu kassa pika saba (peljates, äkki nõuavad nad airBalticu kliendikaarti, mida mul kaasas ei ole, sest ega ma senistegi kogemuste najal vabal tahtel nendega enam lenda, ja olles valmis maksma, nagu nad kaardi puudumisel nõuavad) ja küsin, kas võin eile antud sildiga minna otse piletit registreerima. Lubatakse. Meeleolu on tore: jõuluks koju!!
• 23:11 h (13.41): olen turvast läbi, Riia lennukile pealeminekuni on tund. Turvas olid mu ees marlimütsikestes ja -kleitides lõunamaised habemikud, aga ma õnneks sattusin muusse sabasse. Kui asju taskutesse tagasi topin, kuulen, kuidas minu järel haletab venelane telefoni, et viin võeti ära. Loen ja jälgin tablood, kus Riia lennu väravat veel ei ole. Söön sööklas toeka wokieine. Päike paistab, lumi särab ja meeleolu on hea.
• 23:43 h (14.13): tabloo näitab, et Riia lend on tühistatud! Mõistan, et läti saadanad on keeranud mu jõulud lõplikult persse.
• 24:01 h (14.31): pingelised hetked CPH ümberistumiskeskuses. Saab teada, et end mürkrohelisega (AkzoNobel NCS 1075-G60Y) kaunistanud lätlased pole Riiast tulema hakanudki!! Veninud reisist tüdinud ameeriklane sõimab telefonis aB esindust mehemoodi (et mis firma aB õige on, et reisijatega nii teeb – siia pistan vihaga vahele, et läti firma, aga ta ei kuule – ja mida firma mainest õige mõtleb, kui jätab lennukitäie inimesi jõuluõhtul võõrale lennuväljale; ning et aB esindaja nähtavasti ei saa asja tõsidusest aru, siis kordab palju kordi üle, et jõuluõhtul, jõuluõhtul, JÕULUÕHTUL). Kõigil on hea meel, et vähemalt keegi aB-ga tõsiselt rääkida julgeb. — Lugeja võib muidugi küsida, kas siis Tallinna lendu ei lähe. Arvake, mida teeb Eesti Õhk? – Peab üldse jõule!!
• 24:12 h (14.42): sabas on veel 7 inimest ees. Mitut inimest, kes kavandavad täna reisi Kopenhaagen–Riia–Dubai, kutsutakse üles nõustuma plaaniga, et täna õhtul hilja Kopenhaagen–Riia, homme aga Riia–Frankfurt ja Frankfurt–Dubai. Kopenhaagen–Frankfurt mitte kuidagi võimalik ei ole.
• 24:53 h (15.23): käes on pilet õhtusele RIX lennule, Riiast pidavat öeldama, kuidas edasi saan.
• 26:05 h (16.35): leian CPH lennujaamast haruldase koosluse: stepsli, laua ja tooli.

Kõik on väga tühi. Kõik müügikohad peale kahe kõrtsi on kinni. Kogu muidu siblivas suures CPH lennujaamas on vast nii sada reisijat. Enne leheputka sulgumist kondasin sealgi ja uurisin, mis lugemisvara mahuks mulle kotti. Ostan ingliskeelse Amsterdami reisijuhi (tagasiteel on Amsterdamis lendude vahel 8 tundi) ja Murakami raamatu Kafka on the Shore, mis on ta ainus inglise keelde tõlgitud ilukirjandusteos, mida ma lugenud ei ole. (Mul on kuskil teine väljaanne, millest olen lugenud kümmekond lehekülge, aga see on korteris, mitte kaasas.) Jälgin, kas väravanumber Riia lennu järel ikka püsib. Püsib. Akna taga on umbes Mt. Hadley suurune hang.

Mt. Hadley

• 29:00 h (19.30): YL-BBW on platsi peal.
• 29:56 h (20.26 CET): lennukis. Napi 22 tunni pärast kõnnin juba kodutänaval.

Lennukis laiutab vasakul neiu, keda arvan algul kõnelevat heebrea keeles, aga see on vist tegelikult taani. Ta räägib mobiiliga ka lennuki hoovõtu ajal; kui lennusaatja käis kontrollimas, kas vööd kinni, peitis ta telefoni varrukasse. Mõlgutan, kuidas saaksin taolise turvariski meeskonnale teatada – väikese sedeliga? Aga äkki arvab lennusaatja sedelit nähes, et seal seisab hoopis: „Mul on pomm!”, ega hakka lugemagi?

Paremal akna all laiutab lätivenelane, kes tellib suure topsi teed ja seda siis väga valjusti luristab. Muidugi lusikas tassis ja sõrme all, et silma ei torkaks. Olen viie euro eest ostnud itaaliapäraseks saiaks nimetatava sitke kuuma plönni ja saan iga ta lurina ajal suruda hambad sellesse.

• 31:47 h (23.17 EET): RIX, ümberistumiskassa sabas. Samamoodi kui Kopenhaagen on ingliskeelne, on Riia venekeelne, mida on üldilmest ka väga näha, nagu me kõik teame.
• 32:03 h (23.33): täheldan, et saba on nihkunud veerand tunniga tervelt 1 inimese. Minu ees on veel ainult 18 inimest. Võib juhtuda, et hotelli ei jõuagi.
• 32:25 h (23.55): mõni minut enne keskööd, kui leti äärde on jõudnud kaks vene daami, kes on alates 23. skp õhtust Kopenhaagenis SASi leti ääres seisnud kõikvõimalikes sabades mõni inimene minust eespool, hõigatakse letist, et kus on veel kaks inimest, kes lähevad Tallinna (viipan käega), et me võime saata teid Tallinna taksoga, mille maksab kinni aB. Vene tibid küsima, et millal takso läheb. „Kohe,” vastatakse, „lähete lennujaamast välja airBalticu peahoone juurde, sealt tuleb üks meie inimene peale ja siis sõidategi otse Tallinna.” Tibid on innukalt nõus, mina aga mõtlen, et kui kaua Tallinna sõidab – neli tundi, ütleme. Tallinnas siis umbes kell viis; lennukiga jõuaks umbes pool kaheksa. Öösel teed tühjad, takso muidugi hakkab kihutama. On talv, tee jääs ja tuiskab, nii et ei-ei, 2½-tunnine edumaa ei kaalu üles seda, et risk, et tuisus kihutava läti takso sõit lõpeb hanges, on liiga suur; lennusõit on tunduvalt ohutum. Muidugi ei tahaks ma sõita ka taksos, mille neljast reisijast ülejäänud kaks oleksid need kaks vene daami. Seega vehin kätega ja kinnitan, et eelistan hotelli.

Kus te olite, kui saabus jõulu I püha? – Mina seisin Riia lennujaama ümberistumisleti sabas. Minus ei ole nii palju näitlejat, et suudaksin saata sel aastal jõulutervitusi.

(Jätkub...)

Jõulueri: „vastu tulles töörahva soovidele”

Vanasti seisis see demagoogiline fraas ajalehes, kui oli vaja mõni püha tõsta nädala seest lähimale nädalavahetusele. Ma ei usu, et kogu impeeriumis olnuks kedagi nii totakat, kes tõesti oleks uskunud, et iga kord pöördus töörahvas partei ja valitsuse poole ja soovis, et pai partei ja valitsus, palun võtke nädala keskelt vaba päev ära!

Mina aga vastan soovile ja panen siia kirja oma vastuse jõulumeemile. Kui ei meeldi, ära loe.

(Kes veel ei tea, siis sõna meem (meme) mõtles välja inglise vabamõtleja Richard Dawkins laineid löönud raamatus The Selfish Gene (1976), mille iva oli väide, et evolutsioon soosib geenide, st liigi, mitte isendi ega rühma püsimajäämist. Dawkins teab, mida kirjutab, ta õppis etoloogiat Oxfordis Niko Tinbergeni käe all – Tinbergen oli koos Konrad Lorenzi ja Karl von Frischiga need ainsad kolm etoloogi, kes on saanud Nobeli preemia. Just pühade ajal on mul plaanis lugeda Dawkinsi päevakohast hittraamatut The God Delusion – et (see küll ei ole Dawkinsi mõte) kui luulud on ühel inimesel, siis peetakse teda vaimuhaigeks, aga kui paljudel, siis nimetatakse seda religiooniks; vt ka Jüri Saarma psühhopatoloogia õpikust episood, kuidas inimesel tuli tänavat ületades peale usuline ekstaas ja ta põlvitas vöötrajale palvetama.)

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Mitme palgega küsimus.

Ühelt poolt on puhkus, jõulutoit ja jõululõhnad alati toredad. Rahu ja rõõmus meel ja kingitused ka.

Kui jõulud oleksid vaiksed kodupühad, oleks kõik kena, aga asja juurde käib ka umbes oktoobrist algav ja 24. detsembri hommikul kulmineeruv ostuhullus soolalögast lainetavates poodides, seljas palavad talveriided, poes toatemperatuur (miks ei võiks olla poodides riidehoidu?), samuti ulatuslik kiretu klimmpimm ning jõulukuu kui kerjakuu kohustuslik heategevus (nagu on Eestis haigla – vormilt aktsiaselts, st äriühing, mitte eelarveline asutus – kes nähtavasti on oma äriplaani sisse kirjutanud jõulu ajal raadio ja televisiooni kaudu annetuste mangumise, et muidu jäävat nende lasteosakonnal jälle mõni elutähtis aparaat ostmata), ning kohustus teha rõõmus nägu, et see veel kõik meeldib. See on ju nii võlts; kas taolise käitumise laituseks ei ole öeldud üht-teist jõulude ajal telekas etteloetavas muinasjuturaamatuski?

Ise ma toetasin jõulueelses helduses muid asju. Wikipedia sai mitmeaastase kasutamise eest sobiliku tasu ja läks teele panus ammuse lemmiklennuki ainsa eksemplari taastamise heaks. Kavas on toetada ka Eesti teadusuuringuid.

