31.5.18
N, 4034. päev: värviline
Jaama kaudu tööle; kui ootan jaama bussipeatuses, maandub üle B747. Vaatan, kuidas läheb päikse suhtes (vari maas), varju ei näe, kui tagasi vaatan, on lennuk just päikse ületanud ja näen (ees on päikseprillid, polaroid) tagatiiva taga keskel (u 2. ja 3. mootori kohal) vikerkaarevärvilist kondensaadiriba.
30.5.18
K, 4033. päev: kolmapäev
Liftis on hädatelefoni katte all olnud kaksteist aastat bussipilet, mis tekkis sinna issanda aastal 2006, kardetavasti joodiknaabri käe läbi. Mind see häiris, aga nii peeni tange ei olnud käepärast. Taskunoa tangid on pool mm liiga laiad, ma ei kanna taskunuga kaasas, ka mitte muid tange. Nii see seal aastaid oli.
Kuni siis ühel päeval sai minust Leatherman XS-i omanik ja vat selle tangid lähevad pilust läbi ja haaravad pappi kõvemini kui taskunoa tangid. Olen paar korda proovinud, parim saavutus oli 4 mm2 papitükk. Probleem: tangid tuleb võtta taskust alles ja panna tagasi juba liftis, seega on igal sõidul aega nii 10 s ja sõit p.o koerteta ja nende pükstega, mille taskus on Leatherman XS.
Aga täna on õnn parem, üheainsa osava võttega saan pileti kätte. Sellel on tembeldatud kuupäev 11. VII, aastat mitte. Nüüd on lift puhtam.
Unustan koju E kirja, mille olin lubanud postitada. See meenub õudusega alles siis, kui jõuan tööle ja näen maja ees postiautot. Aga ega’s midagi, niikuinii pean minema lõuna ajal koju, sest unustasin ka ajada habeme.
Postkontor, E kiri posti, kätte mu pakk (helisalvesti; vana on läinud rikki), tagasi tööle.
Varaseimal lubatud lahkumisajal ära, E tuleb ka meie maja juurde, taksoga teise perearsti juurde, kellel on olemas ultraheliaparaat (oma perearstil on üldiselt mõistus otsas, mis mu väikesi palavikke tekitab, peale selle, et nüüd on selge, mida mul kõike ei ole). Sõit on tipptunnises linnas loomingulise teekonnaga (5,38 km, kõverus 168%) ja keskmise kiirusega 15,4 km/h (otsejoones 3,20 km ja 9,1 km/h) ning liiklusohtlikke olukordi tekitab taksojuht ainult umbes kaheksa. Ilmselt üritas juht sõita ummikutest mööda, aga see tuli tal välja halvasti.
Ennast meditsiinikeskuseks nimetav arstikeskus (neil on kaks arsti, vennad) rahvusteatrist ümber nurga jätab suht hea mulje, arst nimetab meid esti Offmannideks (arutame, kas see on mittenimelise tervituse osa, võiks sellisena kasutada), kuulab ära ja teeb loogilisi järeldusi. Ütleb, et ta ei saa aru, miks teid pandi antibiootikumi peale. Eks see oli veidi ootamatu jah, sest uuringud sedastasid palju nakkusi, mida mul ei ole, aga mitte, mida on. Ja ainus kõrvaltoime oli valguskartus, mis nüüdseks on taandumas. Viisteist aastal tagasi olid antibiootikumid teistsugused, klassikalise kõhulahtisusega, mille sagedusest ja kestusest ma sind, kallis lugeja, säästan.
Räägin, kuidas käisime laupäeval ägeda seedehäirega valvepolikliinikus ja sealne arst kirjutas teise iiveldusvastase rohu. Uus arst seda rohtu ei tea, uurib järele ja imestab, et tema seda küll iivelduse vastu ei määraks. Hakkan juba ütlema, et selle teine näidustus (antipsühhootikum) on tunduvalt suuremas annuses, aga saan sõnasabast kinni. Kirjutab uue ja ka soolebakterite spoore (mis, nagu apteegis selgub, on kolmest ravimist kalleim, miljard spoori euro, ja nagu selgub tervisekindlustusele pabereid esitades, toidulisand ja kindlustus seda ei hüvita). Käsib vastuvõtust küsida läbivaatuse aja; 16. skp kogemuse najal küsin kohe, kui kaua läheb (ja võtan hommiku juba ette vabaks).
