L, 845. päev: udupildid

Käin pildistamismatkal eesmärgiga ära näha Saksamaa kuulus vaade, kus on käinud iga Saksamaa riigipea ning rohkesti tähtsaid riigikülalisi.

Nagu ikka, jaamast vajalikku suunda päevapilet, aga kaks peatust enne sihtkohta tulen maha ja ostan automaadist pileti B-sse. Seal kiirmarss (sõiduplaani järgi on aega 6 minutit, maad on 400 m) kiriku juurde bussipeatusesse, sealt bussi peale. Peatuse sõiduplaanist näen, et see on kogu päeva ainus buss! Äripäeviti käib buss umbes 10 korda, laupäeval 1 kord, pühapäeval 0 korda. Saksamaal on bussiliiklus seega veel viletsam kui siinmaal!

Buss sõidab üle mäeseljandiku, siis laskub M-lachi külla alla orgu, siis tõuseb vastaskalda küla pisitänavatel keerutades ülespoole. Ilm on pilves ja selle koha kaart on üldine 1:50 000 kaart, tänavanimesid ei ole, jälgin sõidusuunda kompassiga. Ühtäkki oleme tagasi samas kohas maanteel, kust ennist ära keerasime, ja jätkub vaevaline tõus mäkke. Täheldan, et teeservas on metsateed punavalge lindiga suletud.

Tulen O. alevi õiges peatuses maha, orienteerun kaardi järgi kohta, kust peaks avanema hunnitu vaade u 250 m allapoole jõekäärule ning jõe üht haru pidi 5 km ülesvoolu. No all lainetab paks udu. Sätin statiivi üles ja panen kaamera võttevalmis (mõne minuti pärast katan kilekotiga, millele lõikan augu objektiivi jaoks (selle kinnitan kummirõngaga) ja teise pildinäidiku jaoks, ei pea kotti ära võtma). Ning siis lihtsalt ootan ja teen vahelduseks aeg-ajalt udupilte.

Aga udu püsib, õigemini voolab paremalt pidevalt orgu juurde, saan vähemalt sada meeleolukat udumaastiku pilti. Pooleteist tunni jooksul käib platsilt läbi rohkesti uudistajaid, kes kõik on kohal 5–15 minutit ja, mis üsna ebameeldiv, peavad vajalikuks alustada vestlust ja enamasti ka jagada pildistamissoovitusi, mis olid muidugi täiesti asjatundmatud. Ainult vist üks inimene, kõige esimene vanamees, kes väidab end elavat lähedal ja käivat seal iga päev, kiidab, et udu on tore.


Kas veel on kedagi, kelle arvates on see pilt tore? Mul tulid selle vaate peale judinad seljale, sellest on mitukümmend variatsiooni, printisin seda pilti siin teisipäeva hommikul kolmveerand tundi välja (mikroskoopilisi varjundierinevusi vaagides) ning kui tööjuures seina peale panin, siis ikka toanaaber naeris. C'est la vie.

Läbi udu kostab sügavalt alt laevamootori põrin, peagi ilmub udust kaubalaev ja asub aeglaselt läbima rasket kurvi (laev on pikk ja vööripõtkurita, kurv järsk). Saan aru bengali vm India subkontinendi keelest:

Naine: „Ba-ba-ba-ba-ba-ba-ba?”
Mees: „Ba-ba-ba-ba-cargo-ba-ba.”
Naine: „Ba-ba-ba-ba-ba?”
Mees: „Ba-ba-coal-ba-ba-ba-ba.”

Hiljem kostab põrin korraga kahelt poolt ja just kõige kitsamas kohas laevad kohtuvadki. Allavoolu tulev lühem laev jääb kalda äärde ootama, kuni pikem saab täiesti mööda.

Pooleteist tunni jooksul kuulen lugematu arv kordi ka kinnitusi, et poole tunni pärast läheb udu üle. Aga ei lähe. Pooleteist tunni pärast on vaade veel selline:



Pakin asjad kokku ja asutan end minekule.



Tagasi üles O. alevisse, kus on uus puidust, terasest ja klaasist moodne rõngasehitis. Selle laudteedel on hoiatus, et märjaga on libedad, ja liimpuidust talad on juba kõmmeldunud. Ega ju arhitektid selliste asjade peale mõtle!

Sellest linna poole märkan, kuidas tee kõrval murul õiendab harakas musträstaga ning nende kõvalt hüppab lendu suurevõitu helerohelise seljaga lind, kes rähnitaolisel pausidega lennul lendab kaarega paarikümne meetri kaugusele puu külge. Selge, roherähn! Fotoka üks programmeeritavate seadistuste koht on just sobivaks otstarbeks (kiire sarivõte, keskmine teravustamisala), saab vajalikud seaded sisse lülitada käsikaudu, pilku rähnilt pööramata.

Kell on selleks ajaks üks. Rong jaamast, kuhu plaanin matkata, läheb 13.27, 15.27 ja 17.27. Teen arvutuse: Rõõmulinna linnuse juurde on maad umbes 10 km, jõuan sinna vast kolmeks või teepealset pildistamist arvestades poole neljaks. Kindlasti pool tundi vahin varemetes ringi; kell saab siis juba pool neli või viis. Edasi jaama on teine 10 km, mida astun vähemalt kaks tundi, seega on kell siis rohkem nagu seitse, mil on juba sügav sügisöö. Otsustan pigem astuda tagasi lähimasse raudteejaama, üks peatus enne seda, kus paari tunni eest maha tulin.

Jääb ära ka jalutamine sügiseses metsas, sest asulast eemal metsateedel on punavalged hoiatuslindid ja kurjad sildid, et käib ajujaht ja kes lindist mööda satub ja just kuuli ei saa, see saab kindlasti kuni 5000 € trahvi.

Asun maantee servas ja serva lähedal rohus (Saksamaal ei tunta teepeenart), üll matkarõivad, seljas foto-seljakott ja õlal rihma otsas statiiv. Mu kõrval peatub linnamaastur, sees vanahärra, peas sulega kübar, ja küsib, kas ma tean, kus on mingi jahimaja, millele ausalt vastan, et ei tea. Et kokkuklapitud statiiv õlal tõesti mingil moel võib meenutada püssi ja et mitte mõnel pool sügeleva päästikunäpuga turvameeste poolt turvakaalutlustel maha lastud saada, on selle rihmal suurte tähtedega Manfrotto, aga ju siis eeldus, et kes muu ikka jahi ajal maantee servas kõnnib kui jahimees, oli lihtsalt tugevam.

Maanteel on mäest laskuval poolel üks sõidurada, sellelt hargneb muldvalliga lõppev ja tugevdatud põrkepiiretega külgnev umbtee (Rettungsspur), kus on parkimise keelu märgid ja enne iga 100 m takka sildid, kui palju maad ärapöördeni veel jäänud. Pika laskumise järel on ka maantee enda kurvil kahekordsed põrkepiirded (seesmised tugevdatud, välimised toetavad vastu muldvalli), ikka parem kui õhulend alla majadesse.

M-lachi külas on suur raudsild, portselani­pood ja rohkesti muid vabriku­poode. Enamiku küla pindalast hõlmab aga portselani­vabrik ise, mis on ilmselt aastasadu olnud küla jõukuse allikaks. Vabrik on ehitatud kunagise kloostri hoonetesse ja nõnda seisab tuhande­aastane Vana Torn, kohaliku pühaku matusekabel, justkui tehase aias. Kaardil on Vana Torn segi aetud XIX sajandi tornilise villaga ning märgitud hoopis teisele poole jõge.

Kõnnin pisut kolm läbi jaama, oletan, et ju vast siin u 15 km matka esialgsest sihist siinpool on rong umbes veerand tundi varem ja jõuan veel osta pileti (selle liini pisirongides konduktorit ei ole ja seega pileteid ei müüda; aga kontroll vahel on). Kui Saksamaal on igas peatuses piletiautomaat, siis Saksa Saaremaa omad ei tunnista 20-eurost! Topin mitu korda, kuni mõistan, et ega ikka võta. Proovin kogu kaasasolevat sobivat peenraha, 50 senti jääb puudu. Lõpuks tuleb osta krediitkaardiga. Piletiost kestab kokku 8 minutit ja muidugi on lõpuks rong juba väga kaugel.

Seega on tund aega järgmise rongini aega. Teen külas teise tiiru. Portselani­vabriku akendest kiirgab kuuma, vabriku pargi­tiigi ääres kutsuvad vanakesed laglesid nimepidi. Lagled tulevad muidugi saia, mitte nime peale.

Siis rong tuleb. Einestan pisut ja kobin kloostriasulas jälle maha. Uurin koos kohaliku ratturiga sõiduplaani ja näen, et sealses nüüdses teivasjaamas peatub rong mitte tunni, vaid iga kahe tunni takka ning seega on mul aega mitte 10 minutit, vaid seitse korda rohkem. Jalgrattur vannub täitsa valjusti. Kell on viis, hämardub kiiresti. Aja veeretamiseks kõnnin järgmisesse jaama. See on ainult 2 km eemal ning seal on seega oodata ikka veel üle 40 minuti. On laupäeva varaõhtu, kõrtsud veel ei sumise, tänavaäärsetes esimese korruse köökides on habetunud alkohoolikud just pühalikult maha istunud ja alustanud laupäevaõhtust pidutsemist.

Ka järgmine jaam on teivasjaam. Istun seal natuke aega, mõlgutan, kas peaks äkki vahelduse mõttes kõndima veel ühe jaamavahe (järgmisegi jaamani on ainult paar kilomeetrit), aga samas on see valgustamata jalgrattatee ja mul on ainult hädapärane taskulamp, mis teed suurt eriti ei valgusta (ja kus peab kogu aeg nuppu sees hoidma).

