L, 199. päev: viinamägedel ja pudrujõgedel

Kohaliku eesti seltsi matk viinamägede vahel, tagasihoidlik seltskond, 8 täiskasvanut, aga kui buss jääks veel minuti hiljemaks, siis ainult 4 (sest kokkulepitud kohta jõudes näen ma ülejäänuid kaugel nuka taha kadumas ning neile järgi jõudes teatan, et bussis oli veel 3 inimest, kes rääkisid eesti keeles ja kes võib-olla ka tahavad matkale tulla).

Takkajärele on muidugi imelik, miks ma neid kaasa ei võtnud, sest mul oli kaart ja ma teadsin, kuidas kõige otsemini sinna saab. Aga no olen oma elust nii palju väljaspool Eestit viibinud, et kui eestikeelset juttu kuulen, ei torma kohe juurde, et "oi, kas te olete ka eestlased vä?" :)

Ja pealegi, kui buss keeras alla Maaselja äärde, arvas neist kolmest üks: "Kas see jõgi on sama kui linnas?" – halasta, see on Maaselja, kuulus veinijõgi! Linnajõgi peab enne mitu korda suuremasse jõkke suubuma, enne kui suure kaarega 150 km pärast Maaseljani jõuab!

Huvitav oli see, et matka korraldaja oli kutsesse spetsiaalselt kirjutanud, et tulge 177. bussiga, see tuleb täpselt matka alguspunkti, pole vaja mäkke ronida. Samal ajal hakkab linnast tulema ka 175. buss, mis peatub all jõe ääres. Mainitud kolm inimest jäid 177. bussist maha ja tulid 175-ga (siinmaal jäävad bussid graafikust krooniliselt maha). Linnas oli jube ummik. Ja kui ma reede õhtul Internetist bussiaegu otsisin, ütles ühistranspordi portaal, et mu maja ees peatub 175, sellega saab R-chisse alla jõe äärde, sealt ümber istuda ja üks peatus teise bussiga. Olin maja ees peatuses, nägin mööda sõitvat 177. bussi, siis vaatasin sõiduplaani – no ja seal seisis, et ka 177 peatub... mädand. Ootasin siis 175, tuli, ummik kestis veel kilomeetri, jäin ühesõnaga teisest bussist maha. Minna oli 600 m horisontaalis ja 30 m vertikaalis.

Matk kulgeb alguses (paistab soe päike) mööda vana raudteetammi, mille pinnakate jätab täiesti sellise mulje, et sinna peaks kunagi uisutama minema (möödundnädalane mats annab kohati tunda ning eelkõige on seda ihul aegamisi kuju ja värvi muutva sinikana näha). Inimesi on 8 täiskasvanut ja 1 põngerjas ning seltskonnas on ka üks koer, borderkolli ehk "piirialade kolli", nagu arvas kunagi saatekava. Et ma taas kord seltskonnast kedagi ei tunne, olen suhteliselt kidakeelne. Kõnnime mõne kilomeetri viimamägede vahel mäkke, siis metsas, siis laskume viinamägede vahel alla tagasi (hakkab kogunema pilvi). Seejärel läbi külakese tagasi R-chisse, kus matka korraldajad kutsuvad kenasti enda poole (sest puhkepaus jäi tegemata).

Kõrvaloleval pildil on matkal nähtud põnev auto. Vaadake, mida on teinud muudetud aerodünaamika tagaakna puhtusega!


Üritus lõpeb jalutuskäiguga luige- ja vanarauapraamirohke Maaselja ääres, kustkohast lähen bussile (mis jälle jääb mugavalt viis minutit hiljaks) ja sõidan läbi senikäimata kohtade linna.

Buss jõuab linna katedraali juurde, kõnnin sealt bussipeatusse (hakkab sadama, aga mul on kaasas vihmavari!), esimene sobilik on nr 16, millega sõidan Kõrgmäe maksimarketi tööstuskaupade poodi.

Sadu tugevneb ja jõuan bussilt poodi vahetult enne hirmsat valingut (mõni minut enne viit), mille ajal uudistan poe uut lemmikloomaosakonda ja mõtisklen, kas selle plekk-katus peab vastu või mitte. Hetkeks kahtlen, kolin on üsna vali.

Battlefield 1942 ja Rammstein (Rosenrot), kaks riiulit, mida on kaenlas äratoomiseks just parasjagu ja mis on kenasti kile sees, nii et ei karda märjakssaamist, kuigi vihm on lõppemas.

Pargist möödudes näen, et vihm on pargi jalgradu osaliselt tänavale uhtunud.

R, 198. päev: makro

Hommikul postkontor (Amazon.de: tunduvalt suurem valik kui siinsetes raamatupoodides, soodne hind, postitasu pole, paar päeva jaksab ikka oodata).

Päeval arvutiprobleem, saan aru, kus see on, aga tundub, et ei IT-tugi ega kõnealuse tarkvara tugiisik ei saa. Tundub, et hiljutise tarkvarauuendusega ununes mu arvutis üks Wordi makro uuendamata ja see otsib faili, mida nimetatud kohas enam ei ole.

N, 197. päev: esialgne lubadus

Siseveebis tekib arutelu eilse ettekande kohta ja avaldatakse mõtet, et töötajad võiksid teha muidki üldharivaid ettekandeid. Annan oma esialgse nõusoleku rääkida teatud tõlketüübi vigade ja veapõhjuste liigitusest.

Saan bussisõidul läbi Prachetti raamatu "Equal Rites", bussilektüür jätkub sama autori raamatuga "Moving Pictures". Õhtul loen ühe soojaga läbi kunstiajaloobrošüüri Koblenzi Jumalaema kirikust.

K, 196. päev: kas on või ei ole

Hommikul nii tihe udu, et bussipeatuse kõrval torni küljes olev aknapesemiskäru on kõrguses halvasti näha, see kadus pilvedesse.

Hirmus unine olek. Varakult lõunale. Juhtun minema koos keeletehnoloog P-ga, kes kurdab, et tal oli ka täna hommikul kolm pooletunnist koolitust ja küll pool tundi võib tunduda alles pikk. Tee peal jõuab jutt selleni, et siinmaal töötavat 350 eestlast (täiesti tuntav osa rahvastikust), ja lõpuks teemani "Masintõlge soomeugri keeltesse ja kas see on võimalik?"

Pärastlõunal kolleegi ettekanne Euroopa kahe väikekeele säilimisest ilma kirjakeeleta. See vältab poolteist tundi ja ülejäänud kolleegide vaimustusest hoolimata oleksin eelistanud lugeda sama juttu lihtsalt paberilt. Mõistan, et keeli võib tekitada ka poliitika eesmärgil. (Ainus märkus: normannide vallutused ei hõlmanud siiski enamikku Euroopat, vt kaart.)

T, 195, päev: koolitus

Täna toimubki siis koolitus, mis kestab pool tundi ja mille esimesed 25 minutit tulebki uni peale. Viimased minutid aga on jutt erirakendusest, mis näeb välja umbes nagu Google (korraks näidatakse ka koodi, see on sigrimigri, nagu programmikood kipub olema), aga otsib asju ka mujalt. Mõne keele puhul pidavat määratluste otsimisel võimalik olema otsida isegi eurotekstide määratluste seast, mispeale nentisin, et kõigi keeltega mitte, sest mõnes keeles, nt eesti keeles, ei ole seadustes mõistete määratlustes ainulaadset viidet shall mean nagu inglise keeles, vaid on mõttekriips.