Apteek, uus pood (mis oli paar aastat remondis ja poeks oli muudetud poe parkla üks korrus; ruumi oli küll lahedalt, aga paraku oli põrand sama laineline kui parkla põrand ikka ning käest lastud ostukäru hakkas alati ise iks suunas liikuma). Vana poe sisemusest ei ole alles mitte midagi, vanas karbis on täiesti uus sisu ja nagu ruumi oleks rohkem. Sisenejat tervitab nüüd seinatäis suitse.
Kuni siis ühel päeval sai minust Leatherman XS-i omanik ja vat selle tangid lähevad pilust läbi ja haaravad pappi kõvemini kui taskunoa tangid. Olen paar korda proovinud, parim saavutus oli 4 mm2 papitükk. Probleem: tangid tuleb võtta taskust alles ja panna tagasi juba liftis, seega on igal sõidul aega nii 10 s ja sõit p.o koerteta ja nende pükstega, mille taskus on Leatherman XS.
Aga täna on õnn parem, üheainsa osava võttega saan pileti kätte. Sellel on tembeldatud kuupäev 11. VII, aastat mitte. Nüüd on lift puhtam.
Unustan koju E kirja, mille olin lubanud postitada. See meenub õudusega alles siis, kui jõuan tööle ja näen maja ees postiautot. Aga ega’s midagi, niikuinii pean minema lõuna ajal koju, sest unustasin ka ajada habeme.
Postkontor, E kiri posti, kätte mu pakk (helisalvesti; vana on läinud rikki), tagasi tööle.
Varaseimal lubatud lahkumisajal ära, E tuleb ka meie maja juurde, taksoga teise perearsti juurde, kellel on olemas ultraheliaparaat (oma perearstil on üldiselt mõistus otsas, mis mu väikesi palavikke tekitab, peale selle, et nüüd on selge, mida mul kõike ei ole). Sõit on tipptunnises linnas loomingulise teekonnaga (5,38 km, kõverus 168%) ja keskmise kiirusega 15,4 km/h (otsejoones 3,20 km ja 9,1 km/h) ning liiklusohtlikke olukordi tekitab taksojuht ainult umbes kaheksa. Ilmselt üritas juht sõita ummikutest mööda, aga see tuli tal välja halvasti.
Ennast meditsiinikeskuseks nimetav arstikeskus (neil on kaks arsti, vennad) rahvusteatrist ümber nurga jätab suht hea mulje, arst nimetab meid esti Offmannideks (arutame, kas see on mittenimelise tervituse osa, võiks sellisena kasutada), kuulab ära ja teeb loogilisi järeldusi. Ütleb, et ta ei saa aru, miks teid pandi antibiootikumi peale. Eks see oli veidi ootamatu jah, sest uuringud sedastasid palju nakkusi, mida mul ei ole, aga mitte, mida on. Ja ainus kõrvaltoime oli valguskartus, mis nüüdseks on taandumas. Viisteist aastal tagasi olid antibiootikumid teistsugused, klassikalise kõhulahtisusega, mille sagedusest ja kestusest ma sind, kallis lugeja, säästan.
Räägin, kuidas käisime laupäeval ägeda seedehäirega valvepolikliinikus ja sealne arst kirjutas teise iiveldusvastase rohu. Uus arst seda rohtu ei tea, uurib järele ja imestab, et tema seda küll iivelduse vastu ei määraks. Hakkan juba ütlema, et selle teine näidustus (antipsühhootikum) on tunduvalt suuremas annuses, aga saan sõnasabast kinni. Kirjutab uue ja ka soolebakterite spoore (mis, nagu apteegis selgub, on kolmest ravimist kalleim, miljard spoori euro, ja nagu selgub tervisekindlustusele pabereid esitades, toidulisand ja kindlustus seda ei hüvita). Käsib vastuvõtust küsida läbivaatuse aja; 16. skp kogemuse najal küsin kohe, kui kaua läheb (ja võtan hommiku juba ette vabaks).
Apteek, uus pood (mis oli paar aastat remondis ja poeks oli muudetud poe parkla üks korrus; ruumi oli küll lahedalt, aga paraku oli põrand sama laineline kui parkla põrand ikka ning käest lastud ostukäru hakkas alati ise iks suunas liikuma). Vana poe sisemusest ei ole alles mitte midagi, vanas karbis on täiesti uus sisu ja nagu ruumi oleks rohkem. Sisenejat tervitab nüüd seinatäis suitse.
29.5.18
28.5.18
27.5.18
P, 4030. päev: pühapäev
E otsib perearsti, kes teeb ultraheli, ja saame aja kolmapäevaks. Kui et mu müstiline haigus on hakanud meenutama seedehäireid ja esimese kahe kuuga oleme saanud teada, et kopsud see ei ole ja mitmeid eksootilisi nakkusi mul ka ei ole.
