Naaberlinna, minnes rongis nina kinni. Apteeki, mingi eeterlike õlide hookuspookus mõjub, nagu löödaks ork ninna, aga poole tunniga läheb paremaks ja toime püsib ligi tunni. Vahepeal teisest apteegist teine, aga see on odavam ega toimi üldse.
Tagasiteel läheb E maksimarketi uues jaamas maha, ja kui rong edasi sõidab, meenub, et koos piletitega, seega sõidan peatusevahe jänest. Jaama apteegist õiget nohurohtu.
Söömas, siis tagasi.
Naabril laulab The Cure.
31.5.19
30.5.19
N, 4370. päev: teine loomaaed
Kahe päeva jooksul teine loomaaed, kus oldud mõnest tunnist pool kulub sealsele sööklale, mis on veel sotsiaalsem ettevõte kui munitsipaalpolitsei, sest teenindajate rivi üks üks ots ei tea, mida teeb teine.
Õhtul Vana Tao.
Õhtul Vana Tao.
29.5.19
K, 4369. päev: lühireis
Oleme võtnud tänase päeva vabaks, algul plaanisime minna endisesse pealinna Bonni, mitmeks päevaks, koos koertega, aga Št nigela tervise tõttu jäi see plaan katki. Küll aga asendasime selle lühida ühepäevareisiga, ära kasutades kohaliku lennuliini Frankfurti (kergesti on teostatav ainult lend ühes suunas, tagasilend oleks mitu korda kallim).
Oleme lennujaamas liiga vara, pikk ootamine ja unelemine. Ma ei ole veel nagu päris terve. Ere päike nagu veidi segab. Frankfurdis lennujaamast väljas umbes üheksast, rongiga raudteejaama, metrooga loomaaeda. See just avatakse, kassas on suur saba, mitu kooliklassi, väga aeglane kassiir.
Loomaaed on põnev, mu enesetunne läheb paremaks ning valgust on ka rohkem kui ükskord muiste detsembris. Kiivi on võetud ekspositsioonist ära. Ööloomade maja on alles, näeme seal võrratut elukat tuhnikut ja väljudes näen silti, et pildistamine keelatud. Vahest loomaaednikud arvavad, et pimeduse tõttu välguta ei saa, aga mul tekkis hasart, saab küll.
Troopikamajas on teine võrratu elukas, umbes rotisuurine pika pööratava nina ja veel pikemate jalgadega elukas, kes pidevalt ringi saalib.
Sissemindavas lindlas siniraag.
Nännipoest muu hulgas Grzimeki „Serengeti ei tohi surra”, mida ma lugenud ei ole, nüüd siis ikka ilusti originaalis, siis tagasi metroojaama, kus pingid on krokodilli- ja elevandikujulised.
Toomkirik ja selle muuseum, kus on erinäitus mingist vanast seegist ja kuhu nähtavasti satub nii vähe inimesi, et piletimüüja räägib meiega pikalt ja eriti aeglaselt.
Siis raekoja platsis söök (Alten Limpurg), metrooga jaama ja rongipilet tagasi. Sõit kestab ligi neli tundi, ilm on ilus, loen raamatut, läbi ei saa.
Oleme lennujaamas liiga vara, pikk ootamine ja unelemine. Ma ei ole veel nagu päris terve. Ere päike nagu veidi segab. Frankfurdis lennujaamast väljas umbes üheksast, rongiga raudteejaama, metrooga loomaaeda. See just avatakse, kassas on suur saba, mitu kooliklassi, väga aeglane kassiir.
Loomaaed on põnev, mu enesetunne läheb paremaks ning valgust on ka rohkem kui ükskord muiste detsembris. Kiivi on võetud ekspositsioonist ära. Ööloomade maja on alles, näeme seal võrratut elukat tuhnikut ja väljudes näen silti, et pildistamine keelatud. Vahest loomaaednikud arvavad, et pimeduse tõttu välguta ei saa, aga mul tekkis hasart, saab küll.
Troopikamajas on teine võrratu elukas, umbes rotisuurine pika pööratava nina ja veel pikemate jalgadega elukas, kes pidevalt ringi saalib.
Sissemindavas lindlas siniraag.
Nännipoest muu hulgas Grzimeki „Serengeti ei tohi surra”, mida ma lugenud ei ole, nüüd siis ikka ilusti originaalis, siis tagasi metroojaama, kus pingid on krokodilli- ja elevandikujulised.
Toomkirik ja selle muuseum, kus on erinäitus mingist vanast seegist ja kuhu nähtavasti satub nii vähe inimesi, et piletimüüja räägib meiega pikalt ja eriti aeglaselt.
Siis raekoja platsis söök (Alten Limpurg), metrooga jaama ja rongipilet tagasi. Sõit kestab ligi neli tundi, ilm on ilus, loen raamatut, läbi ei saa.
28.5.19
T, 4368. päev: põlenud tikuga plaat
Päeval söömas.
Kuulan uut plaati (Rammsteini uus, pealkirjata plaat). Rohkesti muusikalisi ja tekstilisi enesetsitaate, aga muidu on läinud meloodilisemaks. Endise korvipunuja diktsioon on endiselt peaaegu Bühnendeutsch. (Laupäeval nägin naaberlinna tänaval mingit dialoogi vormis kihutuskõne, milles noor näitleja kehastas inimest tänavalt, aga paraku rääkis elukutset reetvas Bühnendeutsch’is, ning nagu avastasid pettunud saarlased esimest korda teatrit nähes, on [näitlejail] „keik jutt pähe öpitud”).
Esimest kaht lugu olen kuulnud-näinud ametlike videotena. Kui 4. lugu (Ausländer) oleks alla 3’, kõlbaks see Eurovisionile (aga on 4½’).
Esimene originaalne meloodiakäik on 6. loos (Puppe refrään).
Nr 10 pilab praegust tätoveeringuepideemiat ja minategelane kiidab, et kui ka elutee viib kallimast lahku (entzweigt), otsib ta sama nimega uue.
Kuulan uut plaati (Rammsteini uus, pealkirjata plaat). Rohkesti muusikalisi ja tekstilisi enesetsitaate, aga muidu on läinud meloodilisemaks. Endise korvipunuja diktsioon on endiselt peaaegu Bühnendeutsch. (Laupäeval nägin naaberlinna tänaval mingit dialoogi vormis kihutuskõne, milles noor näitleja kehastas inimest tänavalt, aga paraku rääkis elukutset reetvas Bühnendeutsch’is, ning nagu avastasid pettunud saarlased esimest korda teatrit nähes, on [näitlejail] „keik jutt pähe öpitud”).
Esimest kaht lugu olen kuulnud-näinud ametlike videotena. Kui 4. lugu (Ausländer) oleks alla 3’, kõlbaks see Eurovisionile (aga on 4½’).
Esimene originaalne meloodiakäik on 6. loos (Puppe refrään).
Nr 10 pilab praegust tätoveeringuepideemiat ja minategelane kiidab, et kui ka elutee viib kallimast lahku (entzweigt), otsib ta sama nimega uue.
27.5.19
E, 4367. päev: puulõige
Jalavalu on hommikuks läinud äkki üle.
Päeval söömas.
Ja juhtubki see, mida puulõikes ikka juhtub: üksainus hooletu liigutus rikub kogu senise töö. Eile alles rõõmustasin, et vana sõbra eksliibrise pildimotiivi (20 × 13 mm) nikerdamine valmis ainult kahe tunniga ning ühe poole sellest sai teha noaga, teise peitliga (suurendusklaasi all). Aga ma ei süvistanud piirjooni piisavalt (sest selgus, et peitel, millega täna avasin peene raami sisekülge, oli nürim kui ükskord lendu läinud skalpellpeitel, mida pidevalt teritan) ja kaitsev soon ümber kujutise ulatus pinnast vähem kui 1 mm sügavusele. No ja õõnespeitli nurk kriipis kujutise peent otsa sellest pisut madalamal ja viuh! otsast 2 mm2 tükk läinud. Kui trükivärv oleks must, saaks puuduva kujutisosa joonistada käsitsi, aga kavatsen trükkida üldse mitte mustaga. Nii et tuleb teha otsast kõik uuesti kas sama eskiisi järgi või veidi suurema kujutisega, mis eeldab uue täpse kavandi joonistamist ja fiksatiiviga kinnitamist (et pliiatsijoonis kopeerimisel laiali ei läheks). Aga samas tuleb teha uuele puulõikele paksem katkendjoonega raam, sest selgus, et puusüü lainesuse tõttu ei suuda ma lõigata kogu eksliibrise serva pikkust sirget peent joont, see jääb ebaühtlane, ja kui teha liiga paks (mil ebaühtlus ei paista välja), paistab see välja nagu leinaraam. Nii et teen katkendjoonega ja paksem raam jätaks suuremale kujutisele vähem ruumi, nii et teen sama suure. Seega on loodetavasti kunagi trükkimiseni jõudev kavand selle eksliibrise kokku 12. variant.