Ja siis asjadest, mis jõulude tähistamise juures ei meeldi.

Eesti kui maailma ilmalikema riigi televisioon kannab alati üle jõulukirikut. Saan aru, vähemuse soove vaja ka arvestada, aga mida teeb seal Vabariigi President? (Vrd põhiseaduse § 40 kolmas lause: „Riigikirikut ei ole.”) Isegi kui president eraisikuna tõesti jõulu aeg kirikus käib (ja on juhtunud presidendid, kes kõik sedasi teevad), siis kuidas on 19 aastat järjest juhtunud, et täpselt samasse kirikusse satub ka televisioon? Ei mõista. Proovime arvutada tõenäosust, kuidas see juhtuks 19 aastat järjest, kui presidendi ja televisiooni kirikuvalik oleks juhuslik ja teineteisest sõltumatu. Valem oleks (1/(m*n))^19, kus m on nende kirikute arv, kuhu läheks president, ja n nende oma, kuhu läheks televisioon (m > n, sest president on ameti poolest rahvamees ja televisioonil on teatud logistikanõuded). Eeldusel, et president võiks minna nii 200 kirikusse ja televisoon 100sse, siis oleks tõenäosus, et nad 19 aastat järjest juhtuvad juhuslikult täpselt samasse, khm, umbes 0,000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000002%.

Ärge hakake midagi rääkima „esimestest jõuludest”. Seda vähest tean, et esimest korda tähistati jõule kiriklikult detsembris alles aastal 354 ja et talvekuudel sajab Lähis-Idas palju vihma (re: karjased väljal).

1980. aastate lõpus hakkas saama nalja, kui 1988 tohtis tähistada jõule esimest korda avalikult. Mu ülirange kooli ülirange õppealajuhataja S., kes varem olevat jõulude ajal alati käinud valves kooli lähedal oleva kiriku uksel, et tuvastada sisenejate seas meie kooli õpilasi, et neil siis käitumishinnet alandada, leidnud 1988 oma tõelise usulise palge ning viinud lapsed ise sinnasamma kirikusse! Oli kuidagi imelik, et meie läbi ja lõhki ilmalikus peres lauldi siis läbi mitu jõululaulikut koos kõikide vaimulike jõululauludega, mida keegi varem laulnud ei olnud. — Mu emapoolne vanaisa ei kannatanud jõululaule, eriti „Püha ööd”, nii et läinud suisa toast ära, kui seda lauldi. Perekonna pinnimise peale olla siis üles tunnistanud, et kui 1941. a sügisel oli näitleja Eduard T. sakslastele kaevanud, et mu vanaisa olevat kommunist, ja sakslased vanaisa kinni panid ja mitu kuud asja uurisid, olevat ta vanglas kuulnud, kuidas vange piinati, ja karjete summutamiseks pandud hästi valjusti mängima grammofon, jõulu ajal jõululauludega. (Aga vanaisal kommunistiks olemise süüd ei leitud ja kui ta 1942. a algul vabaks lasti, siis sakslaste kiituseks märgitagu, et nad koguni palusid alusetu vangistuse pärast vabandust. Aastaid hiljem käinud ka näitleja Eduard T. andeks palumas, aga temale vanaisa andeks ei andnud.)

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Kodus.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Ausalt öelda ei mäleta. Jõulud käisid iga aasta täpselt samasuguse mustri järgi (kuusk–ehtimine–piparkoogid–küünlad–luuletused/laulud–kingid) ja on raske eristada, mis toimus just millalgi. Isa fotode järgi saab rekonstrueerida, et mu varajases lapsepõlves (kui me elasime veel A. kreisilinnas) tegi isa meist umbes detsembri alguses paraadpilte, ilmselt saatmiseks oma emale Tallinna. Vanasti olid sõidud nagu nad olid ja ei käinud kõik kõigil kogu aeg külas. Mu teada sattus isapoolne vanaema esimest korda elus A. kreisi isa ja ema pulma ja teist korda teise vanaema juubelile 20 a hiljem. Tallinnas käisime meie vähe sagedamini, mitu korda aastas, ja ikka lennukiga! Tollal oli lennuaeg 45 minutit, lennuk oli propelleritega Il-14 (millega taaskohtumisest vt Sinsheimi jutt), õhtustel lendudel ma tavaliselt magasin, päevastel lutsusin spetsiaalset „Aerofloti” pildiga haput lennukikommi, mida kuskil mujal ei olnud kui lennukis, et reisijail ei läheks kõrvad lukku.

Ühel jõulul või aastavahetusel, arvatavasti, kui ma olin 3-aastane, käisid meie pool peol ka vanaisa-vanaema ja onu pere ning koguni tuli jõulu- või näärivana, kes unustas pärast vitsakimbu vannituppa mustapesukasti peale ja ma olin väga mures, kuidas ta siis ilma vitsata järgmiste laste juurde läheb. Minu onu oli just jõuluvana käigu ajal mingi pakilise asjatoimetuse pärast väljas ja jäi kõigest ilma, aga ta kuidagi teadis, kuidas vitsa jõuluvanale saata saab. Võib-olla oli see siiski aastavahetus, sest piltide järgi kestis pidu kaks päeva, koos vahepealse ööbimisega. Te kindlasti arvate, et mis see kilomeeter siis sõita ei ole (ka tollal ei käinud keegi A. kreisilinnas jala), aga näe ei sõidetud. Onul oli tollal punane Zaporožets, mõni aasta hiljem ostis ta uue kirsipunase Žiguli (VAZ-21011).

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Mu lapsepõlv oli sel keerulisel ajal, mil ametlikult käis näärivana ja kooli nääripidu ei tohtinud mingil juhul olla enne 27. detsembrit, sest vastasel juhul olnuks see ju jõulude ajal, ning vanematel oli keeruline ülesanne see olukord lastele selgeks rääkida ja asjad korraldada nii, et laps kollektiivis ei kuulutaks, et tal näärivana ei käinudki, vaid käib hoopis jõuluvana. Mäletan lasteaias kaaslastega peetud arutelu, et jõulu- ja näärivanal saab vahet selle järgi, et näärivanal on punane kuub ja jõuluvanal sinine (või vastupidi); igatahes olid nad kaks eri isikut ja käisid eraldi. Võimalik, et vähemalt Tallinnas oli näärivana kakskeelne, sest ta pidi käima ka vene peredes ja koolides (seal koos sneguurotškaks kutsutud noore naissaatjaga, kes piltidel oli alati jube vene krõhva; eesti näärimees ei olnud nõnda patriarhaalne, vaid vabameelsem, talle meeldisid mis tahes vanuses ja soost päkapikud).

Muidu päkapikud käisid harvem kui tänapäeval, st mitte lausa igal ööl.

Jõulu-/näärivana postkast oli Keilas; isa viis kirja sinna, kui ta käis mõnikord Keilas komandeeringus.

Üksaasta jäi kiri hilja peale ja tuli saata telegramm, mida siis käisime saatmas Tõnismäe postkontorist (mäletan, nagu olnuks samas kohas, kus hiljem oli Laseringi pood). Ükskord mäletan ka kirja tegelikku posti viimist ja suurt puiklemist vanematega, kes ikka tahtsid seda ise postkasti viia, et mis ma ise hakkan minema jne. See kiri nähtavasti kohale ei läinud, kuigi 4 kop mark oli ilusti peal ja aadress õige: kudaa: Põhjamaa, kamuu: sm näärivana.

Jõuluvanal oli alati palju tegemist ja ta ei tulnud kunagi tuppa, vaid jättis koti ukse taha, lasi kella ja jooksis kohe trepist alla. Vaatluse tulemusel uskusin päris mitu aastat, et jõuluvana sõidab sinise Moskvitšiga. Miskipärast juhtus mitu korda olema isa alati just siis keldris õunamahla toomas, kui jõuluvana kella lasi. Mõnikord salapärasel kombel oli kogu pere aga toas. Salapärasel kombel toimetasid vanemad pärast koti jõuluvanale jälle tagasi (või võttis jõuluvana järgmisel aastal lihtsalt uue tavalise kartulikoti).

5. Parim jõulumälestus?

Esimesed jõulud päriskodus (neid on olnud mitu).

6. Lemmikjõulutoit?

Eesti rahvusroog Schweinbraten mit Sauerkraut.

Üksaasta uusaastaööl, kui eelroaks oli olnud sushi, jagasin, et eriti mõnus on hapukapsast süüa pulkadega. Eks hiinlased ja muud pulgarahvad tea, mis on hea! ☺

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Soovisin veeta kodus, aga seetõttu, et Kuldse Lumelabida tulevasest laureaadist lennuväli ei ole täinud lumesahku osta, olen hetkel veel teisel pool merd ja kus ma jõulud veedan, ma ei tea.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kodus olla. Olen elanud 15 aastat välismaal, aga jõulu ajal olen mujal kui Eestis olnud ainult ühed jõulud: kõik ülejäänud majarahvas oli ära sõitnud, 12 inimese peale oli peale minu kohal ainult lätlane, kes me siis istusime meie köögis, pika laua teine teises otsas ja sõime ebajõulutoite.

Tänavused jõulud on muidugi väga meeldejäävad.

9. Sinu jõulukingisoov?

Helkur, mida mul ei ole.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Nad kõik on toredad! ☺

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

See ülikuri ordenikandja, kelle õige koht on mu arvates teibas (aastate tagune põhjus ei ole blogikõlblik, aga jutt on elust ja surmast). Tema ei peaks üldse mitte kunagi saama mingeid kinke. Kingikeeldu võiks kohaldada tagasiulatuvalt, st jõuluvana peaks pöörduma inkassosse ja laskma talt sisse nõuda ka varem saadud kingid.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Julgust mõelda oma peaga, oskust mõelda kammitsateta, näha suurt pilti (paljude puude asemel metsa).