26.5.18
L, 4029. päev: Beano
Alan Bean, Apollo 12 LMP, neljas teisele taevakehale astunu, ära surnud. Umbes neljapäeval käis see kõlakas raketirühmast läbi, aga adminnid manitsesid, et see on aluseta kuulujutt; täna siis on tõsi taga.
Nii et klubi 12st on elus ainult 4: Buzz Aldrin (Apollo 11 LMP; 86), Dave Scott (Apollo 15 CMD; 85), Charlie Duke (Apollo 16 LMP; 82) ja Jack Schmitt (Apollo 17 LMP; 82). Mittekuundunutega (12) on olukord parem (elus 9), elus on näiteks kogu Apollo 8 meeskond (ning isegi Gemini VII ja XII).
Bean oli see astronaut, kes pärast Skylabi otsustas, et NASAs on teisi sama häid astronaute veel, aga maalivaid astronaute teisi ei ole, ja hakkas maalikunstnikuks. Peamise teema määras muidugi see, et ükski teine kunstnik teisel taevakehal viibinud ei ole. Ja siis ei kurtnud ta pärast kunagi ilma pärast: maakera olgu õnnelik, et siin üldse ilm on.
* * *
Päeval naaberlinnas, mul on seedehäired, jätame pooled asjad katki, tuleme tagasi. Õhtul käime valvepolikliinikus, täpsemini valve-perearsti juures, mille kanti iseloomustas talvel nähtud kabareetükk sõnadega bien animée. Tohter kuulab ära, määrab parema rohu kui enda perearst.
Polikliinikusse kostavad tänavalt karjed, algul mõtlen, et kedagi tapetakse, ja pikalt; aga kui apteegi poole läheme (arst: see on siinsamas, kaks korda ümber nurga), näen kõigepealt paksu poissi rahus kihutavat kõnniteel tõukerattaga (kell on ½11 ja täitsa pime) ja siis selgub, et karjed kostavad baari eest tänavalt, kus on laudade juures telekas ja selles jalgpall. Jaamast teine takso; ka teekond jaamani on värvikas ja kärarohke.
Nii et klubi 12st on elus ainult 4: Buzz Aldrin (Apollo 11 LMP; 86), Dave Scott (Apollo 15 CMD; 85), Charlie Duke (Apollo 16 LMP; 82) ja Jack Schmitt (Apollo 17 LMP; 82). Mittekuundunutega (12) on olukord parem (elus 9), elus on näiteks kogu Apollo 8 meeskond (ning isegi Gemini VII ja XII).
Bean oli see astronaut, kes pärast Skylabi otsustas, et NASAs on teisi sama häid astronaute veel, aga maalivaid astronaute teisi ei ole, ja hakkas maalikunstnikuks. Peamise teema määras muidugi see, et ükski teine kunstnik teisel taevakehal viibinud ei ole. Ja siis ei kurtnud ta pärast kunagi ilma pärast: maakera olgu õnnelik, et siin üldse ilm on.
* * *
Päeval naaberlinnas, mul on seedehäired, jätame pooled asjad katki, tuleme tagasi. Õhtul käime valvepolikliinikus, täpsemini valve-perearsti juures, mille kanti iseloomustas talvel nähtud kabareetükk sõnadega bien animée. Tohter kuulab ära, määrab parema rohu kui enda perearst.
Polikliinikusse kostavad tänavalt karjed, algul mõtlen, et kedagi tapetakse, ja pikalt; aga kui apteegi poole läheme (arst: see on siinsamas, kaks korda ümber nurga), näen kõigepealt paksu poissi rahus kihutavat kõnniteel tõukerattaga (kell on ½11 ja täitsa pime) ja siis selgub, et karjed kostavad baari eest tänavalt, kus on laudade juures telekas ja selles jalgpall. Jaamast teine takso; ka teekond jaamani on värvikas ja kärarohke.
25.5.18
R, 4028. päev: zumm-zumm
Zeitmagazinis on pikk artikkel mesilaste väljasuremisest, millest sedastatakse, et see on umbes samasugune jutt nagu sugupõlv tagasi metsade väljasuremine: metsad on alles, kodumesilastel läheb hästi ja Einsteinile omistatav tsitaat, et inimene pidavat välja surema neli aastat pärast mesilasi, ei ole temalt. Autor uuris Einsteini arhiivist järele ja sai teada, et Einstein on mesilasi maininud korra: kui võrdles nendega USA tuumateadlasi.
24.5.18
N, 4027. päev: Digar
Midagi hoopis muud otsides satun Digari artikliteni, sellest omakorda seljatäie sõjaeelseid lehenuppe aleviku kohta, kus veetsin kõik lapsepõlvesuved. Vanad inimesed mäletasid õigesti, elu oligi vanasti pulbitsev.