Päeval söömas.
Ja juhtubki see, mida puulõikes ikka juhtub: üksainus hooletu liigutus rikub kogu senise töö. Eile alles rõõmustasin, et vana sõbra eksliibrise pildimotiivi (20 × 13 mm) nikerdamine valmis ainult kahe tunniga ning ühe poole sellest sai teha noaga, teise peitliga (suurendusklaasi all). Aga ma ei süvistanud piirjooni piisavalt (sest selgus, et peitel, millega täna avasin peene raami sisekülge, oli nürim kui ükskord lendu läinud skalpellpeitel, mida pidevalt teritan) ja kaitsev soon ümber kujutise ulatus pinnast vähem kui 1 mm sügavusele. No ja õõnespeitli nurk kriipis kujutise peent otsa sellest pisut madalamal ja viuh! otsast 2 mm2 tükk läinud. Kui trükivärv oleks must, saaks puuduva kujutisosa joonistada käsitsi, aga kavatsen trükkida üldse mitte mustaga. Nii et tuleb teha otsast kõik uuesti kas sama eskiisi järgi või veidi suurema kujutisega, mis eeldab uue täpse kavandi joonistamist ja fiksatiiviga kinnitamist (et pliiatsijoonis kopeerimisel laiali ei läheks). Aga samas tuleb teha uuele puulõikele paksem katkendjoonega raam, sest selgus, et puusüü lainesuse tõttu ei suuda ma lõigata kogu eksliibrise serva pikkust sirget peent joont, see jääb ebaühtlane, ja kui teha liiga paks (mil ebaühtlus ei paista välja), paistab see välja nagu leinaraam. Nii et teen katkendjoonega ja paksem raam jätaks suuremale kujutisele vähem ruumi, nii et teen sama suure. Seega on loodetavasti kunagi trükkimiseni jõudev kavand selle eksliibrise kokku 12. variant.
26.5.19
P, 4366. päev: valimas ja matkal
Hommikul vara valimas, siis nikerdan ja siis matk.
Päiksekreem ununes maha; mu mütsil on väljalastav troopiline kõrva- ja kaelakate. Pärast selgub, et ununes sisse lülitada GPX-jälg ning küla enne seda, kui bussist väljusime, oli olnud Rooma ajal jõukas väikelinn, kus oli isegi amfiteater (varemed leiti 1985).
Matk kestab 2½ h, pikkuse kohta andmed lahknevad. Lifelog ütleb, et 12,2 (aga see on koos valimistega, meenub); Google’i ajajoon ütleb, et 9,6 km, Google Maps, et 9,4 km. Tõusu 78 m (peaaegu kõik ühekorraga) ja laskumist 235 m.
Põnevatest elukatest näeb kuldpõrnikat ja ka „vaskpõrnikat”. Sihtkohas söömas.
Õhtul laadin fotod arvutisse ja näen, et teleobjektiiviga graafikakõlblike kaugvaadete noppimine tegi karuteene, sest unustasin kruttida ava väiksemaks, sügavusteravus ei ole ulatunud „esiplaanilt” tahaplaanile. (No õigemini ei näe päikeseprillidega pildiotsiku alaservas olevat näidikut.) Peale selle olin unustanud käivitada GPX-jälje, nii et fotode asukohad tuleb panna kaardi järgi ja paiguti päris kõvasti meenutada, mis ja kus.
Päiksekreem ununes maha; mu mütsil on väljalastav troopiline kõrva- ja kaelakate. Pärast selgub, et ununes sisse lülitada GPX-jälg ning küla enne seda, kui bussist väljusime, oli olnud Rooma ajal jõukas väikelinn, kus oli isegi amfiteater (varemed leiti 1985).
Matk kestab 2½ h, pikkuse kohta andmed lahknevad. Lifelog ütleb, et 12,2 (aga see on koos valimistega, meenub); Google’i ajajoon ütleb, et 9,6 km, Google Maps, et 9,4 km. Tõusu 78 m (peaaegu kõik ühekorraga) ja laskumist 235 m.
Põnevatest elukatest näeb kuldpõrnikat ja ka „vaskpõrnikat”. Sihtkohas söömas.
Õhtul laadin fotod arvutisse ja näen, et teleobjektiiviga graafikakõlblike kaugvaadete noppimine tegi karuteene, sest unustasin kruttida ava väiksemaks, sügavusteravus ei ole ulatunud „esiplaanilt” tahaplaanile. (No õigemini ei näe päikeseprillidega pildiotsiku alaservas olevat näidikut.) Peale selle olin unustanud käivitada GPX-jälje, nii et fotode asukohad tuleb panna kaardi järgi ja paiguti päris kõvasti meenutada, mis ja kus.
25.5.19
L, 4365. päev: naaberlinnas
Kunstipoest graafikatrükitehnikate käsiraamat (mis saab läbi juba rongis, sest eks ma loe kodus teostamatute tehnikate osa diagonaalis) ja linoollõike raamat. Õues küsitakse, kas olete parkinud auto siia. Vastan nagu kohalik: „Nee.”
Viljaturul on kisakoosolek ja punt politseinikke. Algab mingi rattatuur, tuumarelvade vastu, kõik on kahtlaselt samasuguses riides ja kiivris ning meenutatagu, et keskmaarakettide piiramise leping lubab Venemaal pidada kodumaiseks kasutamiseks 800 km lennukaugusega Iskandreid, neile on nüüdseks meisterdatud tuumalõhkepead ja Kaliningradist Berliini on veidi üle 500 km.
Rammsteini plaat.
Kella kõrts, õhtul maksimarketis.
Kodus kavandile fiksatiiv peale, rõdul, aga nii õnnetult, et lahustihais satub uksest tuppa.
Viljaturul on kisakoosolek ja punt politseinikke. Algab mingi rattatuur, tuumarelvade vastu, kõik on kahtlaselt samasuguses riides ja kiivris ning meenutatagu, et keskmaarakettide piiramise leping lubab Venemaal pidada kodumaiseks kasutamiseks 800 km lennukaugusega Iskandreid, neile on nüüdseks meisterdatud tuumalõhkepead ja Kaliningradist Berliini on veidi üle 500 km.
Rammsteini plaat.
Kella kõrts, õhtul maksimarketis.
Kodus kavandile fiksatiiv peale, rõdul, aga nii õnnetult, et lahustihais satub uksest tuppa.
24.5.19
R, 4364. päev: juuksur
Hommikul enne väljumist on kümmekond minutit aega ja veedan selle sellega, et saen puulõikeklotse sirgeks. Need neli leivaalust on ebamäärase muna kujulised ja nt lageda taeva struktureerimiseks tuleb uuristada rõhtsuunas, mida saab teha siis, kui pildi külg on sirge ja toetub kindlalt kuhugi, ei kiigu. Selgub, et trompetipuu on ikka krdi kõva – saepuru on peen ja nühkimine pikk (5 cm2 saeteed ~ 3…4 minutit). Servast mahasaetud klotsidega saab uurida, kas klotse on vaja enne trükkimist lakkida ehk kuidas need käituvad vesipõhise värvi eemaldamisel. Teine traditsiooniline tehnika olla puidulõiget enne trükkimist õlitada, aga see käib ilmselt ainult traditsiooniliste raamatutrükivärvide kohta (mis olid õlivärvid), kardetavasti ei võta õlitatud puidupind vesipõhist värvi ühtlaselt külge.
Palav, päeval söömas, õhtul juuksur. Hinnates sõiduraskusi ja teades ummikut majaesisel maanteel sel kellaajal, teen juuksurisse jõudmiseks vana nipi, et tulen Kõrgmetsa maksimarketi toidukaupade osakonna juures maha ja läheb 2½ km mäest alla vallamaja juurde jala. Teeparandus: nagu Peterburis mõeldi, et mis see Neeva ujutab kaldad üle, kaevame kanalid, kustkaudu on jõeveel rohkem ruumi voolata, aga Neeva ei olnud loll ja ujutas üle ka Fontanka kaldad, mis varem olid olnud kenasti kuival. Nii on ummik tekkinud ka tänavaile, mis vanasti olid kenasti ummikuta.