Muidu tavaline töine esmaspäev, palju asju üle vaadata. Pentsikuim leid oli selline, kus isegi pärast muutmist seisis ülakeharõivad ja peakatted, v.a jalatsid (paraku ei olnud aega hakata uurima, mis see olla võiks).

Tuleb meil, milles direktor teatab, et juulis leitsakuga kehtestatud suvine tööaeg saab 1. oktoobril läbi ja taaskehtestuvad tavalised kohaloleku kellaajad. Ma olin mõelnud, et erikord oli ammu läbi, st see lõpetati siis, kui ise olin puhkusel (kuivõrd augustis oli koledaid sügisilmu).

Täna täieneb minu raamatukogu Le petit Larousse'i võrra.

E, 194. päev: jätkub

Hommikul tuleb kõigile meil: kempsust leitud mingid dokumendid, kätte saab sekretärilt. Omal ajal töötasin õppetoolis, mis jagas kempsu metallurgia õppetooliga, nii et loputuskastilt või aknalaualt (tuntud arhitekt oli teinud ka 1. korruse kempsule avarad aknad, nõudis harjumist) võis tihtilugu leida metalliõpetuse ja metallurgia ajakirju.

Keeletehnoloog P käib mind kirja panemas homsele Google'i koolitusele. Eks näis, kas ka seal tuleb uni peale nagu Windows XP omal.

Pärastlõunal prantsuse keele II osas. Enamus rühmakaaslasi (eelmisest pole ühtki) näivad olevat Bulgaariast ja Sloveeniast, lääne- ja lõunaslaavlasi on 14 inimesest 10. Enamus näib olevat esmatutvunud prantsuse keelega kahenädalasel intensiivkursusel ja selle tulemusel seiskub tähestiku tähtede lugemine H-tähe juures. Kui arvude lugemiseni jõuame ja inimesi pidi vaadates leian, et ma pean esitama loogikavabad arvud 81–90 (mis on sõnasõnalises tõlkes "nelikahtkümmetüks, nelikahtkümmetkaks, ..., nelikahtkümmetkümme"), ütlevad minu kõrval olnud bulgaarlase teadmised üles ja ta keeldub arvude 71–80 lugemisest ("kuuskümmendüksteist, ..., kuuskümmendkümmeüheksa, nelikahtkümmet"). (Vaheajal räägib poolakas, et intensiivkursusel käsitleti arvsõnu ainult umbes 20 minutit.) Uus õppejõud mainib, et prantsuse keeles loogikat ei ole. Tore, et ta seda ise tunnistab.

Pärast tundi lähen innustunult hankima vajalikku töövihikut ja soovitatud sõnaraamatut. Esimene näib olevat prantsuse raamatupoes otsas(!) ja teist üldse ei ole, suundun siis teise, ilmselt suurimasse raamatupoodi (vähemalt kõrgeimasse, sest see on läbi viie korruse – kolm maa peal ja kaks maa all). Mõlgutan, kas ma ei peaks hankima enda harimiseks ka prantsuskeelset lühientsüklopeediat (omal ajal andis saksa lühientsüklopeedia lugemine palju), aga lükkan mõtte edasi, sest kavas on naasta Kirikmäele ja hankida Prismast toitu ja kehakultuurivahendeid ning mul hakkaks kandejõudu ja -mahtu nappima.

Nii teengi ja õhtul võimlen.

P, 193. päev: lihtne!

Terve päev toas. Otsin üles homse prantsuse keele jaoks õpiku ja kirjutan valmis tekstilihtsuse loo.

L, 192. päev: lehed

Hommikul kirjutan tudengite jaoks lugu sellest, miks on lihtsalt väljenduda parem kui keerukalt, aga teema arenedes paisub küsimus keerukamaks kui arvata. Sinna läheb mitu tundi.

Edasi uisumatk marsruudil, mida pidin sõitma eelmisel laupäeval. Seekord vaatan ka bussinumbrid järele. Väljun väga täpselt, aga bussijuht on lahke, ootab peatuses, kuni ma sinnani jooksen. Esimene, oluline ümberistumine sujub tõrgeteta ja kui päevapiletit küsin, puhkeb bussijuht kuidagi kergendusega saksa keelt rääkima. (Sinnani sai kuukaardiga.) Teises ümberistumiskohas on aega 20 minutit, peatuses on pika jutuga silt, kuidas mingi maantee on kinni ja buss (just see, mida mul vaja), sõidab ringi, aga õnneks on viimane normaalne peatus just see, kuhuni tahan sõita.

Bussis õnnestub GPRS-i kaudu lugeda Postimehest presidendi­valimiste seisu. Tulemusest teatab vend SMS-iga. Tore, et läks nagu läks.

Endises Bw jaamas on mööda vana raudteetammi kulgev jalgratta­tee süvistatud maantee alt läbi minevaks, mis tähendab, et kõnnin silla alt läbi ja ajan uisud mingi sildi najal alla alles pärast, et ei peaks sõitu alustama järsu languse ja tõusuga. Esimene sada meetrit on tee mõnus, siis läheb veidi krobeliseks, millisena jätkub kogu ülejäänud tee. Esimesed mõni­sada meetrit on metsa vahel mäkke rühkimist (3%), siis tuleb lagedal küngaste vahel paari kilomeetri pikkune lauge laskumine
(–2%). [Need olid künkad, mitte mäed, kui lähtuda määratlusest, et mägi on jalalt vähemalt 200 m kõrge. Samas on Šveitsis Zürichi järve lõunaküljel mägesid, mis on Zürichi järve poolt 700 m kõrged ja teiselt poolt umbes 200–300, aga siiski on ametlikult künkad.]

Aeg-ajalt vanu peatusi ja jaamahooneid, kõik mingis muus kasutuses, aga vanade siltidega ja korras. Sodinguid ei ole.

Pärast esimest peatust hakkab tee tõusma (2–3%) ja tõusu jätkub ligi viieks kilomeetriks, püstloodis tõuseb tee kõrgemale 100 meetrit. Paremat kätt on tore vaade. On soe (22°), aga kerges kuivas pilves. Teeäärsetest viljapuuaedadest tuleb sügislõhnu, ühes kohas on teel allakukkunud õunu ja mitmes ploome.

Ja eelkõige on teel puulehti ja muud sodi, eelkõige pöögipähkleid. Sodist on üle sõita ebameeldiv, sest uisud sõidavad üle ainult väga madalatest esemetest. Lehed aga lähevad tagumise ratta ja piduri vahele ning jäävad sinna kinni; need tuleb sealt kas ära koukida või tõmmata paremat uisku äkki tahapoole (ratas käib teistpidi, heal juhul tulevad lehed välja), aga selleks peab kõigepealt seisma jääma.

Tee keerab läbi vana raudtee­tunneli, kus piduri vahele jäänud leht teeb koledat häält. Proovin, kas äkki saab seda leevendada nii, et hoian piduri õhus ja ainult ninaratta maas (seisma jääda ja välja koukida ei saa, sest peaksin naalduma vastu seina, mis on hallitust täis). Ei saa, maandun külili. Õnneks on tunnelis maas betoon, mis on siledam (vähem abrasiivne) kui asfalt, ning uued põlvekaitsmed kaitsevad ka põlve külge. Tulemuseks ainult üks väike marrastus ja üks sinikas. Sõidan tunnelist välja, ühe silla käsipuu najal lasen marrastusele peale Cutasepti (täna esimest korda kaasas) ja puhastan piduri.