Leian näiteks följetonliku seltskonna-olukirjelduse, kus täpselt (nimedega) kirjas, kes on vallaline ja kui lõbus ja kes aleviku „suurim casanova”, kus talus elab karskusühingu ametnik, kes nädalas ühe päeva on eeskujulikult ametis, aga ülejäänud kuus hävitab õlut ja viina isikliku kõri abil, kuidas kõik kadunukesed alati ei püsi kohaliku tislermeistri tehtud puusärkides ja mis juhtus halduspiirides oleva küla hobustega, kui lennuväes teeniv külaposs käis koduküla tervitamas. Muidu ületab alevik uudiskünnise, nagu ikka, politseiteadetega – õnnetused ja kuritööd. Üksvahe oli ajalehti rohkem, nad avaldasid üksteise uudiseid, mõni justnagu isegu sama trükilaoga, nõndap et mõnest „raudteekatastroofist” (sedasi nimetati vahejuhtumit, kuidas segarongi tagant jäid metsa vahele maha reisivagunid, reisijatel häda ei midagist) on üle viie uudise, kuigi kahekümne aasta jooksul enne sõda hukkus jaamas ainult 1 inimene (hüppas liikuvale rongile, haaras kaabu järele, komistas – vat mõni aasta hiljem jooksis mu isiklik vanaisa täpselt samas kohas rongile järele ja sai rongi kätte, kahtlemata ta teadis seda õnnetust, nii et kahtlane, kas ta oma vägiteost kodus kohe rääkis), 2 joodikut magasid raudteel. Isegi karikatuur on, üleriigilises lehes. Isegi lennuõnnetus on, sama lennukiga, millega kolm kuud varem tegi esimese veerandtunnise õhusõidu Konstantin Päts, kuigi ainus seos alevikuga on, et uurimiskomisjon sõitis sündmuskohale jaama kaudu.
Leian näiteks följetonliku seltskonna-olukirjelduse, kus täpselt (nimedega) kirjas, kes on vallaline ja kui lõbus ja kes aleviku „suurim casanova”, kus talus elab karskusühingu ametnik, kes nädalas ühe päeva on eeskujulikult ametis, aga ülejäänud kuus hävitab õlut ja viina isikliku kõri abil, kuidas kõik kadunukesed alati ei püsi kohaliku tislermeistri tehtud puusärkides ja mis juhtus halduspiirides oleva küla hobustega, kui lennuväes teeniv külaposs käis koduküla tervitamas. Muidu ületab alevik uudiskünnise, nagu ikka, politseiteadetega – õnnetused ja kuritööd. Üksvahe oli ajalehti rohkem, nad avaldasid üksteise uudiseid, mõni justnagu isegu sama trükilaoga, nõndap et mõnest „raudteekatastroofist” (sedasi nimetati vahejuhtumit, kuidas segarongi tagant jäid metsa vahele maha reisivagunid, reisijatel häda ei midagist) on üle viie uudise, kuigi kahekümne aasta jooksul enne sõda hukkus jaamas ainult 1 inimene (hüppas liikuvale rongile, haaras kaabu järele, komistas – vat mõni aasta hiljem jooksis mu isiklik vanaisa täpselt samas kohas rongile järele ja sai rongi kätte, kahtlemata ta teadis seda õnnetust, nii et kahtlane, kas ta oma vägiteost kodus kohe rääkis), 2 joodikut magasid raudteel. Isegi karikatuur on, üleriigilises lehes. Isegi lennuõnnetus on, sama lennukiga, millega kolm kuud varem tegi esimese veerandtunnise õhusõidu Konstantin Päts, kuigi ainus seos alevikuga on, et uurimiskomisjon sõitis sündmuskohale jaama kaudu.
23.5.18
K, 4026. päev: modernarhitektuur
Ei jõua ära imestada, kuidas töökoha ümbruskonna (r = 2 km) karprajooni ainsad kolm arhitektuuriväärtusega ehitist on – ehitamise järjekorras – katlamaja, betoonitehase bussipeatus ja veetorn.
22.5.18
T, 4025. päev: pilv ja marker
Silmapiiril kerkib pulbitsev äiksepilv.
Poes täheldan, et sinised markerid (re: koridoriseinad ja korteriuks nädal tagasi) on sooduspakkumises.
Poes täheldan, et sinised markerid (re: koridoriseinad ja korteriuks nädal tagasi) on sooduspakkumises.