Bussiga Porsche juurde ja sealt mäest alla jala (kohaliku natsiliku partei kandidaadeile, kellel veel vuntsi ei ole, on see lisatud sinise vildikaga), läbi pargi, kohal veerand tundi varem.
Juuksur küsib, kas mu juustega on midagi, mis mind häirib (vrd apteegi silt „Kas te kannatate tedretähnide all?” ja Pipi). Ei, mulle täitsa meeldib, et mul on juuksed. Juuksur väidab, et teeb mulle moeka soengu, mis alati tähendab, et tuleb järgmine kord minna mujale juuksuri ja õige pea. Ma’p tea, mis needus see on, et kõik juuksurid arvavad, nagu mulle meeldiksid pigem pikad kui lühikesed juuksed. Järgmine kord tuleb kaasa võtta Neil Armstrongi foto; ükskord tehti mulle kogemata tema soeng, täitsa tore oli; ja peatse 50. aastapäeva puhul võib oletada, et ka tema soeng jõuab mõnele pildile.
Kodust läbi, Vana Tao.
„Fawlty Towersi” retrospektiiv saab läbi, järgneb „Dibley vikaar”, mille tegemisest on samuti möödunud kohutavalt kaua.
Palav, päeval söömas, õhtul juuksur. Hinnates sõiduraskusi ja teades ummikut majaesisel maanteel sel kellaajal, teen juuksurisse jõudmiseks vana nipi, et tulen Kõrgmetsa maksimarketi toidukaupade osakonna juures maha ja läheb 2½ km mäest alla vallamaja juurde jala. Teeparandus: nagu Peterburis mõeldi, et mis see Neeva ujutab kaldad üle, kaevame kanalid, kustkaudu on jõeveel rohkem ruumi voolata, aga Neeva ei olnud loll ja ujutas üle ka Fontanka kaldad, mis varem olid olnud kenasti kuival. Nii on ummik tekkinud ka tänavaile, mis vanasti olid kenasti ummikuta.
Bussiga Porsche juurde ja sealt mäest alla jala (kohaliku natsiliku partei kandidaadeile, kellel veel vuntsi ei ole, on see lisatud sinise vildikaga), läbi pargi, kohal veerand tundi varem.
Juuksur küsib, kas mu juustega on midagi, mis mind häirib (vrd apteegi silt „Kas te kannatate tedretähnide all?” ja Pipi). Ei, mulle täitsa meeldib, et mul on juuksed. Juuksur väidab, et teeb mulle moeka soengu, mis alati tähendab, et tuleb järgmine kord minna mujale juuksuri ja õige pea. Ma’p tea, mis needus see on, et kõik juuksurid arvavad, nagu mulle meeldiksid pigem pikad kui lühikesed juuksed. Järgmine kord tuleb kaasa võtta Neil Armstrongi foto; ükskord tehti mulle kogemata tema soeng, täitsa tore oli; ja peatse 50. aastapäeva puhul võib oletada, et ka tema soeng jõuab mõnele pildile.
Kodust läbi, Vana Tao.
„Fawlty Towersi” retrospektiiv saab läbi, järgneb „Dibley vikaar”, mille tegemisest on samuti möödunud kohutavalt kaua.
23.5.19
N, 4363. päev: prantsuse keel, vestan
Prantsuse keel. Saab teada, kuidas Bulgaaria keskelt käiakse puhkamas mitte enam Musta mere ääres, vaid Kreekas: sinna saab mööda kiirteed 2–3 tunniga, Musta mere äärde saab mööda maanteid 4–5 tunniga. Bulgaarlane räägib, et käis eelmine aasta autoga ühel Kreeka saarel puhkamas, aga nime ei mäleta. Pakutakse välja u 30 Kreeka saare nime, ükski ei ole õige. Pakutakse kaarti. Äratatakse unest ka teine kreeklane, mõlemad kreeklased hakkavad lähenema asjale inseneripilguga: aga mis Kreeka saarele pääseb autoga? Selgub, et saar oli Korfu, mispeale üks kreeklastest hüüatab, et aga see on ju tegelikult rohkem Itaalia kui Kreeka.
Veel saab teada palju Alžeeria ja Prantsusmaa suhetest, nt et un harki oli muhameedlane, kes oli astunud Prantsusmaa sõjaväkke ja sõdis Alžeeria vastu, aga jäi pärast Alžeeria sõda Alžeeriasse, kus löödi maha.
Vihikusse sirgeldades leian, kuidas eduliselt paigaldada vana soome sõbra eksliibrisele vajalik tekst, nii et see efektset pilti ei riku ja samas oleks veel tehniliselt teostatav. Sellega loksuvad paika eksliibrise üldkujundus, suurus ja ligikaudsed mõõtmed. Järgmiseks on vaja joonistada täpne kavand, see siis kopeerida puidule.
Õhtul vestan eilsete nikerduspeitlitega maha esimese puulõike vaba osa. Peitlid on nii kohutavalt vahedad, et lõika nagu kuuske, mitte trompetipuud. (Tudengiajal üritasin nikerdada kasest puulusikat, traditsiooniliselt pussnoaga, mida ma nähtavasti ei viitsinud nii sageli teritada kui vaja. Mingil ajal läksin üle vaibanoale, õhukestele mudelisaagidele ja odavate nikerduspeitlite komplektile (mida ma ka ei teritanud nii, nagu vaja), aga lõpuks jäi projekt ikka pooleli. Ühel suht edukal laevamudelil kasutasin peale plastmudeliehituses tavalise plasti ja metalli ka vahtrat – sest mõõtkavas 1:125 oli 533 mm torpeedo jaoks vaja 4,2 mm varrast, messingtoru oli 4,0 mm, aga vahervarras just täpselt 4,2 mm. See tuli enne värvimist vist lakkida ja lihvida, et jääks sile.) Kaitsevahenditest hoolimata (vestan põlve otsas, all on paks vinüülist lõikealus) puutub kord kitsa õõnespeitli ots vastu vasaku pöidla nukki, nii et ise ei märka. Kord puutub tera ka vastu lõikealust (tugevamini kui ennist vastu pöidlanukki), lõikamiskindlasse alusesse jääb sügav lõikejälg.
Veel saab teada palju Alžeeria ja Prantsusmaa suhetest, nt et un harki oli muhameedlane, kes oli astunud Prantsusmaa sõjaväkke ja sõdis Alžeeria vastu, aga jäi pärast Alžeeria sõda Alžeeriasse, kus löödi maha.
Vihikusse sirgeldades leian, kuidas eduliselt paigaldada vana soome sõbra eksliibrisele vajalik tekst, nii et see efektset pilti ei riku ja samas oleks veel tehniliselt teostatav. Sellega loksuvad paika eksliibrise üldkujundus, suurus ja ligikaudsed mõõtmed. Järgmiseks on vaja joonistada täpne kavand, see siis kopeerida puidule.
Õhtul vestan eilsete nikerduspeitlitega maha esimese puulõike vaba osa. Peitlid on nii kohutavalt vahedad, et lõika nagu kuuske, mitte trompetipuud. (Tudengiajal üritasin nikerdada kasest puulusikat, traditsiooniliselt pussnoaga, mida ma nähtavasti ei viitsinud nii sageli teritada kui vaja. Mingil ajal läksin üle vaibanoale, õhukestele mudelisaagidele ja odavate nikerduspeitlite komplektile (mida ma ka ei teritanud nii, nagu vaja), aga lõpuks jäi projekt ikka pooleli. Ühel suht edukal laevamudelil kasutasin peale plastmudeliehituses tavalise plasti ja metalli ka vahtrat – sest mõõtkavas 1:125 oli 533 mm torpeedo jaoks vaja 4,2 mm varrast, messingtoru oli 4,0 mm, aga vahervarras just täpselt 4,2 mm. See tuli enne värvimist vist lakkida ja lihvida, et jääks sile.) Kaitsevahenditest hoolimata (vestan põlve otsas, all on paks vinüülist lõikealus) puutub kord kitsa õõnespeitli ots vastu vasaku pöidla nukki, nii et ise ei märka. Kord puutub tera ka vastu lõikealust (tugevamini kui ennist vastu pöidlanukki), lõikamiskindlasse alusesse jääb sügav lõikejälg.
