P, 3843. päev: pühapäev

Pühapäev.

L, 3842. päev: poes

Ilusas Tähekeses, mul seekord sünnipäevaks saadud kinkekaart ühes. Kehtib just seal poes, me satume sinna muidu kord aastas. N-ö kauba peale (mida algul ei kavatsenud osta) ka mulle uus kerge soe jope.

Valmivad III 2016 kahe fotoseminari pildid. Kokku 3650 võttest jääb alles 633, neist näidata sünnib 315.

Jabur vulkaanifilm; vahepeal on tekkinud tuttavate sekka sarnaseid nägusid: hädaga ümberkasvav pankur (kelle näitleja filmidebüüt oli 1970. aastate poolkombekates paljaihufilmides) on nagu eelmine hambaarst dr Tang, kelles võib kahtlustada mõnetist hambaarstilist saamatust, kui öelda viisakalt, ning tüse saamatu abipolitseinik, keda külalapsed kiusavad, aga kes hädas tunneb end nagu kala vees, on veidi nagu tuttav saksa piltnik.

R, 3841. päev: kuidas ma keeletunnis ega postkontoris ei käinud

Kl 12 avastan, et tänast tööd on nii palju, et kl 12.15 tundi minna ei jõua; lähen parem postikontori, kl 13.22 bussiga. Töö valmib 13. Kirjutan vahepeal töömeili ja üht teist meili otsides leian kl 13.14 teise, kus on selgitatud asja, mida olin alustanud, aga mis vajas selgitusi ja mis peab olema valmis täna enne lõunale minekut. Niisiis olen bussipeatuses kl 13.21. Bussiraisk on aga, nagu seda on juhtunud sageli, juba ära sõitnud. Ja kontori naasnuna leian, et tänane töö on tegelt alles pooleli.

N, 3840. päev: loss

Avastan suht juhuslikult, et muinsuse väliskülgede põhiplaanis ei ole peaaegu ühtki täisnurka.

K, 3839. päev: kolmapäev

Tavaline kolmapäev.

T, 3838. päev: per aspera

Saab teada, et kohaliku kalendri järgi eile (aga ajavahe tõttu tõenäoliselt juba tänase kuupäeva sees) Dick Gordon, Apollo 12 CMP, ära surnud. Seega on Apollo 12 meeskonnast elus ainult Alan Bean*.

• Apollo 8 (XII 1968): Frank Borman, Jim Lovell, Bill Anders kõik elus
• Apollo 9 (III 1969): James McDivitt, Dave Scott, Rusty Schweikart kõik elus
• Apollo 10 (V 1969): Tom Stafford ja John Young** elus, Eugene Cernan surnud
• Apollo 11 (VII 1969): Neil Armstrong surnud, Mike Collins ja Buzz Aldrin elus
• Apollo 12 (XI 1969): Pete Conrad ja Dick Gordon surnud, Alan Bean elus*
• Apollo 13 (IV 1970): Jim Lovell elus, Jack Swigert surnud, Fred Haise elus
• Apollo 14 (II 1971): Alan Shepard, Stu Roosa, Ed Mitchell kõik surnud
• Apollo 15 (VII–VIII 1971): Dave Scott ja Al Worden elus, Jim Irwin surnud
• Apollo 16 (IV 1972): John Young**, Ken Mattingly, Charlie Duke kõik elus
• Apollo 17 (XII 1972): Eugene Cernan ja Ron Evans surnud, Jack Schmitt elus

* Suri 26.5.2018
** Suri 5.1.2018

Kurivaim, pean blogisse kopima koorilaulja mälestustest loo, kuidas koor esitas oreliga suurvormi, aga orel oli rikkis.

E, 3837. päev: Leida J kolija soov läks täide

Jean-Pierre oli lubanud tuua uue dušiseina 8 ja 9 vahel, seega rihin (tööriided selga!) ½9-ks. Ja täitsa hästi läheb, sest kl 8.35 helistatakse midagi, millest aiman ehituspoe nime ja sõna „uks”, mispeale luban tulla alla vastu. Haaran käru, paksud kindad (klaas ikkagi!) ja tagatoast kviitungi (et olen maksnud) ning sõidan alla. Tuulekojas seisabki onkel, mullikilesse mähitud dušisein seina najal, ja tõstab selle uksest sisse. Harutan käru lahti ja pakin dušiseina käru peale.

Lifti oodates möödub esimene minut, mil uus dušisein on kohal.

Liftis möödub teine.

Siis see ilus lugu lõpeb, sest liftist väljudes puutub dušiseina nurk kergelt vastu põrandat ja kostab hääl „krrrrrk… ššššŠŠŠŠŠŠŠŠŠHHHHHH!” ning tunnen, kuidas käte vahel läheb klaas vedelaks ja siis käte vahelt üldse kaob. Lohistan ikka veel pakendis oleva, aga nüüd juba suht vormitu tombu liftiesisele, helistan E-le, et ühelt poolt toodi dušisein kohale, aga teisalt seda enam ei ole, ja mõtlen, mida teha. Iseenesest mõista tuleb see laga koristada ja nii, et enne mu tööleminekut saavad sellest üle kõndida ka koerad. Toon korterist harja, kühvli ja kõige tugevama kilekoti, mida leian (hea, et ma ei leidnud prügikotte, vaid määndumatu ja igavese korduskasutatava väikse kilekoti, see on paksust kilest, klaas läbi ei tule) ning siis järgmise tunni veedan kilde koristades – algul ajades kilde dušiseina pakendist kilekotti, siis (kui selle küljest enam kilde eriti ei tule) mähkides dušiseinast säilinud kinnitus- ja alusliistu (mida ma pakendist välja ei võtnudki) ühtäkki väga suureks jäänud mullikilesse. Vahepeal läheb alla fuajeesse tööle maja koristaja, aga ta on kena inimene, ma ei saa ju jätta seda talle, et ise tegin ja sina korista.

Siis viin puntra kaenlas, hari ja kühvel näpus, prügikasti (lifti diagonaalis peaaegu mahub); prügikast on sedavõrd täis, et pean prügikotte ringi paigutama, et mahuks (ka prügikasti diagonaalis peaaegu mahub). Siis toon korterist märjaks tehtud põrandalapi ja majapidamispaberit, köidan kilekoti kärule (ma seda kanda ei julge, äkki läheb põhi alt) ning triigin niigi enne hoolikalt harjatud liftiesise suure varuga veel kaks korda üle: üks kord märja lapiga, teine kord majapidamispaberiga, mille mõlema käärin paberisse ja viskan ära. Siis kärutan klaasikildudega koti õue (kotis on klaasikilde koos õhuvahedega arvutuslikult 7,2 liitrit, klaas ise oli ligikaudu 140 × 60 × 0,6 cm, võtame tiheduseks 3 g/cm³, see teeb u 15 kg) ja tühjendan klaasikonteinerisse, viskan kilekoti ja lapid ära, viin käru, harjad, kühvli ja majapidamispaberi tagasi korterisse, pesen harja ja kühvli, nühin puhtaks tallad ja kindad, jalutan koerad ja lähen lõpuks tööle, kurb nagu õnnetusehunnik. Olin just reedel rääkinud toanaabrile neljapäevastest seiklustest ja nüüd saab lugu jätkata.

Kõige kurja juur oli, et pakkimisel ja kohaletoomisel oli – kellegi teadmata – läinud dušisein sussid püsti, nii et alusliist oli ülespoole ja ülaserva paljas klaas allapoole. Ning hea muidugi, et purunes juba koridoris, mille korteris, ja juba kohaletoomisel, mitte paigaldamisel või – hoidku! – kasutamisel. (Nagu vanaema sõbranna Leida J kolimisel 1990. aasta paiku kitsa järsu trepiga maja neljandalt korruselt laiema trepiga maja teisele korrusele arvas üks kolijameestest naljaga pooleks, et viskame suure trümoopeegli kohe üleval katki, ei ole vaja seda trepist alla kandagi.)

Muidugi seljatäie jagu targem jälle:

• Ärge ostke kaupa, mis on seisnud iks aja väljas ja müümishetkel seisab seina najal. Te ei tea, kui palju seda on aja jooksul klopitud ja kuidas seda pakitakse.
• Ärge ostke vana kaupa, mille omadusi ei tea keegi, näiteks seda, et dušiseina materjal „turvaklaas” tähendab mitte „löögikindel klaas” nagu pangas või loomaaias või autode esi- ja tagaakendes või isegi vannitoa peegelkapi ukses (mitmekihiline, liimitud), vaid „klaas, mis ei purune löögil kohe teravnurkseiks kolmnurgiks, vaid mis puruneb aeglaselt tillukesiks täringuiks” (ühekihiline), mistaolisest tehakse autode külgaknaid, aga mis mujal kasutada hästi ei sünni.

P, 3836. päev: pühapäev

Värvin aknaalust seina, kus külmasillale on tekkinud uusi eluvorme.

Palavikku enam ei ole, v.a õhtul korraks.

L, 3835. päev: toas, joonistan

Öösel paar korda kole köha, ärkan ka ise. Päeval toas, loen, joonistan, võtan rohtu.

Valmib muistise viies vaade (esikülg), aga esimene, kust paljastub millalgi tehtud mõõtmis- või arvutusviga: esikülje ärkli proportsioonid on seotud kaitsekäigu rinnatise ja katuseharja kõrgusega, millest esimese olen mõõtnud looduses kohapeal ja teise fotodelt (see sunnik on käeulatusest kõrgemal, aga ma ei osanud kohapeal hinnata, kui palju), aga püstsuunas ärkli proportsioonid fotoga ei klapi. (Pärast, 3 a vanust Facebooki-fotot kommenteerides ja fotol kujutatu järgi arvutades selgub: olin hinnanud katuseharja 40 cm liiga kõrgeks. Pean nüüd valmis külgvaateid õigeks kraapima; kumbagi valmis isomeetrilist vaadet parandama ei hakka, aga kolmandal, mis on parasjagu konstrueerimisel, saab parandada veel küll. — Hilisem täiendus: jätsin pooleli ja tegin kolmanda isomeetrilise vaate otsast peale, sest andmete ülekontrollimisel-taasarvutamisel selgus ka palju muid mõõtmeid, mida varem olin pannud suht suvaliselt või mida muudel vaadetel ei paistnud.)

R, 3834. päev: pood helistab

Jean-Pierre helistabki, mis kulgeb täitsa edukalt. Mul on kui peast pühitud, kuidas on prantsuse keeli esmaspäev, aga ütlen, et kuuendal sobib, ja kui ta üle küsib, kas lundi, kiidan takka, et lundi jah. Ja seda ma juba tean (re: jalgrataste ost 2011), et see hääldub mitte nagu „lündii”, vaid peaegu nagu „ländii”.

Hiinakas, täna on seal ees koguni kolm seltskonda. Mul on väikest viisi nagu palavik (ilmselt nädal tagasi saadud uus külmetus, teine rong oli nagu loomaaed), tagasi tuleme (ainult 1½ km) bussiga.

N, 3833. päev: Edwina ja Patsy jälgedes

Kuidas käisime otsimas vanniservapealset dušiseina. Kolmes poes käisime, seitsmendast leidsime. Olin riietunud arvestusega, et istun bussile, kõnnin poes ja istun tagasi bussile, aga plaanid muutusid mitu korda ja vahepeal kõndisime päris pikalt bussilt poeni, mul oli keskmiselt külm.

Esimene pood, kuhu sattusime, oli mööblipood, mis oli umbes kohas, kus mäletasin olevat ehituspoe, aga täpselt ei mäletanud, kus see on. See oli umbprantsuskeelne, müüs kõrvuti pesumasinaid ja telekaid, väga naljakaid disainkujusid (üldse mitte naljana) ja väga laheda uksepildiga kappi, mida hulk aega silitasime, mõõtsime, mõtlesimine ja ma ka kõigutasin.

Teine pood oli see, kust kunagi ostsime paljude poltidega koos püsiva diivani. Seal selliseid ehitusmaterjale ei olnud. Mööbel oli tugevam, üks suur õhukese plaadiga ümmargune laud näiteks seisis kaadervärgi otsas, mistaolisi (kuju, suurus) kasutati tankitõketena (n-ö Tšehhi siil).