21.5.18
E, 4024. päev: tuledega kapp kokku
Usupüha. E räägib, et maja ees kohisenud hommikul lõbus ojake, torutöödest lähima kanalisatsioonikaevu poole, ja vett on kraanis tõesti ainult meist kõrgemate korruste jagu. Kohvi jaoks vett on, kempsu jaoks eriti mitte, kuigi paar liitrit saaks kuivati kondensaadipaagist ja 5 l seisab plastpaagis strateegilise varuna, joogiks kumbki ei kõlba. Paarkümmend aastat tagasi mälestas linnaosaleht, kuidas tollase elukoha lähedale ehitati 1930. aastatel „pilvelõhkujad” ehk 6-kordsed moodsad korterelamud ja kuidas 1938 neisse vesi hästi ei jõudnud ja fotol ajas peen härra habet mineraalveega.
Teine kapp kokku. Optimistlik hinnang, et läheb nii 2 tundi, on vale, sest esiteks tuleb eest maha võtta seina kruvitud riiul. Kõigepealt otsin igalt poolt Torx-võtmeid, et no mingitpidi pidin ju riiuli seina saama, leian lõpuks puuri otsa kinnitatava, aga et puur on, nagu ikka, laadimata (selle akud on jäänud vanaks ja enam eriti ei lae), keeran seda käsitsi, torutangidega. Kruvid on pikad, vähemalt 20 keeruga, ühe tiiru keeramiseks on vaja 3…6 liigutust, iga liigutuse jaoks tuleb võti tangidest lahti lasta ja haarata uues asendis uuesti, ainult täiesti lõpus saab keerata sõrmedega. Kruve on 6, läheb esimene tund.
Kapp muidugi on keerukam kui arvata (saabus kuues (6) kastis-karbis, suurim 40,5 kg ja 2,15 m pikk, vähim 0,2 kg). Kõigepealt tuleb avada kõik kastid, otsida kasutusjuhendit ja siis sildistada kõik osad. See kapp on toodetud „ühes Balkani riigis” (täpselt ei mäleta), jutustan juurde padjaraamatust, ajakirjaniku autobiograafiast loetut, kuidas ta oli Esimese maailmasõja idarindel rindekorrespondent, aga peale rindesündmuste vaatles ümbruskonda etnograafilise huviga. Tegelikult läheb kõik ilusti, midagi ära ei lõhu, isegi klaasid jäävad terveks. Puurimise (kasutaja peab puurima käepidemete avad ise, need võivad olla mitmes kohas) ajastan selleks, kui E käib koertega jalutamas, sest kokkupanekujuhendis soovitatud puitklotsi mul võtta ei ole ning seega tuleb ühe käega hoida kapiust püsti ja teisega trelli (mul on kaks trelli, üks on akuga ja sellega saab keerata kruve, teine on lööktrell, millega saab ka tavaliselt puurida ja millel on tavaline juhe taga). Osa kruve tuleb keerata seestpoolt, nii et alguses läksin kappi sisse, tulen sealt välja ka (alguses, kui kapp veel maas selili, tuli keerata seestpoolt kaks esimest kruvi, seega olin sisuliselt kastis). Paljude väikeste kruvide keeramine on füüsiliselt raske.
„Balkani riiki” kahtlustan ka kapi, vähemalt selle kokkupaneku väljamõtlemises, sest öelge, kellel on toas nii palju ruumi, et üle kahemeetrise kapi seljale lükata otsast kogu ulatuses terviklik tagaplaat? Seda tuli muidugi painutada, mida pärssis asjaolu, et plaadi osal esiküljel on dekoratiivne spoon, mis ei olnud plaadi küljes eriti kinni ega tahtnud hästi istuda soonde.
Midagi puudu ei tule, eriti midagi üle ei jää, ainult ühe riiulikandetihvti peab kohale haamerdama ning tööriistu tagasi pannes leian haamri tavalise koha alt Torx-võtmete komplekti. (Ja mõne päeva pärast, kui riiuli veidi teise kohta tagasi panen, läheb veel paremini, sest leian käristivõtmekomplekti, mille õige suurusega Torx-ots läheb suure käristivõtme külge.)
Uues kapis on sees valgustus, mis kenasti kompenseerib kapi heidetava varju, sest kapp varjab muidu osa seinaäärsest valgustusest.