22.5.19
K, 4362. päev: kolmapäev
Hommikul postkontor (nikerdustarbed), jaamast läbi, söömas, õhtul ka jaamast läbi.
21.5.19
T, 4361. päev: teisipäev
Jaamast läbi tööle, söömas.
20.5.19
E, 4360. päev: esmaspäev
Jaamast läbi tööle, päeval söömas.
Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud Kuressaare kindluse bastionaalvööndis 2013.–2014. aastal” (pdf, telefonis).
Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud Kuressaare kindluse bastionaalvööndis 2013.–2014. aastal” (pdf, telefonis).
19.5.19
P, 4359. päev: pühapäev
Pikk hommiku-uni.
Nikerduse tekstiosa valmib. Tausta madaldamiseks on vaja osta päris peitel ja hoideservaga lõikealus ning saagida nikerdise ümarad servad sirgeks, et see püsiks lõikealusel peitli all paigal. Servadest saab veidi vesta ka noaga, aga vajaliku suure jõu tõttu võib kogemata kahjustada valmis nikerdust.
Vana tao, teel sinna rohked äikesepilved, vanim Kõrgmetsa maja, kivimurd.
Nikerduse tekstiosa valmib. Tausta madaldamiseks on vaja osta päris peitel ja hoideservaga lõikealus ning saagida nikerdise ümarad servad sirgeks, et see püsiks lõikealusel peitli all paigal. Servadest saab veidi vesta ka noaga, aga vajaliku suure jõu tõttu võib kogemata kahjustada valmis nikerdust.
Vana tao, teel sinna rohked äikesepilved, vanim Kõrgmetsa maja, kivimurd.
18.5.19
L, 4358. päev: ma kui laulukägu
Hommikul metsas. Puuharude vahelt vahib orav (You talkin’ to me?) 20 sekundit järjest, valgustingimused on keerukad (hämaravõitu ja tagantvalgus, optilise stabilisaatorita teleobjektiiv, mis tahab saada kiiremaid säriaegu kui 1/200 s), aga jõuan teha palju võtteid eri ala- ja ülevalgustusega, pärast valin välja teravaimad, millest üks üllatavalt selge on säriajaga 1/30 s ja ülevalgustusega +2/3 EV. Paistavad isegi orava vurrud.
Päeval vallamaja juures aialaat, ungari sõbrad ja nende transilvaania ungari ema/ämm/vanaema. Kutsub Transilvaaniasse külla, et juuni algul tuleb sinna paavst. Meenutan, aga ei pea paslikuks mainida, kuidas septembris olin just samal ajal Talinas, kui sealgi käis paavst, aga mina mitte külmetamas vihmasel Vabaduse platsil, vaid lebamas protseduurijärgses seisundis Mustamäel põrandal, jälgimas etendust telekast ja Vabaduse väljaku ilmakaamerast.
Sealt otse lõunale. Mina lillejuurikatega koju, paberipood. Paberit, trükkimisvahendeid ei ole üldse, mm majap.t. osak-st harrastusnugade komplekt ehk kaheldava väärtusega skalpelliterad + kaks käepidet. Mind huvitab peitlitaoline tera, mis kergendab puulõiget, sest seda saab suruda otse (või nurgiti), mitte vedada nagu noatera. Kodus selgub, et väiksemaid teri ei saa kinnitada suuremasse käepidemesse. Kannan nüüd peenema näputöö juurde lugemisprille, mis on hea, sest hiljemalt poole tunni pärast murdub suurem peitlitaoline tera (nr 17) ja saan selle nurgaga vastu nina. Nähtavasti tagumise, murdunud otsaga, verd ei ole. Aga see tera kiirendab nikerdamist oluliselt, 1 rea textura’s täielik väljanikerdamine (ilma tausta madaldamata) kestab kokku ainult nii 5 tundi. Teritada tuleb tera iga tähe järel.
Väike koristamine, E leiab üles enne külalist tulnud ja kohe varsti kadunud postkontorisildi (linoollõike tarbed + kergete nikerduspeitlite komplekt).
* * *
Hilisõhtul on 200 mln televaatajat köitev piinlik üritus, mille vaatamiseks ostsin aasta tagasi jublaka nimega Chromecast, mis üle WiFi näitab YouTube’ist ametlikku ülekannet.
Vaheklippide koreograafia on Indiast, arvan.
Eriti põnevaks läheb hetkel, kui kõlab esimene muukeelne laul (Sloveenia) ja YouTube peab vajalikuks hakata panema kuulmise järgi subtiitreid. Inglise keeles. Nalja kui palju. Sloveenia nähtavasti väga südamlikus laulus (ikka ei tea – laulu igakeelsed vikipeediartiklid räägivad ainult bändist ja Eurovisoonist, sisust ei midagi) on müstilised read The that jail ja it’s just didn’t have the money, ootamatult võitnud ja lähiaastail eeldatavasti kümneid koittoomelikke klaveriklimberdusi poegival etteastel I’m aftraid of us ja give me this room, Kreeka üliväga koomilise kujunduse ja koreograafiaga ning tundmatu, võib-olla mütoloogilise sisuga laulul no pain no gain teach me girls / and I’m about to be. Nendest viiest näitest on mul fotod, siia panna ei ole ilus, aga kui külla tulete, näitan.
Järgmisel hommikul, selge peaga, taipavad teravkõrvsed televaatajad, et hääletamise ajal laulnud vanaproua esitas tegelikult Onu Bella autobiograafilise hiti „Sa vaid kuulatu”, üliväga täpselt matkides maestro kraaksuvat tämbrit ja laulustiili, mis eiras enamikku õigeid noote. Arvasin, et Auto-Tune oli läinud katki, ja koolivend pakkus, et äkki palestiinlased tegid. Ka lavatants oli äratuntavalt sarnane. Meenutagem, et maestro algupärase teksti refrään algas kuldaväärt mõttega „kui keegi kuuleb mu nime / pole üldsegi see ime / mõnel hakkab paha / mõni sülgab maha”.
Päeval vallamaja juures aialaat, ungari sõbrad ja nende transilvaania ungari ema/ämm/vanaema. Kutsub Transilvaaniasse külla, et juuni algul tuleb sinna paavst. Meenutan, aga ei pea paslikuks mainida, kuidas septembris olin just samal ajal Talinas, kui sealgi käis paavst, aga mina mitte külmetamas vihmasel Vabaduse platsil, vaid lebamas protseduurijärgses seisundis Mustamäel põrandal, jälgimas etendust telekast ja Vabaduse väljaku ilmakaamerast.
Sealt otse lõunale. Mina lillejuurikatega koju, paberipood. Paberit, trükkimisvahendeid ei ole üldse, mm majap.t. osak-st harrastusnugade komplekt ehk kaheldava väärtusega skalpelliterad + kaks käepidet. Mind huvitab peitlitaoline tera, mis kergendab puulõiget, sest seda saab suruda otse (või nurgiti), mitte vedada nagu noatera. Kodus selgub, et väiksemaid teri ei saa kinnitada suuremasse käepidemesse. Kannan nüüd peenema näputöö juurde lugemisprille, mis on hea, sest hiljemalt poole tunni pärast murdub suurem peitlitaoline tera (nr 17) ja saan selle nurgaga vastu nina. Nähtavasti tagumise, murdunud otsaga, verd ei ole. Aga see tera kiirendab nikerdamist oluliselt, 1 rea textura’s täielik väljanikerdamine (ilma tausta madaldamata) kestab kokku ainult nii 5 tundi. Teritada tuleb tera iga tähe järel.
Väike koristamine, E leiab üles enne külalist tulnud ja kohe varsti kadunud postkontorisildi (linoollõike tarbed + kergete nikerduspeitlite komplekt).
* * *
Hilisõhtul on 200 mln televaatajat köitev piinlik üritus, mille vaatamiseks ostsin aasta tagasi jublaka nimega Chromecast, mis üle WiFi näitab YouTube’ist ametlikku ülekannet.
Vaheklippide koreograafia on Indiast, arvan.