Kolmandas poes oli küll igasugu vigureid, näiteks eraldi klaasriiuleid (vannitoas on mitmest endisest riiulist jäänud seina augud alles), aga dušiseinu mitte.

Siis istusime eeslinnu pidi reisivale reisibussile tagasi (see seisab vahepeal raudteejaamas ainult mõne minuti, mitte enam 20, ja sedasi kestab sõit ühest otsast teise ainult 50 minutit, mitte tund). Vaatame sõiduplaanist, et ohoh, ootama peab 29 minutit, aga eelmine buss hilineb minuti ja tuleb kohe. Huvitav, et on lõpp-peatus, aga ometi on bussil juba sõitjaid. Teeme bussiaknast vaatlusi, näiteks et tornitaolisel hiina restoranil, kust tuli ennist teise suunda sõites peale muljet avaldavas kostümeeringus hiinlane, on katusel palju antenne, mis süvendas arvamust, et ta läks mitte poodi ega niisama lantima, vaid missioonile.

Käigu pealt (Googel!) otsustame mitte minna tee äärde jäänud neljandasse mööblipoodi, sest seal figureerib vannitoamööbli kirjelduses kahtlane sõna „disain” ning palju tuntud firmanimesid, millest mitme kohta ma ei teadnudki, et nad teevad ka mööblit.

Tuleme maha Kõrgmetsa linnapoolsemas servas, kust bensujaama ehitamisel leiti kunagi kaubajaama pommitamisest lõhkemata jäänud jubesuur pomm ning selle eemaldamisel ei maandunud siitpoolt isegi lennukid. E on täheldanud seal vannitoapoodi, aga ka see selgub aknakaudsel täheldusel olevat rohkem nagu vannitoadisaini pood.

Jalutame itaallaste juurde bussipeatusse (800 m), möödudes kõrtsist Kollane Nurk. Imestan, et sellel on ka ülemised korrused, bussist muidu kunagi üles ei näe.

Järgmine pood on raudtee ääres ehitusmaterjalide pood. Aga esiteks ei paista seal ühtki kundet (äripäeva päastlõuna ikkagi) ja teiseks figureerib akna kohal kiri, et nad müüvad peamiselt uksi, aga mu ettekujutuses dušisein päris nagu uks ei ole.

Siis – kui lõpeb kõnnitee (bussipeatusest 500 m) – tuleb seitsmes pood, mida E sõbranna olla kiitnud ja arvanud, et küllap mulle meeldiks. Lähme sinna sügavale sisse. See on selline Bauhausi moodi pood; jutustan seiklustest Bauhausi, endise Ehituse ABC kliendikaardiga aprillis (kuidas kaup, mida osta soovisin, oli tugevas allahindluses ainult kliendikaardi omanikele, mispeale tegin kliendikaardi, aga hetk hiljem pangakaart ei töötanud ja maksin sularahas, Eestis üsna haruldase rahatähe 50-eurosega, mispeale müüja vahtis mind nii, nagu oleks see valeraha, ja mina teda mõistmatuses, et kas ta tõesti arvab, et tahan poodi petta, kui kaks minutit varem olen poele dokumendi ja allkirjaga kinnitanud, kes ma olen).

Sanitaartehnika osakonnast leiame seina najale naaldumas kaks vannipealset dušiust, üks just samasugune nagu korteris, ainult katlakivi ja hallituseta, teine vähe moodsam ja kergem puhastada. Pikapeale leidub ka müüja, umbprantslane, ja saan kundeks ja saan ukse tellitud ning lubab homme helistada ja kokku leppida, millal kohale tuuakse. Müüja toksib klaviatuuril väga vaevaliselt (see on saksa klaviatuur, QWERTZ) ja vabandab, et tal kodus on teistsugune (küllap prantsuse, AWERTY, numbrid ülaregistris). Mõtlen, et mina, kes ma tipin pimesi (jälgin kirjutamisel ekraanile ilmuvat), vahetan sellises olukorras ära ainult tarkvaralise klaviatuuri, klahvidel olgu siis mis tahes. (Meil on tööl ühe eriprogrammi jaoks eriruum, kus on arvutite juures klaviatuuride kast, kust siis tuleb otsida enda keele oma ja kasutada seda, aga ekraanilt klaviatuuri keele vahetamine on palju lihtsam.) Laual on peale kataloogivirnade ja kontoritarvete ka karp visiitkaartidega, kust saab teada, et ta nimi ongi Jean-Pierre. (Perekonnanimi on ka nii tüüpiline, peaaegu nagu Valtoni kuulsas novellis, mis ilmus 1970, Lenini 100. sünniaastapäeva aastal, vennasvabariikide noorkirjanike sarjas üleliidulises kirjanduse nädalalehes Literaturnaja Gazeta, mille negatiivsel tegelasel olnud toimetaja arvates liiga venepärane nimi, mida siis autori teadmata üks eesti keele oskaja asendanud vägagi eestipärase nimega Venelane, mis tekitanud ENSV parteiladvikus paksu pahandust, aga teisalt oli lugu ju ilmunud Literaturnaja Gazetas, üleliidulises ajalehes, trükiarv 1,2 miljonit.)

Nagu ka Bauhaus, on see pood fassongiga, et sinna saab ainult autoga (ka seesama Bauhaus, kus toimus jant kliendikaardi taotlemisega, on kohas, et sinna saab jala ja jalgrattaga ainult mööda elava liiklusega maanteed, sest kergliiklusteest eraldab poodi sügav teekraav); värava kõrval on hoiatusmärk „Muud ohud” ja lisatahvlil tekst „Sagedad õnnetused”, mida ei ole imestada, sest kõnnitee selle väravani ei ulatu ning müüdavad laste mängumajad on igaüks isepidi viltu juba praegu.

Pärast kõrvale toidupoodi (kus üksvahe käisime sageli); täheldan, et maantee on täpselt linnusetorni poole ja sedapidi, et vaade on täpselt piki torni säilinud külge. Muidu poest tulles jäid puud ette.

Õhtul oli kavas minna Vanasse Taosse, aga ei läinud.




Allaminev, allolev, alttulev kääne
Külgeminev jne

K, 3832. päev: usupüha

Päike, käime metsas. Ilusad sügismetsa pildid.

Muidu saan valmis X 2015 fotode taastamise (säilinud 97%) ja seega on 2015. aasta fotode taastamine valmis, sest XI ja XII 2015 taastasin juba varem. Kokku on 2015. a fotosid säilinud kaks kolmandikku (~10 000 fotost 6700), kaod on peamiselt II ja III 2015.

Et ka I ja II 2016 on valmis, on järg jõudnud märtsini 2016, mis on esimene hävingust tabatud ajavahemiku (XII 2014 – V 2017) kaust, kus on juhuslikult kõik failid alles (sest seal on eelmise fotoseminari ikka veel pooleli pildid, mida olen mitme puhkuse ajal lootnud nikerdada, viimati seega veel tänavu aprillis, sestap oli see kenasti kummikettal). Võtteid on kaustas ligi 3000.

T, 3831. päev: mõtteid rahvateatritele

Pantomiim umbkeelsele koristajale: „Ülemus läks juba koju.” (Ei ole minu mõte.)

Aga mul endal tuleb mõte, et aknaaluse jõe nimi oleks eesti keeles Lepajõgi.

E, 3830. päev: kell õigeks

Panin viimati õigeks juulis Eestist tulles; kolme kuuga on ette läinud 25 s.

P, 3829. päev: talveaeg

Mõistame seda alles pärast hommikusöögijärgset uinakut.

L, 3828. päev: fotoseminar, ooper

Mul puuduvad sellest päevast märkmed ja nüüd ligi pool aastat hiljem meenutan lühidalt. On järjekordne röövlindude pildistamise seminar mäetaguses linnupargis, algusega kl 10.00. Vahepeal on nädalaga tulnud sügis, udu ja rõskus, alles paar nädalat tagasi oli suur suvi.

Kuivõrd otse on ainult 28 km, aga rong läheb kaarega ja ligi kolm tundi, teen sellise erakordse lükke, et lähen päev varem ja ööbin linnakese parimas hotellis!! Nii et poole seitsme asemel saan õue astuda alles veerand kümme. Ükskord oli üritusel üks hollandlane, kes rääkis, kuidas ta hakkas Hollandist sõitma kell seitse; mina ka, mina ka, aga samast teiselt poolt mäge.

Rongide liigagara klappimise tõttu – ümberistumise teised rongid, mis muidu väljuvad liiga vara, hilinevad ja jõuan nendele ilusti – läheb reedel minek ja laupäeval tulek plaanitust ladusamalt ja reedel olen hotellis kohal väga vara. Linna peale ei lähe, poed on linnakeses lahti kümneni, halloweenipidude kisa kostab ka nurga taha Püksi tänavale, kuhu poole vaatab toa aken (teise inimese tuppa muidugi). Muidugi see uks, kust üritan algul siseneda, ei ole õige, ja muidugi õigest uksest sisenedes ei leia ma töötajaid eest; on üks ettekandja, kes ei tea mu broneeringust midagi (aga hommikul on vastuvõtus omanik, kes on broneeringu vahepeal üles leidnud). Hotell on kokku ehitatud mitmest majast, oletatavasti on mõni kapitaalsein keskaegne, toani viib umbes selline käik (ma nüüd pool aastat hiljem trepiastmete täpset arvu enam ei mäleta): algul fuajeest keerdtrepp vasakul paremale üles pool tiiru (14 astet), siis jõnks vasakule, aste alla, siis kitsas koridor, ümber nurga vasakule, veidi laiem koridor, siis T-kujuline esik, paremale, kohe vasakule, 8 astet alla, 15 astet teisest keerdtrepist üles. Kõik mööda kolisevat puitpõrandat ja -treppi.

Tuba on pööningukamber, puhkan, vaatan telekat, käin söömas. Hotelli restorani ports on nagu Loriot’s, sieht sehr übersichtlich aus, võtan ka magustoidu, arve on rohkem kui kahel inimesel Kella kõrtsis.

Telekas on mingi lahe „South Parki” osa (ei mäleta enam, mis), üks algupärane saksa sketšisaade (kus näiteks naisterahvas lebab haiglavoodis ja ütleb tõsisel häälel ja näol murelikule meesterahvale, et tal on nüüd haiglas olnud aega elu üle ja nende suhte üle jne järele mõelda … aga ta ei mõelnud, vaid tegi ristsõnu). On ka kanal ARTE Concert, kus, nagu ikka, on väärtmuusika kontsert. Satun sellele keerama üsna alguses ja niiviisi vaatan poolteist tundi …kontserti „Rammstein in Paris”!!

Linnupargis täheldan, et tuttaval naisfotograafil on täpselt sama lainurk kui mul (Toki 11–16 mm f/2,8); üritan püüda kaadrisse sellega maanduvat „ristipoega” Jimmit; vahepeal leban isegi pinkide vahel maas, selili, aga palju midagi ei õnnestu. Pargi omanik räägib, kuidas üksaasta vajus linnulennutuslava piltnike raskuse all kokku; keegi ei muretse, saksa fatalism vast. Nimetab raisakotkast „lendavaks telliskiviks” – kui kotkas üldiselt jälgib, kuhu maandub (sest saakloom läheks muidu liiga katki), on raisakotka saakloom juba surnud ja sellel ei ole sooja ega külma, kuidas raisakotkas maandub, mistõttu raisakotkas eriti ei vali, kuhu täpselt maandub ja piltnikud vaadaku ette. Jimmist väljub maandumisel kerge pahvak laibalõhna ja tolmu; talle üldiselt selline tähelepanu suurt ei meeldi, vahib kahtlustaval pilgul.

Muidu on etteasted samalaadsed kui muidu; teen varsti valmis mõne pildi, mida saata korraldajatele, aga ülejäänud pildid jäävad tegemata piltide järjekorda (enne vaja saada valmis kadunud fotode taastamine, siis alles vaatame edasi). Mistõttu lähevad meelest, kes linnud lendasid. Tuleb järgmine kord teipida fotoka külge paber ja märkida kohe, mis kellast kes. Järgmine kord võtan kaasa ka suure 120 –400 mm telesuumi asemel uuesti väikse 150 mm tele – seljavalu vähem, efekti rohkem.