Ning kuigi võib olla juba hilja, ärge ennast enne jõulu kaaluge. ☺

N, 1469. päev: Winterreise II, I osa

Kallis lugeja! Loo algusosa on kirjutatud 24. XII hommikul tugevasti optimistlikus meeleolus, et pääsen ikka jõuluööks kodumaile.

Sittagi. Suurprojekt „Jõuluks koju” kestis kavandatud 17 tunni asemel üle kolme korra kauem ehk hoopis 52 h ja jõuluöö veetsin riigis, kuhu sattumist ei osanud ma üldse ette aimata.

Lennuk läheb alles õhtul ja hommik kulub ettevalmistustele, nt akadeemilisele tegevusele ja väikesele kraamimisele. Leian, et eile olin oma söögiisu tugevasti üle hinnanud (ma reisipäevade hommikuti tavaliselt üldse ei söö).

Olen taas hinnanud ebarealistlikult, kui kaua lennujaama sõidab, nõnda et olen seal kohal raamatut lugemas ligi kaks tundi enne lendu. Rõõmustan kohatult sula ja vihma üle.

Raamatust saab läbi päris palju, sest Kopenhaagenist lennukit ei tule. Infoletist kehitatakse õlgu, et nemad ka ei tea, kuidas te Kopenhaagenist edasi saate. Tablood peab pidevalt ise vaatamas käima, sest pärast esimest (1 h 5 min) edasilükkamist lükatakse väljumist edasi veel sedavõrd, et aiman, et lennuk alles tõusis Kopenhaagenist õhku siis, kui graafiku järgi pidanuks mu lend olema juba õhus. Kui siis kord lennukisse saab, seisame platsi peal vihma käes veel hulk aega.

Lennukis tekib imeõrn lootus, et kui mingil põhjusel peaks Eesti Õhu väljalend hilinema kasvõi kolmveerand tundi, siis väga kiiresti joostes peaksin jõudma.

Kopenhaageni lennuväli on lumine, mida on maas mu hinnangul tervelt mitu sentimeetrit. Väravas tervitab tabloo, et Tallinna reisijad, kõndige ümberistumiskassasse. Kõnnin sinna väga pikkade sammudega, et siis vahest on šansid paremad. Sealt kirjutatakse mind ringi „kell kolm null viis” väljuvale Riia lennule; enne kui jõuan imestada, kui vara Riiga lennatakse, onu siiski täpsustab, et pärastlõunal, ja suunab mind edasi SASi letti kuskil alumisel korrusel. Ma ei tea, kuhu minna; lennujaama töötaja, kellelt küsin, ka ei tea; lett selgub olevat saabuvate kohvrite saali kaugmises nurgas. Saalis on kohvreid mägede viisi, olukord pooleldi mustlaslaagri taoline. Võtan sabanumbri, mis on pahaendeliselt 44 võrra suurem kui see, mis parajasti ees on, ja ootan tunnikese.

Vähemasti on onu kaasatundlik, kleebib mu piletile hotelli priipääsme ja annab kaks taksotalongi; küsib, kas ma hambaharja ka tahan, tahan küll.

Ka taksojuht on kaasatundlik. Saan teada, et Kopenhaagenis olla lund „pool meetrit” (vahest tema kodumaal on kasutusel mingi tilluke meeter) ja et igal pool on kiilasjää (kiidan takka, et seda ma tunnen jah). Taksosõidu keskmine kiirus, nagu ütleb X10, kui signaali kätte saab, on 16 km/h.

...........

Niisiis, olen pesnud sokke lõhnaseebiga ja kuivatanud neid jõululaupäeval fööniga.

Tundub ka, et ma tean, kellele anda tänavune Kuldse Lumelabida auhind.

* * *

Siin lõpevad meeldivas Taani hotellitoas kirja pandud ülestähendused. Võtan võrgukaabli arvutist ja üritan käia jalutamas Kopenhaageni linna peal (kui ma juba olen täitsa kesklinnas). On kole külm, lumi ja kõle tuul, mul aga müts ja sall kohvris, mistõttu paari kilomeetri asemel käin umbes 600 meetrit, teen mõne pildi ja kobin tagasi hotelli sooja. Kaheteist paiku sõidan taksoga lennujaama; ka see taksojuht on lõunamaalane (ei teagi, kas sobib talle häid jõule soovida), imestab lume paksust ja on vaiksel viisil kaasatundlik.

Või huvitav oleks lülituda täpsemale arvestusele tundides, algushetkeks korteriuksest väljumine 23. XII kell 14.30 CET.

• 1:09 h (15.39): olen F. lennujaamas turvast läbi. Loen.
• 2:37 h (17.07): rõõmustan, sest kolme minuti pärast (17.10 ehk 2:40 h) peaks algama pealeminek CPH 17.45 lennule.
• 2:41 h (17.11): kurvastan, sest uueks pealeminekuajaks öeldakse 18.30 (ehk 4:00 h).
• 3:15 h (17.45): CPH lennuki plaanikohane väljalend. Ei tea, kas lennuk on CPH-st juba tulema hakanudki.
• 3:45 h (18.15): lubatakse, et CPH lennuk läheb tegelikult 19.30 (ehk 5:00 h).
• 4:33 h (19.03): CPH lennuk keerab platsi peale.
• 4:46 h (19.16): pealeminek.
• 4:50 h (19.20): sõiduplaani järgi peaks lennuk saabuma CPH-sse.
• 5:00 h (19.30): lennukisse
• 6:05 h (20.35): sellal, kui me alles pilvede kohal seilame, väljub lumes karastunud Eesti Õhu lennuk sõiduplaani järgi.
• CPH ümberistumislett: saan pileti homme 3.05 RIX lennukile. Enne kui jõuan imestada, kui vara Lätti lennatakse, selgitatakse, et ikka 15.05 (24:35 h). Arvutage ise, mitu tundi pean kuivama Kopenhaagenis.
• 7:15 h (21.45): juba CPH-s ümberistumisleti (SASi kotiotsingu) sabas. Kellelgi on mobiilitilinaks Rammsteini loo „Feuer frei!” esimese 10 sekundi vaikne lembe mulin.
• 7:40 h (23.10 EET): Tallinnas maandub Eesti Õhu minuta lennuk. Õnnitlen.
• Saabub lõpuks ka minu kord, kõik käib kähku, kõik taanlased on kaasatundlikud, SAS annab ka ööbimispaki, kus on puhas alussärk, hambahari, hambapasta jne.
• 8:16 h (22.46): taksosse. Sõit läheb küll läbi nn mikrorajooni, aga hotell on kohe kesklinna bastionipärja vallikraavi kõrval.
• 8:35 h (23.05): saabun hotelli

Hotelli registreerimise sabas on minusuguseid palju. Ainus, mida küsitakse, on krediitkaart; nagu Taanis ikka, esitan efekti mõttes teatud põhjamaise panga kuldkaardi. Hotell on mugav ja meeldiv, mingeid pabereid täitma ei pea. Kui restoranid ei oleks kinni, läheksin neisse oma raha eest sööma, mitte piirdudes tasuta võileiva ja joogiga fuajeebaaris. Taani telekas on ühel kanalil mingi Barbara Streisandi õudusfilm ja teisel Apocalypse Now Redux (lõpp, peategelane hakkab just Kurtzi tapma, nõnda et päev lõpeb teleka öeldud sõnadega „The horror... The horror...”)

Ja tuli öö ja sai järgmiseks päevaks, jõululaupäevaks.

(Jätkub...)

K, 1468. päev: viimnepäev (poes)

Aasta viimane tööpäev. Kella kaheteistkümnest avastan, et aasta viimane tähtaeg ongi kell 12.00, st pärastlõunal enam midagi teha ei ole. Töökaaslased arutavad, kas erakorraliste lumeolude talvine graafik veel kestab, st mis kell tohib õhtul ära minna; leitakse, et peaks kestma, sest selle kehtestamise meilis oli teade, et kehtib kuni vastava teateni, ja seda teadet ei ole tulnud. „Vahest on lihtsalt ära unustatud,” itsitab keegi.

Neljanda korruse suuremas koridoris on ka tavapärane jõululõuna, kuhu kutsuti üles tooma oma maa hõrgutisi; toonud on need, kellel on see logistika mõttes võimalik, st kes saavad neid poest osta või kes on kodust hoidiseid kaasa vedanud. Kuivõrd sealt jääb veel veidi aega üle, aga jaanuari tähtajad on alles jaanuaris, tegelen vahepeal kogunenud abitöödega.

Õhtupoolikul siis kõigepealt Kirikmäe prismasse, kus on ropp rahvas, sealt kaks pakki jaapanipäraseid maiustusi (endale) ja teatud kummalise, aga meie arust laheda jõulukingi kõik poe neli eksemplari, mis kassalindile laotatuna jätavad ütlemata veidra mulje, nii et järgmine ostja neid koguni näpuga torgib ja küsib üle.

Siis Kõrgmetsa maksimarketisse, kust on teist jõulukinki, mida prismas enam ei ole (ja ega maksimarketis ka enam suurt ei ole, paar nädalat tagasi oli seda mitu alusetäit, nüüd on nende asemel autode talvise aknapesuvedeliku alused). Mulle täna õhtuks ja homme hommikuks sööki kah.

T, 1467. päev: kuuldused

Et see ei ole kirjutamisväärt, kuidas tööee pikkust, mahtu ja tähtaegu vaadates tuli peaaegu nutt peale ning bussipeatusesse jõudsin õhtutunnil, mil ei olnud enam täit kindlust, kas sealt enam midagi lähebki, kirjutame muudest asjadest.

1. Külastan oma blogi sagedusega ca…

Oletan, et jutt on kirjutamisest, mitte enda kätetöö imetlemisest! ☺ (Inglise oskuskeele lugemikusarjas English At Work oli koguni pilt, kuidas tellingul seisev maaler steps back to admire his work.) Mitu korda päevas kirjutan jupphaaval, nagu vaim peale tuleb või vaba aega on. Mul telekat ei ole ja aega blogi kirjutada seega laialt.