Edasi tuleb kunagine jaam, mille jaamahoone on sama projekti järgi kui sama liini H. jaam, mida nägin nädal tagasi. Praegu on jaamahoone taga kämping, plekksuvilaid täis.

Tee tõuseb edasi ja teeb serpentiini. 950 m pärast esimest kukkumist annan tagant tulevaile rattureile teed ja kui ma teeservast liikuma hakkan, astun märjale teeservale, mis selles kohas on väga libe, käin käpuli (randmekaitsmed kriimud, muud ei viga midagi).

Rühin aga mäkke ja sellest 1,5 km edasi ühel järjekordsel piduripuhastamis­pausil kaotan tasakaalu ja käin põlvili (põlve­kaitsmetel täkked, muud midagi).

Edasi jõuan kogu matka lagipunkti, mille järel läheb tee ainult mäest alla. (Esmalt pean aga ületama tiheda liiklusega maantee, jalgratta­tunneli kaudu, kuhu viib alla umbes 8% langusega ja kust toob välja 12% tõusuga tee. Viimast kinnitab ka liiklusmärk, esimest korda näen jalgrattateel ohtliku languse hoiatusmärki.)

Langus kestab kokku umbes 10 kilomeetrit ja püstsuunas 220 meetrit (keskmine kalle on 2%). Tore, ainult pidurda. Selle 10 km peal tuleb kaks korda pidurit kulumise arvelt madalamaks keerata, aeg-ajalt kougin lehti välja, pidur on täitsa tuline.

Esimese peatuse teen C-küla kunagises raudteejaamas, kus on väljas sealt leitud 2000-naelane lennukipomm ja mälestustahvel inimkonna ajaloo hävitus­rohkeima sõja mälestuseks. Sealt mõnisada meetrit edasi on kahe karjamaa vahel pink (millele maandun raskelt, sest ei oska arvestada, et peopesas olevad randmekaitsmed on libedad ja ma libisen mööda seljatuge edasi, õnneks mitte üle pingiotsa rohu sisse; üks väike sinikas). Puhkan, uisud jalast võetuna, veerand tunnikest, söön õuna ja naudin ilusat sügispäeva: päikest, vaatan karjamaal söövaid lehmi ja kuulan mõnetist linnulaulu (kui minema hakkan, tõuseb vasakpoolse lehmakarja juurest suur kuldnokaparv). Kuskil mängib puhkpilliorkester, aga kaja tõttu ma ei saa aru, kus.

Edasi ikka mäest alla, ühel ristmikul on koguni märk, et rull­uisutamine lubatud. Oletan, et ju see vast tähendab siledamat asfalti, aga eksin. Ühtki teist rulluisutajat ma täna ei näe. Põnev on see, et ega ma ei näe ka vastassuunas olevat silti, st uisutee lõppu, kuigi pärastpoole läheb tee õudseks.

Tee muudkui langeb vaikselt, mööda hämarat ja niisket jõeorgu, millel püstloodis kaljuseinad. Paraku on teel palju langenud lehti ja paar korda läheb pidur lehti nii täis, et jään seisma (puulehed piduri vahel kiilusid tagumise ratta kinni). Puhastamine (et ratas jälle veereks) võib võtta väga kaua aega, sest ega kellelgi nii peenikesi näppe ole ja mul pole uisurattavõtit kaasas. Võib-olla peaksin järgmine kord kaasa võtma pintsetid. Pärastpoole tajun, et lehed piduri vahel vähendavad kiirust ja ma ei pea eraldi pidurdama.

Siis jõuab rattatee välja maanteele ning jätkub eraldi rajal selle servas. See on väga kole, krobeline mis hirmus ja rada ei ole maanteest oluliselt eraldatud. Samas siiski nii kole ka ei ole, et ma tahaks uisud jalast võtta ja edasi kõndida.

Kilomeetri pärast läheb rattatee raudteetammile tagasi ja läheb siis mäest alla (8%) ainsa siimaa järveni. Enne laskumist keeran piduri madalamaks, et pidurdamine oleks mõnusam. Vaatan järve ääres pisut ringi, niipaljukest kui seda uiskudelt võimalik on näha (olen rattateel, aga sellel on Rooma villa jäänuste juures munakivisillutis). Palju jalutajaid: eks ole ju puhkepäev.

Teadetetahvlil on 19. aprillist k.a silt õpetusega, mida teha, kui leiate surnud linnu. Tuleb helistada hädaabinumbril! Lastel ja koertel tuleb keelata linde puutumast! Linnugripp!! (Mäletate veel? Minuarust oli see sama hüpoteetiline kui Ruhnu karu...)

Edasi järgneb tasane kaks kilomeetrit bussijaama, taas kord ülimalt rulluisu­vaenulikus E-chi linnakeses. Seal on vanalinnas kas munakivid või tavalise kiviparketi vahel krobelise kiviparketi ribad. Ja kohati on munakivid asendatud "asfaldiga", mida ilma jutu­märkideta mingil juhul kirjutada ei tohi, sest see on lihtsalt jube. Jõuan bussijaama viis minutit enne bussi väljumist, uisud alt ja kaitsmed küljest ning kotti, siis bussi peale.

Tänane läbisõit oli umbes 20 km, seega peaks mu uisukogemus olema kokku 152 km.

Hilisõhtul uurin mu plaadikogu ühe kuriositeedi, Tai poplaulja Got Jakrapani umbes 1998. aasta plaadi "Lôok Tôong Tai-laen" pealkirja ja loopealkirjade tähendusi. Nimelt oli Media Player otsustanud Internetist plaadi andmed ajakohastada ja nõnda muundusid lugude senised tinglikud pealkirjad taikeelseteks. (Kopisin plaadi juunis läpakasse.) Leian tai-inglise transkribaatori ja sõnastiku. Saan teada, et plaadi pealkiri on umbes nagu "Tai väljade lapsed" ning 10 laulust on vähemalt 8 lembelaulud. Huvitavaimad pealkirjad on kahtlemata "Ole ilus, kuni koer väsib", "Palun pane riidesse" ja "Noor veis on kuningas".

R, 191. päev: kalapüük

Kui päike kontoriaknasse keerab, läheb sees sedavõrd palavaks, et tuleb sisse lülitada ventilaator.

SHU-maja söökla on vallutanud järjekordne summ saksa vanureid ja saba alguses seisab nende giid, kes jagab inimesed kahte sappa: rinnale kleebitud sinise sildiga külalised peavad ootama, kui kaelakaartidega asjapulgad oma söögid kätte saavad. Et külaliste jaoks on kummagi roa taldrikud letiäärele valmis pandud, jääb ära ka tavaline sõrmedega näitamine, kumba rooga ma tahan, esimest või teist, sest toidujagajad tädid oskavad öeldud arvsõnu mõista just täpselt nii, nagu nemad tahavad, ja nii näiteks andsid eelmisel nädalal korra liha ja kartuli asemel umbes pool kilomeetrit spagette.

Saan pika töö valmis ja jätan seedima. Õhtul käin eraldi üht sõna muutmas, sest selles segasevõitu tekstis viidatakse mustmiljonile allikale, mida kuskilt ei leia. Ja siis keegi tõlkijatest imekombel leiab ja annab teistele ka lahkesti teada.