* * *

Aga õhtul kodus tolmused pildistamisrõivad ült ja kontserdirõivad selga – kontserdisaalis kantakse kontsertesituses ette Janáčeki ooper kavalast rebasest. Stoori jääb mõneti arusaamatuks (see on vist tšehhi keeles, mitu esinejat etendab mitut osa), aga mitu esinejat on meeldejäävalt head. Konnade koori esindab kohalik poistekoor, kus on ka duett, mille esitajad maha istudes selge kergendusega ohkavad. Mõelge ise, oled algklasside poisike, laulad koos teise samasugusega, laval on orkester ja hulk lauljaid, ees haigutab sügav saal, millest särab vastu kolm tuhat silma.

R, 3827. päev: rahvaluule

Saan läbi rahvaluuleteose „Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis”. Autor tuntud rahvaluuleteadlane Oskar Loorits, aga materjal on ainult aastaist 1940–1944 ehk seega võrdlemisi napp.

N, 3826. päev: neljapäev

Ei, oota, see eilne pangaskäik vist ikka ei olnud voodi jaoks raha võtmiseks (kirjutan märkmeid lahti märtsis, eilse kohta oli ainult „tulutult pangas”, tänase kohta on „pangas”). Et jõuan hommikul enne tööd kohale, aga seal öeldakse, et tähtis telefonikõne, oodake 15 minutit; ma siis ootan, jalutan, vaatan vareseid. — Jajah, see oli mingi allkirja andmiseks, mille pidi andma enne 31. oktoobrit.

Päeval taksoga keelekursusele. Tagasi bussiga: väga kiiresti bussipeatusse, aga see on tõstetud 100 m kaugemale. Oma otsebussi peale ei jõua, tulen järgmisega (mis sõidab kiiremini) järele, vanadekodu juures saab kätte, aga ma loll mõtlen, et mis ma seal lähen, lähen ülejärgmises, sest järgmises sebib linnaliinibussile tavaliselt rohkem inimesi peale. Aga krt, järgmise peatuse eel on väike ummik ja linnaliinibuss sõidab kaugele.

Tellin uue aastapileti. Viskan õuna kogemata ära.

Saan siis hoiatuse, et olen puudunud keelekursuselt liiga palju (olen 1 kord ja tõendiga!), käige paremini kohal, muidu visatakse välja. Aga midagi, 2 minutit hiljem saan 10 kalendriteadet, et koolitus tühistatud, ja teate, et mind on kursuselt välja visatud, mispeale kirjutan muidugi protestikirja, sest põhimõtteliselt nuheldakse mind teiste inimeste tegemata asjade eest, sest kutse kummalegi kursusele sain hilinemisega, nii et ma ei saa olla kuidagi süüdi, et mind kumbki esimene kord kohal ei olnud, rääkimata praeguse kursuse algusest, mil olin teisel:

• 15. IX: teen tasemetesti
• 22. IX: ei tea, et on FR 05 tund
• 28. IX: saan kutse kursusele FR 05
• 29. IX: FR 05 tunnis kohal
• 6. X: FR 05 tunnis kohal, tunni järel viiakse üle kursusele FR 04, päev ja koht teadmata
• 10. X pärastlõuna: ei tea, et on FR 04 tund, saan kutse kl 14.37, töökoormuse tõttu minna ei saa.
• 13. X: annan sisse paberi, et 17. X tunnist puudun
• 17. X: FR 04 tund, puudun
• 24. X: FR 04 tunnis kohal

K, 3825. päev: pangas

Pangas, tulutult – ükspäev tuuakse uus voodi, millest on tasutud ainult ettemaks, ülejäänud tuleb anda toojatele kohapeal sulas, aga päris sellist summat ma seinast ei saa. Jõuan kõik kenasti pangakontorisse ja, aga just hetkel, kui avaneb uks, meenub, et see kontor on sularahata, ja pean ikkagi reisima jaama juurde suurde kontorisse.

X 2015 piltide seas on ka kooli kokkutuleku pildid, millest eksportisin valiku ainult FB jaoks ja nüüd olen nagu eesel kahe heinakuhja vahel: kas võtta säilitatavaks pildiks FB-eksport (eksporditud jpeg-kvaliteediga 75%, mis on üldiselt nagu udukogu; pikem külg on ainult 720 px, nii et hea tahtmise juures saab aru, kes on pildil; aga värvid ja heledus paigas) või eelvaate eksport (üldiselt 1440 px pikem külg, seega teravam ja näod äratuntavad; aga värvid ja heledus paigas ei ole). Mõni eelvaade on 360 × 240 px, seal midagi valida ei ole, FB-eksport tuleb nimetada ümber ja säilitada. FB-eksportidega on ka häda, et nendega ei läinud kaasa metaandmeid, mis tuleb käsitsi taastada (aeg, koht, märksõnad). Avastasin ka, et normaalselt koos metaandmetega eksporditud fotodel on alles ka kaameraandmed (ava, säriaeg, ISO, kaamera, objektiiv, fookuskaugus jne).

T, 3824. päev: uus prantsuse keel

Uus prantsuse keel. Täitsa tore on. Kõik on umbes minu tasemel, õpetaja sõbralik.

Fotode taastamisest valmib IX 2015 kaust, alles on 98% pilte, põhiliselt kaunid vaated 20. IX 2015 matkalt.

Järgmine kaust on X 2015, milles on alles ka paljusid kustutamisele määratud pilte, millest Lr ekstraktis truisti eelvaated ja mis tuleb mul nüüd kustutada tükkis kadunud algse failiga. Aga edasi peaks minema kergemaks, sest XI ja XII 2015 on valmis, III 2016 on kõige ligi 3000 võttega tervikuna alles ning suvest 2016 edasi on üha rohkem algseid faile alles (ühe kaameraga alates IV 2016, teisega alates VII 2016, vahepealt paar nädalat X 2016 jälle puudub jne).

E, 3823. päev: kiri

Tubli tunni pusin kirjutada lehekülge saksakeelset kirja, et tulen laupäeval fotoseminarile.

P, 3822. päev: pühapäev

Kell 9 hommikul kõnnib tänaval pasunakoor.

Õhtul hiinakas, meid juba mäletatakse. Ainsad kunded n-ö statsionaaris.

L, 3821. päev: uus kraan, mängupõrgu

Poest koeratoitu, torujuppe, lilli. Teine kord: tange. Tiba liiga suure tihendi tõttu puhkeb peaaegu perekonnatüli. Jätan kraani parandamise sinnapaika (Gott sei Dank, et kohalikus rauapoes müüakse veel nii arhailisi kraanitilasid, muudkui keera vana ära ja ürita keerata asemele uus), et lähen lõunauinakule – seal aga tuleb hea mõte proovida kuivalt. Nimelt oli jamps selles, et oma tund aega üritasin – valamu ees põlvitades, lõug valamus – kohale keerata tila kohal hoidvat mutrit, aga see ei võtnud. Lõunauinakul tuli mõte proovida, kas ilma tihendita võtab – võttis, mispeale selgus, et tihend on pool millimeetrit liiga suur (jälle!) ja seda tuleb väiksemaks lihvida. Pärast mida sai kraan paika. Kuigi paigaldamiseks tuli seinast võtta vana väga kole riiul, aga seda tagasi panna ei saa muidu kui tila painutades (mis vana tilaga oli ka tehtud). Vana tila purustusi lähedalt ja kuivalt nähes mõistan, kui hästi kõik lõppes. Muide, ega see ligikaudu 6 kg kaaluv uks (selgapidi kokku kleebitud kaks 3 mm peeglit; klaas ongi raske) mujalt purunenud kui veidi nurgast, mis tabas kraani. Kleebin ukse tagasi kapi ette, aga saab veidi viltu, kapp enam kinni ei käi. Nüüdseks on kapi kolmest uksest kukkunud eest kaks (hinge kinnitanud liimpadi oli kaotanud liimuvuse).

* * *

„Monopoly”, saame targemaks:

• et perekonnarahu huvides ei saa mängida enda nimel
• et „Monopolyt” ei saa mängida viisakalt (nt „ma seda tänavat ei osta, osta parem Sina, saad sinna maju ehitada”, sest selle tulemuseks ehitab teine mängija sinna maju ja reeglite järgi tõuseb siis üür mitmekümnekordseks, mida viisakas olnud mängija peab tasuma iga kord, kui tema nupp mõnel sellisel ruudul peatub)
• et „Monopolyt”, nagu iga keerukate reeglitega mängu, peab harjutama (ja ideaalis peaks reeglid enne mängimist läbi lugema, et ei oleks pärast avastusi stiilis „me tegime praegu nii, aga reeglite järgi tuleb teha hoopis naa, järgmine kord teeme õigesti”)

Järgmine kord lubame mängupõrgusse haarata koerad ja diivani seljatoel olevad mänguloomad (krokodill ja kiivi), ise neid ainult vahendades ja pankurit mängides.

R, 3820. päev: vaba langemine

Hommikul, just kui hakkan habet ajama ja avan vannitoas peeglikapi, kukub selle uks eest. Instinktiivne reaktsioon on suruda seda küünarnukiga tagasi seina poole, sest peast käib läbi mõte, et kui see kukuks valamusse, oleksid tükid taga, aga valamu all on minu jalad. (Õnneks seda mõtet ei käi, mis saaks, kui kukuks valamust üldse mööda… jube.) Uks tabab suure paugu saatel kraani, peatub seal minu küünarnuki toel, ja kraanist kerkib lõbus purskkaev. Teibin purskkaevu kinni, ajan habeme vannikraanist vett võttes ja lähen tööle.

Päeval unustan jälle keeletunni ära (sest „täna on ju teisipäev”).

Saan läbi lustaka pildiraamatu Der siebente Bruder: oder Das Herz im Marmeladenglas (see on saksa tõlge, originaali norra keelt ma ei oska).

N, 3819. päev: väärtarhitektuur

Enda köha peale ärganuna ja tunnike mitte uinununa tuli mõte, kuidas sobitub Gehry tähelepanek, et hoonetest 2% on arhitektuur ja ülejäänud 98% on selge p..k, rohkete uushoonetega kanti, kus töötan. Mjaa, seal on ainus arhitektuuriväärtusega hoone uus katlamaja.

(Ja selle kirjutamisest on nii palju aega möödas – praegu on märts 2018 –, et vahepeal on valminud teine pilku püüdev ja vääriv ehitis: veetorn…)

Tagasi tööl; unustan päeval keeletunni ära (sest „täna on ju esmaspäev”).

K, 3818. päev: haige

Kodus terve päeva voodis pikali.

T, 3817. päev: haige

Kolehaisvas taksos arsti juurde. Mul läheb süda peaaegu pahaks, ei saa aru, millest, aga E-l läheb peaaegu ka – selge, takso haisust!

Arst sedastab külmetuse ja annab tervelt kaks vaba päeva. Tööl praegune toanaaber rääkis, et keegi saanud ükskord kopsupõletikuga kolm. Esmaspäev ja teisipäev oli mul ametlikult puhkus ja ette minnes öeldagu, et sain ametlikult haige oldud puhkusepäeva tagasi.

Jalutuskäik mõjub hästi.

* * *

Saan läbi Körberi Saaremaa-teose viimase, III köite, mis ilmus postuumselt ja mille pealkirjast üks kihelkond kogemata unustati (Ösel einst und jetzt. Dritter Band: Die Kirchspiele Mohn, [Peude,] St. Johannis, Karmel, Kergel, Karris und Runö; esmatrükk 1915, faksiimiletrükk 1975).

E, 3816. päev: vaba päev

Teine naaberlinn, kaubamaja, raamatupood, plaadipood.

Kella kõrtsis on ettekandjaile tekkinud nimesildid.

Aga hommikul selgus, et mul on ikka külmetus, mitte allergia, ja see ilmneb eriti ilmekalt söömise ajal, kui poole friikartuli pealt söögiisu totaalselt kaob.

P, 3815. päev: pühapäev

Mäetaguses naaberlinnas. Algul söömas (elamus ei ole enam sama hea kui paar korda varem) ja siis linnupargis.

L, 3814. päev: laupäev

Täna on 20 °C, päike paistab nagu pöörane.

Nivade poodi lammutatakse (lõpuks, see hoone on olnud avariilises seisundins kogu aja, mil seda tean).