Tänapäeval moorivad kirjatükid enne valmimist pikalt, sest alguses kirjutan üles märksõnad või mõtted, mis peaksid siia kirja minema (ma muidu olen kujundmõtleja, aga vahel mõtlen ma midagi nähes või tehes kohe, mis sõnadega seda blogis kirjeldaksin, nt eile lõunalt tulles bussipeatusest tööle minnes mõtlesin, et näe, käisin poest printeritinte ostmas, sest mul oli roosa värv otsa saanud, siis meenus üks Pratchetti päkapikk, kellel juhtus sama, mis kohal hakkasin naerma, ja vastu tuli üks inglise kolleeg ja imestas). Seda siis täiendan aegamööda ja silun, kuni saab avaldamiskõlblikuks. Avaldamise pikk latents on tingitud vahest mõnest karmimast väljaütlemisest, mida ütlemata ei saa ka jätta ja mis suurema portsu korraga avaldamisel satub kuhugi tahapoole, võib-olla isegi mitte enam esilehele.

Statistikaülevaate saadab sitemeter aeg-ajalt meilile, peatset 50 000. lugejat peaks tähistama. Sitemeterist ei ole otsingusõnu enam kaua vaadanud; vanasti vaatasin neid sealt sageli, no ikka maru jubedusi otsitakse ja et inimesed guuglisse ju jutumärke ei pane, siis mu blogi ka leitakse ka siis, kui üks otsisõna oli ühe kuu blogimisjao ühes ja teine teises otsas (arhiivis on kuu kirjutised ühe failina).

2. Poliitikute blogisid loen…

üldse mitte. Ei mina usu, et nad seda ise peavad. Ma umbes nagu huvitun poliitikast ainult pisut enne valimisi, keda seekord valida (on muidugi teatud eelistusi erakondade seas, aga kindlat lemmikut ei ole). Pean ennast mõtlevaks inimeseks, st selleks väikeseks vähemuseks, kes ka poliitikuid ei huvita.

Ainsa tuttava poliitiku feisspuki-teated olen kinni keeranud, sest ta seal põhiliselt kiitis ennast ja manas ajakirjandust ning riigivõime, mis tema kohta ühtelugu midagi laiduväärt leidsid. Feisspuki suhtes olen vanamoodne, et sõbrustan seal inimestega, keda ma ka tegelikult tunnen või tunda võin; poliitikud või muidu prominendid nende hulka ei kuulu. Õigupoolest ei sõbrusta ma feisspukis isegi kõigiga, keda tunnen, näiteks mitte mõne skandaalse koolikaaslasega, sest ma ei taha, et minu nimi seisaks nende veel skandaalsemate feisspukisõpradega ühes reas. Feisspukisõprade valik „poliitilise tasakaalukuse” põhimõttel on mulle suisa võõras (sellega põhjendas E skandaalne klassikaaslane, miks ta võttis vastu isand Savisaare sõbrakutse; vat kahjuks ei tea, kuidas ta reageeris üksainus päev hiljem lahvatanud Savisaare-uudiste peale).

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, sest…

...ikka on ju huvitav teada, mida keegi teeb või arvab. Blogijaid jälgin vähe, enamik jälgitavatest kuigi regulaarselt ei kirjuta, silma aitab peal hoida mu Bloggeri konto avaleht (ja kuivõrd tänapäeval on Blogger seotud Google'iga ja YouTube'iga, siis tähendab Bloggeris seesolemine ka seda, et Google ja YouTube mäletavad mu isiklikke seadistusi, which is nice).

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele…

Ega suurt ei eelista, sest muudest kanalitest tuleb teistsugust või teisel hulgal teavet. Skaibis suhtleb rohkem kui jaksab blogis või meilis kirjutada, blogis kirjutab rohkem kui jõuab feisspukitada, feisspukki jälle saab panna väga lihtsalt pilte (fotohaldustarkvaras kaks liigutust); ja selles foorumis, kus ma päris nime all kirjutan, saab öelda ja lugeda asju, mida mujal mitte (selle olulisemad postitused dubleeritakse ka feisspukki, kus neid asuvad peagi kommenteerima ohtliku mõtteviisiga inimesed, mis, nagu siin mitu korda mainitud, mulle ei meeldi; miskipärast nad ei kirjuta samas foorumis, kus leiaksid palju asjalikumat vastukaja, eks feisspuk ole nagu suur lasteaed). Feisspukki, skaipi ja messengeri kirjutama pääsen telefonist ka siis, kui arvuti on kinni või kaugel. Teistpidi jälle mitu sõpra ja tuttavat kirjutavad blogis rohkem kui mujal või siis tean neid mu blogi lugevat. (See blogi tekkis just seepärast, et ma ei viitsinud eri pereliikmetele ja sõpradele sama juttu meilidesse mitu korda ümber tippida.)

Muidu uudiste suhtes arvan, et olulised uudised jõuavad kohale ise ja muud ei ole olulised. Eesti ajakirjandust sirvin mitu korda päevas, sest kus selle häda ots, kui mõni üldvihatud poliitik teeks harakiri ja ma kuuleksin sellest alles mitu tundi hiljem.

Eesti uudiseid ammutan muidugi Kollasest Postimehest, kus enamasti pealkirjadest juba piisab, aga üldiselt on selle uudisevalik väga üheülbane ja masendav. Ega konkurent EPL ka parem ole, ja EPLis ei ole huvitavaid rahva arvamusi, seal arvavad vaid nimelised ja mõnikord sõnaohtrad inimesed, kellel on aega, tahtmist ja sõrmede vastupidavust tunduvalt rohkem kui mõtteid. Sageli satuvad nad kirjutama ka arvamuslugusid, mille pealkirjadest katsun silmad üle libistada nägusid vaatamata (eelmisel nädalal loetud tühikargajate koolitusfirma lugu oli erand, seda oli otseselt soovitatud); PM on mõistlikul viisil osa arvamuslugusid peitnud tasulisse versiooni. Siis päris- ja ajutise kodukandi kohalikku ajakirjandust kah ikka natuke, et ikka teaks, mis juhtub või mida mitte.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada…

Nii ja naa. Veel rohkem meeldiks, kui mõni vaikiv sõber saaks üle eelarvamustest ja tuleks feisspukki või hakkaks pidama blogi! ☺

6. Kas ja kui, siis kelle eest ja miks, sa oma blogi olemasolu varjad?

Selle blogi olemasolu ma ei varja, küll aga siin enda täpsemaid andmeid. Kes teab, see teab niigi; kes ei tea, sellel ei ole vaja teada. Lähema geograafia osas on suur hämamine (peaks kunagi joonistama Siinmaa kaardi, vanade mungakaartide või „Kääbiku” sisekaane kaartide vaimus). Arvamused, mis osutavad täpsematele asjaoludele, jätan avaldamata. See, et ma siin blogis kõigest kirjutan, on hoolikalt konstrueeritud illusioon, kallis lugeja... ☺

Seevastu oma hulga intiimsemat Eesti-blogi ma varjan, sellele pääsevad ligi ainult kutsutud lugejad ja see on parooli all. Varem oli avalik ja pidasin hoolt, et seda Google ei teaks, kuni juhtus kopipeistiõnnetus ja link sattus kohta, kust seda võib leida Google. Praegu paistab, et enam ei mäleta.

Tehniliselt võttes on mul paar blogi veel, nt fotode internetti riputamiseks, kui ma ei taha neid kummassegi blogisse panna, aga hiljem ikka kuidagi juurde pääseda sooviks.

7. Selle blogi huvitavaim tagasiside on olnud see, ...

...kui kord täiesti tavalise jutu sees keegi siinkandi eestlastest mainis mu leiutatud kohanime nagu mingit täiesti tavalist kohanime. ☺

E, 1467. päev: lumetagajärjed

Eile õhtul tuli töölt sõnum, et täna on lumepühad, st kes tööle tulla ei saa ja kodust töötada saab, tohib töötada kodust. Mäletamisi lubas sama kord ka ilmuda tööle alles poolest lõunast, mis oleks ju tore, kui pooled meist ei oleks juba jõulupuhkusel ja teistel sedavõrd tööd rohkem.

All tänaval on lumi saanud jagu naabermaja ees kasvavast kolmemeetrisest kadakast ja on surunud selle pikali (juuremätas mullast väljas ja puha), nii et latv ulatub kõnniteele. Aknatagused mänd, lehis ja 1. V pügatud lehtpuu (saar?) ripuvad järsaku küljes edasi.

Nagu Twofloweri algelises fotokas töötanud päkapikul pärast Ankh-Morporki lõbusate naiste juures käimist, on mul roosa värv otsas ja käin seda lõuna aeg juurde ostmas, et saaks fotode printimist jätkata. Ühtlasi ostan matkapoest omale uued korralikud kindad.

P, 1466. päev: lumi läheb

Jõulualbumi suur (A 4) eksemplar valmib. Sedapuhku arvestan, et printerist tulevad pildid tumedamad kui ekraanil, teen vajalikke kohendusi ja märgin need piltide külge siltidele. Pärast, kui teen A 6 suuruses teised kaks eksemplari, hea jälgida ja samad muudatused teha. Ära kulub enamik mu strateegilisest tindivarust (kiiremini kuluvaid värve varuks à 2 tk ja muid 1 tk) ja fotopaberi varust (millal ma viimati printeripaberit ostsingi... vist juunis). Väiksematest albumitest valmib kolmveerand, kuni lõpeb roosa tint, mida loodan lähipäevil tuua Kõrgmetsa maksimarketist.

Eile sadas kogu päeva lund ja täna troonib suvel lavendleid kasvatanud kastis u 25 cm kõrgune lumehang ning aknatagusel männil on okstel paks lumevaip, mis mändi märgatavalt allapoole surub. Õhtul hilja on tormituul, mis puudelt kogu lume maha raputab, ja on kergelt plussis. Mets mühiseb.