Nädala paremikku ei jaksa praegu kirjutada, vast hiljem. Parim oli aga päeva viimases, kalastus- (õngitsus-)tarvete loetelus, kus vaene tõlkija oli segi ajanud saksa sõna Aal samakõlalise sõnaga Wal ja saanud angerjatele pähekopsamise haamritest samad riistapuud hoopis vaalade tarbeks... Ehk siis kui järgmine kord kalale lähete, hoidke silmad lahti ja ärge vaala välja tõmmake.

[Mööngem, et see ainus kord, kui ma kalal olen käinud, koos kauge sugulase Heikiga 10 aasta vanuses, juhtusime mõisatiigist välja tõmbama seljakoti, milles oli uputatud kass. Selle vaese kassi nägu ei lähe ilmselt kunagi meelest... ja seletab ka, miks see ühtlasi mu viimaseks kalalkäiguks jäi.]

Õhtul kohtun Kirikmäe Prisma külmleti juures kunagist töökaaslast R-i, kellega siis kummagi töö eripära arutame ja kunagist ühist töökohta meenutame.

Korteris vaatan tv.ee pealt kaks viimast "Ärapanijat" (ja minuga sama vana multika "Aatomik", mille peamine väärtus on keerukas, kuigi lustakas Aatomiku laul, heliloojaks ei keegi muu kui Arvo Pärt ise [ehkki kirjutet ajal, mil "Pärt sõitis veel punase Jawaga")]. Tore, et neid Interneti kaudu näeb. Homne presidendivalimine ähvardab kogu päeva, magusaima matkaaja ära rikkuda (seda pidavat ka Internetis üle kantama). Peab uurima muidugi, kas äkki saab GRPSi kaudu nt Postimehe uudiseid lugeda. Iseasi, kas metsas saab.

N, 190. päev: soe

Hommikul tuleb meil, et pika ja raske töö tähtaeg on nihutatud esmaspäevale. Tore.

Taas kord on tõlgitud saksa, õigemini inglise Bodysuits, Teddies hämmastavaks sõnapaariks soe aluspesu. Kui te ette ei kujuta, mis need on, otsige guuglist pilti (aga töökohal soovitatavalt mitte). Otsin pikast loetelust välja klassinumbri (umbes 250147) ja leian selle järgi, et Nice'i kaubandusklassifikatsiooni eesti versioonis nõnda seisabki. Ohhoo... Vahest on mõni muistne, viktoriaanlik sõnaraamat seda nõnda seletanud? Veider on aga see, et sama loetelu ülejäänud kirjetest saab aimu, et tegu on erootikakaupadega ja et see "soe aluspesu" on valmistatud nahast, kunstnahast või lateksist...

Ilm on soe, tuleb võtta kuub käe peale.

K, 189. päev: lehvitame lippudega ja salaja

Hommikul näen ära uue portreefilmi "Lõpetamata lause". Veel kord imestan eestlaste üüratut sallivust: norralased, teada-tuntud salliv rahvas, lasid pärast okupatsiooni Quislingi maha, aga eestlased, näe, tegid enda omast presidendi!!

Tänase päeva sisustab pikk salajane (õigemini mitteavalik) dokument. See on tegelikult pikem kui teatatud lehekülgede arv ja tähtaeg on homme. Nii et veedan pale- ja ihuhigis kogu hommiku ja õhtu all tõlkesaalis. Seal on palav, paar korda käidakse termostaati kruttimas. Saali turvameetmete tõttu ei ole seal netiühendust ega seega ka ligipääsu nendele dokumentidele, millele tekst viitab ja mida osundab, nii et vahepeal tuleb käia oma toas teavet hankimas. Õhtu edenedes tekib all saalis hubane ja väga koostöövalmis õhkkond (kui palavus välja jätta).

Õhtul Kirikmäe Prismas. Märkan, et endise lihaleti töötajad on jäänud oma kohale (ehkki lihalett on muutunud selveletiks), seisavad külg külje kõrval, sest müüjaga lett on jäänud palju lühemaks. Neid on seal umbes 6 m pikkuse leti kohta vähemalt viis.

T, 188. päev: töine teisipäev

Töö, töö, töö, see on suure inimese mäng...

Tavaline teisipäevaõhtune kiire, ei jõua õhtul poodigi.

Õhtul saan aru, et viimane aeg on alustada mu selle semestri 1¼ kursusega. Uus, senisest parem ja iseseletuv kaugõppesüsteem soostub lõpuks avanema ning alustan kursusematerjalide üleslaadimist. Pärast pingelist päevatööd ei jätku seda lusti paraku kauaks. Loodan, et tudengid alguse hilinemist pahaks ei pane. Minu ajal oli tudengitel pigem hea meel, kui midagi ära jäi.

E, 187. päev: hekikäärid jätkuvad

Töine esmaspäev. Vaidleme pisut kolleegiga selle üle, mida ikkagi täpselt tähendab hand-operated hedge trimmers. Jään kindlaks, et "käsitsikäitatavaid hekitrimmereid" ei ole olemas, neid nimetatakse hekikäärideks, ning üritan oma seisukohta argumenteerida. Õnnestub.

Vastu õhtut veel töisem, sest homseks on vaja tõlkida lühike 2 lk värbamiskutse, kus otsitakse järjekordset üliinimest; ülehomseks 5 lk värbamiskutse, kus otsitakse teist samasugust; ja neljapäevaks 23 lk pikkune dokument, millest võib aimata, et see tõesti jõuab Eesti ametnike töölauale ja sellest hakatakse tulevikus näpuga järge ajama. Saan värbamiskutsed valmis ja jätan seedima. Homme taas muud tööd.

Kirikmäe Prismas on lihalett ümber paiknenud ja muutunud selveletiks. Tore, kui korteri köögis oleks nimetamisväärset ventilatsiooni.

P, 186. päev: mudelinäitus

Uksest välja 6.36, jala jaama (3 km). Jaamas päevapilet T-sse. Rong 7.17. T-s perrooni piletiautomaadist edasi-tagasi pilet Koblenzi. Jään 1 sekundi maha kiirrongist (sõiduaeg 1 h 26 min) – vajutan uksenuppu, see ei avane, rong hakkab liikuma. Õnneks läheb veerand tunni pärast piimaringirong (sõiduaeg 1 h 59 min). Ka täna on udu, nähtavus on umbes 2 km, jõeorus on sellest hoolimata toredaid vaateid.

Koblenzi jaamas, kuhu jõuan kell 10.20, on linnakaart otsas. Hommikul olin otsinud Internetist Koblenzi plaani, ei leidnud, tõmbasin telefoni Guuglist võetud tänavanimedega aerofoto, mille abil kõnnin jaamast tuletõrjekooli poole, kuhu on mu arusaamist mööda ainult umbes kolm kilomeetrit (Koblenz on ametlikult suurlinn – Saksamaal loetakse suurlinnaks linna, kus on üle 100 000 elaniku; Koblenz on selles loetelus 73. kohal). Näituse korraldaja, Koblenzi mudeliklubi kodulehel oli kaart, mis näitas tuletõrjekooli olevat kohe Reini silla idaotsast veidi edasi, kuid ma ei leidnud aerofotolt ühtki teed, mis sinna viiks. Looduses samuti mitte, sest – nagu selgub – asub tuletõrjekool mäe otsas, jõest üle saja meetri kõrgemal. Mingeid otseviivaid treppe ma ilma täpse kaardita ei leia. Pärast sillast lõuna pool Pfaffendorfis ekslemist (pärast näen viita, kus on esimesed kaks tähte värviga soditud ja alles on Affendorf, Ahviküla) lähen tagasi sillani ja kõnnin teisele poole. Teen paarikilomeetrise haagi ja tõusen mäkke mööda serpentiini (selle järgi oleksin pidanud juba enne aimama, et ega tegu tasase maaga ei ole, aga ma kaardil nii kaugele ei vaadanud). Serpentiini keskel on ühe kurvi järel piire (tavaline, mitte põrkepiire) katki ja järsus võsastikus on umbkaudu autosuurune koridor murtud väiksemaid puid ja maas lohisemisjäljed.