Siis tekib mõte, et mille paremaga võiksin raamatu puudumisel aega sisustada kui piltide tegemisega, eriti kui on kaasas fotokas ja statiiv. Nõnda valmibki mitu meeleolukat eri tundlikkuse ja avaga tehtud 30 s aegvõtet Mööbli-Mardi poest mööduvatest või parklast väljuvatest autodest pimedas.

Seejärel tuleb hoopis huvitavam mõte: kohe samas kõrval on ju ka Maaselja kergliiklussild, selle pealt saaks hoopis huvitavama pildi, kus pimedas jõgi ja kaugel T. linnakese tuled. Kui seal askeldan, saab kell väga ruttu sedamaale, et aeg on astuda tagasi jaama; nõnda valmib ainult üks pilt.

Siis tuleb rong, sõiduplaanist ainult 8 minutit maas (sest ta on tulema hakanud kaugelt-kaugelt, tervelt kolme peatusevahe tagant, ja üks kahest vahepealsest jaamast on see teivasjaam, kust tund aega tagasi jalutama hakkasin). Rong on täis, kuni siinmaa esimese jaamani seisan ja jälgin hoolega mõlema vaguni istmelist seisukorda. W-b jaamas läheb siiski inimesi maha ja ma saan istuma. Siis bussiga korterisse.

Õhtusöögiks on seened ja kapsad, mille valmistamine meenutab metallurgiast raskusi vase ja volframi sulami saamisel: temperatuuril, kus sulab volfram, on vask juba gaas; samuti selle aja järel, mil seened on pehmed, on kapsad juba peaaegu gaasilises olekus. Tulemus on see, et ma söön sellest möginast ära ainult seened ja muud tahkemad osakesed.

(Ja keda huvitab, siis vase ja volframi „sulamit” saab ainult pulbermetallurgia võtetega.)

R, 844. päev: võitlus tuuleveskitega

Hommikul on hirmus uni; kaalun, kas ma pigem magan 45 minutit rohkem või teen ära kogu prantsuse keele kodutöö. Teen parem pool.

Unustan kella vannitoa nagisse, mille tõttu terve päeva heidan esiteks pilgu lihtsalt käe peale ja siis asun puhkides välja koukima taskutelefoni.

Kella veerand üheksa paiku näen bussiaknast, et D. maantee kõnniteel sõidab vapper rulluisutaja. Asfalt on märg ja selles kohas kole krobeline; tunnen talle kaasa.

Prantsuse keeles on aruteluteema keskkonnakaitse. Huvitaval kombel on seltskonnast n−1 arvamusel, et parim energiaallikas on tuumaenergia, ning hiljem, kui räägime kaugtöötamisest, siis eelistab samuti n−1 töötada kontoris. Kuuldud keskkonnateksti üks arutlemisküsimus on „Kuidas mõjutab see, et USA ei ole ratifitseerinud Kyoto lepet, keskkonna olukorda?”, millele vastan täiesti siiralt ja ausalt, et ma ei tea – Kyoto lepe on teema, kuhu ma süvenenud ei ole. Keegi ütleb toredasti, et ju vast USA ise teab, mida teeb.

Leedulane arvab, et Hiina on rikkam riik kui USA ning et kasvuhoonegaase saab kasutada ka energia saamiseks kütusena [siinkohal ajan end toolil sirgu ja kuulan hoolega, justnagu kõrge saksa ülemus, kui ma kord pidasin tõlkevigade teemal ettekannet ja mainisin Otto Skorzenyt, õigemini tema mälestuste eesti tõlget, kus oli MG 42-st saanud 42 mm kuulipilduja, mida Skorzeny vägilasd kandsid õlal (no MG 42 kaalus 12 kilo, 42 mm suurtükk vähemalt pool tonni)]. Nimelt ta näinud telekast, kuidas Hollandis kasutatakse kanalisatsioonis tekkinud metaani kütusena, ja arvab, et ju vast CO₂-ga saab samamoodi. Selle peale ütleme mina ja ungarlane ühest suust, et ei saa. Et metaan põleb, aga CO₂ on ise põlemissaadus ja ei põle kuskilt otsast. Hiljem täiendan, et siiski on olemas kaudne CO₂ ümbertöötamise tehnoloogia – fotosüntees, kas loomulik või tehislik (tõsi, viimast kasutatakse peamiselt vee energiasäästlikul lagundamisel vesinikuks ja hapnikuks). Lõpuks saame kuulda 5-minutise ettekande, mis kestab rohkem umbes pool tundi ja kus esitatakse igast Leedu UNESCO maailmapärandi asjast vähemalt viiskümmend pilti, sh põlisest Leedu alast Kura säärest.

Tagasiteel linnast uus kuukaart. Seejärel poole kaheks valla postkontorisse, kus panen posti kaks kirja ning saan kätte paki, milles kunagise huviteemalise rahvastevahelise koostöö vili – kaua tehtud, kaunikene. Aga ausalt öeldes võib seal mitmekordse tõlke tulemusel olla selliseid pirakaid, et mul on esialgu lihtsalt piinlik ja pakki ma seega kohe ei ava. Las seedib natuke.

Siis bussiga tagasi töhe, kus läheb õhtu päris pikale. Siis Kõrgmetsa maksimarketis, mis kohaliku keti poena isegi reede õhtul on stressivabam kui Kirikmäe Prantsuse poeketi prisma. Kaubavalik on eri riikide poekettides kardinaalselt erinev, näiteks ei ole ma veel näinud prismas toredaid kooke ega lihapalle.

Õhtul prindin välja homse matka jaoks kaartide CD-ROMilt 1:25 000 topograafilisi kaarte. Matkasiht on täpselt plaadil oleva ala lõunaservas: see koht, kuhu lähen, on veel peal, ent see, mis sealt paistab, enam ei ole.

N, 843. päev: neljapäev

Eilne kartus, et ka täna on sama hull päev kui eile, õnneks siiski ei teostunud. Oli tavaline.

Õhtul alustan filmi Good Bye Lenin vaatamist. Tore ja südamlik film, ilma liigse nostalgiata, nagu kirjutab karbipealdis.

Pärast põgusat vaagimist üleeilse postituse pealkirja allikaks olnud kirjakoha üle (HCL XII:6, Beverini linnuse piiramine, pillimeheks Henrik ise) ja keskaegsete pillide arengulugu Wikipediast uurides oletan, et see pill, mida eesti paganad 1208 kuulnud ei olnud ja väga imeks panid, oli äkki fiidel, viiuli eellane.

K, 842. päev: käib töö ja vile

Tänane päevakava:

• Tavalisest 1½ tundi varem tööl.
• 12.00: 3 lk raske tõlke tähtaeg, mida mul varem aega teha olnud ei ole.
• 9.06: tõlge valmib, asun toimetama 2 lk teksti, mille tähtaeg on samuti 12.00.
• 9.46: meil, milles teatatakse, et tõlketehnika koordineerijate koosolek toimub teises ruumis. Muidugi mõista olen koosoleku päeva plaanimisel üldse ära unustanud!
• Vahepeal valmib toimetus ja tõlkehaldusprogramm jookseb kinni, taaslähtestan arvuti (2 korda).
• 10.00: algab koosolek.
• 12.00: lõpeb koosolek. Alustan kella 16.00 tähtajaga 46 lk pikkuse dokumendi toimetamist. Saadan meili, et ma tähtajaks valmis ei jõua.
• Saabub meil, et kell 12.30–12.45 on tõlkehaldussüsteemi hooldus ja pärast seda tuleb äkilise tähtajaga töö.
• 12.30: sunnitud paus algab.
• 12.45: süsteemi hooldus lõpeb. Jätkan 46 lk dokumendi toimetamist.
• 13.06: saabub 7 lk tõlkida ja 7 lk toimetada, tähtaeg kell 15.00. Alustan tõlkimisega. Tekst on väga raske.
• 14.48: saan teada, et mõlemad saabunud dokumendid on peale tootenimetuse identsed (ja saaks tõlke kopida toimetatud tekstist). Selleks hetkeks on mu tõlkest u 85% valmis. Ütlen mõttes paar roppu sõna. Olen siiski veendunud, et mu tõlge on parem kui toimetatav tekst, nii et alles kavatsen jätta enda tõlke.
• Kontrollin, kas tekstid on ikka samased. On.
• Kontrollin, kas mu tõlge on ikka parem. On.
• Hetk hiljem saabub tõlkekorraldajalt meil, kus kinnitatakse, et dokumendid on samased, et viimane absoluutne tähtaeg on kell 16.00 ja et kliendile lisatakse kaaskiri, et tõlgitud on hirmsa kiiruga.
• u 15.30: valmib lõplik tõlge + kohendus toimetatava teksti najal.
• Kopipeistin teksti toimetatavasse dokumenti ja asendan tootenime. Kogu toimetamine kestab 5 sekundit.
• Enda tõlget peaks teine inimene üle vaatama, aga ei jõua. Süsteem ei lase üle kontrollimata ära saata. Toanaaber õpetab, et teata, et on üle kontrollida, ja siis kontrolli ise. Teen nii, saadan valmis töö ära.
• Saadan uue meili, et ma kella 16.00-ks mingil juhul 46 lk toimetada ei jõua ja et loodan valmis saada õhtuks.
• 16.06: saabub kolleegi meil, et tõlge kontrollida küll, aga kus tõlge ise on? Selgitan. Saab aru.
• Edasi müttan 46 lk dokumenti toimetada, mis õnneks vajab vaid kosmeetilist kohendamist ja valmib juba kell veerand seitse.

Homme on kardetavasti samasugune päev. Peaksin viima tööle hantlid või muud käevõimlemise vahendid.

Mäletate, kuidas kirjeldasin, et Bloggeri kinnitusõna on läinud mõttekaks? Praegu on mingib.