Õhtul ilmutab joodiknaaber hirmsa lõugamisega elumärki. Nagu ikka, hädapimendus. Mind ei ole kodus, kui ta karjub.

L, 1465. päev: päike

Kui ärkan, paistab päike ja taevas on paiguti sinine. Mõtlen, kas peaksin mobiliseeruma ja minema metsa pildistama. Teisalt on see kõik juba olnud, jaanuaris-veebruaris tegin kolm päevast talvemetsa matka ja nendest täiesti aitab. Ainult pool päeva neist oli päikesega, ülejäänud olid trööstitu pilves ilmaga ja külmad.

Nõnda et vaen, kas imetlen talvist päikeseilu rõdult ja aknast või teen vajalikud ettevalmistused (soojad riided, termosesse soe jook) ja lähen metsa, aga olen realistlik ja jään tuppa. Õigesti teen, sest paari tunni pärast, kui olnuksin metsas, läheb ja jääbki pilve. Lund sajab juurde.

Niisiis on tänased lumepildid tehtud T-särgis ja lühikestes pükstes, minut rõdul, tagasi tuppa sooja. Selline talv mulle meeldib. Leian isegi üles 72 mm PL-CIR-filtri (150 mm objektiivil on 72 mm filtrikeere), millest mäletan, et Antwerpenis oli see veel kaasas (et äkki tuleb päike välja), aga eelmise reede peoks võtsin kotist välja, ent kuhu panin, ei mäleta. Et aga kohti, kuhu filtreid käest panna, on ainult kolm ja kahes ei ole, jääb üle, et on kolmandas.

Lõpetan aasta piltide läbivaatamise ja võimalike albumipiltide märkimise. Albumi enda koostamine kestab ainult tunni, prindin ka hulga pilte välja.

R, 1464. päev: täna jälle suus A-76

Kuigi öösel on sadanud umbes 10 cm lund (ametlikel andmetel vist 8 cm), liiklus siiski toimib ja tänavad on vallutanud uus mood: autokatusele on jäetud hang alles, ainult aknad on puhtaks kaabitud. Kui ma ei kannaks käes selja- ja fotokotti, teeksin piltigi.

Fotokotti kannan seepärast, et peol lubasin käia pildistamas Põhiseaduse platsi kullast tädi, kellel arvan täna olevat õlul uhke lumekrae, aga Aadu sillalt näen, et ossa pirakas, sammas on tühi, tädi maailmanäituselt tagasi toodud ei ole! (Vii veel rahvuslik sümbol Hiinasse, eks ole...)

Üldiselt ollakse lumetõrjeks paremini valmis kui nädal tagasi. Vabaduse puiesteel on ühel kojamehel lume rookimiseks koguni sahaga aiatraktor.

Pealkirja ajendab tõlkeviga, kus väidetakse eksisteerivat süsivesinikupõhiseid toidulisaaineid.

Õhtul, nagu reede õhtul ikka, Kõrgmetsa maksimarketis. Tagasiteel pildistan tänavatulede valgel lumme uppunud puid.

N, 1463. päev: teeme nii

Monika on läinud, aga Petra tuleb, ähvardab ilmaennustus. Kuhu vahepealt mehenimega torm kadunud? (Perli andmetel Eestis mehenime Tuisk ka ei ole.) Nimi Petra meenutab seda, kuidas paarkümmend aastat tagasi tellisin üht Kanada pisiajakirja, mida Euroopasse tuli täpselt 2 eksemplari, teine tellija oli Saksa poliitik Petra Kelly, kes paraku maha lasti ja siis jäin mina üksi. Annetasin oma numbrid kunagise suurpuhastuse järel rahvusraamatukogule, nii et kui need seal vanapaberiks läinud ei ole, siis on ajakiri Euroopa mandril esindatud ka praegu.

Muidu on [siinkandi kohta] väga külm, öösel arvatavasi koguni −9 °C, hommikul nii −6 °C. Panen soojad sokid. Osakonnajuhataja lubab meil õhtupoolikuks puhkust võtta ja kodu poole minema enne lubatud 30 cm lumesaju algust. Põhjamaalasena olen sellise lumekoguse suhtes väga skeptiline, aga elame-näeme. Vahest lihtsalt hirmutatakse, et inimesed, olge valvsad, nagu pärast jaanuari 2005 üleujutust, kui meri kerkis kolm meetrit – mille tagajärje kohta märkis üks kolleeg, et nende „suvemaja oli küll terve, aga viiskümmend meetrit vales kohas” – anti iga edelatormiga hirmuäratavaid üleujutushoiatusi, mis siiski õnneks täide ei läinud.

Üritan hommikul buutida arvutit Absolutely Fabulous'i DVDlt. Veerand tundi üritan. Kui ei oleks üritanud, jõudnuksin valmis ja võib-olla ka üles reedesed peopildid.

Tõlkevaldkonna uudiseid: Eestis tegutsev tõlkefirma otsib meditsiinitekstide tõlkijat, meditsiiniteadmisi ei nõuta.

K, 1462. päev: baka

Läksin eile tavalisest pisut varem magama ja kuskil üheteist ajal huikas metsas pikalt öökull. Rütm oli vaheldusrikkam kui arvatava kodukaku „hu-hu-hu-huu”. Mõtlen, et millal see oligi, kui siin esimest korda öökulli kuulsin, vahest nii aasta tagasi, aga tore on, kui neid siia rohkem tuleb, nii et praegu kuuleb neid mitu korda nädalas.

Tööl on siseveebi ilmunud eelmise neljapäeva jõulupeost kirjutis. Mu arust küll oli hea, et ma varem asjasse suurt ei süvenenud (sest kuulda oli, et põhimeelelahutus on karaoke, ja selle laululoetelu esimesed kakssada pelutasid ja ülejäänud mitut tuhandet ei viitsinud ma läbi lugeda, tuvastades ainult, et lähim laulude päritoluriik oli Saksamaa), sest see peeti sedapuhku nn Tokyo style, koos „geišade” ja „mangatüdrukutega”. Ilmselt olen ma nii palju Jaapani filme näinud (umbes 25, millest umbes 20 on pikad animefilmid), et minu ettekujutus on hoopis teistsugune. Brr. Kui hästi mõelda, siis ainus nähtud Jaapani film, kus tegutsevad ka geišad, on Takeshi Kitano Zatoichi ja noh seal on geišad väljas rohkem nagu veritasu peal ning üks neist on tegelikult mees.

Sportlik hasart, kas saan kogu päev kasutada oma Dorland’si illustreeritud meditsiinisõnastikku, ilma et avatud kohast vaataks vastu mõni jube naha- või muu haiguse foto. Ei saa!

T, 1461. päev: lugege ja ärge tundke kadedust ehk kompvekipuuvill

Öösel sadas lund ja hommikul on lumi jälle maas. Ja kohe nii sadas, et hommikul kellaga võideldes vaatan, et mis helendavad pudemed need taevast langevad – lund sadas, üleval korteris põles tuli.

Hommikul leian, et mul on septembrikuise peo pildid veel töötlemata.

Päeval läheb korraks selgeks ja päikeseloojangu eel valgustab madal roosa valgus aknalaua puutumatut lumekatet. Mõtlen, et enne kirjutan lause lõpuni ja pildistan siis, aga kui ärgmine kord vaatan, on päike juba loojunud.

Tšehhi kolleeg küsib imestades, kas „Püha Tõnu kiusamine” on Eestis suure au sees ja mis Eesti filme meil veel on. Vastuses kirjeldan „Tujurikkuja” paroodiat „Püha Märdi kiusamine”. Arutelu areneb ja luban lõpuks laenata „Viimse reliikvia” ning Pärna „1895”.

E, 1460. päev: pakane

Hommikul selle talve siinmaine külmarekord: rõdul −1,8 ehk all tänaval umbes −6.

Avan efektse liigutusega mandariinivõrgu ja sama efektselt hüppavad kõik selle 2 kg mandariine köögipõrandale.

Õhtul reedeste peopiltide kolmas rookimine. 171 pildist saab 94. Varsti saab pilditöötluseks kasutada ka muid vigureid kui ainult X-klahvi (reject).

P, 1459. päev: lugege ja tundke kadedust

Siin enam lund ei ole, kõik on ära sulanud.

Peopiltide teine rookimine. 257 pildist jääb järele 174.

L, 1458. päev: maailma entroopia suureneb veel

Vaatan eilsed peopildid (377) esimest korda läbi ja likvideerin tehnilise praagi (järele jääb 257 pilti; siht on 60–80) ja parandan kodutöid.

Maailma lollus ei mahu jälle vaka alla, ning ma ei räägi tudengitest, sest nende leiutisi ega saavutusi ma ei levita ega kogu, sest nad ei ole taoliste eest raha ega kuulsust tahtnud. Kui aga on, siis on iseasi. Möönan halba kommet, et aeg-ajalt kipun inimesi kiusama, kui taipan, et mingis arutelus on vastaspool seisundis, et paarisõnalise torke peale sünnib tohutu ports teksti, ning mu arust on päris lõbus, kui vastan veel paar sõna ja selle peale tuleb jälle suur ports (issandkuinaljakas), kuni südametunnistus hakkab piinama ja käsib targemal järele jätta... kuni järgmise korrani.

See ei käi töö kohta, kus kirjutame (NB! mitmus) kriitikat ainult põhjusega ja asja eest, sest see on meie töö, ja kui kriitikat laekub samasse kohta sageli, siis ju seal ongi midagi viltu. Kui ei meeldi, tuleks kõigepealt mõelda, miks kriitikat saadakse, mitte kiirustama vägivallatsema sõnumitoojaga. Kui miski ei aita, lugege instruktsiooni.