Näitus (avati eile, täna on teist päeva). Saan pileti nr 208. Küsitakse, kuidas ma näitusest teada sain. Olen kolmas, kes on tulnud ajakirjakuulutuse peale.

Näitusel on väljas igasugu mudelid, sh kaugjuhitavad ja rongid (viimaseid küll ma ei näe) ning kuus müügiletti. Mudeleid on kokku vahest kakssada. Tase on, hmm, huvitav. Mõni mudel oli väga hea, aga väga heade, heade ja keskpäraste mudelite vahekord oli teine kui samalaadsetel ettevõtmistel seninähtu (kus on olnud esil valdavalt väga head mudelid). Siin on väga häid ainult vast kuuendik. Esil oli ka paarkümmend siinmaa mudeliehitajate mudelit, no see tase oleks mulle täiesti jõukohane!

Saksa seadus loeb mudelid mänguasjadeks ja et mänguasjadel on teatud sümbolite kujutamine Saksamaal keelatud, siis puuduvad need ka lennukimudelitelt, ehkki ajalooline tõde oli pisut teistmoodi. Mul ei ole seisukohta, kuidas see on seotud realismitaotlusega. Aga silma jääb see, et peaaegu kõik plastmudelid kujutavad otsekui vahetult pesulast või värvitöökojast tulnud sõidukeid. Plastmudelite ehitamise üks põhimõte on realistlik välimus, sh määrdumine ja kulumine. See enamasti puudub. (Isegi kui muda kujutamine tanki küljes on vaieldav, sest kuigi päris elus läksid tankid väga mudaseks, ei peeta mudelitel seda kohaseks – teadsin andekat mudeldajat, kes läks sel teemal oma klubiga tõsiselt riidu – umbes nagu ka allveelaeva­mudelitel on tavaks kujutada kõik antennid-periskoobid-tüürid korraga väljatõstetuna-pööratuna, kuigi seda olukorda tegelikkuses ei esine, tekib kasutamisel mõlke, mida saab mudelil kujutada (ja mis olnud tankiväelaste hulgas suures hinnas). Ka ei tule mul silme ette, et ükski Saksa tank oleks olnud kujutatud Zimmerit-kattega, mille mudelile lisamine on suur käsitöö.)

Ja ühes tankidioraamis oleks pidanud tanki paigutamiseks ühe maja alguses maha lammutama ja siis tanki järel uuesti üles laduma, sest päris elus ei oleks tank selle ümbert suutnud keerata. — [Kuskil mudelikirjanduses oli õpetlik lugu, kuidas keegi tegi dioraami külgkorviga mootorrattast talvel ja viis selle mudeliklubisse imetleda ja kõik imetlesid ja kiitsid ja siis kodus selle mudeliehitaja naine vaatas ka hetkeks ja küsis: "Aga miks jätab külgkorviga mootorratas lumele ainult kaks rattajälge?" Olevat olnud jube piinlik moment. Umbes nagu ühel lennukimudeliehitajal, kes vaadanud raamatust järele, et soovitud lennukil oli vasak tiivaalune must; võttis siis lennukimudeli ette, keeras tagurpidi ja värvis vasakul oleva tiiva aluse mustaks... ja alles kui õigetpidi keeras, nägi, et see oli ju hoopis parem tiib...]

Ühes teises dioraamis kujutatakse Saksa ja Vene tanki kohtumist. Ilmselt on venelased pimedad ja sakslastel paukpadrunid, sest kuidas muidu mehed ja tankid keset lagedat ninapidi kokku on juhtunud. Ja huvitav on veel see, et kuigi muidu on väli väga ühtlaselt kaetud mürsulehtritega, siis on need kummalselt kombel ainult seal, kus pole tanke ega kaevikuid ega mehi.

Üks muidu peaaegu ontlik dioraam Junkers F 13-ga Amasoonase ääres tankimas on ilmselt sattunud liiga suurele alusele ja et ühte serva on jäänud liiga palju tühja ruumi, on lugupeetud mudeldaja pannud sinna krokodilli. Ja nagu arvaks, et seda keegi ei näe, siis on sellest kirjutanud ka juures F 13 sõjaeelset avastuslendu kirjeldaval sildil.

Ja üks muidu ühe täitsa hea Sovremennõi-klassi laevamudeli juurde on mudeldaja otsustanud panna sildile ka laevaklassi nime originaalis, aga Sovremenny teisendamisel vene tähtedesse on lõpust i kratki ära jäänud. No vahest ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et kuskilt vene allikast järgi vaadata, selmet hakata tähthaaval ise transkribeerima.



Tagasiteel alla linna uitan pisut ümber naabruses oleva mahajäetud Astersteini fordi (XIX saj).

Samal pool jõge (aga oru taga) on põhja pool XIX saj kindlus, kuhu tõusta ma ei jaksaks.

Kõnnin Reini linnapoolset kaldapealset pidi Moseli ja Reini ühinemis­kohta, Saksa Nurka, kus on pompöösne keiser Wilhelm I monument (kõrgus 37 m, sellest kuju 14 m) ja liidumaade lipud. Massiliselt turiste ja arvake ära, mis keel kaigub üle platsi? — Õige, ehkki neid oli ainult kolm. Ja ka nemad kommenteerisid teisi inimesi. Monumendi alus on sest õõnes (meenutades sammaste tõttu vaateid arvutimängudest Wolfenstein ja Doom) ning trepp viib aluse servale rõdule. Moseli ääres istub lõõtspilli­mängija, kelle repertuaaris on palju tuntud lugusid, isegi see laul, mida "Noores pensionäris" laulsid ekspressid, kui Abel pillas klaveri trepi vahelt alla (ta-ruira-raa, ta-ruira-ruira-raa...).




Jõel on palju ringreisilaevu, Moselil ka jõeristluslaevu (ühes nende poole parvlevate vanurturistidega).

Näen ära vanalinna jäänused ja linnuse, mis olevat ainus keskaegne hoone kogu linnas, mis jäi sõjas praktiliselt terveks (Koblenzist, veinikaubandusest elatuvast linnast pommitati sõjas puruks 87%, sest suurte jõgede tõttu oli linn hea uue navigeerimisradari katsetamise koht, kirjutab Jörg Friedrich kolekirjanduslikus raamatus Der Brand. Deutschland im Bombenkrieg 1940-1945). Pärast loen, et Koblenzis on suur sõjatehnikamuuseum, eks tule minna tagasi.

Kiikan sisse kolme keskaegsesse kirikusse. Katoliikliku Jumalaema kiriku uksel on silt, et olge kuss, aga ees platsil rõkkab kohutav lärm. Parasjagu on rahvapidustused, poed on pühapäeval lahti, inimsumm tammub tänavatel ammuli sui.