T, 841. päev: Sed barbari audientes carmen et sonitum instrumenti acutum substiterunt, quia in terra sua non audierant

Kuukaart sai eile läbi, bussis tuleb osta pilet.

Juhtiva lennundusajakirja AW&ST augusti lõpu numbrites on huvitavaid analüüse Vene-Gruusia sõja lennundusaspektidest: et Gruusia ei arvestanud, et Venemaa tuleb kallale, ja Venemaa ei arvestanud, et Gruusia osutab vastupanu, näiteks et neil on olemas efektiivne õhutõrje; seal nimetatakse Gruusia poolt alla lastud Tu-22M3-i ikka õige nimetusega strategic bomber, mitte mingisugune rahuvalvelennuk, nagu seda lasid reaalajas arvata fantaasiaküllased Venemaa propaganda humoristid, kes poolteist nädalat hiljem, kui tähelepanelikud lugejad olid lennukist õige pildi ette võtnud, end parandasid, et mis siis, et strateegiline pommitaja, see oli Gruusa kohal lihtsalt luurelennukina. Oh heldeke. USA luureallikatele viidates täpsustatakse, et selle lendur oli polkovnik Igor Zinov, 929. riikliku lennukatsetuskeskuse (929. GLITs, Ahtubinsk) kogenud katselendur (sest katselenduritel, kes lennukitega kogu aeg lendavad, on praegusel ajal rohkem lennukogemust kui lahingulenduritel, kellel on olnud lennuharjutusteks kütust väga napilt, vrd Austraalia konnad, kes ei oska ujuda, sest mitu aastat järjest on olnud põud, ja kui ükskord lõpuks hakkab sadama, siis upuvad ära, sest nad ei ole kunagi ujuma õppinud (V. Panso, „Maailm arlekiini kuues”).)

Võimalik muidugi, et luureandmed pärinesid sellest veebikohast.

Võimalik muidugi, et Venemaa propagandahumoristid on vastukaal sealsele mustakuuelisele „moraali eest” võitlemise kogukonnale, kes võttis pähe ära keelata täiskasvanute animasari South Park, sest see rikkuvat noorsugu. Täpsemad andmed kinnitavad, et jagu, mis veel 9 aastat pärast ilmumist päratu pahameele tekitas, oli Mr. Hankey's Christmas Classics, kus muu hulgas Hitler laulab põrgus nutulaulu, et tal puudub „o Tannenbaum”, ja siis lahke Saatan kuulutab välja põrgujõulud ning kingib Hitlerile jõulukuuse. Teisalt laulab seal õpetaja Mr. Garrison moraalijüngritele küllap vägagi meelepärase agressiivse jõulusõnumi levitamise laulu Merry Fucking Christmas.

Kodus oleme selle ainult lauludest koosnenud osa lauludega plaati viimasel ajal väga sagedasti kuulanud ning mu telefoni praegune tilin on sellelt laul I Saw Three Ships, mille esitab hambaraudade tõttu väga halva diktsiooniga ja väga õel Shelley Marsh (peaks olema üks andeka helindusnäitleja Mary Kay Bergmani viimaseid töid), Stani õde, kes loo lõpuks teda ahviva Stani ja Kyle'i peale vihaseks saab ja neid klaveriga viskab.

* * *

Leian üles lustikummuti laaduri adapteri, mis oli mitu nädalat kadunud ja mille tõttu ei saanud lustikummutit kasutada, sest miskipärast USB-pordist see enam laadida ei taha. Ma arvasin juba, et on rikkis ja ma riket oma peaga ei lahenda, ning olin koguni aku tagant võtnud ja pannud vaikselt tallele, et las saavad kondekad tühjaks, siis proovime paari kuu pärast uuesti.

Bloggeri kinnitussõna on shammuss ja näpuka parandamisel tinesson.

E, 840. päev: ammune Komorra

Ostan ära lennukipiletid: kui eelmine teekond kodumaile oli buss–buss–lennuk–lennuk–auto–rong–takso, siis järgmine peaks olema buss–rong–rong–rong–rong–loomaaed–rong–hotell–lennuk–jne.

Saan läbi Hamburgi-raamatu. Algus ja keskosa näis tahtvat ületada Martin Middlebrooki enam kui veerandsada aastat vana raamatut The Battle of Hamburg (1980), sest näiteks kahtles autor märkustes pidevalt, et ta ei tea, kust Middlebrook selle või tolle arvu võttis, ent samas on 2007. a raamat palju värvitum kui 1980. a raamat. Middlebrooki raamatust on üle kandunud mitmeid lugusid, aga kaht eriti meeldesööbinud lugu mitte: kuidas West Wickhami lennuväljalt Briti II suurrünnakule (milles tekkis seninägematu tuletorm ja hukkus umbkaudu 40 000 inimest) startinud Stirling jooksis rikkis kiirusnäidiku pärast rajalt välja ning põhjust otsides leiti, et lennuki kiirusmõõtetoru oli ummistanud ämblik – ning autor küsib retooriliselt, mitu inimelu see ämblik päästis; ning see, et Luftwaffe kõrgeim juht Göring oli sõja alguses lubanud, et ta muudab oma nime Meieriks, kui ükski vaenlase pommilennuk peaks ühegi Saksa linna kohale jõudma, ja kui ta augusti algul 1943 Hamburgi varemetes käis, karjuti talle mitmeid kordi „Meier! Hermann Meier!”, aga Göring oli vähemalt sedavõrd aumees, et talus pilkeid vaikides ja repressioone ei järgnenud.

Autor on hoolikalt uurinud paljusid allikaid, aga mitte varajastest radaritest rääkivaid teoseid, mille tõttu on ta mõlemal korral sellest rääkides, mida tegi Briti lennukitelt heidetud foolium Saksa radaritega, maininud ainult radareid Freya ja Würzburg ning kasutanud nende näidikul kuvatud radaripeegelduse märkimiseks põhimõtteliselt vale sõna blip, kui õige peaks olema spike või peak – blip osutab kaarditaolisele PPI-näidikule (kus pöörlev kiir joonistab radaripeegelduste kaardi), mis 1943. aastal oli ainult Briti pommilennukite navigeerimisradaril H2S ja Saksa seireradaril Jagdschloß; Saksa põhilisi radareid Freya ja Würzburg pöörati ainult vajadust mööda, nendel (ja paljudel muudelgi) näitas põhinäidik üksnes signaali tugevust kauguse funktsioonina, st sakilise joonena (A-näidik, õigemini selle ümmargune variant J-näidik; peale selle oli veel eraldi rõht- ja Würzburgil ka kõrgusnurga näidik, vt see dokument, lk 16). Näitude tõlgendamine (kas müra, lennuk või Window) toimus radarioperaatori peas. Huvilistele uurimiseks ka see raamat: link.

Postituse pealkirjast: Hamburgi suurpommitamise (juuli lõpp 1943) ametlik peitenimetus oligi Operation Gomorrah ja selle eesmärk oli lakooniline: Destroy Hamburg.

Aga raamatu lõpus on huvitav ülevaade Hamburgist sõja järel ning terve peatüki jagu eetikaküsimusi (mille lõppjäreldus on küll pisut vildak, nagu on märgitud Amazoni kommentaaris). Saab teada, mis täpselt oli Saksamaal sõja järel tekkinud majandusviletsuse põhjus: sõja lõpus oli majandus korras, poodides oli kaup, inimesed käisid kinos ja teatris (kui need olid alles). Kahe aasta pärast oli nälg. No põhjus olnud see, et lääneliitlased lasid kõigilt Saksamaa ametikohtadelt parteiliikmed lahti, mille tulemusel efektiivne majandus lakkas toimimast. Rasketööstuse likvideerimine aitas ülesehitustöö takistamisele kaasa; august aitas välja alles Marshalli plaan paar aastat hiljem.

Vahelugemist: kuidas silm loeb

Olen ajuti üles tähendanud, kuidas olen lehepealkirju valesti lugenud. See on õpetlik, sest näitab, kuidas inimene teksti loeb (märkab pilkupüüdvaid sõnu, jätab sõnu vahele, rekonstrueerib mõtte üksikute märksõnade järgi, kui on ebaloogiline, siis loeb uuesti).

Leheneegrid, õppige paremini pealkirjastama. Leheküljendajad, tehke pealkirjade veerg laiemaks, nii et seal oleks vähem reavahetusi.

Näited on enamasti Postimehe pealkirjadest, sest seal näib uudisevoog olevat ägedam kui teistel lehtedel. Loetelu on täielik, kärbeteta.

Ja ei, ma ei ole enamikke neid lugusid pealkirjast kaugemale lugenud.