VIII 2015 fotodest on säilinud 99%. 8 liigset kuu algusest olid märgitud kustutatavaks, kuid jäänud kustutamata ja moonutavad nüüd perfektset statistikat.

Kaks korda poes, kumbki kord tolmuimejale uus tagafilter (mõlemal korral vale). Pärast hiinakas.

R, 3813. päev: reede

Päeval söömas, kus on lärmi 69 dB. Õhtul pügalas.

N, 3812. päev: tund ja teater

Päeval keeletund, õhtul lahe teater (kaks näitlejat näitlemas, et nad näitlevad, ja koll).

K, 3811. päev: tavaline kolmapäev

Täitsa tavaline!

T, 3810. päev: teisipäev

Kell 10.17 saan teate, et mind pandi uuele prantsuse keele tasemele, FR 3, kohe seejärel, et vabandust, FR 4, aga kohti ei ole. Aga koht peagi leidub, 14.32 saan kutse uuele kursusele, mis algas üle tunni tagasi ja kuhu minna ma küll ei saa, sest see kestab palju kauem kui mul täna kavas kohal olla. Loodetavasti asjaolu, et inime saab kursusekutse miinus-ühetunnise etteteatamisega, vabandab, miks teda seal ei ole.

Pärast tööd suveniiripoes salli ostmas, osalise kaugjuhtimisega, sest ma ei tea, kus poenurgas sall on.

Sellega tagasimarss elutoataolisse restorani endise tehasekontori taga, kus on endise toanaabri vaikne, aga kurvavõitu lahkumisõhtu.

E, 3809. päev: esmaspäev

Öösel selguvad valimiste tulemused ja saab teada, et meie vald ei ole see, kus oleks – nagu ütleb laulusalm – „pesa teinud punased”.

* * *

Nagu mitu korda varemgi, olen ekslikult arvanud, et see või teine muidu-ja-FB-tuttav on mõistlik inime; ta ütleb vaidluse peale ise must valgel, et elab fantaasiamaailmas (küll sõnastuses, et seda elavat „kõik inimesed”, every true Scotsman: mina ei ela). Paneb inime internetti üles faktivigadega mõtteavalduse, julgegu lugeda ka, mis on selles valesti, ja „teiste mõtlemisviisidega arvestamisele” üleskutsumisel (see on tavaline argument, kui muud öelda ei oska) võiks alustada iseendast. Ja paraku jääb mulle meelde, kes solidaarsusest kirjutajaga soovib mu peale oksendada.

* * *

Ja läheb inime vara tööle, aga arvutis ei ole voolu.

P, 3808. päev: valimas

Oleme jaoskonnas kohal 8.07, tuleb ja läheb palju inimesi, P–S-tähe ukse taga on koguni saba.

* * *

Avastan, et esiteks puudub mu u 3300 sellist teada-tuntud muistist nagu Kuressaare linnust kujutava foto seas selline, mis selgesti kujutaks ärkli NW-poolset külge, ja sealtpoolt vaateid otsides tuvastan, et vana (1985–2014) ärkli katus oli teistsuguse profiiliga (sirge hari, esikülje katusel kaks eri kallet; uuel on kitsama, tornipoolse osa katusehari madalam, aga sama kaldega). Mis muidugi tähendab, et jooniste ärkliga teatmefotosid tuleb vaadata kriitilise pilguga ja praakida välja <2015 fotod.

L, 3807. päev: taastan fotosid

Täna valmib suure, algselt 1862 fotoga VII 2015 fotode kausta taastamine, mida tegin mitu nädalat. Päästetud on fenomenaalne 95% piltidest (hävinud CR2-failide asemel sama kellaaja, võttekoha ja märksõnadega eelvaated või algupärased ekspordid, kusjuures kõike peale eelvaadete ekspordi peab tegema käsitsi). Puuduv 5% näivad olevat pildid, mis olid kaustas märgitud kustutatavaks, aga mis jäid seoses kataloogi hävimisega VIII 2015 kustutamata; mõnest teen kuvahõive, aga paljud tarbetud ka kustutan. Igatahes ma ei mäleta, et Lr-st puudunuks kausta ühegi pildi eelvaade. Osaliselt kestis VII 2015 piltide taastamine nii kaua ka sellepärast, et pilditöötlus oli kataloogi hävimisel alles pooleli; edasi läks kogu aur eelmisest varukoopiast saadik tehtu taastamisele ja siis tulid järgmised pildid peale.

Järgmine kaust (VIII 2015) on väiksem, ainult 782 pilti ja pühapäeva õhtuks on neist pooled taastatud(tänu sellele, et neist paarsada on linnukaamera võtted, mille taastatud eelvaate (jpeg) arvab Lr impordil algseks failiks (jpeg) ja nende metaandmeid sudida vaja ei ole).

R, 3806. päev: tõeline pale

Hommikul prantsuse keel. Õpime, mis vahe on häälikutel e, e ja e ning o ja o. Mind pannakse madalamasse rühma, kuigi kinnitan, et aru saan küll. Aga noh, ega ma sedagi väljendada oska, isegi kui aktsendimärkide harjutuse 23 küsimuse 43 võimalikust märgist arvasin ära 30, sh pähkli côté. Täna saab ka õps teada, et sõna, mis hääldub nagu prantsuse sõna fac, tähendab inglise keeli midagi muud.

Tänaseks on õps unustanud nädal tagasi mesikeelil räägitu, et oh mis siis, et viimasest õpingust palju aastaid möödas, prantsuse keelt ei unusta keegi iial. Täna küsib ta otse, kas olen kindel, et olen lõpetanud 4. taseme. Vastan, et olen, ja peale selle ka 8. taseme. Ja et millal; u 2008 (4.). Ja kuidas ma sattusin siia 5. tasemele; tasemetest pani.

Aga tegelikult ei õpeta need kursused üldse seda, mida tööl vaja: mõista pr k kirjalikku teksti.

* * *

Õhtul selgub, et mul on raketirühma kohustusliku vaatamise filmi sellise karbiga väljaanne, mida rühmas kellelgi teisel ei ole.

* * *

Meeldiv õhtusöök Vanas Taos (8. kord), kus täna on rohkem rahvast kui eelmine kord nädal tagasi.

N, 3805. päev: keeletund

Päeval keeletund, kuhu on minek võrdlemisi tülikas, sest saan töölt ära alles veerand tundi pärast algust ja sõit kestab bussiga ligi 40 minutit.

K, 3804. päev: jaamas

Buss ei klapi, lähen tööle läbi jaama.

T, 3803. päev: elust enesest

Saan läbi raamatu „Tagasivaade. Ühe õpetaja mälestused”, sisuks kooliõpetaja troostitu elukäik.

E, 3802. päev: loomakliinik, von Hansen

Hommikul Šp loomakliinikkusse, õhtul käime järel.

Laupäeval leidsin Seuberlichi, täna leian teise ammu otsitud uunikumi: Tallinna koduloolase ja ajalooõpetaja Gerhard von Hanseni raamatu „Die Kirchen und ehemaligen Klöster Revals” (1873), 

mille 5. allmärkus lk 4 on esimene kord ja koht trükisõnas, kus arvatakse, et vahest oli Oleviste 1525–1649 torn kõrgeim maailmas. Mis tänaseks on v. Howeni kummutusest (1904) hoolimata giidifolklooris ja eesti Vikipeedias kindlalt nagu kümnetolline raudnael.

P, 3801. päev: tubased toimetused

Kuidas me algul peaaegu ei läinud ja pärast peaaegu läksime matkama.

Tükeldan vana madratsit (poroloonist; kööginoaga, mida aeg-ajalt teritan; tekib hirmus köha).

Parandan pesumasinat – alumine voolik on täis uusi eluvorme.

Lõpusirgel on VII 2015 fotode taastamine (suurim kaust, mida tabas totaalne häving).

L, 3800. päev: Seuberlich!

Päeval pood, õhtul Ookean (25. kord).

Leian täna (midagi muud otsides) kuulsa artikli aastast 1907, kuidas kuulsa Riia kunstiajaloolase ja iseõppinud arhitekti Wilhelm Neumanni abiline Seuberlich kirjeldab Kuressaare linnuse restaureerimistöid ja kus on trükitud plaanid, millest põlvnevad kõik hilisemad linnuse plaanid. Otseselt olid siit kopeeritud plaan Alfred Waga raamatus „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg” („Seuberlichi järgi”, 1932) ja Armin Tuulse doktoritöös „Die Burgen in Estland und Lettland” („nach Seuberlich”, 1942) ning õigemitu plaani Alfredi venna Voldemar Vaga raamatus „Kuressaare linnus. Kuressaareski zamok. Kuressaare Castle” („Seuberlichi järgi”, 1957), kaudselt ka kõikjal mujal, sest ma ei usu, et pärast Seuberlichi oleks ruume uuesti plaanistatud. (Kõige üksikasjalikumad plaanid on restaureerimise eskiisprojektis 1971, need on joonistanud Kalvi Aluve, – kellest eesti Vikipeedia täpsustab kohe esimesel real, et ta oli mees (vastuseks eesti Vikipeedia isa, filosoofi A. L. sellekohasele küsimusele) – , 1970 vaba käega (nagu ta joonistas kõike), aga need on akende väljast mõõdetud asukohtadega paiguti kuni pool meetrit nihkes.)

Aastaraamatu samas numbris on veel ka artikkel Tallinna saksa teatri arhitektuurikonkursist, mille võitjat teame praeguse draamateatrina. Vaadake ja imestage, mis ettepanekud ei võitnud, ja hingake kergendunult.

R, 3799. päev: kahel keelekursusel

Vara hommikul tööle (kas saab eile õhtul tõrkunud faili itiabi ootamata ära saata – tõrge tekkis eile siis, kui itiabi oli juba ära läinud ja kui ta tagasi tuleb, olen mina keelekursusel, ja kui mina tagasi tulen, on faili tähtaeg möödas; saab).

Siis prantsuse keeles (sama maja, teine uks). Ja teate, täitsa tore on. (Kuigi kahtlustan, et see mulje on petlik.) Umbes pooled on teinud viimase minuti tasemeeksami, suulise osata. Õpetaja küsib, kas ma varem õppinud olen; räägin, kuidas olen tegelikult õppinud 8. tasemeni, aga pärast unustanud. Õpetaja arvab joviaalselt, et prantuse keelt ei saa unustada! Aga ta eksib, paraku.

Vaheajal näen koridoris saksa k õpetajat (õigemini näen silmanurgast omapärast kõnnakut, ta tunneb ära ja tuleb teretama) ja tellin takso.

Siis edasi kohe (taksoga, kiirem kui buss) teisele keelekursusele, sealt tagasi bussiga. Elektrooniline õpetuskeskkond on (Edmodo), õpetaja on sinna isegi asju üles pannud ja käsib hääletada, mis teemasid me kursusel tahame. Bussipeatuseks on mul konto tehtud, esimeseks peatuseks alla laaditud Edmodo rakendus ja ülejärgmiseks peatuseks hääletus valmis, olen teine vastaja.

Tööl on vahepeal kaks meili saabunud itiabilt, et helistagu ma talle, kui tagasi jõuan; aga vahepeal on probleem lahenenud, nii et kirjutan ja tänan.

Soe (23 °C) ja särab päike.

N, 3798. päev: jälle kooli

Saan prantsuse keele kursuse kutse ja seejärel teada, et kursus algas eelmisel reedel.

K, 3797. päev: uus voodi

Mööblipood lubas laupäeval, et toob voodi täna ja helistab tund aega ette. Mis kell, ei tea. Kl 11.05 heliseb telefon ja kuulen, et koorem ootab maja ees. Otsebuss läheb sõiduplaani järgi 11.22, sõidab ~10 min. Ütlen, et jõuan ehk poole tunniga. Onklid mõtlevad ja ütlevad, et nad vaatavad ringi, äkki käivad vahepeal kuskil veel. Kiirustan peatusesse (olin tööl hoiatanud, et tundmatul kellaajal pean lahkuma umbes tunniks, ja ülemus oli lubanud), buss on kohal varem, maja ees 11.30. Suur mööblipoe veok on maja ees, juht naaldub vastu ust, loeb telefoni, furgooniukse lävel istub teine onkel, jalad rippu, ja peesitab sooja sügispäikse käes. Seletan, et mina olen mina, lasen sisse, onklid küsivad imestades, kas majas kaubalifti ei ole (ei ole). Teen korteriukse lahti, hoian koeri kinni, nad panevad väiksemad pulgad maha, lähevad uute järele. Selgub, et nad keerasid madratsi lifti (ma ei tea, kas sinna mahtus ka transamees, olek pidi olema väga tihe), aga voodipõhi ja külgkaikad ei mahu, need tassivad nad käsitsi. Mis parata.