Eriti põnevaks läheb hetkel, kui kõlab esimene muukeelne laul (Sloveenia) ja YouTube peab vajalikuks hakata panema kuulmise järgi subtiitreid. Inglise keeles. Nalja kui palju. Sloveenia nähtavasti väga südamlikus laulus (ikka ei tea – laulu igakeelsed vikipeediartiklid räägivad ainult bändist ja Eurovisoonist, sisust ei midagi) on müstilised read The that jail ja it’s just didn’t have the money, ootamatult võitnud ja lähiaastail eeldatavasti kümneid koittoomelikke klaveriklimberdusi poegival etteastel I’m aftraid of us ja give me this room, Kreeka üliväga koomilise kujunduse ja koreograafiaga ning tundmatu, võib-olla mütoloogilise sisuga laulul no pain no gain teach me girls / and I’m about to be. Nendest viiest näitest on mul fotod, siia panna ei ole ilus, aga kui külla tulete, näitan.
Järgmisel hommikul, selge peaga, taipavad teravkõrvsed televaatajad, et hääletamise ajal laulnud vanaproua esitas tegelikult Onu Bella autobiograafilise hiti „Sa vaid kuulatu”, üliväga täpselt matkides maestro kraaksuvat tämbrit ja laulustiili, mis eiras enamikku õigeid noote. Arvasin, et Auto-Tune oli läinud katki, ja koolivend pakkus, et äkki palestiinlased tegid. Ka lavatants oli äratuntavalt sarnane. Meenutagem, et maestro algupärase teksti refrään algas kuldaväärt mõttega „kui keegi kuuleb mu nime / pole üldsegi see ime / mõnel hakkab paha / mõni sülgab maha”.
17.5.19
R, 4357. päev: nikerdan
Puu- ja linoollõigete inspiratsioonist puudust ei tule. Praegu on tegemisel foto järgi üks kauge lossivaade – katsetan jaapanipärast tehnikat, kus peeglis pilt kleebitakse puidule ja nikerdatakse joonis välja selle järgi – foto on töödeldud plakatlikuks (4 tooni) ja negatiivis, ning suurematele aladele on selguse mõttes peale kirjutatud, mis jätta alles, mis eemaldada). Foto tuleb nikerdamise ajal lõpuks ära. Töövahendid on luup ja väike vaibanuga. (Alustasin seda, enne kui sain teada, kuidas saab pildi kanda puidule/linoolile kergesti kalka ja pehme pliiatsiga, millega tegin esimese linoollõike. See tehnika on üldiselt jampslikult raske.)
Siis on eelmisest pühapäevast üks ilmekas foto, mis sobiks linoollõikeks. Mu arusaamist mööda (puulõikeid 1 valmis + 2 pooleli, linoollõikeid 1 valmis + 1 pooleli) saab puulõikega teha peenemat joont kui linoollõikega, aga puulõige on füüsiliselt raske, kui just nuga ei terita iga mõne lõike järel (linoollõikes traditsiooniliselt iga istungi lõpus).
Siis on kavas teha mitu eksliibrist, vana sõbra omast on juba paar kavandit ja olen uurinud fotoarhiivi, et saaksin sealt maha joonistada motiivi (teiste fotodelt ei ole ilus ja vaba käega ei pruugi tulla täpne). (Trükkimiseni jõuab 2. lõige 10. kavandist.)
Ja siis tahan teha kodumaistel teemadel kauni kirjakoha, Liivimaa vanema riimkroonika 356. rea, ümberkaudsete hõimude kirjeldusest mit ſchiffen iſt ir grôſte craft, ajastutruus kaunis minusklis textura. Selle joonepaksus on 2,5 mm ja tähtede x-kõrgus 15 mm (esimese puulõike väiksema kirja kõrgus oli 4 mm), parajalt suur, luupi vaja ei ole, ainult lugemisprille. Juba täna õhtul joonistan teksti kontuuri puidule (2 tundi). Textura oli kaunis küll, aga teatavasti just tänu sellele kirjale leiutati mõnele tähele pikad sabad, i täpp ja j-täht – ilma nägi tekst välja nagu hästi palju ühesuguseid kriipse – , nii et pean kohe märkima, mis jääb alles, mis kaevata ära. Ligatuure ei tee (kalligraafiaraamatus neid textura juures eriti ei ole).
Siis on eelmisest pühapäevast üks ilmekas foto, mis sobiks linoollõikeks. Mu arusaamist mööda (puulõikeid 1 valmis + 2 pooleli, linoollõikeid 1 valmis + 1 pooleli) saab puulõikega teha peenemat joont kui linoollõikega, aga puulõige on füüsiliselt raske, kui just nuga ei terita iga mõne lõike järel (linoollõikes traditsiooniliselt iga istungi lõpus).
Siis on kavas teha mitu eksliibrist, vana sõbra omast on juba paar kavandit ja olen uurinud fotoarhiivi, et saaksin sealt maha joonistada motiivi (teiste fotodelt ei ole ilus ja vaba käega ei pruugi tulla täpne). (Trükkimiseni jõuab 2. lõige 10. kavandist.)
Ja siis tahan teha kodumaistel teemadel kauni kirjakoha, Liivimaa vanema riimkroonika 356. rea, ümberkaudsete hõimude kirjeldusest mit ſchiffen iſt ir grôſte craft, ajastutruus kaunis minusklis textura. Selle joonepaksus on 2,5 mm ja tähtede x-kõrgus 15 mm (esimese puulõike väiksema kirja kõrgus oli 4 mm), parajalt suur, luupi vaja ei ole, ainult lugemisprille. Juba täna õhtul joonistan teksti kontuuri puidule (2 tundi). Textura oli kaunis küll, aga teatavasti just tänu sellele kirjale leiutati mõnele tähele pikad sabad, i täpp ja j-täht – ilma nägi tekst välja nagu hästi palju ühesuguseid kriipse – , nii et pean kohe märkima, mis jääb alles, mis kaevata ära. Ligatuure ei tee (kalligraafiaraamatus neid textura juures eriti ei ole).
16.5.19
N, 4356. päev: vallamajas
Varavalges vallamajas küsimas, kus on meie valijakaardid. Et valimised on siinkandis kohustuslikud; välismaalastele oli see aasta siinseks Euroopa Parlamendi valijaks registreerimise kampaania, aga ainult neile, kes seni valijaks registreeritud ei ole. Me oleme, aga valimisteni on ainult 1½ nädalat, aga valijakaarti saanud ei ole. Ametnik rahustab, et just eile pani posti, küllap tuleb täna või homme. Tulebki täna.
Päeval söömas.
Päeval söömas.
15.5.19
K, 4355. päev: sopran Nero
Hakkan üles märkima, keda eile laval kuulsime, ja selgub, et keiser Nerot – mis rolli Händel kirjutas toredasti sopranile – laulis üks praegusaja virtuoossemaid kontratenoreid, kellest on mul juhuslikult olemas tema esimene plaadistus, nimiroll Chr. W. Glucki ooperis „Ezio”, mille omal ajal ostsin seepärast, et see plaadistus olla kandvat naisrolli kehastanu parim, keda me ükskord nägime siin Händeli ühe teise barokkooperi kontsertettekandes (teatris, kostüümide, mõningase lavaliikumisega). Ja veel selgub, et ta on ka üks viiest kontratenorist ooperis „Artaserse”, millest meil on DVD ja kus on ajastutruu grimm, paruk ja kostüüm ning muid hääleliike üldse ei olegi.
Ajale jalgu jäänud helilooja Christoph Willibald Gluck jällegi on üks neist, keda mainib Monty Python (või täpsemini teksti autor ja esitaja Michael Palin) laulus Decomposing Composers (there’s less of them every year).
Ajale jalgu jäänud helilooja Christoph Willibald Gluck jällegi on üks neist, keda mainib Monty Python (või täpsemini teksti autor ja esitaja Michael Palin) laulus Decomposing Composers (there’s less of them every year).
14.5.19
T, 4354. päev. Händeli unelaul
Kontserdisaalis, kontsertettekanne.
Esimest korda näen, kuidas orkester magab.
I pool pidi olema 80’, aga kestis 1 h 45 min. Lihtne matemaatika ütleb, et II pool, mis pidi olema 100’, kestab siis 2 h 15 min ja etendus lõpeb mitte kl 22.30 nagu lubatud, vaid alles nii rohkem nagu 23.30. Saksa Wikipedia ütleb ooperite juurde alati ka kestuse; selle ooperi pikkuseks ütleb „etwa 3 St.”, aga vabalt võiks olla, et kui dirigent tahab, võib kesta ka üle 4.