• Millest kõik algas:
  Homaarid saavad peagi kooselu seadustada
  [Homopaarid saavad peagi kooselu seadustada (EPL; E luges samamoodi)]
• Frantz Kruger täitis mehe kettaheite olümpianormi
  [Frantz Kruger täitis kettaheite olümpianormi (EPL)]
• Kais ja Vesik andsid prantslastele
  [Kais ja Vesik kaotasid prantslastele (EPL)]
• Narva kunstigaleeris avati maalikunstnike liidu ühisnäitus
  [Narva kunstigaleeris avati maalikunstnike liidu ühisnäitus (EPL, nii oligi ↓)]

• Õllesummeril tabati eile õhtul ligi 30 purjus eestlast
  [Õllesummeril tabati eile õhtul ligi 30 purjus alaealist (EPL)]
• Today's feared picture
  [Today's featured picture (Wikipedia)]
• Eltonis väga pettunud!!!
  [Elionis väga pettunud!!! (PM)]
• ANDRES HERKEL: Ukraina näljahäda oli kommunismi uks
  [ANDRES HERKEL: Ukraina näljahäda oli kommunismi üks ulatuslikumaid kuritegusid (EPL)]
• Norra noored ei pelga nekroloogi poole pöörduda
  [Norra noored ei pelga seksuoloogi poole pöörduda (PM)]
• Eesti Keskerakond: Tähismaa!
  [Eesti Keskerakond: Tähistatakse esimest kasiinovastast aastapäeva! (PM)]
• Loomaõiguslased protestisid Pärnus türklase vastu
  [Loomaõiguslased protestisid Pärnus tsirkuse vastu (PM)]
• seks
  [Epl.ee videoküsitlus: koeraga jalutamiseks on kohti vähe (EPL)]
• Teismeliste ühine alkoholipruukumine lõppes seksimisega
  [Teismeliste ühine alkoholipruukumine lõppes peksmisega (PM)]
• Hotell Tartu kõrvale tuleb kalamaja
  [Hotell Tartu kõrvale tuleb juuramaja (PM) – see meenutab ka seda, et Tartu 3. bussiliinil on peatused „'kk”, „Kalalinn” ja „Õõden”]
• Ojuland saab Austria presidendilt peapesu
  [Ojuland saab Austria presidendilt kõrge autasu (PM)]
• President lööb 60 inimest oimetuks
  [President lööb 60 inimest kodanikuks (PM)]
• Ratturid seksisid öises rabas
  [Ratturid ekslesid öises rabas (PM)]
• Leopardipojad tervitasid külalisi uriiniga
  [Leopardipojad tervitasid külalisi urinaga (PM)]
• Tallinnas kohtuvad rahvusvahelised kümbluseksperdid
  [Tallinnas kohtuvad rahvusvahelised keelekümbluseksperdid (PM)]
• Paet avaldas rästikule kaastunnet
  [Paet avaldas räsitud Kõrgõzstanile kaastunnet (PM)]
• Ekspert: Soome laskekerade seadused on tsaariaegsed
  [Ekspert: Soome laskeradade seadused on tsaariaegsed (PM)]
• Harjumaal sündis korraga 184 last
  [Harjumaal sündis septembris 184 last (PM)]
• Eestimaalased vahetavad postkaarte välja
  [Eestimaalased vahetavad postkaste välja (PM)]
• Tallinna börs oli häbist punane
  [Tallinna börs oli langusest punane (PM)]
• Riia töötud peavad seksimiseks järjekorras seisma
  [Riia töötud peavad enda arvele võtmiseks järjekorras seisma (PM)]
• Euroopa eliitkotkad kannavad Eestis tehtud riideid
  [Euroopa eliitkokad kannavad Eestis tehtud riideid (PM)]
• Tapmise Maja korraldab kohtumisõhtu Leonhard Lapiniga
  [Tampere Maja korraldab kohtumisõhtu Leonhard Lapiniga (PM)]
• Tartu võib hakata tänavatel laskma alasti
  [Tartu võib hakata tänavatel kasutama säästuasfalti (PM)]
• Valitsus tõstis hoiuste tagamise piirmäära 50 euroni
  [Valitsus tõstis hoiuste tagamise piirmäära 50 000 euroni (EPL)]
• Lihakombinaadi juustutolm häirib naabreid
  [Lihakombinaadi lammutustolm häirib naabreid (PM)]
• Sotsid tunnustavad Savisaare taksomaffiat
  [Sotsid tunnustavad Savisaare ettepanekuid taksomaffia peatamiseks (PM)]
• Võrkpallikoondise peatreener: tegu pole moosiga
  [Võrkpallikoondise peatreener: tegu pole parima loosiga (PM)]
• USA kustutab Põhja-Korea?
  [USA kustutab Põhja-Korea terrorinimekirjast? (PM)]
• Arheoloog: Saaremaal võib tegemist olla paratamatusega
  Teine katse:
  Arheoloog: Saaremaal võib tegemist olla paatmajaga
  [Arheoloog: Saaremaal võib tegemist olla paatmatusega (PM)]
• Patu õpilased lõhkusid üla 20 koolimaja akna
  [Puiatu õpilased lõhkusid üla 20 koolimaja akna (PM)]
• Turistil on miski ohtlikult valesti
  [Turu ristil on miski ohtlikult valesti (PM)]
• Rimi reklaamplakatitest vabanevad ostukotid
  [Rimi reklaamplakatitest valmivad ostukotid (PM)]
• Riina kujundab Poola poisse
  [Riina kujundab Poola rikastele losse (PM)]
• Kuidas kasvatada kuldnokka?
  [Kuidas kasvatada rullnokka? (blogipostituse pealkiri)]
• Pimedad tähistasid valget keppi
  [Video: pimedad tähistasid valge kepi päeva (PM)]
• Väike-Õismäe raamatukogus näeb kääbuseid
  [Väike-Õismäe raamatukogus näeb kääbusraamatuid (PM)]
• Poola üritab luua ELi ülemkoguks inimrinnet
  [Poola üritab luua ELi ülemkoguks minirinnet (PM)]
• Tiina Tammer lahkub tänapäevast
  [Tiina Tammer lahkub Tänapäevast (PM)]
• Video: kui palju rahvast oli hull?
  [Video: kui palju rahvast oli hulludel päevadel? (PM)]
• Putinlandi väed vabastasid piraatide käest kaubalaeva
  [Puntlandi väed vabastasid piraatide käest kaubalaeva (PM, kommentaaride andmeil lugesid nõnda paljud)]
• Venemaa elanikele teeb enim muret fantaasiakriis
  [Venemaa elanikele teeb enim muret finantskriis (PM)]
• Keila tahab Paldiski ära koondada
  [Keila tahab Paldiskilt koolide ja lasteaedade hooneid ära võtta (PM)]
• Reformierakonna ministrid olid suletud
  [Reformierakonna ministrid olid suletud nimekirjade poolt (PM)]
• Viljandimaal süttis suur kogus lapsi
  [Viljandimaal süttis suur kogus rapsi (PM)]
• Tallinki laevale hüpanud mees jäi kadunuks
  [Tallinki laevalt vette hüpanud mees jäi kadunuks (PM)]
• Tallinn hakkab Hiinas aastavahetust tähistama
  [Tallinn hakkab Hiina aastavahetust tähistama (PM)]
• Savisaar: inimesed ei unusta kirjavigu
  [Savisaar: inimesed ei unusta Ansipi valitsuse majandusvigu (PM)]
• Noorsõdureid hakatakse Wehrmachti saatma
  [Noorsõdureid hakatakse Wismarisse narkokontrolli saatma (PM)]
• Tillikaitsja Boston Celtics alustas hooaega võiduga
  [Tiitlikaitsja Boston Celtics alustas hooaega võiduga (PM)]
• Pärnu maanteel valmis kauaoodatud terror
  Teine katse:
  Pärnu maanteel valmis kauaoodatud teder
  [Pärnu maanteel valmis kauaoodatud foor (PM)]
• Kohus ei tunnistanud tuntud režissööri ema filmide autoriks
  [Kohus ei tunnistanud tuntud režissööri tema filmide autoriks (PM)]
• Ahistav seadus eemaldab tualetilt koduse toidukauba
  [Ahistav seadus eemaldab turuletilt koduse toidukauba (PM)]
• Teadlased naudivad oma ohvrite piinu
  [Teadlased: kiusajad naudivad oma ohvrite piinu (PM)]
• Belgia parteijuht astus koonduslaagrisse
  [Belgia parteijuht astus koonduslaagri laulu pärast tagasi (PM)]
• Purjus paavst sõitis kraavi
  [Purjus juht parkis auto kraavi (PM)]
• Surnupussitaja mõisteti vangi
  [Surnukspussitaja mõisteti vangi (PM)]
• Cyrus võitleb aknaga
  [Cyrus võitleb aknega (PM)]

Muid stiilinäiteid:

Poolitame, kust juhtub!
Rühmitame rubriikidesse, kuidas juhtub!

P, 839. päev: sügise on lahinal tulnud

Eilne imeilus sügisilm pani mõtlema, et peaksin minema täna pildistamismatkale või rulluisutama (maapind oli olnud pikalt kuiv). Ärkan kell kolmveerand kaheksa, aga alt maanteelt kostab märja asfaldi sahin, vaatan korraks välja, tavalise hommikuudu asemel on vihmaselge ilm, magan edasi. Õhtul vahetult enne päikeseloojangut läheb korraks selgeks, aga ainult hetkeks.

Tegelen oma kursuse kodutööde hindamisega.

Satun äriregistrisse ja vaatan sealt, millega tegelevad mu kunagised tööandjad tänapäeval. Leian, et teenuste hulgas on metsakauplemine ja toitlustamine ning firma, kelle koduleht oli aastaid väga õnnetu, väidab end tegelevat ka veebikujundusega.

Eile ostetud lisakuvar töötab suuremate tõrgeteta. Värvid on siiski imelikud ja pilt on kergelt triibuline, nii et vanade piltide skannimine ja muu pilditöötlus peab jääma ootele.

L, 838. päev: kuvar

Ilusa sügispäeva sisustavad kuvariotsingud. Alustan ringkäiku Kõrgmetsa kolmest elektroonikapoest, seejärel käin kesklinnas ning siis rongiga T. linnakeses. Selle seapildiga elektroonikakaubamaja on ainus koht, mille kaubavalikus on ka kõrgema otsa Eizo kuvar. Ajakiri Loodusfoto viimane number nimelt kirjutab (LoFo 4/2008, lk 86):

Tihti öeldakse, et kui valid Apple'i, Lacie või Eizo LCD monitori, ei saa väga mööda panna.

Kui aga paberile kirjutatud mudelinumbrit telefonist üle guugeldan, selgub, et just sellel Eizo kuvaril on pilditööks sobimatu TN-paneel, st sellega oleks just mööda pannudki.