Õhtul siis kokkupanek. Selgub, et momentvõti on läinud rikki, momendiosa enam ei tööta (pidanuksin pärast kasutamist kerima momendi pealt maha), töötab ainult käristi (ei pea kogu tiiru keerama, käänuta ainult pikka käepidet edasi-tagasi, mugav).

Taipan liiga hilja, et vana voodi lammutamisest ja uue ehitamisest saanuks teha laheda video. Fotosidki teen vähe.

Vana voodi tuli kaasa koos korteriga; vana madratsi ostsin sisse kolides ise, see oli algul kile sees ja võttis õige kuju alles avamisel. Viimane aasta on vana madrats põhjustanud palju seljavalu ja põiki üle selle läks kõvast vahtkummist matka-magamisalus.

T, 3796. päev: pangas

Kuidas läksin täpse ajavaruga panka sularaha järele ja alles kontoris, kui pangaametnik tuli ust avama, meenus, et see kontor ei tegele üldse sularahaga ja mul tuleb minna kesklinna suurde kontorisse. Kus mind üritati veenda, et ma võin sama summa võtta ka pangaautomaadist ja kui see korraga nii palju ei anna (miks ma muidu panka läksin!), võivad nad limiiti tõsta.

(Homme tuuakse uus voodi, millest on tasutud kolmandik poes ettemaksuna, ülejäänut tahetakse kohapeal sularahas.)

E, 3795. päev: bussis

Sõidan hommikul tööle läbi jaama. Õhtul on bussipeatuses kõva korvakuulmisega poisslaps, kelle telefon kaigutab lärmi, mis on täpselt tuhat korda valjem kui mul kontoris. Tänavamürast käib igatahes üle.

Paigaldan lennukist võetud fotosid kaardile, leian, kuidas võtteaja ja tuntud koha koordinaatide järgi saab asukohti interpoleerida (koordinaate arvutab MS Excel).

P, 3794. päev: kõik ei ole sirge

Hommikul poes.

Pärast joonestuslauaga muistise külgvaade ainult mõne tunniga, sh kõik XVIII saj seina taastamisel jäänud 21 auku – sealt õhiti pärast Põhjasõda kaitsekäik ära; juulis oli sugulastega kahe kohtumise vahel pool tundi aega, mil veetsin muistist hoolikalt vaadeldes ja täheldasin, et sein on sellest kohast pundunud 10–15 cm väljapoole. Ka muidu on muistis üksikasjalikul vaatlemisel kõveram ja rohkem kiivas kui arvata, aga kardetavasti keegi seda täpselt mõõtnud ei ole.

L, 3793. päev: söömas

Ükspäe tuli silt mööblipoest, et helistage meile ja leppige kokku aeg, mil kola tuleb. Teise riiki, telefoniga – mida nad küll mõtlevad! Peaaegu valin vale numbri, kus räägitaks minuga prantsuse keeles. Aga mu saksa keelest saadakse aru.

Siis rongiga söömas.

R, 3792. päev: kontsert

Päeval söömas.

Õhtul algab kontserdihooaeg ja väga hästi algab, kuulus Walesi laulja keerab poolteist tuhat kuulajat ümber väikse sõrme nagu niuhti. Ja kontsert on põhjalik, mitte niisama paar numbrit ja kõik. Äge, äge.

N, 3791. päev: Suure Prilli pojad

Krdi krt, linnupuuri puhastamisest ei ole kasu mittemingisugust, sest õhtul pandud pirniviilude peale on täna tekkinud äädikakärbeste laulupidu. Ma vahepeal lootsin, et nad läksid suurest kurvastusest minema.

* * *

Arutelu ühe silmarikkujat TNRi* kummardava asutuse fännidega: kumba on kergem lugeda, seriifiga või seriifita teksti? Leian sellise artikli: link.

Seal on arutatud kõiki olulisi teema teadusuuringuid ja järeldatud, et seda, nagu oleks seriifidega kirja kergem lugeda (readability), teaduslikult korralikult uuritud ei ole; neid uuringuid tehti muiste, kui seriifita kirja kasutati vähe ja muidugi loeti katsetes tuttavat kirja paremini kui tundmatut (meenutatagu ka, et saksakeelsis mais trükiti kõike viissada aastat fraktuuris, ja sajandeid kirjutati käsitsi gooti kirjas – aga inimesed said aru), mis ei takistanud uuringu tegijat suure suuga kiitmast, kuidas seriifiga kiri on parem, nii et sellest sai nagu peaaegu käibetõde, eriti inimestele, kes graafilist kujundust ega ergonoomiat ei tunne. Teisalt järeldati, et seriifiga kirja on raskem lugeda kuvarilt, 1990. aastate algul, kui pilditeravus oli väike ja seriifide krõnksud paistsid lihtsalt udustena. Uuritud on ka seriifi suuruse mõju loetavusele (legibility) mitmesuguse silmahädade korral, ja järeldatud, et vahet ei ole (kuigi selles uuringus ei võrreldud eri fondiliike).

Sama on ka minu argument, et TNR on nii 1990. aastad, olge ometi moodsamad, ja et isegi kui senised loetavusuuringud (metoodikapuuduste tõttu) erinevust ei tõenda, miks on siiski kõik masinasildid, sõidukinumbrid, liiklusmärgid seriifita kirjas? Ja muidugi ka see subjektiivne asi, et mõlemas töökohas, kus on olnud olemas dokumentide firmastiil, oli muutlaiusega kiri** seriifideta (ühes Trebuchet ja Verdana, teises Arial Narrow ja Calibri). Pean tegema raamatuloenduse.

* Lühidalt öeldes on mu suhtumine selline, et kui näen, et raamat on laotud TNRis (Eestis juhtub seda sagedamini kui mujal), arvan kohe, et raamatu tellija lugeja peale üldse ei mõtle.

** Esimeses oli ette kirjutatud ka ühine püsilaiusega kiri, mis oli kirjutusmasina taoline Courier; see on seriifidega, aga ka üle 20 a tagasi; no öelge aga, kes ikka veel kirjutaks kirjutusmasinaga?!

K, 3790. päev: kalaokse

Joonestuslaud on efektne!

Kibelen tööle, et mis on saanud koolitusest. Nad on mu murekirjale (kus seletasin ilusti ära, kuidas kartsin suulist osa telefoniga) lahkelt vastanud, probleemi mõistnud ja saan teada, et nad ei olnud saanud taseme teavet ja et nad registreerivad mind ise. No tore; kui ka ei registreeri (praeguse viimase hetke registreerimine on võimalik ainult täna ja homme, kuni kohti jätkub), tasemeeksami tulemus kehtib kuni 21.9.2018, seega kõlbab see ka järgmise kevade ja järgmise sügise normaalseks registreerimistähtajaks.

* * *

Künnivarestel on pöögikäbide koristamise talgud, juba teist päeva. Mul on aega jälgida neid põhjalikult, sest nägin juba eemalt poebussi lahkumas ning Googel seletab, et vahet ei ole, kas sõita järgmise bussiga linnast läbi ja jõuda koju 40 minuti pärast või oodata pool tundi otsebussi ja sõita 10 min. Linnabusse tuleb vahepeal 3 tk. Peale vareste imetlen veel Joe Sutteri loomingut ehk helkides vastu loojangupäikest startivaid suuri lennukeid B747 – üks keerab gravitatsiooniga võideldes kagusse, Flightradar24 ütleb, et lendab Bakuusse, seda näeb keeramisel täpselt küljelt ja kuigi kiirus olevat 340 km/h, näib seisvat õhus peaaegu paigal; teine kaob edelasse ja seda näeb üksvahe täpselt tagant. Täitsa lahe, B747 on juba selle suurusega lennuk, et sõidab mööda ja vaata nagu lennundusnäitust!

* * *

Kodus ootavad mind koerad ja Šp on täna erakordselt lõbus (võrreldes üleeilsega). Kui jalutuselt tagasi tuleme (täna ta lausa jookseb), selgub ka lõbususe põhjus. Koerte vaimuvõimed on tegelikult üsna piiratud ja vähemalt meie omad ei saa aru, et teine saab aru, näiteks et on teinud pahandust. Köögipõrandal kala- ja kalapakijäänuseid (viimaseid ulatub ka esikusse) nähes aiman, kes on olnud täna juba nii reibas, et on revideerinud kööki (koerad on olnud siin 6½ aastat ja mäletan seda olevat siin juhtunud varem ühe korra – Šp rebis prügikotist välja singipakendi ja lakkus selle hoolikalt puhtaks). Kalad (kuivatatud särjed, mille paki nädalavahetusel avasin ja kaks kala ära sõin, Šp kargamas kõrval) on puistatud köögipõrandale, ühelt on saba kadunud. Kalu on viis; ise sõin kaks ja ma esialgu hästi ei usu, et pakis olnuks kalu üle seitsme. Elutoas on Šp aseme padi asemest kaks meetrit eemal ja ase ise kummuli – ase on nii suur, et Šp-sid võiks sellel pikutada vähemalt neli – ning jooginõu tühi ja kuiv ning, kui selle täidan ja Šp sellest veerandi kohe ära kaanib, avastan, et kolmel ruutmeetril lainetab mingi vedelik. Esti arvan, et selle lainetuse on tekitanud Št, kes õues ainult imiteeris kusemist ja kusi siis tuppa selle mõne sekundi jooksul, kui käsi pesin; kuivatan ja läheb kaks rulli vetsupaberit; kemmerg mõtleb mõlema puntra peale pikalt, kas ikka laseb alla või mitte. Mis juhtus, ei tea: koerad kaussi ise kummuli ei saa ja nad ei paneks kaussi pärast ka tagasi täpselt õigesse kohta. Vedelik ei olnud eriti kollane ja lõhnast ei saanud aru.

Siis avastan köögist enne mainitud kalad ja ka laiali suured soomused, mis ilmselgelt ei ole pärit sabauime kaotanud kalalt; mõistes, kes on olnud kurja juur ja manustanud terve kuivanud kala (kes hüples mu kõrval, kui kalu sõin? – kusjuures mul oli ka pakk lesti, aga need olid veidi niiskunud ja viskasin need igaks juhuks ära, isegi koertele ei andnud); Šp kaob nagu tuul, laua alt läbi ja poeb häbenema asemele padja alla ning järgmised paar tundi on tal suurest soolase söömisest paha. Ise tegi, ise tegi (vt raamatust „Meremees Murka”, kuidas Murka oli söönud soola); see läheb üle, tuleb ainult juua ja oodata. Šp on minust üle kaheksa korra kergem ja üks kala tema jaoks on nagu kaheksa kala minu jaoks, aga ma suudan süüa kuivatatud särgi korraga kõige rohkem kaks või kolm. Mitte kaheksa.

Siis möödub tunnike agarat linnupuuri puhastamist (äädikakärbeste tõrjeks pesin seekord ära ka kõik pooleteist aastaga kogunenud puuviljajäänused puurivarraste küljest), kahel õhtul puhastasin õrsi, algul puuri ühelt, pärast teiselt poolt – keerukas, kui linnud on samas puuris, aga neid ei ole kuhugi mujale panna, toas nad veel ei lenda (selleks on vaja kardinat, mis on veel üles panemata) – ja õrte puhastamiseks kulub umbes neli tundi: pahtlilabidaga paksem guaano maha (pange alla, kraanikaussi kauss ja tühjendage see pärast kemmergusse; see kõnts ajab muidu kraanikausi sõela umbe ja te peate näppima vedeldunud sitta käega), siis traatharjaga, siis küürimisnuustikuga, siis kuuma auruga (kandke kaitseprille), siis puhastage kraanikausi ümbrus pritsmetest, siis nühkige veel nuustikuga jne. (Muide, sanitaarohutuse mõttes ei tühjenda me lindude jooginõusid köögi kraanikaussi ega pese neid seal.) Söögi- ja jooginõud samuti. Siis uus aluspapp ja -paber (linnud ikka puuris, kuigi I ja Lt munad korjan üles ja panen pärast tagasi; I ja Lt hauvad mune pidevalt, kui ära tüdivad, söövad mõne muna ära). Siis puuritagune sein, millele sattunud joad eemalduvad koos suure osa värviga (näib olevat liimvärv).