Teine kapp kokku. Optimistlik hinnang, et läheb nii 2 tundi, on vale, sest esiteks tuleb eest maha võtta seina kruvitud riiul. Kõigepealt otsin igalt poolt Torx-võtmeid, et no mingitpidi pidin ju riiuli seina saama, leian lõpuks puuri otsa kinnitatava, aga et puur on, nagu ikka, laadimata (selle akud on jäänud vanaks ja enam eriti ei lae), keeran seda käsitsi, torutangidega. Kruvid on pikad, vähemalt 20 keeruga, ühe tiiru keeramiseks on vaja 3…6 liigutust, iga liigutuse jaoks tuleb võti tangidest lahti lasta ja haarata uues asendis uuesti, ainult täiesti lõpus saab keerata sõrmedega. Kruve on 6, läheb esimene tund.
Kapp muidugi on keerukam kui arvata (saabus kuues (6) kastis-karbis, suurim 40,5 kg ja 2,15 m pikk, vähim 0,2 kg). Kõigepealt tuleb avada kõik kastid, otsida kasutusjuhendit ja siis sildistada kõik osad. See kapp on toodetud „ühes Balkani riigis” (täpselt ei mäleta), jutustan juurde padjaraamatust, ajakirjaniku autobiograafiast loetut, kuidas ta oli Esimese maailmasõja idarindel rindekorrespondent, aga peale rindesündmuste vaatles ümbruskonda etnograafilise huviga. Tegelikult läheb kõik ilusti, midagi ära ei lõhu, isegi klaasid jäävad terveks. Puurimise (kasutaja peab puurima käepidemete avad ise, need võivad olla mitmes kohas) ajastan selleks, kui E käib koertega jalutamas, sest kokkupanekujuhendis soovitatud puitklotsi mul võtta ei ole ning seega tuleb ühe käega hoida kapiust püsti ja teisega trelli (mul on kaks trelli, üks on akuga ja sellega saab keerata kruve, teine on lööktrell, millega saab ka tavaliselt puurida ja millel on tavaline juhe taga). Osa kruve tuleb keerata seestpoolt, nii et alguses läksin kappi sisse, tulen sealt välja ka (alguses, kui kapp veel maas selili, tuli keerata seestpoolt kaks esimest kruvi, seega olin sisuliselt kastis). Paljude väikeste kruvide keeramine on füüsiliselt raske.
„Balkani riiki” kahtlustan ka kapi, vähemalt selle kokkupaneku väljamõtlemises, sest öelge, kellel on toas nii palju ruumi, et üle kahemeetrise kapi seljale lükata otsast kogu ulatuses terviklik tagaplaat? Seda tuli muidugi painutada, mida pärssis asjaolu, et plaadi osal esiküljel on dekoratiivne spoon, mis ei olnud plaadi küljes eriti kinni ega tahtnud hästi istuda soonde.
Midagi puudu ei tule, eriti midagi üle ei jää, ainult ühe riiulikandetihvti peab kohale haamerdama ning tööriistu tagasi pannes leian haamri tavalise koha alt Torx-võtmete komplekti. (Ja mõne päeva pärast, kui riiuli veidi teise kohta tagasi panen, läheb veel paremini, sest leian käristivõtmekomplekti, mille õige suurusega Torx-ots läheb suure käristivõtme külge.)
Uues kapis on sees valgustus, mis kenasti kompenseerib kapi heidetava varju, sest kapp varjab muidu osa seinaäärsest valgustusest.
20.5.18
P, 4023. päev: pühapäev
Aeg on tulnud pühkida ukselt ära pühapäevaõhtused sirgeldused. Nagu mäletan tudengiajast, pühib atsetoon tõesti markeri ära (samuti raamatukogu kasutajakaardi teksti, nagu kogemata täheldas I), aga peale selle muutub kogu käsn nätskeks, väga külmaks ja eraldub karedast poolest!
Väiksem kapp kokku. See on tehtud Rootsis ja läheb kokku kiiresti.
Kursuse kodutöö, mille iva oli „Vaadake pilti!”, on täitnud eesmärgi, sest neil, kes pilti ei viitsinud vaadata, läkski halvasti. Ja läheks tulevases elus ka, aga nüüd vähemalt on olemas õpetlik kogemus, nii et õppejõud võib loota, et ikka ei lähe.
Väiksem kapp kokku. See on tehtud Rootsis ja läheb kokku kiiresti.
Kursuse kodutöö, mille iva oli „Vaadake pilti!”, on täitnud eesmärgi, sest neil, kes pilti ei viitsinud vaadata, läkski halvasti. Ja läheks tulevases elus ka, aga nüüd vähemalt on olemas õpetlik kogemus, nii et õppejõud võib loota, et ikka ei lähe.
19.5.18
L, 4022. päev: kapid tulevad
Täna võib teha risti seinale: lõpuks saabuvad 27. I k.a. ostetud kapid!!
Õhtul restornis (ex-Balkan); enam õunapitsat ei võta.
Õhtul restornis (ex-Balkan); enam õunapitsat ei võta.