Kokku käisin paari päevaga läbi 11 tehnikapoodi ja igaühes uurisin, mis eraldi kuvareid neil on (huvitab paneeli tüüp, mida muidugi ei sildile ega kuvari peale ole kuhugi kirjutatud). Tulemus on kohutavalt masendav: kõik (kordan: kõik) müügilolevad eraldi kuvarid on TN-paneeliga, mis on tõsisemaks pilditöötluseks sobimatu (sest varjund oleneb vaatesuunast, st pea asendist; kes on mitmekümnel pildil järjest valgetasakaalu silma järgi õigeks ajanud, see teab).

See tähendab jälle kunagi vast veebipoodi ja pikka ootamist, aga ega mul praegu nii palju aega ole. Sestap otsustan osta ajutiseks kasutamiseks kohalikust elektroonikapoest kõige odavama ja väiksema kuvari. See võetakse riiulilt, mis tähendab, et see vähemasti töötab. Müügisaalis näidiseks olnud kauba eest hinda siiski ei alandata (ah neid muistseid aegu, kui sain objektiivi ostes hinnast 10% alla, sest see oli olnud poe vaateaknal väljas ja karpi ei leitud üles).

Ajutisel kuvaril on küll kummaski servas lai must riba ning pildi ülemine ja alumine serv on serva taga (kujutist kuskilt väiksemaks keerata ei saa), värvid on laigulised, aga pilt on siiski olemas, mida ei saa ütleda läpaka enda kuvari kohta. Konfiguratsioon on praegu päris huvitav, eraldi kuvar on läpaka taga, kaas on niipalju lahti, et sellest näeks üle ja käed mahuksid klahvidele.

R, 837. päev: siis, kui aovalgus kaob ja päev raugeb, valge tuhk katab kaminas söed

Prantsuse keele esimeses pooles lahtub peaaegu kuu aega püsinud arusaam, et seekordne kursus on parem kui eelmised. Nimelt jõuab ka see kursus kaudse kõneni. Tegin hommikul kodutöid ja seal oli taas järjekordne grammatikaraamatu „täida lüngad” tüüpi ülesanne, kus üldiselt ei saa ma aru, mida tahetakse või mis puudu on. Grammatikaraamatu lisas on õiged vastused, aga ega siis neid lihtsalt ümber kirjutada saa. Tulemus on selline, et mul on õiged 15% enda peaga kirjutatud vastustest. Kontrolltöös saaks selle eest ainult paar punkti.

Teises pooles on teise tšehhi kord rääkida oma kodumaast. Ta kõneleb maailmakuulsatest Tšehhi kaubamärkidest nagu Pilseni õlu, Škoda ja Tatra autod ning Bata jalatsid. Ning paraku ka „köharohi” Becherovka, milles küll sisaldub salajase retsepti järgi arvukalt ravimtaimi ja küllap ka lihtsalt umbrohtu (arvestades, mis koguses seda toodetakse), aga mille toimeained mu arust on ikkagi etanool ja platseeboefekt. Meenub Šveitsist tšehh, keda tabas suusanädala alguses lumepimedus ja kes ravis seda seespidiselt Becherovka abil. (Kui arvestada, et lumepimedusega kaasneb silmavalu ja et etanool on valuvaigisti, siis täitsa õigesti tegi.) Pudelis (38%) on pool liitrit, topsid on 150 ml kohvitopsid ja inimesi on koos õpetajaga 9. Igatahes lööb see II poole üpris sassi, isegi õpetaja õhetab ja lausub, et prantsuse grammatika keerukamad vigurid käivad talle ajutiselt üle jõu.

Saame teada, et Ferdinand Porsche olnud tšehh. Ükski kolmest tšehhist ei tea, mida tähendab teise kuulsa Tšehhi õllesordi „Gambrinus” nimi. Nad ilmselt ei ole kunagi koostanud õlleviktoriini küsimusi ega lugenud Pätsu-aegset tudengisõnastikku.

Lõunal kõnnin kuvarit otsides läbi mitu kesklinna elektroonikapoodi. Tööl automaadist kakao, mis peletab köharohu järelmaitse. Acquired taste, tõesti.

Naabertoa lätlasel on kõrvaklapid peas ja ta laulab. C algul arvab, et äkki laulab koristaja, ja käib vaatamas.

Õhtul töötab läpaka kuvar poolteist tundi. Siis pilt, õigemini taustavalgus kaob. Kujutis on pisut näha, saan häda pärast jätkata lauavalgusti (10 cm kauguselt) ja otsmikuvalgusti (20 cm) valgel. Probleem on selles, et pimedal ekraanil ei taha kursor hästi paista.

Olen leidnud pilditöötluseks sobivate kuvarite nimekirja ja prindin selle välja. See on 8 pt kirjaga ja kahes veerus pisut üle 2 lk pikk.

N, 836. päev: otsin kuvarit

Sirvin hommikul läbi kevadest saati kogunenud fotoajakirjad sihiga leida mõni ülevaade kuvaritest. Ülevaateid on ainult kaks, üks neist profitehnika kataloogis, kust saan teada ka, et fototöötluseks üliväga sobiv kuvar, diagonaaliga 75 cm, maksab täitsa kobeda auto hinna. Ainus üldisem selgitus, mida fototöötluseks sobival kuvaril tuleks vaadata, on ajakirja Loodusfoto viimases numbris. Ega ma enne esmaspäeva või teisipäeva arvutiparandusse jõua.

Aeg edeneb väga aeglaselt.

Pikk koosolek tõlketehnika teemadel. Pärast arutame kasutajarühmaga tagasiside iseärasusi ja on sobiv hetk pajatada eesti rühma tabanud lugu, kuidas tagasisidest tehti seminariettekanne. Üldine reaktsioon on What?! ja soovitatakse tingimata asjale ametlik käik anda.

Kuvar töötab normaalselt terve õhtu; liigutan tähtsaid faile läpakast välisele kõvakettale.

K, tagasisõit ehk veerand tunniga pilt taskusse

Pikk nädalavahetus oli toimekas ning kui sisse arvestada ka teine reisipäev, siis lugesin viie päevaga läbi kolm raamatut ja veerandi neljandastki, kokku tuhat lehekülge. Omajagu süüd oli selles ka sellel, et läpaka ekraan hakkas rikki minema ja seda ei julenud väga pikalt sees hoida, ja sellel, et võrgukaabel oli hõivatud, nii et aega oli raamatulugemiseks just parasjagu.

Kopenhaageni lennujaamas saab ühes olnud lugemisvara otsustavalt läbi, alahindasin enda lugemiskiirust või ülehindasin raamatu tekstitihedust (õhukest Saksa Ordu raamatut lugesin minnes terve reisipäeva). Samas on Kopenhaageni lennujaama kaht raamatupoodi tabanud raamatuikaldus, ainus lugemisväärne raamat on 2007 ilmunud Hamburgi suurpommitamise raamat, mida kaanel kiidetakse enneolematuks, aga mille suhtes kahtlen, kas see suudab ikka ületada klassikalist Martin Middlebrooki 1980 ilmunud raamatut The Battle of Hamburg, kui arvestada seda, et vahepeal on mööda veerenud veerand sajandit ja terve sugupõlv mäletajaid lahkunud siit ilmast (ja need, kes mäletavad, olid juhtunu ajal kas lapsed või noored).

Pikal ootamisel ja teisel lennul loetud algusveerand seda muljet üldiselt ka kinnitab. Palju on lisatud ümmargust juttu (vast arvab autor, et ega lugeja tea, mis oli II maailmasõda), teravaid uusi ülesleidusi on lisatud vähe, algusveerandist vast ainult see, et Briti pommilennuväe juht Arthur Harris juhtinud autot enam-vähem samamoodi kui lennuväge ning kui kord politseinik ta kinni pidas ja noomis, et niiviisi võite veel kellegi ära tappa, vastanud Harris, et see ei oleks midagi, ta tapab niikuinii igal öösel tuhandeid inimesi. Jõuan esialgu ainult inglaste esimese rünnaku lõpuni ja huvitav, kas Middlebrooki muidu asjalikust ja neutraalsest raamatust (mida autor näib tahvat üle trumbata, sest märkustes on pidevalt, et ei ole teada, kust Middlebrook selle ja tolle arvu võttis) on siia kandunud ka teise, seninägematu tuletormi tekitanud rünnaku kirjelduses olnud retooriline küsimus: mitu inimelu päästis ämblik, kes oli ummistanud stardi katkestanud pommilennuki kiirusmõõtetoru? [Hilisem lisandus: ei ole.]

Saabun lennuväljale ajal, mil linnaliinibuss veel sõidab. Raamatusse süvenenuna heidan pilgu bussiaknast välja alles hulga aja pärast (kui me mu arvates peaksime hakkama kiirteelt ära keerama) ja avastan, et oleme jälle iks kohas: ma ei saa üldse aru, kus oleme. Oleks kaasas kompass, saaksin teada vähemalt seda, mis suunas sõidame. Meenub, et sama bussiliiniga oli reedel mingi kamm, et minnes sõitis kiirtee osa mujalt ringi. Ju siis vast nüüdki; satun taas kohtadesse, kus ma varem olnud ei ole.

R, 835. päev: lennuteed

Bussiga lennujaama (läbi hommikuse tipptunniga ummistatud kesklinna), linnast teise bussiga lennujaama. Sõidan selle teise bussiga esimest korda, satun kohtadesse, kus ma ei ole kunagi olnud.

Lennujaamas olen ajavahemikus, mil varahommikused lennud on juba läinud ja hilishommikused lendajad ei ole veel kohal. Olen seega nii turvakontrollis ja – mis veel huvitavam – korraks ka ootesaalis ainus inimene.