Aga tegelikult tahtsin märkida, et nädala parim lause on hoopis kirjas varajases jõulukingis, ammuse kirikhärra ülestähenduste ja -võtete raamatus, konkreetselt ühes 1924. a reisikirjas, mis kirjutatud kolm päeva pärast tülitsemist eelmisel väljasõidul:

„Oli väga huvitav, ja kuna naisi kaasas ei olnud, siis ka meeleolu muidugi hea.”

R, 1457. päev: piltniku peomuljed

„Lumetormi”, eesti unarsõnaga tuisu teatepulk on siitmaalt üle antud Eestisse. Tehtud!!

Kell 6.09 on tulnud sõnum töölt: rõõmustan juba ette, et äkki teatatakse ka täna, et üleeilse lumesaju ja eilse jõulupeo tagajärjel ei pea ka täna tööle tulema (nagu kui 1986. a kevadel tuulutas Eesti Raadio viiulimuusika linte, siis kikitasid inimesed kõrvu, kas jälle on NLKP esimene sekretär lahkunud parematele parteimaadele), aga võta näpust! Sõnum teatab, et täna on tavaline tööpäev. Nii armas, eks ju, et sõnum, mis teatab, et võite jääda koju, tuleb alles kell 10.06, aga sõnum, et tulge tööle, juba kell 6.09!

Vahetult enne uksest väljumist meenub, et kuigi panin kõik täna õhtul vajaminevad fotojublakad ennist voodi serva peale ritta valmis ja laadisin öösel akusid (fotoka akusahtli akud, välklambi varuakud), ununesid laadimata need akud, mis on välklambis sees. Laadima ja siis tööle.

Täna seletab inglise keele omakõneleja hambaraviterminit, jõudes välja fotograafia ja kudumiteni.

Õhtul on eesti seltsi täiskasvanute jõulupidu (muidu jõulupidu nagu jõulupidu ikka, aga jõuluvanata) ja arvan jätkuvat pooleteistkümnest tunnist, et käia korteris piduriiete ja fotokola järel. Ahahaa. Ega see ikka päris võimalik ole. Kiireks läheb.

Teen Kirikmäel seniolematu manöövri bussipiletit ostes. Nimelt näis olevat meil majas noortudengite ekskursioon (umbes 15 noorikut ja paar vanemat härrat), kes siis, kui lifti peale läksin, seisid meie korruse naiste kempsu ees sabas; siis, kui ise jõudsin teise kempsu kaudu fuajeesse, uurisid nad valvurilt, kas varuuksest saab välja, aga peaukse sulgemiseni oli veel minut aega, nii et ma väljusin otse peauksest, nad nägid seda ja kilkasid (sest varuuksest saab välja muidugi kaarega); nõnda kõndisin neist mööda; ja mõne aja pärast, kui ootasin bussipeatuses, jõudsid bussipeatusesse ka nemad. Siis tuli minu buss, aga bussijuhil ei olnud 5 €-st tagasi anda, vehkis käega, et sõitku ma jänest. Mulle see asjalugu ei meeldinud, astusin keskelt uksest jälle välja, et lähen siis sellise bussiga, mis mulle ka pileti müüb. No kohe selle järel tuli 1. buss, ostsin sealt pileti ja märkasin, et mu 125. buss seisab ikka peatuses, sest see ekskursioon läheb sinna peale ja igaüks ostab pileti. Seega astusin, 1. bussist ostetud pilet näpus, 125. bussi tagant uksest peale. Lahe – astun ühele bussile peale ja enne sõitma hakkamist käin ostan teisest bussist pileti.

Aga palju tolku piletist siiski ei ole, sest 1. bussi piletitembeldi kell on üle tunni taga, nii et pittu minekuks tuleb osta uus pilet (muidu kehtib tavaline bussipilet siinmaal kaks tundi).

Peopaika viivas bussis on kümmekond rohkem või vähem tuttavat eestlast ja et juhatatud bussipeatus on rahvamajast hulk maad eemal, järgneb väike rahvamatk. Nali selles, et peo toimumiskoha rahvamaja on tänaval, mis vahetab ühtäkki nime ja juhatatud bussipeatus on küll samal tänaval, aga uue nimega osas.

Pidu on meeleolukas, nii et kuigi kogu õhtu jooksul näen tantsimas ainult üht paari, voolab vein ojadena, sest nii kui klaas saab pooltühjaks, ilmub selja tagant valvas ettekandja ja valab klaasi täis. Ja oh milliseid lugusid veini juurde kuuleb! Nagu kuidas võhiklikud tõlkijad tõlkinud mõnekümnegrammise jublaka suures asjatundmatuses teiseks asjaks – mina saan naljast aru, sest tean seda kaaluvat mitukümmend kilo ja veetavat kärul, ülejäänud laudkond ei saa – ja kui veini on juurde toodud, siis naerame sama nalja peale uuesti. Tore, tore.

Ma pean taas tegema pilte ja neid ma siis ka teen. Nagu sõdur harjutab püssi lahtivõtmist ja kokkupanekut aja peale, nii peaksin ka mina harjutama fotoka juppidega (muiste, filmifotoka ajal, olin selles väga osav, sest üksvahe oli mul nii väike fotokott, et sinna pakkimiseks pidi võtma objektiivi eest): ühtäkki märkasin, et päälik peab kõnet, ja järgmiseks adusin, et mul puudub just sobilik fookuskaugus, millega saaksin ta kaadrisse, ja pikem objektiiv on esikus kotis. (Veel aasta tagasi oli mul universaalne 18–200 mm suumobjektiiv, aga selle pilt oli nii õudne ja objektiiv ise nii pime, et läksin üle heledamale tunduvalt paremale objektiivile, mille suumiulatus on väike. Tavaolukorras kannan kaasas ka lemmikobjektiivi, 150 mm mittesuumi, mille pildikvaliteet on parim, mida Sigma üldse toodab – allik: Spiegelreflex digital. Das Testmagazin für SLR-Fotografie. SIGMA Sonderdruck, 2010, lk 21 – sest enamasti läheb vaja laia ja pikka objektiivi, vahepealseid suurt mitte).

Torman siis esikusse, panen objektiivi ette ja tunglen tagasi saaliuksele, leides, et nii lähedalt jääks kõnepidajast pildile umbes nina ja pool põske. Siis tagasi, 150 mm objektiiv jälle kotti, manööverdus saali keskele strateegiliselt soodsasse paika ja kõne viimasel viiel sekundil neli võtet, millest läheb käiku esimene, sest kolmel ülejäänud, mis on võetud kõne täitsa viimasel sekundil, on juba kõneleja suu kinni ja mikrofon langemas. Uhh.

See, et saalis on valge, on lahe, sest saab pildistada loomulikus valguses, eriti kui kasutada autofookust pisut targemini kui mu sünnipäeval (või ka varasematel jõulupidudel – näiteks 2008. a peo omadest kadus I kustutamisvoorus pilt, kus tagaplaanil oli hägune jõuluvana, aga esiplaanil detailvõttena kellegi ootamatult pildile astunu fotograafiliselt terav rinnapartii; väga teravad vaasid-pudelid-klaasid esiplaanil ja udukogud taustal on samuti pidude klassika; ja muudel rahvakogunemistel tekivad ikka pildid, kus ainus, mida pildist aru saab, on teravad kuklad esiplaani alaservas). Siia juurde võiks heietada muidugi seda, et tänapäeval on autofookus täpsem kui vanasti, kui silma järgi teravustades sai üldiselt teravama pildi; aga eks praegu ole ka pilditeravus läinud suuremaks kui filmifotokate ajal.

Kui peo lõpupoole tuled surnuks tehakse [ja algab töö sektsioonides – not!], siis on ka välklambist ja suure purgi taolisest välguhajutist mingi kasu (meeldib veel see, et saali keskel on poste, mida saab sättida loovalt selja taha välku peegeldama). Kogu käeshoitav kupatus kaalub kokku ligi 2½ kg.

Peo lõpus on kuulda, et pidu oli nii äge, et üks tund lihtsalt kadus kuhugi, ühtäkki on käes kesköö ja peab lahkuma, sest muidu muutuvad tõllad tagasi kõrvitsateks, st peoruum on avatud ainult kella 24-ni (ja kahtlen, kas ettekandjad nõnda lahked ikka on nagu maal raamatukoguhoidja, kes kõndis vaikselt mööda seinaäärt mulle teatama, et „tegelikult me sulgesime juba poolteist tundi tagasi”, ehk hakkaks astuma).

See astuma hakkamine on kah tükk omaette, nähtavasti veini mõju. Ehk siis algul on mul täitsa mõte, et lasen valvuril tellida takso; siis (kui valvurit mu lahkudes ei ole) on mõte, et kõnnin kesklinna ja võtan sealt takso; siis aga – kui üks korraldajatest on head aega jättes küsinud, kas ma lähen jala, et mul ju siiasamma „ümber nurga” minna – kaalun, kas ma suudan ikka taksole selgitada, kuhu tänavanurgale ma teda kutsuda tahan, kui peokohta linna poolt tulev tänav on sobivasti remondis. Seega tuvastades kaardilt, et üpris lähedal on tuttav uisutee, otsustan kõndida sinna ja olenevalt sellest, kas jõeäärne rattatee on väga lumine, tulla hädakorral vesiveski juurest üles linna (kust ma kunagi käinud ei ole). Mööda tühja öist tuttavat rattateed kõndida on ohutum kui astuda väikese maantee servas, kus kõnniteid ei pruugi olemas olla.