Siis alustan tolmu imemist ja kui elutuppa jõuan, tunnen lõhna, nagu mootor kärssaks. („Kui tekib spetsiifiline kõrbelõhn, tuleb vooluring otsekohe katkestada,” seisis kooli füüsikaklassi seinal laboratoorsete tööde ohutustehnika eeskirjades.) Tõstan tolmuimeja näo juurde ja nuusutan; ei kärssa. Diivani alt plödiseb tolmuimejasse mingi pruun plöga, vedel, selgub olevat kalaokse. Tolmuimeja parketihari, mida tavaliselt igal pool kasutan, tuleb pesta ja jätkata tavalise tolmuimejaharjaga, mida ma tavaliselt ei kasuta. Te ei kujuta ette, kuidas haiseb koera kalaokse!! Teine laar kalaokset on kuudis Št padjal – kuhu ikka mujale oksendada kui kuuti padjale, eks ole – ning selle all ja pealegi on padja alumine külg täiesti märg, aga mis vedelik see on, ma ei haista (sest padi haiseb niigi – Št hüüdnimi on mõningaste ebasanitaarsete harjumuste tõttu Kusipüks). Nii et tuba tuleb tuulutada; unustan radika pärast sisse keerata, nii et hommikuks on elutoas ka külm.

Aga vähemalt oli kuivatatud kala nii tõhus sööming, et Soolasöödik ehk Šp (ja ka Št) järgmise hommikuni muud sööki ei taha.

T, 3789. päev: pikk öö

Kole öö: esiteks olen joonud õhtul kohvi, teiseks meenub kunagine teeõnnetus, kui ööl vastu tööpäeva uinusin alles kell 4.39 ja seega olin ärev, et kui ma nüüd üldse ei uinu, pean olema homme tööl (vahepeal on olek täiesti virge); kolmandaks ei söönud ma päeval midagi (mure koera pärast) ja õhtul sõin koletu laari (500 g) kohalikku rooga „vorstid ja sealiha hapukapsastega”. Vähkren kaua (näiteks ei saa ma aru, kas magamistoas on liiga külm või liiga soe; oleks nagu liiga soe, aga radikas on kinni; keeran lahti ja see hakkab kohisema, aga soojaks ei lähe), kuni poole neljaks on kogu see laar mu sisikonna läbinud, mis ajaks hakkab ka kofeiini mõju lahtuma ning lõpuks mõneks tunniks ka uinun. Siinkandi hapukapsad on sihukesed karmimat sorti, mitte nagu sellised, mis käivad seaprae juurde. Tavaliselt sööme selle 500 g paki kahe peale; õige kaheinimese pakk on 1 kg, aga mitte meie jaoks. Teisalt päris nii paha ka ei ole nagu juulis, kui nägin poes šašlõkki (kõige väiksem kogus 400 g liha) ja meenus, et ahjul on grillifunktsioon, misjärel küpsetasin liha selles, saades 400 g lihast mitte väga palju vähem kõrnetaolise konsistentsiga üldsemittešašlõkki, millest tundus, et see lasus mu maos järgmise õhtuni ega tahtnud sealt lahkuda kummaski suunas.

Hommikul loomaarsti juures. Šp mõistab, et kui teda pärast jalutuskäiku kotist ei võeta, minnakse arsti juurde, ja hakkab kergelt värisema. Küll mitte nii nagu eile palavikuga. Arsti juures laual hüppab palju elavamalt kui eile; pean kõvasti meeles, et tööle paneksin selga ikka tööjope, mitte koerajalutusjope, mille vasak käis on täis Šp lõuaaluseid karvu.

Lõuna ajal postkontoris (joonestuslaud, A4, rOtring, Made in Switzerland – kogemata koos täiendava nurgikuga, kuigi ühilduv nurgik on komplektis – ja, ütleme, joonemall). Väga mugav, joonestamine on kiire: alus on kõva, käega paberit ei puutu, paralleeljoonte tõmbamiseks ei ole vaja sõtkuda kahe joonlauaga, joonlauad nühivad paberit vähem.

* * *

Google’i tõlkeabiga saan teada, et saladuslikud hiina märgid mu sulepeal (Online, Campus Bamboo Art) tähendavad üldse mitte ‘riis köögiviljadega’ nagu tavaliselt, vaid 吉 (jí) on ‘õnnelik’, punasega 愉快 (yúkuài) on ‘rõõmus’ ja kõige suuremas kirjas 友誼 (yǒuyì) on ‘sõprus’.

* * *

Bürokraatia kummalised teed:

• November 2016: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti. Tegelikult põen eksami suulise osa pärast, mille peab kõigepealt eraldi kokku leppima ja siis tegema telefoni teel. Võhivõõra inimesega teises riigis, prantsuse keeles. Võimatu.)
• Jaanuar 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti.)
• Aprill 2017, arenguvestlus: luban teha eksami, kui selle aeg jälle tuleb.
• Mai 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? („Kaotan” meili ära.)
• Täna: miks tegite prantsuse keele tasemeeksami?

Aga tasemeeksami järgi pannakse mind 5. tasemele, mis on kuskil B1 keskel. Mu eelmised prantuse keele õpingud jõudsid teoorias kuhugi B2 tagumisse otsa ja praktikas (tunnistus) B1-le.

E, 3788. päev: loomaarst

Päeval kodus: Šp jääb täna äkki haigeks. Kõigepealt keerab hommikul esikusse kohutavalt suure okse (läbi seeditud eilne söök), siis väriseb ja on kuum, õues nõrk, sööki puutub vähe. Lõuna ajal on hoopis nõrk ja loid, helistan loomaarstile, saan õhtuks aja. Arst mõõdab palavikuks 40,5°* ja teeb kaks süsti, mispeale Šp-le tuleb peagi elu sisse ja palavik kaob.

* normaalne olevat 38,3…39,2 °C, ütleb Google

P, 3787. päev: taastan fotosid

Terve päeva kodus.

VII 2015 kaust on koletu suur (1862), sest seal on alles ka kõik need pildid, mis kataloogi hävimisel VIII 2015 olid ainult märgitud kustutatavateks. Nendest piltidest eelvaateid eraldi failidena ei ole ja neid võib julge käega kustutada: nt tund aega linnutornis, kohapeal mitusada pilti, kataloogis alles mitukümmend, pärast taastamist viis.

Koos eelvaadetega ja vanade eksportidega on VII 2015 pilte üle 3400. Saan valmis arvukad albumid (kuhu tuleb panna algupärase pildi asemel eksport või eelvaade), neid ei ole näiteks maastikest ja sugulaste piltide ekspordid on ka kadunud, sest ma küll kirjutasin need pulgale ja tellisin paberpildid, aga ei salvestanud neid teiste eksportide juurde.

Hämmastav on aga, et uus läpakaventilaator hoiab läpaka põhja kenasti 29° peal ja sedasi töötab Lr terve päeva järjest. Aga koos igasugu brauseritega (IE, Chrome) on kadunud ka Lri kaardimooduli kaart, nii et puuduvad koordinaadid pean sisestama käsitsi või mujalt sama koha piltidelt kopides või arvutades, et 50 m lääne poole on –3" idapikkust. [Hilisem täiendus: siiski ärkas elule Lri kaardimooduli Google¤i puhta satelliidikaardi vaade ja töötab ka asukohtade panemine gpx-jäljega.]

L, 3786. päev: laupäev

Terve päeva kodus.

R, 3785. päev: tasemeeksam

Täna on viimane päev teha prantsuse keele viimase minuti tasemeeksamit, peagi algavale kursusele. Mõnus on, et suulise osata!! Aga asi ise on karm (see peab katma kõik tasemed, eks) ja kestab täpselt lubatud 35 minutit, ei kriipsugi vähem.

N, 3784. päev: neljapäev

Tavaline neljapäev.

K, 3783. päev: loen

Töö bussipeatus on otseliini jaoks liini lõpus, buss saabub suht suvaliselt, mõnikord mitu minutit varem (mis siinkandis on haruldane). Täna kihutab buss peatusest üldse mööda, aeglustamata.

Avastan, et Google’i raamatutes on Hupeli „Topographische Nachrichten vom Lief- und Ehstland”. Algul leian ainult III köite, aga kui märkmeid praegu lahti kirjutan, leian kõik köited: I köide (1774), II köide (1777), III köide (1782), lisaköide (1789).

T, 3782. päev: teisipäev

Tavaline teisipäev.

E, 3781. päev: söömas

Päeval söömas. Õhtul selgub, et Vana Tao on esmaspäeval kinni, lähme restorani Nullmeridiaan, kus on kisa-kära esmaspäevast hoolimata, ka lastega peresid.

P, 3780. päev: matk

Kordame matka, kus käisin kaks aastat tagasi. Seekord ei tee ma pilte peaaegu üldse, matk kestab seepärast ka viie tunni asemel neli ja kaarti otseselt nagu vaja ei ole (v.a selleks, et kui palju veel). Lõpust lõikame ka natuke (tuleme alla mitte samba tagant, vaid selle kohviku juurest, kus suvel käisin emaga). Viimane mets on veel rõvedam kui eelmine kord. Kohviku juurest alla tulles satume pimeda orupoole vaesemasse elurajooni, kus heakord ei ole teps mitte nii hea kui teisel pool, kuhu paistab päikest rohkem.

L, 3779. päev: laupäev

Udune sügisilm. Kella kõrtsi ei lähe, sööme linnas.

R, 3778. päev: reede

Saan läbi raamatu Bird Sense: What It’s Like to Be a Bird, mis, nagu ütleb pealkirigi, ütleb, mis tunne on olla lind. Enamikku varem ei teadnudki.

N, 3777. päev: neljapäev

Neljapäev.

K, 3776. päev: kolmapäev

Pidime minema Vanasse Taosse, aga ei lähe.

T, 3775. päev: teisipäev

Tavaline teisipäev.

E, 3774. päev: esmaspäev

Tavaline esmaspäev.

P, 3773. päev: metsas

Koertega üle silla metsas.

L, 3772. päev: laupäev

Naaberlinnas söömas (Kella kõrtsis 135. kord).

Saan läbi Körberi Saaremaa koguteose II köite (Ösel einst und jetzt. Zweiter Band: Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Pyha; esmatrükk 1899, faksiimiletrükk 1975).

R, 3771. päev: reede

Tavaline reede.

N, 3770. päev: harrastusstatistikat

Päeval söömas.

Veekatkestus oli täna, liftis on õhtul silt veel alles, viimane majarahva teade kajastab veekatkestust.

* * *

Uus statistikaülevaade: FB-portreepildid!

• Mu FB-sõbrust-tuttavaist on pildil üksi 73%, kaksi 5%, ise loomaga 3%, kogu perega 0% (1), endata 14%, pildita 5%.
• Üksi on nägupidi (otse või profiilis) 98%, seljaga 2%.
• Nägupidi inimesist on pannud kunstitaotlusliku foto 38%, puhkusepildi 27%, veiderduse (pullis asendis, maskiga, kostüümis) 6%, naljaka pildi endast (sarži, saržitaolisena teostunud maali, lapsejoonistuse, metafoto) 4%, suvalise otsevaates foto 19%, foto endast töötamas või harrastamas 4%, vana foto endast 2%.
• Nägupidi kunstitaotluslikest fotodest on minu kui kauaaegse fotohuvilise subjektiivsel visuaalsel hinnangul mitteprofi 64%, profi 36%. (Aga ka proffide tase vaheldub.)
• Puhkusepiltidest on kohvikus 11% (ainult naised!), matkal 14%, muuseumis 3%, piknikul 2%, reisil ja paadis 67%, ujumas 3%. (Matkapildil on seljakott ja mäed, reisipildil ei ole.)
• Suvalistest otsevaates fotodest on mitteselfi (sh suvaline peopilt) 65%, selfi 35%. (Mõni selfi on välja tulnud peaaegu nagu mitteselfi, ainult et parem õlg on ikka pisut kõrgemal kui vasak.)
• Seljaga inimesist on pannud kunstitaotlusliku foto 75% (kõik mitteprofi), puhkusefoto 25% (reisil).
• Kaksi on pildil koos lapsega 75% (mehi-naisi võrdselt, mõni ka kahe lapsega, üks koguni profifoto), koos mehega 13%, koos naisega 13%.
• Ise loomaga on pildil enda lemmikloomaga 78%, metsloomaga 22% (kassikakk, gepard). Lemmikloomadest on hobusega 14%, kassiga 29%, koeraga 57%.
• Endata pildi omanikud on pildile pannud lapse 2%, looma 22%, abstraktse pildi 76%. Loomadest on koduloom 10% (siga), lemmikloom 50%, metsloom 40% (jõehobu, liblik, lunn, rebane). Lemmikloomadest on kass 40%, koer 60%. Abstraktseist piltidest on huvi- või tegevusalaga seotud 23%, täitsa suvalised 77% (mõni neist loodus-, mõni kultuuriteemaline).