Peagi saabuvad vastapingile kaks eesti daami, kes on leidnud oma kutsumuse: vinguda sellest, kui halb on elu, kiirusega umbes kakssada sõna minutis. Nagu kiuste, ei ole mul seekord kaasas lustikummutit ja mul tuleb seda vada kuulata. Nii huvitav see samas ka ei ole, et võiksin teha lahti arvuti ja seda konspekteerida, nagu juhtus kunagisel töökohal, kus kohvinurgast kostis häiriv jutuvada nii valjusti, et tööd ei saanud teha, aga see oli siiski nii sisukas, et konspekteerisin ja sain kokku umbes kahe romaani materjali. Oletan, et kui juba eestlased, siis sõidavad nad tingimata Tallinna ja mul on õnn viibida nende kõlaulatuses ka teisel lennul.

Sedapuhku on lend üle Kopenhaageni. Mu maateaduslikud teadmised Saksamaa põhjaosast ning Taani väinadest lõuna poole jäävast merest on väga napid, sestap ei tea ma, mis suur jõgi siugleb [Seda kohta tagasisõidu lennukit oodates kirjutades asusin uurima Google Mapsi kaarti, siis seda, kas imelik mügerik ülemaandutud Rootsi nukast oli ikka linnamägi, ja siis pani läpaka kuvar pildi tasku.]

[Aga siiski jätkakem.]

Kahe lennu vahel on Kopenhaagenis aega kolm tundi. Söön toredas sööklas, kus täheldan olevat väga internatsionaalse töötajaskonna (kes suhtleb omavahel ikkagi taani keeli), kassas on taanlane. Löön letti seoses pangalaenuga saadud põhjamaise panga kuldkaardi; taanlane kummardab nagu liigendnuga.

Kolme tunni jooksul tekib lennujaama reedelõunasest vaikelust reedepärastlõunane tunglemine.

Teine ots on Estonian Airiga; lennuk on rahvast paksult täis. Lendur puterdab eesti keelt nõnda, et kuulen meid lendavat 400 m kõrgusel, kuigi aknast paistavad sel hetkel kaugel õige mitu kilomeetrit allpool pilved. Maandumisel teeb ta imelikke manöövreid, tirin rihma muudkui pingumale ja omajagu imestades näen, et maandumisraja servatuled paistavad mõlema poole aknast; maandumise eripära arvestades olnuks ootuspärasem näha raja mõlema serva tulesid ühe poole aknast ja teisest põhiliselt lendamas mulda ja rohututte.

Lennujaama ees juhtub see erakordne asi, et näen koguni kaht koolikaaslast: neli aastat nooremat koolivenda Keni, kellega ma teretuttav ei ole, aga kes ometi hea sõbra hea sõbrana peaks olema tore inimene, ja I klassi pinginaabrit, keda ma väljaspool klassikokkutulekuid pärast kooli üldse näinud ei ole.

Vahepeal on järgmise sõidukini paar tundi aega, mida sisustab lähisugulaste korraline, kuigi samas etteplaanimatu ülevaatamine. Et lennu teine ots oli Estonian Air, olin ikka plaaninud, et see jääb kõvasti hiljaks (sest ju vast on taas mõni EA tillukese lennukipargi lennuk sattunud ootamatult hooldusesse ja ühes sellega kogu sõiduplaani sassi löönud) ja nõnda läheb mul äkki vaja öömaja. Lähihõimlane, selgub, ei ole kuulnud ligi paarikümne aasta tagust lugu, kuidas vend oli vana pleierit kruvikeerajaga kruttides nihutanud helipea vastasrajale, nii et see suutis maha mängida tagurpidi – mõistagi tekkis meil praktiline vajadus seda võimalikult kasulikult kasutada. Selleks kirjutasin paberile (tagurpidi) pika teksti, mis algas sõnadega „tere, meie oleme Marsilt”, ning lugesin selle võimalikult tagurpidise intonatsiooniga linti. Helistasime siis mu suhteliselt kergeusklikule klassivennale ja mängisime lindi tagurpidi ette. Selle kosmilise sõnumi efekt oli võimas – torust kostis kõrvulukustavalt nõutu vaikus...

Järgmine sõiduk on sedapuhku rong, kuhu on mul koguni pilet ostetud ja kahes eksemplaris väljagi prinditud. Ja siis takso ning pikk tee ongi otsas.

N, 834. päev: neljapäev

Nagu ikka, on puhkuse-eelne päev nõnda toimekas, et mitte ei jõua õhtule enne veerand üheksat. Ma ei ole tööl kunagi nii kaua olnud ja sedasi kuulen esimest korda, kuidas õhtuvaikuses hakkab kella kaheksa paiku kaikuma koristajate portugalikeelne jutukõma.

Hommikul oli üldkoosolek, kus direktoril keel vääratas ja 2006. a majandustulemustest rääkides ütles aastaarvuks kogemata two thousand and sex. Samuti tekitas elevust see, kuidas ringipaigutuvad osakonnad olid tähistatud majaplaanil eri värvidega ja itiosakonna (üle 90% mehi) osaks oli saanud roosa värv. Õigemini tekkis elevus ja itsitus esitaja märkusest, et roosa värv ei ole üldsegi sihilik.

K, 833. päev: kolmapäev

Ikka on nii, et kui jätta terve päev rahulikuks homse tähtajaga tööde tegemiseks, siis jääb keegi haigeks ja tema tööd jagatakse kiirkorras teistele. Saan lõunalt naasnuna (mil tean, et mul on veel natuke tõlkida ja siis on valmis) äkilise toimetamise, mille lõpp on alles välistõlkija käes nagu pikk makaron või näts või Homer Simpsoni ja Mindy Simmonsi viineripirukas, mille üht otsa närib üks ja teist teine inimene. Kui avan, siis kohe pealkirjas on selline pirakas, et taon pead vastu lauda. Edasi õnneks mitte; ka leian samasuguse õuduse tõlkemälust (ja küllap seisab sama ikka Silvetis ka, ma üldse ei kahtle, kuigi raamatutegelasena, mis tõlkijal jäi kahe silma vahele). Mälus on küll ka normaalsemaid vasteid. Edasi on parem, aga siiski kiirustades ja küllaltki masinlikult tehtud ning lõpp puudub hoopis, sest on alles tõlkija käes. C soovitab, kust leida teine dokument, kus on sama asi olemas kui siin lõpus, kopin sealt; siis tuleb teade, et lõpp on ka tulnud, aga seda ma mingist ponnistusest hoolimata ei leia. Aitab jälle vana nipp, et kõige kiirem on teha ise! Viis rida teksti on puudu, selle tõlkimine käib tunduvalt kiiremini kui saabunud tõlke otsimine või ootamine. Kui kõik on valmis ja järeltoimingudki tehtud, saabub lõpuosa uuesti. Teen selle lahti ja näen, et minu viie rea asemel on seal tõlkes seitse. Ei noh, kõike ei pea sõna-sõnalt ümber panema, mõnd asja saab öelda taolises dokumendis ka lihtsamini kui võõrkeeles on keerutatud.

Eile postkontorist toodud ajalooteemalised raamatud, nende seas see oopus, on avaldanud sellist muljet, et tekstis sõna piirama (sõna restrict vastena) nähes kerkivad mu vaimusilma ette kolina ja ragina ning suitsu ja tahma saatel end kivist üle või läbi murdvad seltsimehed, st piiramine sõna siege vastena.

T, 832. päev: Jüri ja Mari seiklused ÕSis

Pakin hommikul printeri lahti ja uurin kasti sisu. Eks ega mul vajalikku kaablit muidugi ei ole, nii et katsetamine peab ootama.

Lõuna ajal käin postkontoris kolme raamatupaki järel. Pika bussisidu ajal loen praegust bussiraamatut, laenatud romaani „Popmuusika a la Vittula”, kus autori võime maalida värvikaid pilte hiilgab isegi eesti tõlkija kiuste. Nimelt jõuan ma 1960. aastate koolipoiste bändi esimese, hüsteerilise esinemiseni kooli muusikatunnis, kus nad isetehtud pillidega vehkisid ja imiteerisid laulmist. Selles oli võrdlus, et kooli grammofonil olid vaid kiirused 78 p/min ja 33 p/min, aga mitte singli jaoks vajalikku 45 p/min, nii et oli valida, kas muusikataust kostab „nagu piilupart Donald tsirkuses” või „nagu Tiibeti matusepasunad”. Bänd valis piilupart Donaldi ja efekt oli võimas.

Kardetavasti saavad sellest võimsast efektist osa ka muud bussireisijad. Kindlasti ka kõik vastutulijad ja muud inimesed, kui mul see koht päeva jooksul meenub. Aga mis mul sellest; las arvavad, et ma muudkui naeran omaette.

* * *

Edasine on inspireeritud eile Polarkaru blogis jutuks olnust.

ÕSis, kirjakeele normi aluses peituvad varjatud kired. Näitelausetest õhkub Jüri ja Mari keeruka suhte teemal rohkem draamat kui keskmises teleseebis: kohe märksõna abieluettepanek näitelauses tahab Jüri Marit naiseks, aga Mari ei lähe. Märksõna ae kohal hõikab Jüri murega: „Mari, ae, kus sa oled?” Märksõna alla kohal saame teada, et Mari sai tanu alla (aga kellele?). Märksõna altar kohal loeme ilmselt Jüri unistust, et ta viib Mari altari ette. Siis sõna ammugi kohal meenub Jürile tulevane ämm ja ta nendib, et ei tunne ta Marit, ammugi Mari ema. Siis märksõna antipaatia näitelauses tunnistab Mari, et ta tunneb Jüri vastu antipaatiat. Sõna arvama näitelausetest saame teada, et Mari oli ainus, kes jäi tulemata. Siis kohe (eelistama) saame teada traagilise tõsiasja, et Mari eelistab Marti Jürile. Sissekandes ei seisab mõistatuslik lausekatke „ei Jüri ega Mari pidanud tõenäoliseks, et ..” – ja siis on ütleja vaikinud. Samas kohe järgmises näites (esimees) on sündmustikus ootamatu pööre: Mari Järv valiti ühistu esimeheks ja aseesimeheks sai Jüri Jõgi. Edasi (esmapilk) saab teada, kuidas kõik algas: Mari meeldis Jürile esimesest silmapilgust.