16.22 kiirrongiga tagasi (sõiduaeg 1 h 25 min). Rongis avastan just enne einestama asumist, et pilet on kadunud. Väljumiseks taas 1 sekund liiga hilja, uks ei avane, rong hakkab liikuma, õnneks pileteid ei kontrollita. Väljun esimeses jaamas ja ostan uue pileti T-sse. Õnneks tuleb 10 minuti pärast piimaringirong (sõiduaeg 1 h 59 min, aga jääb hiljaks). Rongis jään mitu korda kui niidetult magama ja läbi une kuulen, kuidas mu vastas istuvad vanatädid kommenteerivad seda, kuidas mul suust tatt niriseb. Rong edasi saabub 10 min hiljem (teen aega parajaks T. jaama leheputkas), jõuab sihtjaama kokku veerand tundi hiljem. Bussi tuleks oodata 40 minutit, lähen jala. Tänane läbikäik on umbes 18,5 km.

L, 185. päev: matk

Kella üheni tihe udu, seejärel natuke hõredam udu:



Kuidas täna targemaks sain:

• kui uurite järele sõidu- ja ümberistumisplaani, kulub peale ümberistumiskohtade ja mahatulemiskoha meeldejätmise marjaks ära ka bussinumbrite meeldejätmine ja ümberistumispeatuste asukoha väljaotsimine. Ja lugege peatusi ikka üks-kaks-kolm-neli, mitte null-üks-kaks-kolm-neli. Ja uurige järele, mis peatus on kus. Nimelt sattusin vale bussi peale, mille tööpeatusest "neljas" peatus oli "kolmandast" umbes kolm kilomeetrit mööda kiirteed edasi;
• kui uurite kaarti, pöörake tähelepanu ka reljeefile. Isegi reisikirjelduse "väike tõus" võib osutuda mitmesaja meetri pikkuseks ja kohati väga järsuks võitluseks Maa külgetõmbejõuga. Igatahes võin ma nüüd uhkustada, et olen 380 m pikkusest 10% tõusust üles rulluisutanud. Tagantjärele tarkuses sõidaks ma sellest kohast mööda, edasi mööda maanteed, mägistele põlluteedele keeramata;
• et järsust nõlvast saab rulluiskudega edukalt alla tee kõrval rohu peal jalutades;
• et maanteel on võimalik rulluisutada, eriti vasakus teeservas ja vastutulevate autode eest varakult teepeenrale tõmbudes, sest paremal pool saab auto tulekust teada ainult kuulmise järgi ja kui autojuhi heaks hoogu mitte anda, lõpeb hoog just siis, kui auto on kõrval ja/või jõuab selleks ajaks kanalisatsioonikaevu restini, mille pilud on sõidusuunas;
• ja et teed tuleb hoolikalt jälgida ka elumajade vahel, sest kiviparketis võib olla rulluisutamatuid krobelisi kohti;
• ning võtke kaasa ka need kaardilehed, mis jäävad reisi alguspunkti ja elukoha vahele ning mida normaalse plaani teostudes vaja ei ole – aga vastasel korral küll.

Bussi peale korteri juurest umbes kell neli, S-mäel veidi enne poolt viit. Alguses umbes 3 km jala, hea, et olen enne hoolikalt kaarti uurinud (leidsin Internetist selle rattamatkatee üksikasjaliku kirjelduse), kaart on silme ees ja hiljem jõuan vana raudteetammini, millel algab jalgrattatee. Paigaltvõtt kell 17.07. Maastik on ilus lainjas, kuigi udu tõttu palju näeb vast kilomeetri. Vaiksetel põlluteedel on asfalt kohati halb, aga õnneks mitte pinnatud. Kell 18.26 jõuan ühel põlluteel languni, mis kaardi järgi jätkub põõsa taga pikalt ja järsuna (püstsuunas veel 50 m allapoole) ning adun, et ma ei jõua sõita algsesse matkasihti C-külla, õigupoolest isegi mitte algsesse lähtepunkti. Nimelt tuleb järgmine buss 19.01 ja seejärel 19.27 ning 20.01, aga viimase ajaks on juba hämar. Samas olen ma J-st 3 km kaugusel, kust läheb mitu bussi tagasi. Sestap keeran otsa ringi ja tulen maantee servas J esimeste majadeni, sealt majade vahelt edasi, viimasest langust alla jala, uisud kotis. Ostan taastumiseks pudeli limonaadi ja sõidan tagasi korterisse.

Läbisõit tagasipööramiskohani umbes 10 km, sealt J-sse umbes 3 km. Tõusu tõttu väsitav matk, aga kogemused ja uiskudel püsimise kindlustunne muudkui kogunevad.

R, 184. päev: reede

Peale kaubandusloetelu kategooriast 050173 avastatud vea, et raudkärblane, hobusekiin ja parm on arvatud kõik ühtedeks putukateks (hobusekiin ja parm on taksonoomilise perekonna poolest parmlased, Tabanidae; raudkärblased on omaette perekond, Hippoboscidae – vahe on sama kui näiteks sääsel ja kärbsel), kuigi muud keeled räägivad ainult parmlastest – on sel nädalal ette juhtunud ei rohkem ega vähem kui 46 tõlget, mis panevad kulme kergitama ja imestama, kuidas inimeste sõrmed suudavad kiiremini kirjutada kui pea mõelda. Näiteks Stallentmistungsgeräte "terasepuhastusseadmed" (eks Stall ole tall, mitte teras (Stahl, pika A-ga), ja Mist sõnnik, mitte see, mis inglise keeles, kokku seega umbes nagu sõnnikuteisaldid, sest jutt oli kettkonveieritest), trade shows "kaubandusetendused" (messid) ja digestive biscuit crumbs "seedimist soodustav küpsisepuru" (kergelt seeditavad küpsised).

Samuti väljenduse asju – iga sõna äratõlkimine sageli ei aita, vaja on ikka oma peaga mõelda: medical treatment "meditsiiniline ravimine" (ravi), plastic tape for safety and security purposes "plastlint ohutuse ja turvalisuse otstarbeks" (hoiatusteip), an Fahrzeugrädern befestigbare Anfahrhilfen für Kraftfahrzeuge "sõidukirataste külge kinnitatavad liikumisabid mootorsõidukitele" (rehviketid) ja occhiali per la prevenzione degli incidenti "õnnetusjuhtumite preventiivsed prillid" (kaitseprillid).

Ja rääkimata ettekujutusest, mille asemel lastakse lennata fantaasial: nastri autoadesivi protettivi per l' industria edilizia "isekleepuvad kaitseribad ehitustööstusele" (maalriteibid), cases for mp3-players "mp3-mängijate kohvrid" (mp3-seadmete ümbrised, kuivõrd umbes tikutoosisuuruse seadme kohvrit on raske ette kujutada) ning Becher für Kettenforderer "kruusid kettkonveierite jaoks" (kettkonveierite kopad).

Here endeth the lesson ehk sellega on tänane õppenädal läbi.

N, 183. päev: I am my twin brother

Tavaline töine tööpäev.

Õhtul kahtlaselt vines, baromeeter lubab sadu. Ka täna ei lähe uisutama. Loen, saan "Reaper Man"-i läbi.

Päeva lõpetuseks Youtube'ist 'Allo 'Allo algusjaod, mida ma näinud ei ole.