K, 3769. päev: taastan fotosid

Valmib esimese üle tuhande fotoga hävinud fotokausta taaste (IV 2015). Sellest on säilinud 73% (enne oli ligi 1300, alles on 1084), sh fotosid, mille hävimisest mul kahju ei olnuks, nagu animeerimiseks taimeriga võetud üksikvõtted „sadam kaob silmapiirile” ja „eha kaob, öö tuleb”, millest animatsiooni ei saanudki, aga mis on alles täieliku võttesarjana! Järgmiseks võtan ette V 2015 kausta, kus on olukord pisut kurvem, sest eelvaateid on alles vähe ja säilimiseks prognoosin nii 1/3. Kogu taastest on valmis 15%.

Aga miks ma ei tee tänavusi puhkusepilte, küsite. Lihtne vastus, muidugi: kogu mu tegelus vanade fotodega uute asemel tuleb sellest, et iga uue imporditud pildi avamisel kirjutab Lr oma failistruktuuri sügavustesse eelvaate. 100% eelvaated kustutab Lr umbes kuu aja pärast, aga väiksemad jäävad alles püsivalt (suvanditest saab määrata, kui suure). Need aga võtavad arvuti enda kõvakettal ruumi, mida on praegu alles ainult 2 GB. Kui arhiivi taastamine jõuab üle VIII 2015, saab kustutada koletu suure kausta, mis tekkis Lr-i kataloogi parandamise katsel, aga VI ja VII 2015 on kummaski fotosid üle tuhande.

Enne puhkusele minekut eksportisin Lr-i skripti abil kõik eelvaated igaks juhuks ära, kust neid siis kausta kaupa tagasi importida tilgutan. Kaustades on tavaliste RAW-failide (CR2 + XMP) asemel esialgu algupäraste eksportide ja eelvaadete eksportide JPG-d, viimaste failinimes on märgitud suurus pikseleis. Esimesena impordin suuruseta failid, pannes neile märksõna, et see on algupärane eksport; neil on kellaaeg, koht ja enam-vähem ka märksõnad korras, kaustas jääb üle kontrollida, et märksõnad oleksid õiged (märksõnad võivad olla vahepeal muutunud, kataloogis oleval ekspildil – vana faili tühjal kohal – on märksõnad nüüdsed, ekspordil on eksportimise aja seisuga, peale selle sattus eksportimisel kaasa minema ka märksõnu hierarhiast kõrgemalt, nt kui pildil on jõgi, on seal ka kõik muud edasised jõenimed kuni mereni). Ja et raami värvus oleks õige (parimad on rohelisega) ja pilt õiges albumis. Siis võib ekspildi eemaldada (mille fail on hävinud); kui see valmis, siis eemaldada eelvaadete eksportide failinimedest suurused ja importida need kõik korraga, pannes neile märksõna, et eelvaate eksport, ja salvestades need kõik kiirkogusse, et neid saaks käsitseda kõiki korraga (nt võtteaja timmimisel). Neilt puuduvad kõik metaandmed: õige kellaaeg, koht, märksõnad, mis tuleb siis kataloogi ekspildi järgi panna. Märksõnu saab panna nii, et valida korraga eks- ja taastepilt ning märksõnade lahtrist kustutada tärnid (mis näitavad, et märksõna ei ole kõigil piltidel) või märksõnad kopipeistida.

Varundamisega on praegune olukord selline, et fotoarhiivi enda kaustad varundan ligikaudu üle päeva (et enam ei tekiks olukorda, kus uusim täielik varukoopia on mitu aastat vana) ja sedasi, et uuemad sagedamini, vanad (kus palju muutusi ei teki) harvemini. Et kogu fotoarhiiv ühele väiksele kettale ei mahu, on Huginnil kõik muu peale 2013–2017 digifotode ja Muninnil kõik muu peale 2001–2012 digifotode, ning et lustikummut ei mängi 1 TB väikest ketast, on 2017 näidatavad fotod ka 16 GB pulgal. Nii et ole ainult mihkel ja sünkrooni kaustu nagu jaksad. (Aga taevale tänu, sünkroonimine on palju-palju kiirem kui failide puhtalt lehelt kirjutamine.)

* * *

Liftis on veekatkestuse teade, mille nurgale on elanikud mitmes keeles kirjutanud heasoovlikke tervitusi.

T, 3768. päev: teisipäev

Teisipäev.

E, 3767. päev: esmaspäev

Uus töönädal.

P, 3766. päev: pühapäev

Koertega pikk jalutus pargini ja tagasi.

L, 3765. päev: karu

Linnas kunstimuuseumis Portugali näitusel (äge!), ostan muuseumipoest kodukaunistuseks karu, siis söömas.

Kui nüüd õigesti mäletan, oli muuseumi ühes toas seinasuurune suurendus 15. sajandi pildist, kus mingit linna piirati, ja mis oli õige põnev, sest esiteks olid kõigil üll 15. sajandi riided, mõnel ka raudrüü, kolmel oli käes tollal veel harudalne püss!

R, 3764. päev: reede

Tavaline reede.

N, 3763. päev: neljapäev

Tavaline neljapäev.

K, 3762. päev: kolmapäev

Päeval söömas, õhtul poes.

T, 3761. päev: teisipäev

Tavaline tööpäev. Kui mälu ei peta, peaks kuskil kaugel omaaegse tudengiühingu esimehel olema ümmargune sünnipäev.

E, 3760. päev: esmaspäev

Tööl, päeval kodus.

P, 3759. päev: kuidas me jalgrattamatkal ei käinud II

Kuidas pidime minema jalgrattaga sõitma, aga ei läinud ja õigesti tegime, sest kellaajal, mil läinuks maja eest buss, oli õues +9 °C. Eile õhtulgi koeri jalutades oli õues nii külmniiske, et esti arvasin autodel oleva kaste lumeks.

(Nimelt eile rongiaknast nägime, et jaamas, kust algasid kaks viimast jalgrattamatka A.D. 2015, seisab tõkkepuu taga buss, mis muidu sõidab meilt akna alt läbi. Et bussiga oleks alguskohta saada palju mugavam kui bussi + rongiga.)

L, 3758. päev: lehmad, öökullid ja lambad

Rong möödub lehmadest karjamaal. Nooruk A üle vahekäigu: „I’d really like to be a cow.” — Teine nooruk: „A lobster.” — Noorik: „I know most people want to be a monkey.”

Mööblipood, uus voodi tellitud nagu niuhti. Siin-seal on kaunistusena toredaid öökulle, hinnasilt saba peal; ei taha nagu ekspositsioonist ära tassida, aga kuskilt mujalt ei leia.

Rongiga edasi, Kella kõrts.

Õhtul ühinen FB-s „Isa Tedi” rühmaga, kus põhiliselt loobitakse kilde, nagu jakstakse. Sisseastumiseks on vaja vastata küsimusele, mis oli lamba nimi. Mul on sarja stsenaariumide raamat. Plaksti! olen vastu võetud.

R, 3757. päev: mhm

Viimase nädala lombitaguseid sümdmusi võtavad kenasti kokku SP jagu The Red Badge of Gayness ja FT jagu Are You Right There Father Ted?.

N, 3756. päev: Karl Popper

Briti humanistide ühing on teinud ilmeka plakati Karl Popperi sallivusparadoksist (kui sallida sallimatust, saabub ühiskonnakord, mis keelab sallimise). Ma ei tea Popperist midagi; loen ja saan teada, et see oli Popper, kes 1934 avaldas teaduse loogika kohta teose, sedastades teaduse määratlusena, et teadust saab võltsida, ja ligikaudu samas hingetõmbes ühtlasi, et ebateadused on näiteks psühhoanalüüs ja marksism.

K, 3755. päev: füüsikahuviline arvutab

Päeval kodus.

* * *

FB kirjutab, et Mt. St. Helensi purse 1980 olnud suurim radioaktiivse materjali keskkonda sattumine USA ajaloos: 11 osariigi peale paiskus laiali 20 kg ²³¹Pa, 22 kg ²²⁶Ra, 1 t ²³⁰Th, 32 t ²³⁴U, 420 t ²³⁵U, 60 000 t ²³⁸U, 170 000 t ²³²Th, 300 000 t ⁴⁰K ja 337 000 t ⁸⁷Rb, kuid saastet ei kõrvaldatud, elanikke ei evakueeritud ega ala kuulutatud saastatud tsooniks. — Mida teeb seda lugedes insener, kellel on käeulatuses monumentaalne CRC keemia ja füüsika käsiraamat? – Muidugi arvutab, kui palju kokku. Need arvud näivad kole suured, kas pole, aga kokku annavad need isotoobikogused aktiivsuse 2,46 MCi (mis saadakse lihtsa valemiga m : (2,7972·10^-6 · A · T_½), kus m on mass, A aatommass ja T_½ poolestusaeg aastates; jälgige arvutuses ikka, et mass ja aatommass oleks sama massiühikuga). Enim sellest (87%) annab ⁴⁰K, kangeim (lühima poolestusajaga) isotoop on ²²⁶Ra (T_½ 1599 a), mille mass 1 Ci kohta on tervenisti 0,99 g.

SI ühikutes teeb 2,46 MCi 91 PBq. (Inimihus leidub looduslikult 0,2 µCi.) Seda on sama palju (aga mitte rohkem) kui USA suurimas tuumaõnnetuses (Three Mile Island, 1979) pihkunud 2,5 MCi (91 PBq). Fukushimas sattus 2011. aasta jooksul keskkonda vähemalt 900 PBq, Tšernobõlis ligi 8200 PBq, seega oli Mt St. Helensi purse küll 1 Three Mile Island, aga ainult 11 millitšernobõli.

(1986 rääkis rahvasuu, et Three Mile Islandil sattunud keskkonda 150 Ci (0,005 PBq) ja Tšernobõlis 6·10⁷ Ci (2220 PBq), millest esimene küll vähendas tegelikkust ligi 17 000 korda, aga teine sattus peaaegu õigesti.)

T, 3754. päev: usupüha

Kogu päeva kodus.

E, 3753. päev: naaber (jätkub)

Hullnaaber võtab tõsiselt eileöist soovitust, et kui vaja, võime kutsuda psühhiaatrilise kiirabi, ja täna hommikul näen teda, kohver näpus, minemas lifti poole. Oletan, et läheb ise ravile. Aga ära ta kaob; välja ilmub ta umbes oktoobris ja on (võrreldes varasemaga) väga vähe kontaktne, parimal juhul ütleb ainult tere. (Naabrite teatel olla joodiknaaber hooldeasutuses püsivalt ja tagasi enam ei tule.)

P, 3752. päev: naaber

Hullnaabril on päris paha, ta on täna unustanud prügikoti lifti. Öösel käib uksele koppimas ja suitsule tuld küsimas. Ükskord juunis käis ka küsimas, kas ma saaks tulla appi kappi tõstma; käis E ja kirjeldab senini õudusega, mis laga oli seina taga. Õnneks on majal hea tugev betoonsein.

Saan läbi Chr. Hasselbladti „Eesti kirjanduse ajaloo”. Väga hariv, värske vaatenurk. Peab hankima ka saksa originaali.