Edasi (et) läheb hoopis huvitavaks: nimelt ütleb Mari, et täna ta ei tule. Seepeale ütleb Jüri (ilmselt Marile), et Mart tahtvat, et nad tuleksid homme. Meenutagem, et Mart oli see, keda Mari eelistas! Ja järjest paremaks läheb. Järgmises sissekandes (ette panema) kutsub Jüri Mari kinno. (Võib-olla on Mart kinomehaanik ja projektoriruumis on tulemas õdus oleng.)

Mis kinos täpselt juhtub, seda teada ei saa, aga juba järgmises näites (hõikama) kuulutatakse Jüri ja Mari kantslist maha.

Kõik oleks ilus, kui kohe järgmine teade (igavesti) ei oleks ahastavalt traagiline: „Keegi ei ela igavesti. Mälestus jääb igavesti kestma. Igavesti sinu Mari.”

E, 831. päev: Ah, kukub hästi. No siis tõmbame aga edasi!

Hommikul selline vihm, et ma võtan kaasa vihmavarju!

Klient, kellele ainuüksi mina olen tõlkinud või (peamiselt) toimetanud käesoleval aastal ligi tuhat lehekülge, on paar kirjapõhja (kokku mahus u 4 lk) sõnahaaval läbi vaadanud ja on rahulolematu, et nende sõnastus ei klapi ametliku menetluskorra sõnastusega. Toanaabril ja kahtlaselt paljudel teistel kolleegidel sama mure. Asjade järeleuurimine selgitab, et kust see saakski klappida: menetluskord võeti vastu alles kolm nädalat pärast kirjapõhjade tähtaega! Selle nahka läheb peaaegu terve tööpäev. See-eest on mu kommentaar nii hoolikalt kirjutatud ja positiivne, et kõik peaksid olema õnnelikud: selles ei ole kordagi karme sõnu wrong, correct, no ega not, vaid on rõõmsad sõnad thank you (kaks korda), update, harmonise, constructive feedback ja better. Ammu-ammu käidud kursus International Negotiation Skills ei ole mööda külgi maha jooksnud!

* * *

Minuni jõuab välistõlkija lahmiv ettekanne, kus tehakse maha teatud dokumendiliigi parandusi. Meid ei ole küll nimepidi mainitud, aga on läbinähtavalt vihjatud. Väga ebalojaalne. Loen huviga, sest olen olnud paljude nende paranduste tekke juures. Kui esimene ehmatus üle, huvitun, kas selles mingi iva ka on. Leian, et kogu ettekanne tuleks kindlasti tõlkida inglise või prantsuse keelde ja anda teadmiseks selle tõlkeliigi välistõlkijatega tegelejatele, sest ettekande iga rida kuulutab, kui asjatundmatu on see tõlkija. Spetsiifilisi asju peaksid tõlkima (või vähemasti toimetama) asjatundjad, mitte võhikud, kes pealegi ei talu kriitikat ja eelistavad konstruktiivsele arutelule destruktiivset ettekannet.

See on toimetajaelu varjupool, mis parata. Teisalt täitsa lahe, mis deemonlikke jooni meile külge on maalitud! Meid on isegi tõstetud ametnikuseisusesse, kuigi ametlikult oleme ainult „muud teenistujad”. Ja mõelge, meie toimetustest on tehtud terve ettekanne! Tunnen, kuidas tiivad kasvavad kohinal.

(Küllap mustad tiivad.)

Arvata võib, et toimetused on tabanud märki nagu tibladelt hõivatud suurtükk Th. Lutsu filmis „Noored kotkad” (1927), mille peale staabist komissar helistab patareisse, et „te saatanad lasete oma mehi”, mille peale siis Eesti suurtükiväelane lausubki ülal osundatud sõnad.

* * *

Aga sompus päeval on ka helge pool: täna saabub printer. Seekord istun telefoni juures, valvelaua juures seisabki GLS-i mehike ja tahab allkirja. Kui kasti oma uru poole tassin, kohtan koridoris kolleegi, kellel on sama tagasiside mure, ja selle mõne minuti jooksul tunnen, kuidas 8-kilone kast muudkui allapoole vajub. Postkontorisse kolme raamatupaki järele ma ei lähe, sest lõuna ajal postkontoris käies ma korterist läbi põigata ei jõuaks ja ma ei saa mingi trikiga neid kõiki õhtul korterisse vedada.

Kui õhtul valmistun kasti tassides töölt lahkuma, prindin igaks juhuks välja ka vahepeal saabunud meili, kus veebipood teatab pakinumbri. Seda juhuks, kui turvameestel tekib huvi, mida täpselt ma ukse poole tassin. Õnneks ei saja, saan kenasti bussipeatuseni, suurema nügimiseta ka vabale kohale ning oma peatuses uljalt tasakaalu hoides ka maha. Kui lõpuks saan kasti käest, värisevad käed hulk aega nagu vanal kaevuril.

Bloggeri kinnitussõnad on läinud viimasel ajal sisukateks, vahest on nende generaator aluseks võtnud mingi sõnastiku. Preagu on näiteks dobbler, ennist ühel teisel postitusel oli pyratsm (vrd pyratica). Või siis järgmise jupi salvestamisel glemewi, mis kõlab nagu Arvo Kukumäe kehastatud tegelane Eesti ajaloofilmist. Ning horniz, misple, lemisth, bulti ja memba.

P, 830. päev: pühapäev

Baromeeter ja fallingrain.com lubavad õhtuks tugevat vihma. Juba hulk aega on kavas minna pildistama hunnitut jõekääru vaadet, kuhu saab kas pühapäeviti vähemalt 20 km pika jalgsimatkaga või laupäviti vähema jalavaevaga, sest siis käib sinna lähedale buss. Mure on see, et kardetavasti on järgmiseks vabaks laupäevaks kuldne sügis asendunud siinkandi põhilise aastaaja novembriga (mis kestab pool aastat).

Kellakeeramine. Kogu päev tundub, nagu kell oleks hirmus palju.

Leian, et laud on tooli suhtes mõni sentimeeter liiga kõrgel, piltide skannimisel jääb hiirekäsi kangeks. Leian käepärase istmekõrgenduse: telefoniraamatu. Teine telefoniraamat jääb jalatoeks.

E on läbi lugenud koolivenna mälestused ja loeb sealt parimaid kooliga seotud kohti ette. Lisan juurde taustteavet ehk asju, mis koolivend jättis mainimata, näiteks selle, millega raamatus meenutatud õp N soovitas tal pead pesta, või selle, et kui koolivend kirjutab õllejoomisega seoses klassiõest P-st, siis ei tähenda see seda, et klassiõde P oli kõige suurem joodik, vaid lihtsalt seda, et P on nimetatud klassi naisterahvastest tänapäeval kõige tuntum ja temast on hea kirjutada.


Kaugetel lennuteedel

Ja õhtul vihm tulebki.

Slaidide skannimine edeneb hoogsalt. Nädalavahetuse saak on 149 slaidi (viimase 6 päevaga 214). Arvutan, et piltide skannimise keskmine kiirus üldse on 24 pilti päevas; seega peaks sama tempo püsides kõik skannitud saama 5. mail 2009 (samas on teadmata, kuidas jõuavad skannerini vajalikud u 3000 slaidi, sest nende kogus ületab selle, mida jõuaksin koduskäikudelt kaasa tuua).

Skannitud saab ka 15 000. pilt, mis on tudengiaegselt peolt, mis peetud majapidamises, kus külalisi oli 2½× rohkem kui toole, nii et laud (alkoholita, muide) oli kaetud põrandale ja külalised külitasid ümber selle nagu antiiksel sümpoosionil. Paraku on mälust täielikult kustunud poolte osaliste nimed ning kuskilt ei ole vaadata ka. Tol ajal oli mul logistikapõhjustel peaaegu samasugune soeng nagu dr Macil, kuigi ma ei olnud sama effortlessly cool nagu tema. Umbes samal ajal tehti ka üliõpilaspileti jaoks pilti, millel ma siis oma õpingute lõpuni nägin välja peaaegu nagu poole kohaga hipi. See meenutab naaber L-i, kes sõnas üliõpilaspiletit kätte saades, et ta on seal pildil „täpselt nagu üks õige grungemees”, ja ma sõnasin, et kuule nüüd, sa pead sellega isikut tõestama kõik järgmised viis aastat!

L, 829. päev: kombemees ja laulusepp

Eesti seltsiga T. linnakeses, kus kaks kohalikku habetunud, aga elurõõmsat laulikut laulavad, räägivad, näitavad ja voldivad kohalikku ajalugu – viimane on tuntud võte, kuidas kolme rebimisega saada paberlaevast pabersärk, millega selgitatakse linnakese tähtsaima reliikvia, Püha Hame tegelikku saamislugu. (Praegu lisateavet otsides leian, et kuigi Püha Hame ehk Jeesusel Kristusel väidetavasti viimasena seljas olnud imeliselt kootud rõivas olevat tervikuna T. linnakese toomkirikus hoolsa valve all, on väidetavasti samast rõivast tükke ka Peterburis (2 tk), Moskvas, Kiievis, Kostromas jpt. Kõik need on aga nii pühad, et neist ei ole lubatud võtta päritolu ja vanuse määramiseks kiuproove. Ja kuigi hame toodud Idamaadest kohale juba IV sajandil (koos Püha Ristiga ja selle Pühade Naeltega), tekib see dokumentidesse alles umbes XI sajandil. Mh-pup-pup-pup. Eks keskajal ja hiljemgi oli reliikviatööstus Rooma ümbruses oluline sissetulekuallikas.)