K, 182. päev: vaikus

Hommikul meenub, miks 12. september oli kuidagi tuttav kuupäev. Nimelt möödus eile aasta sellest, kui käisin siin töövestlusel, mis oli tegelikult üldse esimene kord, kui sattusin siiakanti (250 km raadiuses). Reisist endast pajatasin üksikasjalikult oma teises blogis, pildid ripuvad senini Internetis, töövestlust kirjeldasin soovijatele meilitsi (mida ma praegu kätte ei saa). Parim lugu oli see, et kuigi ma olin põhjalikult ette valmistunud, sundinud end lugema üsnagi igavaid raamatuid ja konspekte Euroopa Liidu kohta, olin ma unustanud järgi uurida, mis asutusse ma vestlusele lähen! Ja isegi vestlusruumi sisenedes arvasin ma, et tegu on – nojaa, kui olen kord võtnud nõuks lähema topograafiaga hämada, siis jätkan samas vaimus – selle Euroopa Liidu asutusega, kus on 60 eesti tõlkijat. Alles "ülekuulajate" juhataja sissejuhatusest kuuldes, et otsitakse kolmandat eesti tõlkijat, järeldasin, et kuuekümnest ei saa ju kolmandat otsida ning ju siis on tegu mingi muu asutusega. Tuli käigu pealt juttu kohandada. — Teine hea lugu oli see, et kuigi ma ei näinud, mis märkmeid "ülekuulajad" omale tegid, märkasin juhataja pliiatsiotsa liikumise järgi, et ta kirjutas ühes kohas paberile hüüumärgi ja tegi sellele rõnga ümber. Mis küsimus see oli, ma ei mäleta; võimalik, et see, kuidas suhtun välismaal elamisse, millele vastasin, et olen oma iseseisvast elust veetnud 2/3 välismaal (tolleks ajaks 14 aastast 10) ja et selles ei ole minu jaoks midagi uut ega eriskummalist. Aga võib-olla oli mõni muu asi, võimalik, et mõni töine küsimus, millest oli juttu pikalt.

Tagasi tänapäeva.

Suvepuhkused on läbi, hommikul pakitakse buss raudteejaama juures täis.

Täna möödub ühiskasutatava arvuti kasutamine vahejuhtumiteta, v.a see, et tõlkemällu dokumendi numbri kirjutamata jätmine on tõesti "ülim" aja kokkuhoid, eriti kui keegi teine soovib hiljem kõnealuse lausega dokumenti üles leida. Ka täna selgub, et tekstis viidatud dokumente eesti keeles ei ole, nii et taas vabad käed. See saab valmis kella üheks, tähtaeg on kell kolm, ära tohib minna kell pool viis. Uut tööd ei anta. Käin lõunal ja pärast keerutan pöidlaid. Kolmapäevane vaikus pärast teisipäevast rabamist.

Kell neli tuleb meilile teksti ühe "which"-i selgitus; et seekord viitas see kõige ebatõenäolisemale käändsõnale pealauses, tuli käia kuus korrust allpool poolt lauset ringi tegemas.

Fuajees, trepil ja maja ees on palju tumedasse ülikonda rüütatud härrasid ja mõningaid väärikaid daame – Saksa Börs peab investorite kongressi. +1. korruse koridor, kuhu peale kongressisaali rõdu avanevad ka lifti, trepikoja ja WC uksed, on taas muutunud telestuudioks.

Raamatupoest prantsuse keele töövihik ja paar maakaarti (eriti efektne on väidetavalt 2002. aastal toodetud topograafiline kaart CD-ROM-il – unustage ära Eesti või Interneti digikaardid, see on pildina ja vaatur on äärmiselt algeline, kaardil liikumiseks tuleb klõpsida kerimisnuppe).

Kell kolmveerand kuus on linnas 28 kraadi.

Ostan ära aastavahetuse koduskäigu lennukipiletid (e-flights); enne võrdlesin kuue lennufirma hindu käsitsi. Peen teenindus, helistatakse ja kontrollitakse andmed üle. Ühe põhjamaise lennufirma lende sisaldavad reisid ilmutavad järjekindlalt paisuvaid hindu: näiteks hinnaotsingul näitab hinnaks x € ning pärast [enneaegset] rõõmustamist näitab järgmisel lehel hinnaks juba tugevalt neljakohalise 3,6x €, mis on a way too much. Ja nõnda mitu korda, alati sama firmaga. Mis ühtlasi tähendab, et kontrollin ostetava pileti hinna vähemalt viis korda üle. Näib, et aastavahetusel õnnestub vältida vähemalt kolmetunnist rongisõitu lennujaama ja sealt tagasi.

T, 181. päev: kuidas kaotada lugupidamist

Olgu mitme inimese peale ühissaalis üks arvuti. Antagu tavaliselt sellel tehtavaid töid nii, et seal on korraga üks inimene. Aga täna antakse sellel tööd kahele inimesele ja koguses, et kumbki teeks seda terve päeva. Ja kumbki ei tea, et teisel on samuti laadung teha. Ja mõlemad saabuvad saali kohale ajal, mil jõuaks tähtajaks ilusti valmis. Pisut hiljem saabunu suunatakse mujale, teise keele arvuti taha (täpitähed saab peale väikest harjutamist sealtki kätte). Ja siis läheb esimene tõlkija ära. Ja siis tuleb selle teise keele tõlkija, samuti ajahädas, ja tõstab võõra arvuti taga olija sealt ära. Ja selgub, et ka kõik teised arvutid on hõivatud.

Ehk kokkuvõtteks: hõivake ühisarvuti, kirjutage sellel natuke ja suunduge siis lõunale, lukustage Windows, aga ärge end jumala pärast välja logige.

* * *

Aga kell 14.10 õnn siiski naeratab: muukeelne kolleeg on lahkunud ja välja loginud. Saan teksti mõnekümne minutiga valmis (õigusakti muutmise eelnõu, mille tõlkimist kiirendab asjaolu, et muutmata teksti pole eesti keeles olemaski, st sealt ei saa sõnastust üle kontrollida) ja minut enne tähtaega (arvuti kella järgi) ka ära saadetud.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Korterirõdul on õues 22 kraadi.

E, 180. päev: suvi jätkub

Puhkusejupp läbi, tagasi töhe. Töökoormus on suhteliselt tagasihoidlik (st eeldatavasti püsib töötempo mõistlikkuse piires).

Ilm on soe, kuu paistab. Kella kümnest on lõbustuspargi sulgemise auks ilutulestik, veidi teises kohas kui suurhertsog Jaani sünnipäeval, paistab aknast paremini.

Õhtul on nii soe, et võib jätta ööseks ukse lahti.

P, reisimuljed

Pühapäeva pärastlõunal tagasilend. Seekord ei ole mu aknaalune istekoht hõivatud ja ilm on enamasti selge (aga aknakriimudele tekivad lennu vältel peened jäälilled).
Väinameri, Saaremaa (silmapiiril Kuramaa pea Riiani välja, vt pilt), Gotlandi ots, Rootsi ja Taani kohal pilvi, Schleswig-Holstein, Elbe taamal terendava Hamburgiga, Weser ja Bremerhaven, Friisimaa ja laudsile Holland koos Flevolandi suurte poldritega. Holland jätab õhust väga toreda mulje.