18.5.18
R, 4021. päev: reedene ummik
Poes, ootan kolmveerand tundi bussi, käin siis poe kempsus ja otsustan minna esimese bussiga, mis tuleb.
17.5.18
N, 4020. päev: Lichtenberg
Venitan prantsuse keelde minekuga nii palju kui saan; kohapeal hakkab tunduma, et on jälle palavik (viimati oli 2. V ja eile võtsin viimase antibiootikumitableti). Pärast läheb paremaks, nii et küllap oli see prantsuse keele allergia.
Leian Göttingeni Ülikooli raamatu „Lichtenbergi kuulajad”, kus on üles loetud kõik, kes kuulasid G. Chr. Lichtenbergi füüsikaloenguid. Nagu olin kahtlustanud, JWLL nende seas (üht ainet, eksperimentaalfüüsikat, ühe semestri). Nimelt on L ülikooliõpinguist olemas artikkel, mille autor teeb aga sellise vea, et oletab, et L kuulas ainult oma teaduskonna aineid. Lichtenbergi kuulamist hakkasin kahtlustama aga niipea, kui olin järele vaadanud, kes tuntud teadlased sel ajal Göttingenis õpetasid. L naisevend Gotthard Emmanuel kuulas Lichtenbergi juures kolm semestrit kokku üheksat ainet. Lichtenberg näitas tudengitele, kuidas püütakse tuulelohega välku, ehitas Göttingeni esimese piksevarda ja kirjutas aforisme.
Leian Göttingeni Ülikooli raamatu „Lichtenbergi kuulajad”, kus on üles loetud kõik, kes kuulasid G. Chr. Lichtenbergi füüsikaloenguid. Nagu olin kahtlustanud, JWLL nende seas (üht ainet, eksperimentaalfüüsikat, ühe semestri). Nimelt on L ülikooliõpinguist olemas artikkel, mille autor teeb aga sellise vea, et oletab, et L kuulas ainult oma teaduskonna aineid. Lichtenbergi kuulamist hakkasin kahtlustama aga niipea, kui olin järele vaadanud, kes tuntud teadlased sel ajal Göttingenis õpetasid. L naisevend Gotthard Emmanuel kuulas Lichtenbergi juures kolm semestrit kokku üheksat ainet. Lichtenberg näitas tudengitele, kuidas püütakse tuulelohega välku, ehitas Göttingeni esimese piksevarda ja kirjutas aforisme.
16.5.18
K, 4019. päev: kuidas käisin naaberlinnas arsti juures
… naiivselt arvates, kaua seal ikka läheb, ja rehkendades, et jõuan sealt niiviisi tööle, et vabaks ei ole vaja küsida.
Inimene mõtleb, jumal juhib, nagu ütles Agu Sihvka sõbra Kiilikese vanema. Selgus, et see on rohkem nagu ühe arstiga polikliinik, kõik testid tehakse kohe, arst vaatab kohe saadavad tulemused üle ka ning enne ära ei lase kui suuline vastus käes. Kolm tundi läks, sellest pikim ootamine oli 40 minutit. Varahommikune aeg (7.30) oli see jah, mil kabinet avati, aga ka see, mil kõik aja saanud patsiendid korraga sisse lasti. Tööle jõuan ülemusega peetud pidevast meilivahetusest hoolimata kohutavate süümepiinadega kolm tundi pärast loodetut (kui lõpus poleks viit minutit jokutatud, jõudnuksin eelmise rongi peale ja tagasi tund varem). Tuleb võtta tagantjärele pool päeva puhkust.
Vähemalt sain teada, et naaberlinnas maksab takso jaamast Kangru tänavale ainult 8.60 (taksojuht isegi teab maja, mu orientiir oli „linnaraamatukogu vastas”, majanumbrit peast ei mäletanud) ja et Eesti ID-kaardi masinloetavat teksti naaberlinna kindlustuskaartide luger (kuhu see esimeseks pisteti) ei masinloe. Tulemused ja arve lubati saata postiga; esimesena saabus kolme nädala pärast vereanalüüsi arve (mu veri oli sõidutatud kaugele Augsburgi), teisena nelja nädala pärast uuringutulemused (7 lk), arvet ennast ei ole juuni keskel veel tulnud. Kolm muljet avaldanud asja: kuidas vastuvõtus olid patsiendikaardid toekates raudkappides, ruumi oli 8 kapile, olemas oli 6; kuidas läbivaatustoas (kus tegutses tohter ise) oli röntgenitoru vaatesuunas aken (aga noh elumaju vaatevälja ei jää); ja kuidas sain praktiliselt teada, miks korduval sügaval sissehingamisel hakkab pea ringi käima (liiga palju hapnikku veres → aju verevarustus väheneb).