Esimesest laulust saadud mulje on ehmatav, mandoliinil umbes selline laul, mida oli rohkesti ühel muistsel väliseesti bändil, teate küll, „Tallinna teel” ja teised sarnased lood, ja mille taolist peaks olema rohkesti ka vendade Urbide repertuaari ärksamas pooles. Ent mida edasi, seda lõbusamaks läheb, kotist tuleb välja mitu lõõtspilli, veini ja nelja vooruse kujudega purskkaevu juures atribuute seltskonna naisterahvastest nelja vooruse vormimiseks (Õiglus saab puumõõga ja kaalud, Mõistlikkus peegli ja kummimao jne) ning kahe tunni pärast on vennastumine juba nii täielik, et viimase pildi tegemisel mina ootan, millal laulik laulu sees mõne toreda poosi võtab, ja tema jälgib, millal mina pildistan.

Nagu teada, on Saksamaal XX ajaloo käsitlemine nagu ta on; näib, et laulikute käsitlus on tasakaalus rohkem. T. linnakese suurest kurikuulsast pojast kuuleme mitu korda: küll oleme tema noorepõlvekodu ees, siis tema koolimaja hoovil ja siis tema leerikiriku keldris (millesse viib trepp küll samast koolimaja hoovist), küll kuuleme tema noorpõlveluuletuse sõnadele tehtud laulu ning lõpuks jagab üks laulik tema tänapäevase teisiku fotodega postkaarte.

Nagu teada, oli T. linnakese ajaloos kole aeg, mil nõiajaht oli hirmus populaarne, nii et lausa mitusada inimest ära põletati, muude hulgas ülikooli rektor, kes teatas, et jätku see lollus järele, aga siis leidnud nõiajahtijad, et kes muu niimoodi ikka räägib kui nõid ise, ning pandi ka tema tarvis tuleriit hakkama. Kahtlen, kas me sellest ikka kuuleme, kuid mu lootused ületuvad: me käime koguni selle XVII sajandi vabamõtleja haual, kes leidis, et nõiajaht ja piinamine on väga valed asjad ning inimesed ei pruugi piinamisel üles tunnistada tõtt, vaid ükskõik mida, mida neilt kuulda tahetakse.

Minnes ostsin jaama leheputkast harjutamise mõttes prantsuse fotoajakirja. Selle uute fotokate tutvustuses on ehtprantslaslik parameeter – elegants – ning mingi uus fotokas on saanud halva hinde peamiselt sellepärast, et see on õige prantslase jaoks liiga kandiline. Ostsin ajakirja peamiselt sellepärast, et kaanel õpetatakse, kuidas teha efektseid sügispilte. No sellest on 10 suurt pilti, aga kuigi muu maailma fotoajakirjades on piltide juures alati võtteparameetrid (säriaeg, ava, tundlikkus, fookuskaugus), siis siin neid ei ole!

Tulen kella kahese rongiga tagasi, bussiga otse korterisse, seal siis ilmutan tehtud pilte (üks suurdünaamiline pilt – teen RAW-failist 7 eri valgustusega pilti, liidan need kokku – ja 4 mosaiikpilti, kui lainurgast jäi puudu). Leiutan viisi, kuidas saab kokku lappida mitut pilti, kus inimesed peal (kes teatavasti liigutavad ja kellele siis meeldiks olla pildil udukogu). Nimelt et Autostitch paneb pilti kokku kujutise, mitte pildi füüsiliste mõõtmete järgi nagu muud panoraamirakendused, siis saab aluseks võtta pildi, millel inimesed kõige paremini peal, ja ülejäänud pildid lõigata nii, et inimesi peal ei ole.

R, 828. päev: Can he swing from a web? – No he can't

Tõusen vara ja teen ära prantsuse keele. Peame kirjutama 10–15-realise kirjandi „Mis teeb mulle prantsuse keele õppimisel muret?” ja suure lünkade täitmise harjutuse. Aega napib ja teen ainult kirjandi – aga see-eest ise!

Prantsuse keeles arutame teemal „Minu ideaalne kool”. Leedulane arvab, et koolis peaks olema ka magala, salles de dormir. Õpetaja märgib, et pigem chambres à coucher, ning leedulane kinnitab, et just-just, siis saaksid õpilased seal coucher ja kõik oleks väga mugav. Õpetaja nendib pärast hetkelist pausi, et on küll chambres à coucher, aga tegevus, mida seal kooli kontekstis tehakse, on ikkagi pigem dormir, sest coucher on magamine seksimise tähenduses. Elevust kui palju; ilmselt on kõigil elav ettekujutus.

Tšehh M peab ettekande tšehhi muusikast, mille esitab meeldiva küünilisusega. Üks liik on puhkpillimuusika, mis meeldivat väga ta vanaemale (hispaanlane näitab käega, kuidas selle saatel õllekannu kummutada; mulle meenub ähmaselt, et umbes taoline muusika oli ka maksikoer Fíki filmides). Saame teada, et Praha ööbik Karel Gott on täitsa elus [saab järgmisel aastal 70] ja laulab täpselt samamoodi kui umbes 30 a vanadel Melodija plaatidel „Pesni i pljaski siskit-miskit stran”. M kinnitab, et neil on rohkesti vanureid, kellele Karel Gott ülimalt meeldib. Eestis nii järjepidevat laulikut ei olegi, sest tema eakaaslased (Uno Loop, Voldemar Kuslap, Andres Ots, Toivo Nikopensius) aktiivse laulmisega enam ei tegele või ei ole laulnud kogu aeg (Uno Loop, kes nüüd jälle toredasti laulab, müüs 1990. aastate algul ukselt uksele kohvi, tema müügilause olnud „tere, mina olen Uno Loop ja ma müün kohvi” ning „Loobi kohvi” ei olevat üldse sündinud juua).

Lõuna asemel tööle, kella kahest keelekoolitus, mis on väga õdusas õhkkonnas, sest koolitatavaid on ainult kolm.

Kui sealt ära tulen, kindla plaaniga panna kohe ajama (sest kell on juba nii palju, et tohib; pealegi ootab postkontoris kolm raamatupakki) ja töölaua ääres igaks juhuks meile loen, näen, et valvurilt on saabunud meil, et mulle saabus pakk, printer, aga et mind telefoniga kätte ei saanud, siis saatis ta selle tagasi!!! Muidugi jooksen kohe valvuri juurde uurima, ega äkki GLS jätnud pakinumbrit (sest seekord ei ole ma ka veebipoelt saanud paki teelesaatmise teadet, nagu see tavaliselt käib, ega teadnud seega, et pakk on juba teel). Valvur ütleb, et ei jätnud, ja selgitab, et ega ta saanud siis minu eest alla kirjutada, kui ma selleks ei olnud kasvõi meiliga luba andnud, ja mind telefoniga kätte ei saanud. (Huvitav, varem küll on, õige mitu korda ja ka mitu korda kallimate pakkide korral.)

Oletan musta stsenaariumi, et pakk on kohe nii põhjalikult tagasi saadetud, et see esimesel võimalusel saatjale tagastatakse. Kui hulga otsimise peale lao telefoninumbri üles leian (saaksin sinna ise kohale sõita, nagu seda mitu korda on juhtunud, sest see on mugavam kui deklameerida telefonis oma hääldumatut nime ja segast aadressi), küsin, kas nad ka pakinumbrita suudavad paki üles leida. Vastus on, et ei suuda, pakinumber peab olemas olema igal juhul. Kirjutan seega veebipoele, et teatage pakinumber nii kiiresti kui saate, enne kui mu pakk neile tagasi saadetakse. Kuigi siis, kui klienti ei ole kohal ja pakki tuuakse mitu korda, vedeleb pakk mitu päeva laos ja aeg-ajalt laotakse see autosse, sõidutatakse natuke ning tuuakse lattu tagasi, siis kahtlustan, et selgesõnalise keeldumise peale käib tagasisaatmine kähku. Meenutagem, et on reede pärastlõuna ja enne esmaspäeva ma mingil juhul lattu ei jõuaks, mil see kaheldavasti juba saatjale tagasi vurab. Varasem kogemus on näidanud, et sellest veebipoest teist korda sama asja saamine kestab mitu kuud. [Asi jätkub esmaspäeval.]

Ja kõik kinnitavad, nagu oleksin süüdi mina ise!

Muidugi on mu muidu tore olnud tuju põhjalikult rikutud ja raamatupakid võivad postkontoris rahus oodata.

Õhtul aga meeleolu paraneb, sest otsime koos vennaga kummalisi nimesid (vend käis pangas kaarti pikendamas ja telleri nimi oli Nelja Kelk, mille peale ma naljatasin, et küllap on telleri mehe nimi Kahe Bobi). Kas teate, et Eestis elas 1997. a paiku peale teada-tuntud inimeste, kelle nimeks Üllas Hunt ja Õnne Kepp, ka vähemalt kolm Palmi Saart, vähemalt kaks Aasa Lille ja Maimu Kala, siis veel Marja Väli, Lille Punt, Luule Raamat, Valve Post, Laine Laine, Liivi Laht, Tormi Rannik ja Tormi Kallas ja Tormi Hääl ja Tormi Paat ja Tormi Juht, Enda Juht, Kuulo Juht (tema võiks olla elektrik, nagu kunagi kuskil töötanud andurite osakonnas Andur), Pärja Saame, Hinge Veri, Kare Mätas, Roza Varvas ning Lilla Susi?

[Palju hilisem lisandus: vend küttis ahju ja nägi ajalehevirnas nime Mendi Pere!]

[[Veel väga palju hilisem lisandus: leht kirjutab, et 12. VI 2010 Mendi Pere abiellus. Kahjuks mitte seda, kas jätab eelmise nime alles.]]

Bloggeri kinnitussõnad on läinud mõtestatuiks. Praegu on durable!