L, 3751. päev: raamat

Nagu laupäeval ikka, naaberlinnas, kus, nagu ikka, on mul vahepeal poolteist tundi vaba aega, kui E on poes.

Kõigepealt käin Viljaturu suures raamatupoes, tuulan kohalike raamatute riiulit. Saan kellegi vanainimese kirju mälestusraamatu selle linna lastest sõjas ja brošüüri toomkiriku alghoonest, mille jäänused on praegu mitu meetrit maa sees.

Siis käin Tähe t antikvariaadis (võrreldes Ida allee omaga on see kerglane, sest ei müü näiteks inkunaableid ega vanemaid kui XIX saj maakaarte). Seal on kohalikke raamatuid laua peal mitu kasti: algul saan raamatu linna kirikute proportsioonidest ja pärast pikka otsimist ka raamatu, mida ammu otsinud: ainus, kus kirjasõnas on mainitud lähikonnas tegutsenud hiidkahurit. Kohalikku ainest on poes üle 5 riiulimeetri.

Siis, nagu ikka, Kella kõrts (133. kord).

R, 3750. päev: suled

Päeval postkontoris, kus ootab karp korralike joonestussulgedega (rOtring Isograph 0,1, 0,3 ja 0,5 mm*, 0,5 mm harilik pliiats, sirkel koos sulehoidikuga, tušš, karbi kaaneks šablooniavadega joonlaud) ja sulgede spetsiaalne puhastusvedelik. Ei ole käinud nii kaua, et teenindaja enam ei mäleta, kes ma olen. Otsebussiga saab trepist treppi 9 minutiga (!) – vanasti linna kaudu 40, otsebussi eelmise marsruudiga 30 (Kõrgmetsa maksimarketini 5 ja sealt 2½ km jala 25).

* rOtring ise ütleb, et Isograph tuli tooteloetellu 1976.

N, 3749. päev: motorcycle starts again

Ongi hommik targem. Veendun taas, et suur ketas on muidu korras, aga lihtsalt ei paista. Guugliõnn on täna parem kui eile, leian õpetuse, kuidas saab kettale (füüsilisele või loogilisele) panna ise tähe (Start > Run, sinna võlusõna diskmgmt.msc, enter), avaneb kettahaldur, see näitab, et suure kettaga on kõik korras, ainult tähte ei ole, panen sealt siis tähe, kohe (veel enne kettahalduri sulgemist, selle akna all) ilmub teade, et ühendatud on uus ketas, mis teeme. Kopin VIII 2017 pildid normaalsesse fotoarhiivi ja pärast sünkroonin kogu 2017. aasta – sünkroonimisprogramm ütleb olevat üle 3200 uue faili. Tegin palju (vähemalt viiskümmend, kui mitte sada) HDR-/liitsärifotosid, à 3 võtet, iga võtte juures on metaandmete fail, HDR-/liitsärifoto ise eraldi TIFF-failina, seega iga HDR-/liitsärifoto kohta on 7 faili. Esimese puhkusenädala ekspeditsiooni ajal tegin seitsmes põhipaigas à 100 fotot, nii et tuhatkond pilti tuleb kindlasti ära, peab uurima failinumbritest.

K, 3748. päev: motorcycle won’t start again

Päeval uus ventilaatoralus, mida on elektroonikakaubamajas kahes kohas; ühes on mänguritele (seega võimas), aga Trust; teises on harilik ja odav, aga mitte-Trust. Kodus märkan, et E-le paar nädalit tagasi ostetu on sama marki.

Õhtul väikene kepp läpaka käivitamisel. Nimelt osa ventilaatoraluseid on sellised, mis ei saa olla arvuti küljes arvuti käivitamisel, sest käivitamisel ei saa arvuti aru, et USB-pistik on pesas ainult voolu pärast, ja arvab selle korraks kettaks, aga Windowsit ei saa buutida väliskettalt (mispärast ka praegune suur välisketas on jõudeolekus välja lülitatud ja lülitan selle sisse ainult pärast arvuti käivitumist; vanaga seda probleemi ei olnud). A. kreisilinnas on mul just selline alus (veidi ebamugavalt kõrge, aga muidu tore ja võimas). Niisiis lülitan läpaka sisse ning ühendan sellega kaks ketast (reisiketta ja suure välisketta) ja ventilaatoraluse, aga siis juhtub, et suurest väliskettast ilmub failihaldurisse ainult selle üks ja väiksem loogiline ketas, mitte teine ja suurem, kus on kogu mu kraam. Algul arvan olevat USB-juhtmete ühendamise viga (elu on õpetanud, et teinekord on nende ühendamise järjekord tähtis; see muidugi ka, mis pesas midagi on, sest kolmest USB-pesast on mu läpakal üks kiirem kui ülejäänud kaks). Nimelt suur ketas tahtis kasutuselevõtuks vormindamisel tingimata, et sellele tehtaks kaks loogilist ketast, üks jagatud ketas ja teine jagamata, ilma kuidagi ei saanud, ma siis panin jagatud ketta suuruseks minimaalse 32 GB (ja ketas pani sellele nimeks LaCie Shared) ja ülejäänud ligi 5 TB on jagamata ketas (millele ma panin nimeks Lif; p.o Líf, aga peent täpitähte í ma kettanimme panna ei julge). Ja siis nüüd see ketas nimega Lif ei paista; LaCie enda haldur ütleb, et ketta maht on 5 TB ja nimi on Lif, aga kasutusel on 32 GB. Failihaldurist see suurem loogiline ketas ei paista.

Guugeldan ja Guugel õpetab, et vaadake seadmehaldurist, seal on loetletud kõik kettad. Ongi, kõik arvutiga ühendatud füüsilised kettad kenasti reas, sisene kõvaketas (c:), CD/DVD-pesa (e:), LaCie ketas (f:) ja WD reisiketas (g:). LaCie ketta omadustest näeb, et sellel on kaks loogilist ketast, LaCie Shared ja Lif, esimesel on tähtnimi f:, teisel ei ole midagi (ega tule). Ühendan juhtmeid lahti ja kinni ja vahetan pesi, ei midagi.

Mõistan, et juhtus nõnda, et arvuti leidis enda küljest korraga kaks ketast, millel mõlemal oli eelmine kord sama tähtnimi, ja selmet reastada kõik tähtnimed uuesti, unustas ühe ära. (Sellel, mis on konkreetselt ketta tähtnimi, on tähtsust näiteks Lr-is, kus on tore, kui suurel väliskettal ja reisikettal on sama tähtnimi, siis arvab Lr, et failid on samal kettal ja jääb ära pusserdamine, et otsi kadunud faile, mis üldiselt tähendab ainult, et ütle Lr-le, kus on vajaliku aasta kataloog, ja ta leiab sealt failid ise; failid ja kaustad hoian muidu täpselt samad.) Guugel jutustas, et aeg-ajalt seda juhtub, ja tavaliselt kipub ununema just tähestikus tagapool olev loogiline ketas. Ma välja ei mõtle, kuidas olukorda parandada, aga tean nüüd, mida teha: teist suurt kõvaketast vormindades panen jagatud osale nimeks nt zztop või yello, et see oleks ilusti tähestiku lõpus, ja midagi kadunud ei ole, sest kõik uus kraam peale 2001.–2012. a digifotode on reisikettal ja need vanemad on teisel reisikettal.

Teen reisikettale eksporditud tiff-failidest valmis mõne HDR-pildi ja lähen magama, et hommik on õhtust targem.

T, 3747. päev: teisipäev

Tavaline tööpäev. Lõunal söömas.

E, 3746. päev: Hiroshima 72

Inetu lugu, kuidas võhivõõras inime ei suuda hoida lahus fakti ja kommentaari: paneb üles Hiroshima mälestusartikli ja lisab juurde, et sama saatanast kui tuumarelvad on ka tuumaenergia. Ma muidugi ei saa mitte vaiki olla, aga paraku käsin FB-l selle lõnga jälgimise lõpetada pärast mu vastuskommentaari füüsika teemal, kuidas kogu päikese-, tuule- ja maapõueenergia on samuti tuumaenergia*, nii et ma ei saagi teada, mis edasi saab. Küllap arvatanuks, et päike on ju tore ja hea (ei ole, otsene päikesekiirgus on IARCi I kl kantserogeen), või veeretatanuks jutt tavalistele kütustele, mille omakorda saanuks pareerida sellega, et tulepomme oskasid heita juba hiljemalt vanad roomlased ja tulenooli osati lasta ka varem. Või et võin mütsi ära süüa, et mainit vaidleja ei ole olnud samal pool ookeani kui VIII järgu tuumaõnnetus, mida kõik üle 31-aastased eurooplased on.

* Suur osa hüdrot ka, aga loodete energia mitte.

Veel arvatakse FB-s, kuidas USA mandriosa tabav täielik päikesevarjutus avab kosmilisi täheväravaid või mida iganes; nende hinged on vast vägagi kulunud, sest päikesevarjutusi on sajandis keskmiselt 240 tk.

P, 3745. päev: Cochem

Cochem, kus käisin viimati 10. VII 2010 ja põhjalikumalt 1. IX 2007 ning veidi vähem põhjalikult 6. VII 2007. Mäe otsas linnuses satub olema keskaja päev (oleks teadnud, ei oleks läinudki), mis on pööraselt koomiline, aga tegelased ise ei tea ning peale väga kiire tiiru ekskursiooni algust otsides me asjatult keskaegse võitluskunsti etenduseks nimetatavat kaklusballetti rohkem ei näe ega vaata.

Ekskursioon kestab tubli pool tundi, sisse kisa eriti ei kosta, kuigi näidatavaid siseruume on tegelikult ainult umbes 6, aga see-eest lahe. (Kirjutan seda oktoobri lõpus, mul on pildid veel ilmutamata, sest Lr-i kaardimoodul lõpetas Google’i kaardi kuvamise ja ma ei olnud eriti kindel, kas see gpx-jäljest koordinaadid üles võtab või pean rehkendama koordinaate gpx-failist käsitsi, sest gpx-failis on koordinaadid vormingus D.DDDDDD° ja Lr tahab vormingut DD° MM’ SS”. Aga vahepeal on selgunud, et võtab, ja häda korral saab koordinaate kontrollida telefonis Maverickist. Hilisem täiendus: selgus, et Lr suudab siiski kuvada Google’i satelliidifotot ning Lr suudab teisendada vormingu DD° MM’ SS” jaoks koordinaadid ka vormingust DD° MM.MMM’, mida näitab Mavericki kursor, nii et ei pea märkima ajutist teekonnapunkti ja vaatama selle koordinaate vormingus DD° MM’ SS”.)

Linnusest alla tulles ostame toakaunistuseks peaaegu-elusuuruses (eriti profiilis) mustvarese või ronga värvitud puunikerdise, mis osutub küll olevat umbes kolm korda kallim kui hinnasildil, aga riiulis on väga imposantne, eriti kaugemalt ja profiilis. Mis selle kuju algne otstarve oli, ma ei tea. Kus mandril sellised vareslased elavad, ka ei tea. Papagoid igatahes seda päris linnuks ei pea (nemad näevad kuju otsevaates, kus vaade sama realistlik ei ole kui profiilis), varesed ilmselt ka mitte (küllap nad on aru saanud, et rongapoja traatkuju teises toas riiulil ei ole päris).

Turiste saalib vanalinna kitsail tänavail paksult; lõunatame peatänava ühes mitte eriti tüüpilises pitsakohas (mul on vaade tänavale ja vahepeal loendan möödujaid, et mitu korda on liiklus tihedam kui meil aknaalusel maanteel – aga vat enam ei mäleta). Veinipoest ostame kohalikku veini kaasa.

Ja siis sõidame turismirongiga linnakesele tiiru peale, keskendun aknast pildistamisele. Pilte veel ilmutanud ei ole ega teagi, kas neist mõni välja ka tuli.

* * *

Õhtul on kõik rahulik, saan läbi kohalike kindluseplaanide raamatu, äkki aga täidab korteri hirmus mürtsumine: vannitoas hüppab pesumasin, ikka mitu cm õhku ja põrandal edasi. Keerame tsentrifuugi vaiksemaks, ja kui pesumasin kipub mõne nädala pärast tihti seiskuma, puhastan uutest eluvormidest ära ka tühjendusvooliku.

L, 3744. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas söömas.