Muusikateose tempo määrab dirigent, eks ole; ta küll vehib hoogsalt, aga nähtavasti mitte piisavalt. Kavast saab teada, et ta on seda orkestrit peadirigeerinud juba mitu aastat, mis seletab, kuidas ta laiad käeviiped ületavad klavessiini noodipuldi õige osavalt ja ainult kord kukuvad nurgale laotud partituuriraamatud maha (iseenesest, mitte dirigeerimisest tabatuna).
Diiva laulab kahte kohta sisse (alustab enne orkestrit), teine kord paneb isegi ehmatusega käe suu ette ja itsitab.
Kohe väga kindlasti ei olnud ooperit kuulamas ooperihuvilist töökaaslast, kes ajal, mil II pool pidi olema täies hoos, istus kodus, jalad sirgu, teleka ees, nagu vilksas bussiaknast.
Esimest korda näen, kuidas orkester magab.
I pool pidi olema 80’, aga kestis 1 h 45 min. Lihtne matemaatika ütleb, et II pool, mis pidi olema 100’, kestab siis 2 h 15 min ja etendus lõpeb mitte kl 22.30 nagu lubatud, vaid alles nii rohkem nagu 23.30. Saksa Wikipedia ütleb ooperite juurde alati ka kestuse; selle ooperi pikkuseks ütleb „etwa 3 St.”, aga vabalt võiks olla, et kui dirigent tahab, võib kesta ka üle 4.
Muusikateose tempo määrab dirigent, eks ole; ta küll vehib hoogsalt, aga nähtavasti mitte piisavalt. Kavast saab teada, et ta on seda orkestrit peadirigeerinud juba mitu aastat, mis seletab, kuidas ta laiad käeviiped ületavad klavessiini noodipuldi õige osavalt ja ainult kord kukuvad nurgale laotud partituuriraamatud maha (iseenesest, mitte dirigeerimisest tabatuna).
Diiva laulab kahte kohta sisse (alustab enne orkestrit), teine kord paneb isegi ehmatusega käe suu ette ja itsitab.
Kohe väga kindlasti ei olnud ooperit kuulamas ooperihuvilist töökaaslast, kes ajal, mil II pool pidi olema täies hoos, istus kodus, jalad sirgu, teleka ees, nagu vilksas bussiaknast.
13.5.19
E, 4353. päev: kergelt tatine
Mulle on iseenesest tekkinud Pöial-Liisi soeng.
Kõrgmetsa pingpongimängijate selts saab 50 ja on andnud välja raamatu, millest kuuendik on seltsi ajalugu, kolmandik sponsorireklaame, aga pool Kõrgmetsa ajalugu, fotode ja kaartidega, väga põhjalik. Saab teada, et üks vanimaid maju on lähima bensiinijaama taga (taganurgast 5 m), kunagine villa, kauni oruvaatega, ja et võlla juures olnud Loreto kabel, mille kohta hilisema teise kivimurru tõttu enam alles ei ole, aga rõngas 1960. aastate aerofotol ütleb, et seesama koht on meie majast mõnikümmend meetrit linna poole.
Kõrgmetsa pingpongimängijate selts saab 50 ja on andnud välja raamatu, millest kuuendik on seltsi ajalugu, kolmandik sponsorireklaame, aga pool Kõrgmetsa ajalugu, fotode ja kaartidega, väga põhjalik. Saab teada, et üks vanimaid maju on lähima bensiinijaama taga (taganurgast 5 m), kunagine villa, kauni oruvaatega, ja et võlla juures olnud Loreto kabel, mille kohta hilisema teise kivimurru tõttu enam alles ei ole, aga rõngas 1960. aastate aerofotol ütleb, et seesama koht on meie majast mõnikümmend meetrit linna poole.
12.5.19
P, 4352. päev: laev ja hiinakas
Mõningase üllatusena ei ole laevas sees istekohti mujal kui mõni pukk ümber väikese laua, ning jäätis on koletu suur, millele mõeldes hakkab mul kergelt sees keerama veel päev hiljem, kui neid ridu kirjutan (kusjuures see keeramine hakkas tekkima alles õhtul, pärast õhtusööki Vanas Taos, aga mitte Vana Tao söögi peale). Veel on üllatav, et laeva aknad on nii raadiokindlad, et läbi ei tule ei GPS ega mobiil, kuigi samas on mast madala silla pärast tahapoole langetatud asendis ning radar vaatab ettepoole taevasse ja tagapoole vaatamise asemel küpsetab päiksetekil olijaid.
Saan teada, et Armin Tuulse teose „Burgen des Abendlandes” (1958) minu eksemplari esimene omanik oli Viini Ülikooli kunstiajaloolane Anton Macků (just selle kirjapildiga). Raamatu on ta hankinud enne seda, kui sai 1961 samas erakorraliseks professoriks, sest templil on ainult „Dr.” (milleks sai 1947), aga mitte „Prof. Dr.” (Nagu oli kunagi üks noor austerlane, kes õpetas saksa kultuuri kursusi, kes rõhutas, et tänapäeva Austrias tiitlid enam tähtsad ei ole, aga iga meili alla kirjutas ikka, et on magister.)
Saan teada, et Armin Tuulse teose „Burgen des Abendlandes” (1958) minu eksemplari esimene omanik oli Viini Ülikooli kunstiajaloolane Anton Macků (just selle kirjapildiga). Raamatu on ta hankinud enne seda, kui sai 1961 samas erakorraliseks professoriks, sest templil on ainult „Dr.” (milleks sai 1947), aga mitte „Prof. Dr.” (Nagu oli kunagi üks noor austerlane, kes õpetas saksa kultuuri kursusi, kes rõhutas, et tänapäeva Austrias tiitlid enam tähtsad ei ole, aga iga meili alla kirjutas ikka, et on magister.)
11.5.19
L, 4351. päev: naaberlinn ja kontserdisaal
Teises naaberlinnas, kus ei ole käinud mitu aastat. Üritan süstemaatiliselt pildistada üles toomkiriku kõik vitraažid. Kõike ei jõua, aga kui varem oli 107 aknast selge foto olemas 22st, siis nüüd on 48st.
Kumbagi ringsõidubussi ei sõida, nii et tuleme tagasi, oleme jaamas 3 minutit enne rongi väljumist (see on Prantsusmaa, kus rongide sõiduplaan peab olema inimesel kodus naela otsas, sest seda ei ole isegi jaamas seina peal ja tabloo näitab ainult 20 minutit ette). Minut pärast jaamast väljumist algab kõva vihmasadu, nagu juhtus ka siis, kui käisime seal ameeriklastega. Ei suuda meenutada, mis aastal nad käisid, kas 2013 või 2014 (see oli nagu äsja). Fotodelt selgub hiljem, et hoopis 2012.
Õhtul kontserdisaalis jazz ja selle bussipeatusest üle lendav öökull.
Kumbagi ringsõidubussi ei sõida, nii et tuleme tagasi, oleme jaamas 3 minutit enne rongi väljumist (see on Prantsusmaa, kus rongide sõiduplaan peab olema inimesel kodus naela otsas, sest seda ei ole isegi jaamas seina peal ja tabloo näitab ainult 20 minutit ette). Minut pärast jaamast väljumist algab kõva vihmasadu, nagu juhtus ka siis, kui käisime seal ameeriklastega. Ei suuda meenutada, mis aastal nad käisid, kas 2013 või 2014 (see oli nagu äsja). Fotodelt selgub hiljem, et hoopis 2012.
Õhtul kontserdisaalis jazz ja selle bussipeatusest üle lendav öökull.
10.5.19
R, 4350. päev: külalisega naaberlinnas
Olin rehkendanud, mis rongiga peame jõudma tagasi, et jõuda õhtul teatrisse, ja aja säästmiseks jätsime kohe ära lõunasöögi Kella kõrtsis. Pärast jäi ajapuudusel ära ka suur muuseum, aga kui me juba sealkandis olime, jäi sobivasti teele termimuuseum, mida saab vaadata poole tunniga. Üldiselt läks kõik eelduspäraselt, v.a see, et külaline tahtis näha Koledat Kuju ning mina, kes ma ei taha pärast pesta silmi seebiga, seisin seal juures ja ootasin, selg sinnapoole, sest üldiselt tean, kuhu see pandi, ja sain liikuda sinnani kuju ennast silmamata.
Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Kuressaare kindluse territooriumil 2012. aastal” (pdf, telefonist).
* * *
Õhtul siis tramm ja ooper.
Lavastanud on sama teater, kellelt oleme näinud 2014 ooperi „Parsifal” ja 2015 ooperi „La forza del destino”. Mõlema päästis tookord kandvas rollis olnud Georg Zeppenfeld. Vahepeal on ta saanud kuulsaks ja nüüd teda, mõistagi, ei ole. Peale peategelaste dueti I vaatuse lõpus on esimene tund väga igav, sest lõunamere saarelt (Tseilonilt?) on pildiline tegevus toodud vanadekodusse (tekstiline on jäänud muidugi edasi Tseilonile, nõndap on peategelased ameti poolest edasi pärlipüüdjad ja kummardavad Brahmat). Sellega sarnaneb lavastus ühe külateatri nägemusega „Trubaduurist”, mille pildiline tegevus oli toodud mustlaslaagrist narkokeskusse ja kust poole pealt lahkusime. Täna kahjuks ei saa, tükk on ühes jorus (kahtlane märk juba ette!). Wikipedias on tore foto Meti 1916. a lavastusest, mis tehti ilma vanadekoduta.
Aga III vaatuses ehk viimane pooltund sõidavad pöördlavaga lava saalipoolsesse kolmandikku kaks ihualasti tantsijat, kes nähtavasti etendavad nais- ja üht meespeategelast nooruses, ning peale selle jämekoomika hakkab pool tundi lava nurgas istunud see peategelane, kes loo lõpus kolmnurga lahendamiseks mugavasti ära sureb nagu mõnes Vilde varajases jutustuses, üha enam meenutama vanameest „Polkovniku leses” (keda telelavastuses mängis Ivo Eensalu), kes ainult vaikib ja kellele Remark ütleb, et juba on näha, et ta mõtleb õunapuude peale, aga mitte veel, et külm need ära võttis. Ja mul ja E-l tuleb naispeaosalise laulu kuuldes korraga meelde valestilaulmise korüfee Florence Foster Jenkins. Ja kartus, et ka selles lavastuses on aluspesus vanainimesi nagu „Parsifalis”, täitub: see vaikinud peategelane koorib suremise stseeniks end aluspesu väele, mis muidugi ei ole kuigi meeldiv vaatepilt. Nii et lahkume naerdes nagu Frank Drebin filmi „Platoon” linastuselt.
Sajab; lähedal elav läti kolleeg pakub, et toob meid ära. Räägib ooperist ja arvan peaosaliste ja teatri järgi ära, mis ooperit ta sügisel Londonis vaatamas käis (sest külaline ükspäe mainis, et käis kinos vaatamas Londoni ooperi „La forza del destino” etendust, aga ei mäletanud, kes seal laulsid, eks uurisin siis järele).
Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Kuressaare kindluse territooriumil 2012. aastal” (pdf, telefonist).
* * *
Õhtul siis tramm ja ooper.
Lavastanud on sama teater, kellelt oleme näinud 2014 ooperi „Parsifal” ja 2015 ooperi „La forza del destino”. Mõlema päästis tookord kandvas rollis olnud Georg Zeppenfeld. Vahepeal on ta saanud kuulsaks ja nüüd teda, mõistagi, ei ole. Peale peategelaste dueti I vaatuse lõpus on esimene tund väga igav, sest lõunamere saarelt (Tseilonilt?) on pildiline tegevus toodud vanadekodusse (tekstiline on jäänud muidugi edasi Tseilonile, nõndap on peategelased ameti poolest edasi pärlipüüdjad ja kummardavad Brahmat). Sellega sarnaneb lavastus ühe külateatri nägemusega „Trubaduurist”, mille pildiline tegevus oli toodud mustlaslaagrist narkokeskusse ja kust poole pealt lahkusime. Täna kahjuks ei saa, tükk on ühes jorus (kahtlane märk juba ette!). Wikipedias on tore foto Meti 1916. a lavastusest, mis tehti ilma vanadekoduta.
Aga III vaatuses ehk viimane pooltund sõidavad pöördlavaga lava saalipoolsesse kolmandikku kaks ihualasti tantsijat, kes nähtavasti etendavad nais- ja üht meespeategelast nooruses, ning peale selle jämekoomika hakkab pool tundi lava nurgas istunud see peategelane, kes loo lõpus kolmnurga lahendamiseks mugavasti ära sureb nagu mõnes Vilde varajases jutustuses, üha enam meenutama vanameest „Polkovniku leses” (keda telelavastuses mängis Ivo Eensalu), kes ainult vaikib ja kellele Remark ütleb, et juba on näha, et ta mõtleb õunapuude peale, aga mitte veel, et külm need ära võttis. Ja mul ja E-l tuleb naispeaosalise laulu kuuldes korraga meelde valestilaulmise korüfee Florence Foster Jenkins. Ja kartus, et ka selles lavastuses on aluspesus vanainimesi nagu „Parsifalis”, täitub: see vaikinud peategelane koorib suremise stseeniks end aluspesu väele, mis muidugi ei ole kuigi meeldiv vaatepilt. Nii et lahkume naerdes nagu Frank Drebin filmi „Platoon” linastuselt.
Sajab; lähedal elav läti kolleeg pakub, et toob meid ära. Räägib ooperist ja arvan peaosaliste ja teatri järgi ära, mis ooperit ta sügisel Londonis vaatamas käis (sest külaline ükspäe mainis, et käis kinos vaatamas Londoni ooperi „La forza del destino” etendust, aga ei mäletanud, kes seal laulsid, eks uurisin siis järele).
9.5.19
N, 4349. päev: külalisega linnas
Alles eile nägin jaama bussipeatuses silti, et täna sõidavad bussid pühapäevase graafiku järgi, sest ootamatult on Euroopa päevast tehtud riigipüha.
Linnas, kus läheb veidi rohkem aega kui plaanitud: lift, vanim kirik, linnus, all-linn, teine lift, Põhiseaduse plats, katedraal, loss, siis läheb E koju, me käime külalisega söömas (nähes, kuidas kl 14.00 lõunatajad haihtuvad; kaotan mõneks minutiks vihmavarju, mis on kohviku 3. korrusel uhkes üksinduses täpselt samas kohas, kuhu poolteist tundi varem jätsin).
Linnamuuseum (hästi värvitud mundritega figuurid) ja ajaloomuuseum, mille alumisel kahel korrusel (vanem ja keskmine kiviaeg) ei ole ma kunagi varem käinud. Head maketid. Seda ajutist näitust, mille plakati järgi kuulutasin, et sinna me lähme, ei leia; lohutan, et seda on selles muuseumis juhtunud ennegi.
Rooma muististe korrusel pildistan kaunis kirjas raidkirju ja täheldan, et isik, kes punase värviga on tähekujusid rõhutanud, ei ole teadnud, et klassikalises Rooma suurtähtkirjas, n-ö Traianuse samba kirjas, ei ulatanud P-tähe paun tähesambani: värv ulatub, Rooma-aegne raidsüvend ise mitte. (Siinkandis on kondiiter P., kelle logol on nimi on klassikaliste ladina suurtähtedega, mõnel tema sildil ja autol (ta käib hommikuti kontori ees võileibu müütamas) on P-täht lahtise paunaga, et ilus vaadata kohe.)
Linnas, kus läheb veidi rohkem aega kui plaanitud: lift, vanim kirik, linnus, all-linn, teine lift, Põhiseaduse plats, katedraal, loss, siis läheb E koju, me käime külalisega söömas (nähes, kuidas kl 14.00 lõunatajad haihtuvad; kaotan mõneks minutiks vihmavarju, mis on kohviku 3. korrusel uhkes üksinduses täpselt samas kohas, kuhu poolteist tundi varem jätsin).
Linnamuuseum (hästi värvitud mundritega figuurid) ja ajaloomuuseum, mille alumisel kahel korrusel (vanem ja keskmine kiviaeg) ei ole ma kunagi varem käinud. Head maketid. Seda ajutist näitust, mille plakati järgi kuulutasin, et sinna me lähme, ei leia; lohutan, et seda on selles muuseumis juhtunud ennegi.