Nõndap siis astun kultuurimajast öhe kell 0.08 ja juba kell 0.20, st 12 minuti pärast olen all jõe ääres tuttaval uisuteel ja võin navigeerimiseks kasutatud telefoni tasku panna. Kell 0.23 lõpeb tänavavalgustus, aga mul on hädapuhuks taskus väike taskulamp, linnatuled valgustavad kah. On sula ja rattateel on pidevalt vähemalt ühe jala laiune asfaldiriba väljas, paiguti koguni kuiv. Kuni tõkkepuuni saaks sõita koguni vihmaratastega rulluiskudel, kui väga tahta. Jala kestab astumine jõe ääres muidugi kauem kui uiskudega, aga see-eest kuulen öökulli ja näen korra kaugel põõsas välkuvaid silmi (ilmselt veinist, sest mitmekümne meetri kauguselt vilksatavad kolm täppi – üks ja siis meeter eemal viltu teised kaks – on nagu punased, aga rebane on koerlane ja koera silmade helk on sinine; võib-olla on muidugi päkapikud, kes teab, nagu Eno Raua lapsepõlves Nõmme metsas, mis kohtumine läks talle nii hinge, et kirjutas suurena päkapikkudest, keda kutsus naksitrallideks, suisa mitu raamatut).

Jõgi kohiseb ja on kõrge ning märkan, et ühes kohas on mets, mida ma ei ole kunagi näinud (kesse rulluiskudega sõites ikka kõrvale vahib).

Täheldan ka, et jõeäärne sitaloss (h = 10 m) on lõpuks valmis saamas, huugab ja peaaegu üldse ei lehka, rattatee keskelt on võrkaed ära võetud, tore-tore, kevadel hakkab taas kutsuma uisutee.

Kui otse maja eest üle jõe saaks, oleks tore, aga ei saa ja peab astuma lähima sillani umbes 1½-kilomeetrise haagi.

Majauksest sisse astun kell 1.11, kirjutan ägedasti feisspukis ja loen enne uinumist jupi Mike Collinsi mälestusi, mis on väga hästi kirjutatud, muide (palju paremini kui hiljuti loetud astronaut Mike Mullane'i mälestused). Ükspäev just vaatasin mälu värskendamiseks tõsielufilmist In the Shadow of the Moon (2006), mida Collins arvas filmi lõputiitrite ajal väidetest, et Kuu-maandumised filmitud stuudios. Collins (kes tollal oli 76) arvas kaht asja: esiteks, et ta haaraks selle väitjal kraest ja raputaks kõvasti, ning teiseks, et ta ei tea kaht ameeriklast, kes lahedat saladust teades seda peagi välja ei lobiseks, mistõttu oleks võimatu seletada, kuidas suutnuks võltsingust aastaid vaikida Apollo-projektis osalenud tuhanded inimesed [koos alltöövõtjatega 400 000]. Collins räägib filmis täpselt samalaadset teksti kui kirjutas raamatus, nii et nüüd loeb peas teksti tema hääl, mis ju on tore.

N, 1456. päev: polaaruurija

Selle elan veel üle, et hommikul kirjutavad siinmaised kolleegid feisspukis, et eile sadanud 2 cm lume tõttu* bussid ei käi, visuaalne vaatlus näitab, et kiirteel liiklus ikka seisab, ja kui ma kergeks polaarretkeks varustatuna õue jõuan, sõidab maja eest läbi buss, inimesed peal, ja 6 km kõndimise asemel (nagu eile õhtul) ootan peatuses igaks juhuks veidi, kuni tulebki buss, mis mind peale võtab, ja siis istun seal nagu eksinud Nansen. (Topeltkindad suure seljakoti küljes, kaasas teine paar villaseid sokke jne, aga mütsi ma siiski plusskraadidega ei kanna.)

Aga mõelge, mis juhtub siis, kui olen juba pool tundi viibinud töölaua taga... Saan sõnumi, et erakordsete lumeolude tõttu võime jääda täna koju, ei peagi tööle tulema!!

Ja siis poole tunni pärast tuleb meil neile, kes juba on tööle tulnud, et täna võib ükskõik millal jälle ära minna, tööpäev läheb kirja täielikuna. Läheksin isegi, aga mul on käsil selline pusserdis, mida ei ole olnud päris hulk aega (nagu et miks öelda kogu dokumendis X kohta ainult Y, ütleme parem läbisegi Y ja Z ja A ja B! Ja miks vaadata viidatud õigusaktist järele, kas viidatud kohas tähendab number osa, lõiku või lõiget, paneme aga iseoma tarkusest ikka valesti.)

Õhtul tuleb veel kolmaski teade, mis selgitab erakorraliste olude töökorraldust pikemalt. Vat kui lahe, mõtlen, et erakorraliste sõnumite edastamise süsteem just hiljuti valmis sai.

Suur seljakott oli kaasas seepärast, et lootsin lõuna ajal käia lumist linna pildistamas. Kaasas oli fotokas, statiiv ja panoraamipea, kokku 9 kg. Kahjuks lõunale üldse ei jõudnud ja kandsin õhtul kogu kola sama targalt korterisse tagasi. Siis poodi; sama piletiga linna poole, üks 16. buss pani nina eest uksed kinni, kõndisin aega parajaks tehes järgmisse, pärast poest jala tagasi.

* Kohalik leht kirjutab küll mingist 15 cm-st, aga eks ajalehed ole ikka sensatsioonimaiad. Parimal juhul on 15 cm kuskil hanges; 2 cm on kaalutud keskmine väärtus. Matemaatikat tuleb ikka ka õppida!

K, 1455. päev: nad istuvad laudas, mis teha on neil, sest paljajalu käia on lume peal halb

Inglise keele omakõneleja käest küsitakse teatud torutermini tähendust. Ta väidab, et sõna kõige üldisem tähendus on teatud viis, mida teeb kliendile juuksur, mille peale hakkan kätega vehkima ja üritan seletada, milles asi. Jah, küsige ikka omakõneleja käest asju, mida ta ei tea, saate väga adekvaatse vastuse. Nagu kord tegid tudengid meditsiiniteemalise rühmatöö ja väitsid, et nad lasid elusal inglasel üle kontrollida, aga nähtavasti ei olnud see kunagi näinud Inglise filmi „Briani elu”, sest siis oleks ta teadnud, et südameseiskuse kohta ei öelda mitte heart standstill, vaid cardiac arrest.

Lõuna alguses toob sama veinimeister, kelle juures eelmisel aastal käis eesti selts, tellitud kasti. Kohtume nagu vanad sõbrad. Eks me kodus maini „elektriku veini” üsna tihti.

Ja oi seda ettenägelikkust, kui tassin kasti korterisse kohe lõuna ajal (ja veel nii kähku, et jõuan pärast sööklasse, kus jõulude puhul maksab lõuna 3.55 asemel 7.50 – „c'est Noël”, märgib kassiir). Nimelt olin hommikul, kui sadas vihma, juba rõõmustanud, et talv on läbi, lumi peaaegu kadunud, ei pannud jalga villaseid sokkegi, aga õhtul tabab siinmaad kataklüsm – sajab 2 cm lund. Kui poole kaheksast töölt lahkun, et veel poodi jõuaks, seisab JFK avenüül mitmel sõidurajal paiksete autode spaleer, mis teeb mulle hirmsasti nalja. Bussid seisavad ka, mõni veidras asendis, mõnel koguni veel reisijad peal, ent enamikus ilmega, et sõidavad depoosse kohe, kui liikuma pääseb. Ühel 172. bussil kõnnin sabas umbes neli kilomeetrit. (Siinmaal autoliiklejad bussiradadele ei tungi, st bussid pisut ikka liiguvad.) Uue värava juures ristmikul on lõõtsbuss teinud sellise manöövri, et kui buss oleks elusolend, siis oleks tal kas luumurde või vähemalt eluohtlikke seesmisi vigastusi – bussi poolmed on peaaegu täisnurga all. Jalutan seega korterisse ja teen aeg-ajalt pilte. (Fotoka pidevast kaasaskandmisest ongi kasu!) Näen, et pildistab veel ainult üks inimene; isegi Jaapani turiste ei ole.

Eestlased ja muud põhjarahvad saaksid püsti rikkaks, kui korraldaksid siinmaa elanikele libedal käimise kursusi – siinmaa elanikud ei tea isegi seda, et libeda peal ei tohi jalgu lohistada, st üritades end libinal edasi lükata kulub tõenäolisemalt kui põhjarahvaste kohastumisega omandatud kangejalgsel libedakõnniviisil. (Eks eri rahvad kõnni ikka eriviisi. Vaadake näiteks, kuidas kõnnib mõni gängsta või siis itaallane. Meenub käidud kreeka-itaalia pulm, kus me huviga vaatasime, millise graatsiaga itaallased tantsivad.)

T, 1454. päev: lollus ei seisa mitmegi vaka all

Adobe teatab, et ilmunud on Lightroomi pärisversioon 3.3; näis, kas see lahendab katselise versiooni 3.3 RC tõrked (nagu et varasemate versioonidega pandud märksõnade statistikat kas ei ole või näitab selle asemel aiateibaid või aeg-ajalt kaovad ülevaates pisipildid ja pilti avades on hall ka kogu pilt või aeg-ajalt hangub kogu programm). Neljandal katsel v3.3 allalaadimine õnnestub (tuvastan ka, et arvutis on edasi olemas installituna ka v2.7, mida enam vaja ei ole), aiateivaste probleem on pisut lahenenud, aga mitte täiesti. Ma ei tea, kas märksõnade statistikat saab kuskilt käsitsi uuendada, tuleb jälle uurida käsiraamatut.

Aiman, et kreeka sõber ootab oma pildiplaati veel kaua, sest enne talle mineva plaadi uue versiooni põletamist on vaja teha muud pakilised tegevused: murettekitavalt suure arvu kodutööde andmine ja parandamine; jõulupeotäie piltide järeltöötlemine; paari mitu kuud vindunud kirja kirjutamine.

* * *

Kuidas on nii, et rikka Aafrika fauna ainsad kaks looma, keda tunneb Aafrika heategev kunstkäsitöö, on elevant ja kaelkirjak? Isegi lõvi ei tunne, mis siis veel rääkida hallpapagoist, gorillast või okaapist.

Muidu päev nagu ikka, maailma entroopia suureneb, sula lollus tungib peale mitmel rindel ja igaüks on muidugi veendunud, et nende tibatilluke silmaring on kogu maailma tarkus. Hale, hale, hale.