Amsterdami lennuväljal on aega poolteist tundi, aga umbes pool tundi kulub vajalikku väravasse kõndimisele. Pealeminek hilineb. See-eest on teine lend ülimalt nauditav, on õhtupäike, selge, ainult umbes 3 km kõrgusel. Sellelt kõrguselt paistavad näiteks sõitvad autod. Silma jääb mitu lossi ja kindlust. Hollandi piires suudan istmetaskuajakirja toel enam-vähem orienteeruda (eemalt Utrecht), aga edasi ma maastikku ei tunne. Sõit paigaltvõtust seismajäämiseni (ja kumbki lennuväli on üsna suur) kestab 40 minutit.

Järgmisel lennuväljal tuleb kõndida läbi A-terminaal kogu ulatuses ja ka kohvrikarussell on taga viimane, kiirkõnd kestab (koos sõitva põrandaga) veerand tundi. Siis rongiga kesklinna (19 kg kaaluva koti allavõtmine riiulilt nii, et istujad terveks jäävad, on põnev). Nordi jaamas on üle poole tunni aega, ostan automaadist suupistet ja veendun taas, et selles, et valdav keel on prantsuse keel, võib lausa silmaga veenduda.

Edasi ligi kolmetunnine rongisõit ja siis pooletunnine jalgsimatk (sest pühapäeva õhtul käivad kord tunnis bussid ja rongid täpselt sünkroonis, aga perroonilt peatusse läheb 4 minutit).

Korteris on soe, avan aknad, sisse lendab suur ja väsinud vapsik, kelle väljaajamine (sest ta taob end laelambi vastu, laelamp on voodi kohal ja ma ei taha talle öösel peale keerata) kestab umbes 10 minutit. Aga välja ta saab.

2. vahepala: töine uni

Nädalase puhkuse lõpupoole näen täiesti töise une:

Eesti uus joonisfilm "Triibik-Kassi seiklused" lööb maailmas laineid ja töine toanaaber tõlgib sellest jutustavat uudist oma keelde. Küsib, kas ma tean, kuidas on triibikkass inglise keeles. Vastan, et oleks nagu stripey cat, aga ma tean inimest, kes selle filmi teksti inglise keelde tõlkis, tema käest saab teada täpselt. Kougin telefoni välja ja peaaegu helistangi... aga enne ärkan.

[Kunagi juhtus täiesti reaalses elus lugu, kuidas Internetita kolleeg helistas Ämblikmehe eesti terminoloogia teadasaamiseks oma nelja-aastasele lapselapsele, kelle oli ühelt poolt muidugi hea meel, et vanaisa keset päeva helistab, aga teisalt ei tulnud talle vajalik kollinimi meelde.]

1. vahepala: Mereleksikone otsimas

Kammin kodumail Kilulinna raamatupoode läbi. Umbes kümme. Viimase paari aastaga, eriti viimase poole aastaga on kõik raamatupoed kas kohta, ülesehitust või ampluaad muutnud.

Esimene on Narva maanteel Peda all. Seda enam ei ole.

Teine on Peda vastas. Lähemale jõudes näen, et see koosneb kahest osast, ühes on esoteerika, teises Russkaja nautšnaja kniga. Et "Mereleksikon" ei kuulu kumbagi rubriiki, siis sisse ma ei lähe.

Entsüklopeediakirjastuse pood. Ei lähe sisse. Sama kirjastus küll, aga ammu läbi müüdud ning vanu asju neil ei ole.

Postkontor. Seal pidas rühmavend Koit kunagi vanaraamatuäri. No nüüd enam ei pea.

Viru tänava raamatupood. Seal enam vanaraamatuosakonda ei ole. Kohapeal hakkan meenutama, millal ma seda seal viimati nägin. No vahest ligi kümme aastat tagasi, igatahes enne, kui raamatupood sai teise korruse (kus esimest korda käies anti mulle 100-krooniste asemel tagasi 500-krooniseid – arve oli 200 kr, andsin viiesajalise, sain tagasi kolm viiesajalist – ja ma, aus inimene, pidin märkima, et "nii palju ma ei taha").

Kaubamaja. No selles vana raamatut ei leia. Lähen mööda.

Rävala puiesteel enam raamatupoodi ei ole. Mäletamisi oli Lennuki 26 Raamatukoi pood (käinud ei ole, aadress jäi kuskilt meelde). Enam ei ole; nn "pooleksläinud kraana ja enesekaitseks tükeldatud soomlase maja" juures tahab mind alla ajada kõnniteele parkima rühkiv maastur.

Sõidan 17. bussiga Tõnismäele ja käin Rahvusraamatukogu antikvariaadis. Seal olevat "Mereleksikoni" olnud "just natuke aega tagasi".

Kaalun, kuidas saaks vähima vaevaga ammutada "Mereleksikone" Tartu hulgalistest antikvariaatidest (loe: kuidas moosida kalleid Tartu-sõpru otsingutele ja raamatuid mulle saatma) – ennist jäi ütlemata, et kokku on vaja kolme, üks on mul endal olemas, seega juurde on vaja kahte.

Käin vahepeal kodus ja teen Internetist otsingu, kus asuvad Tallinna raamatuantikvariaadid. Arvake ära, mitu ma neid leian?

Õige vastus on kaks.

Alustan kammimist Viru keskuse Rahva Raamatust, sest mulle jäi mulje, nagu oleks RR-s ka vana raamatu osa. Viru keskuse omas ei ole.

Draamateatri vastas on, aga seal "Mereleksikoni" ei ole.

Harju 1 raamatupood on muutunud Raamatukoi antkvariaadiks (koos tuntava kopituslõhnaga). Käin terve poe läbi, "Mereleksikon" on müüja selja taga. Hind on poolteist korda soolasem kui algne müügihind (mis seejärel kukkus nagu kaevu, perigee oli umbes 50 krooni). No mis parata.

Järgmine koht on Internetist leitud raamatuantikvariaat Lai 10, millest jääb kaks tugevat muljet: esiteks, et antikvaar vihkab oma äri (aga võib-olla oli tal lihtsalt halb päev, juhtub); ja teiseks, kuidas küll ots otsaga kokku tullakse? Saan teada, et neil ei ole "Mereleksikoni" olnud juba ammu.

Edasi astun läbi Voorimehe tänava raamatuantikvariaadist, mis praegu on samuti Raamatukoi oma. Riiulite vahel heliseb telefon ja E küsib, kas ma juba tean, mis juhtus krokodilliuurija Steve'iga. Vastan (ilmselt kohatult rõõmasti): "Jah, tean, ta sai täna hommikul surma!"

Müüja selja taga kõrgel riiulil lebab "Mereleksikon" ja nõnda saan (taas rahakotti tunduvalt kergendades) teise eksemplari. Otsing on läbi. EKI all antikvariaadis jäi koguni käimata.

R, 179. päev: crescendo

Täna kella kuueks saabub siis toimeka töönädala lõpp, mis ühtlasi tähendab, et kella 18.24 rongile ma ei jõua. Olen teinud tavalise 300–400 toimetuspudina asemel sel nädalal umbes 840, lisaks tõlkinud omajagu ning lõpuks üle kontrollinud 54 lk dokumendi, mida oli tõlkinud vähemalt kaks inimest, kellest esimene ei tunnistanud sidesõna ning ja mõlemal oli väärarvamus, et inglise different on alati erinev ja mitte kunagi eri ega mitmesugune.

Lennujaama juures hotellis telekast taas kord Air Force One.