Rooma muististe korrusel pildistan kaunis kirjas raidkirju ja täheldan, et isik, kes punase värviga on tähekujusid rõhutanud, ei ole teadnud, et klassikalises Rooma suurtähtkirjas, n-ö Traianuse samba kirjas, ei ulatanud P-tähe paun tähesambani: värv ulatub, Rooma-aegne raidsüvend ise mitte. (Siinkandis on kondiiter P., kelle logol on nimi on klassikaliste ladina suurtähtedega, mõnel tema sildil ja autol (ta käib hommikuti kontori ees võileibu müütamas) on P-täht lahtise paunaga, et ilus vaadata kohe.)
8.5.19
K, 4348. päev: hambaarst
Ka täna hambaarst, kuidas siis muidu. Kleebitakse suhu eile lammutatud teine ajutine kroon, tehakse uus panoraam.
7.5.19
T, 4347. päev: kolmas kleepimine, kruvid ja akud
Hambaarst: ajutine kroon, mis vahepeal on olnud gastroenteroloogi põrandal (2. skp) ja lillepeenras (täna), kleebitakse suhu kolmandat korda.
Mingi implantaatide kruvimise võti kukub neelu. Et tunnen, et midagi kukub ja jääb neelu kinni (neel on selleks ajaks täitsa kuiv, neelata ei saa). Vallandub tugev okserefleks, hambaarst tõmbub targu eemale, orgid, mille ta oli ladunud ritta mulle kõhu peale, on järgmine hetk laiali mööda kabinetti ning teise katsega on põrandal ka võti ise (u 1 cm pikk, jämedamast otsast u 5 mm jäme). Väga tore, et ei neelanud alla. Väga tore, et ei tõmmanud hingetorru. Hambaarst on ise ehmatanud ka ja seletab, et seda juhtub väga harva, aga mõnikord juhtub.
Külalise saabumise eel viimaseid asju koristades leian lõpuks üles ka juulist kadunud olnud fotokaakud – need olid mitte kummutisahtlis ega fotokottides ega vöökotis ega kapiriiulil, vaid kapi põhjas, taga nurgas. Ainus juulist saati kadunud fotoasi on PL-CIR-filter, mille leian reedel täpselt sealt, kuhu ta kummuti sisustamisel panin: elektroonikasahtli tagaservast.
Mingi implantaatide kruvimise võti kukub neelu. Et tunnen, et midagi kukub ja jääb neelu kinni (neel on selleks ajaks täitsa kuiv, neelata ei saa). Vallandub tugev okserefleks, hambaarst tõmbub targu eemale, orgid, mille ta oli ladunud ritta mulle kõhu peale, on järgmine hetk laiali mööda kabinetti ning teise katsega on põrandal ka võti ise (u 1 cm pikk, jämedamast otsast u 5 mm jäme). Väga tore, et ei neelanud alla. Väga tore, et ei tõmmanud hingetorru. Hambaarst on ise ehmatanud ka ja seletab, et seda juhtub väga harva, aga mõnikord juhtub.
Külalise saabumise eel viimaseid asju koristades leian lõpuks üles ka juulist kadunud olnud fotokaakud – need olid mitte kummutisahtlis ega fotokottides ega vöökotis ega kapiriiulil, vaid kapi põhjas, taga nurgas. Ainus juulist saati kadunud fotoasi on PL-CIR-filter, mille leian reedel täpselt sealt, kuhu ta kummuti sisustamisel panin: elektroonikasahtli tagaservast.
6.5.19
E, 4346. päev: rebane
Lõuna, õhtul poest jala koju.
Hilisõhtul näen maja ees tänavat ületamas rebast. Ta ronib välja maja ette pargitud auto alt ja läheb saba lehvides üle maantee.
Hilisõhtul näen maja ees tänavat ületamas rebast. Ta ronib välja maja ette pargitud auto alt ja läheb saba lehvides üle maantee.
5.5.19
4.5.19
L, 4344. päev: ära jälle
Naaberlinnas. Kunstipoest linool ja linoolinoad ja linoolivärv. Raamatupood ja kella kõrts.
Õhtul eile taaspaigaldatud ajutine kroon taasirdub, seekord T. jaamast ostetud rosinakuklit süües. Aga mul on juba T uus HA aeg ja see kannatab nii kaua küll. Karp ka juba olemas.
Õhtul eile taaspaigaldatud ajutine kroon taasirdub, seekord T. jaamast ostetud rosinakuklit süües. Aga mul on juba T uus HA aeg ja see kannatab nii kaua küll. Karp ka juba olemas.
3.5.19
R, 4343. reede: ajutine kroon kleebitakse tagasi
Lõuna alguses söömas, siis hambaarst: eelmine kolmapäev pandud ajutine kroon, mis vahepeal irdus ja mis eile käis korraks gastroent. ooteruumi põrandal, kleebitakse tagasi. (Oli karbis, karp kukkus rahakotti võttes taskust välja, kargas lahti, aga jäi ümber kääritud marlitupsu sisse.)
Tagasi tööl, õhtul pood ja Vana Tao.
Tagasi tööl, õhtul pood ja Vana Tao.
2.5.19
N, 4342. päev: uus arst
Hommikul töölt läbi. Väga soe ilm.
Kl 10 olen aja kirja pannud gastroenteroloogi juurde. Enam ei taha selle juurde, kelle vastuvõtt on majas, millest pool lammutati, kes juunis nime kirja ei saanud ja ütles, et tulge niisama, ja kes siis vastuvõtul kiirustas, et keegi tulevat kohe nüüd veel; selle juurde, kes kuulas-uuris augustis kolmveerand tundi, on küllap mitmekuine järjekord, aga mul on lihtne küsimus: kui kaua tohib võtta ennetavat maorohtu, mille võtmise ajal nähte ei ole, aga mille mittevõtmisel tekivad nädalaga uuesti?
Kuulab ära, leiab süsteemist mu gastroskoopiapildid (kusjuures ega siin üleriigilist e-terviselugu muidu ole, üldiselt iga arst tellib omad uuringud) ja ütleb, et kui rohi aitab, võtke rahus edasi. Kui otsa saab, helistage, saate uue retsepti.
Kui ootan, käib vahepeal kaks politseinikku, ühel väga paks mapp käes, uurimas, kas arst või sekretär teab, kelle oma on majas mingi keldriboks. Vestlus on kohalikus keeles ja väga sõbralik.
Sealt tagasi tööle, kuni kiirtee otsani jala (sest minnes oli sealt arstini ainult üks suur ummik).
Lõuna ajal söömas, õhtul poes.
Kl 10 olen aja kirja pannud gastroenteroloogi juurde. Enam ei taha selle juurde, kelle vastuvõtt on majas, millest pool lammutati, kes juunis nime kirja ei saanud ja ütles, et tulge niisama, ja kes siis vastuvõtul kiirustas, et keegi tulevat kohe nüüd veel; selle juurde, kes kuulas-uuris augustis kolmveerand tundi, on küllap mitmekuine järjekord, aga mul on lihtne küsimus: kui kaua tohib võtta ennetavat maorohtu, mille võtmise ajal nähte ei ole, aga mille mittevõtmisel tekivad nädalaga uuesti?
Kuulab ära, leiab süsteemist mu gastroskoopiapildid (kusjuures ega siin üleriigilist e-terviselugu muidu ole, üldiselt iga arst tellib omad uuringud) ja ütleb, et kui rohi aitab, võtke rahus edasi. Kui otsa saab, helistage, saate uue retsepti.
Kui ootan, käib vahepeal kaks politseinikku, ühel väga paks mapp käes, uurimas, kas arst või sekretär teab, kelle oma on majas mingi keldriboks. Vestlus on kohalikus keeles ja väga sõbralik.
Sealt tagasi tööle, kuni kiirtee otsani jala (sest minnes oli sealt arstini ainult üks suur ummik).
Lõuna ajal söömas, õhtul poes.
1.5.19
K, 4341. päev: mets ja nugis
Hommikul pikk jalutuskäik metsas, õhtul teine väiksem koertega.
Hilja õhtul koeri jalutades näen, kuidas maja ees ületab maantee nugis. Tuleb pargitud auto alt, teisel pool maantee servas vaatab meie poole mitu sekundit, valge manisk säramas.
Hilja õhtul koeri jalutades näen, kuidas maja ees ületab maantee nugis. Tuleb pargitud auto alt, teisel pool maantee servas vaatab meie poole mitu sekundit, valge manisk säramas.
Subscribe to:
Posts (Atom)