* * *

Arvutikoolitus. Õppeklassis on arvuti nr 9 kuvaril oluliselt vähem ikoone kui teistel, login välja, ei midagi, siis resetin, mille peale tuleb koolitaja selja taha ja käratab, miks ma resetin, ja siis kinnitab, et kõigil on täpselt ühesugune, mida ma ei usu, sest hetk tagasi ei olnud mul isegi selle tarkvara ikooni, mida ta meile koolitab. Ma olen päris kaua arvutit kasutanud ja oskan aimata, kuidas meiliprogramm töötab, loeksin palju parema meelega umbes veerand tunniga paberi pealt, mida on uut, aga mitte ei istuks kaks ja pool tundi koolitusel. Seega siis üritan end lõbustada (koolitaja kõneviis on umbes nagu ... mis oli 'Allo 'Allo!-s Edithi kavaleri surnumatja nimi?) ja teen usinasti märkmeid. Noppeid:

• We will use a lot dö mail.
• You are quicker than the Super... Wonder Woman! You open it under two seconds!
• And finally, oi-oi-oi, the underline is supposed!
• I was in the zi-zi zone.
• sänderkoloor
• It was deselected? Aa... probable a jooke by the predecessooor.
• How to chang the dictionaree?
• Wich dictionarees can you chose? Aha.
• And nearly after [CLAP-CLAP] few secoonds—a ha!

Veel avastan, et arvutil nr 9 on uue programmi prügikast tühjendamata ja sealt on näha, mis meilisõnumeid on tagasi kutsutud eelmistel koolitustel. Kui meil kutsuti tagasi sõnumeid pealkirjaga this is a test, siis prügikastist leidub varjunime George Clooney alt arvutisse nr 11 saadetud meil, mille teemareal on lakooniline whore, ja arvutisse nr 12 saadetud teade you're a bitch. Uuri kas või järele, kes istusid hommikusel koolitusel arvutites nr 9, 11 ja 12.

E, 1453. päev: bye-bye, kindad!

Lõuna aegu hakkan vaatama, et kuhu ma hommikul kindad pannud – laua peal ei ole, põuetaskus ei ole, külgtaskutesse ei mahu, kotis ei ole, tooli peal ei ole, laua all ei ole. Meenutan, millal ma viimati kindaid mäletan. Nuuh, jaama juures. Olin voltinud bussipileti kokku ja pistnud kindasse ning bussi vahetades vaatasin kindasse, kas pilet ikka alles. Edasi ei mäleta, kuigi pidanuks mäletama, kui paljakäsi bussilt tööle kõndisin. Kui ka õhtul ei leia, siis võib järeldada ainult üht, et raamatut lugedes panin kindad süles oleva koti peale ja bussist väljudes pistsin raamatu kotti, kindad kukkusid maha, kuhu need ka jäid. Kahju. Nii et õhtul Kirikmäe prisma juures bussi oodates – mille vältel tuleb 1. busse 3 tk ja 16. busse 2 – tuleb toppida käed külma pärast tasku.

Nüüd on kaks võimalust, kas panna mööda käsivarsi ja üle õlgade kinnaste külge pael nagu vanasti väikelastel või kuue külge ketid nagu Saksa Ordu XIV sajandi sõjamehel, et ta mõõka, pistoda ja väliskiivrit* ära ei kaotaks (vt David Nicolle, Teutonic Knight 1190-1561, Oxford: Osprey 2007 (Osprey Warrior 124), tahvel D ja selgitav tekst lk 60).

* Selline, mille seest jõid saksa sõjamehed „Maleva” filmis õlut. Viidatud värvitahvli järgi kanti selle all väiksemat, pea küljes rohkem kinni olevat kiivrit. Muude allikate järgi kaalus taoline pottkiiver umbes 12 kg ja ma hästi ei saa aru, kuidas sai kuue küljes olev väike kett selle mahakukkumist takistada. Võib-olla muidugi, et rüütlitele meeldis rüü rinna küljes kette tilistada, nagu Otto Borsti andmeil (Alltagsleben im Mittelalter, Frankfurt am Main: Insel 1983, lk 106) olnud XII saj Reini-äärse kandi rüütlitel moes lokkis juuksed, mis tähendas seda, et rüütlid võtsid sõjaväljale kaasa lokitangid (calamistrum).

Laupäeval olin teinud kuukaardi tasuvuskalkulatsiooni pisut valesti, kui ma teeks jõuludeni jääva kahe nädalaga vähemalt 30 bussisõitu ehk päevas keskmiselt 1,8 korda (nädalavahetused kaasa arvatud), tasuks kaart ära.

P, 1452. päev: tegelikult mulle talv ei meeldi

Kogu päev kulub oktoobrikuiste Prantsusmaa-piltide lõplikule valimisele ja töötlemisele (arv väheneb veel umbes kuuendiku) ning Prantsusmaa märksõnade korrastamisele departemangude järgi (varem olid ka need lihtsalt tähestiku järjekorras). Leian, et olen loetellu märkinud ka kaardilt leitud asula Kiirtee Maksmispunkt.

Istutan ühe potilille sügavamale ja hommikuks ärkab ka see uuele elule.

Muidu on akna taga kõle talv, raagus puudega mets, lumi maas, aga mitte puudel. Ilm on troostitus lauspilves. Kõike seda on parim vaadata soojast toast või veel parem, üldse mitte vaadata.

L, 1451. päev: mµ Sport

Eile õhtul vara magama, täna vara üles. Käin päeval siinkandis ostlemas. Kõigepealt lähen linnatee äärde jäävasse jalgrattapoodi, jalutades [mul hetkel kuukaarti ei ole, sest kalkulatsioon tuvastas, et enne jõulupuhkust ei ole seda mõtet osta; võimalik, et arvutustes oli kuskil viga]. Uhuh, seest on palju suurem kui väljast nagu Šveigi hullumaja maailm; sama katuse all on ka suurmaasturite pood! Kelder on ja pood on suisa kahel korrusel. Samas telefoniraamatu väide, et nad oskavad suhelda kuues keeles, on vähemalt inglise keele koha pealt pisut üle pingutatud. Pean oma juttu rääkima kahele inimesele kokku neli korda, sellest kolm korda sellele, kes väidab inglise keelt oskavat. Kui lõpuks kataloogi ja selle vahel ka hinnakirja kätte saan, ei saa ma aru, kas see on kohapeal lugemiseks või kaasavõtmiseks (sest siinmaiste kaupluste hinnakiri võib olla nagu antireklaam), aga kui onklid mulle tänavale järele ei jookse, siis on nähtavasti kõik korras.

Edasi Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast savipuru sisse istutatud toalille niiskusindikaator ja printeritinti. Nädal tagasi ostsime mulle kolm pisikest potti alpikanne ja nende ümberistutamiseks sobiliku küna ning selle sisse savikribalaid, mille pakil oli väide, et kastmisvett kulub kolm korda vähem. Midagi läks aga arvutustes väga valesti (vaja oli mitte kolmandik savi mahust, vaid poti omast) ja eilseks olid alpikannid vajunud kõik väga longu. Nõnda siis arvutasin uuesti, saades tõenäolisema tulemuse, ja tänaseks olid enamik õievarsi püsti tõusnud.

Siis toidupoes ja tagasi. Kokku umbes kuuekilomeetrine värskendav talvematk.

R, 1450. päev: õnne on ikka vaja

Ärkamine väga veidras hotellitoas on raske, sest voodis on tekkinud mõnus soe pesa, aga et häirivalt undava kliimaseadme öösel lõpuks välja lülitasin, näitab toas matkakella termomeeter 14 °C, vannitoas (kus ühtki nähtavat ega tuntavat küttekeha ei tuvasta) on tunduvalt külmem (ka eile õhtul: kliimaseade näitas toas 22, kell näitas 18). Eriti külm on põrand, mis tundub olevat valatud kohe vastu maapinda. Põrand on õues olevast maapinnast pisut madalamal ja õhtul kõndisid inimesed aknast mööda. Kardinad päris kinni ei käinud. Akende taga on jõulukaardimaastik.

Kella viiest on hotelli ette tellitud kolm-neli taksot ja kui esimese juurde kõnnin, kõhistab selle juht toanumbrit kuuldes naerda ja siis viipab suuremat peoseltskonda transportida võiva takso suunas (just selline, millisega tulime tagasi mu sünnipäevalt koos rohke söögikraamiga), et hoopis see. No kobin siis sinna peale, uhkes üksinduses. Sõit läbi varahommikuse linna (mille geograafiat ma peast suuremat ei tea) näitab, et Euroopa pealinnas tegutsevad lumesahad öö läbi, sest isegi kõrvaltänavatel on lund vähem kui eile õhtul kiirteel ja takso ei pea sõitma kiirusel 25 km/h rohkem kui paarsada meetrit ning külglibisemist ka üldse ei ole.

Nordi jaam on lahti, aga kõledavõitu, sest kõik söögikohad on kinni. Automaadist tops kakaod ja siis perroonile külmetama (hea, et jätsin 20-minutise varu, sest tegelikult olin meelde jätnud rongiaja 10 min valesti, niisiis on aega ainult 10 minutit, rongi hilinemist arvestades 17).

Pimedama osa teest magan, edasi näen aknasodingute vahelt möödalibisevat jõulukaardimaastikku ning mõtlen, kas peaks nädalavahetusel jälle minema lund pildistama, aga siis mõtlen, et ainult siis, kui päike paistab, sest pilvine talvemaastik on ju tegelikult väga külm, kõle ja nukker, nagu sai selgeks pilvisel metsamatkal käesoleva aasta alguses.

Siis rongilt otse bussile ja tööle. Pärast suhteliselt varakult ära ja otse korterisse, ei taha kogu reisikolaga poodi minna.

* * *

Argumenteerimiseks, et lennusõit on ohutum kui mööda linnatänavat kõndimine, saate kasulikku statistikat siit: http://planecrashinfo.com/cause.htm