* * *
Õhtul ajan kogemata segi toimeaineta ja toimeainega nohutilgad. Esimest lase ninna nii palju kui soovid või kuni hakkab kõrvadest välja ajama, teist lase täpselt üks surts/sõõre. Esimene hakkab mõjuma (kui hakkab) mitme minuti pärast, teine mõne sekundiga. Taipan eksitust otsekohe pärast teise surtsu laskmist, üritan liigsed tulgad kohe välja nuusata. Ei saa jätta niisama kapi peale vedelema, tuleb ikka hoida ilusti karbis.
Inimene mõtleb, jumal juhib, nagu ütles Agu Sihvka sõbra Kiilikese vanema. Selgus, et see on rohkem nagu ühe arstiga polikliinik, kõik testid tehakse kohe, arst vaatab kohe saadavad tulemused üle ka ning enne ära ei lase kui suuline vastus käes. Kolm tundi läks, sellest pikim ootamine oli 40 minutit. Varahommikune aeg (7.30) oli see jah, mil kabinet avati, aga ka see, mil kõik aja saanud patsiendid korraga sisse lasti. Tööle jõuan ülemusega peetud pidevast meilivahetusest hoolimata kohutavate süümepiinadega kolm tundi pärast loodetut (kui lõpus poleks viit minutit jokutatud, jõudnuksin eelmise rongi peale ja tagasi tund varem). Tuleb võtta tagantjärele pool päeva puhkust.
Vähemalt sain teada, et naaberlinnas maksab takso jaamast Kangru tänavale ainult 8.60 (taksojuht isegi teab maja, mu orientiir oli „linnaraamatukogu vastas”, majanumbrit peast ei mäletanud) ja et Eesti ID-kaardi masinloetavat teksti naaberlinna kindlustuskaartide luger (kuhu see esimeseks pisteti) ei masinloe. Tulemused ja arve lubati saata postiga; esimesena saabus kolme nädala pärast vereanalüüsi arve (mu veri oli sõidutatud kaugele Augsburgi), teisena nelja nädala pärast uuringutulemused (7 lk), arvet ennast ei ole juuni keskel veel tulnud. Kolm muljet avaldanud asja: kuidas vastuvõtus olid patsiendikaardid toekates raudkappides, ruumi oli 8 kapile, olemas oli 6; kuidas läbivaatustoas (kus tegutses tohter ise) oli röntgenitoru vaatesuunas aken (aga noh elumaju vaatevälja ei jää); ja kuidas sain praktiliselt teada, miks korduval sügaval sissehingamisel hakkab pea ringi käima (liiga palju hapnikku veres → aju verevarustus väheneb).
* * *
Õhtul ajan kogemata segi toimeaineta ja toimeainega nohutilgad. Esimest lase ninna nii palju kui soovid või kuni hakkab kõrvadest välja ajama, teist lase täpselt üks surts/sõõre. Esimene hakkab mõjuma (kui hakkab) mitme minuti pärast, teine mõne sekundiga. Taipan eksitust otsekohe pärast teise surtsu laskmist, üritan liigsed tulgad kohe välja nuusata. Ei saa jätta niisama kapi peale vedelema, tuleb ikka hoida ilusti karbis.
15.5.18
T, 4018. päev: Tartu Jaani kirik 1902
Loen bussis telefonist Digarist pdf-failina saadud vanaraamatut Die St. Johanniskirche zu Dorpat, ein interessantes Denkmal mittelalterlicher Baukunst (J. A. J. Frey, 1902), fotodega väike kunstiteaduslik brošüür Tartu Jaani kiriku kohta, mis keskendub kahele teemale: torniseina kujud ja keskaegsete kirikute ümbrus. Sel ajal oli suur osa pikihoone seinte kujusid veel avamata, ainult torniseinas olid näha. Autor üritab tuvastada, kes pühakud on peaportaali ümber ja kõrgemal torni lääneseinal, ning kujusid ka dateerida. Ta täheldab, et mõningate kujude soeng ja habe on uusaegse kujuga, nende seas ka nägu, mida olen nimetanud „keskaegseks Tätteks” (vt ilmselt originaal in situ torniseinas 1996; konserveeritud originaal sees riiulil 2009): Frey järgi on kuju XVII sajandist või XVIII saj algusest (varaseim teadaolev taastamine oli 1719, aga reformatsiooni ja vastureformatsiooni ajal sai kirik kannatada).
Teisest teemast arvab autor, et keskaegne linnakirik on ette nähtud olema majade vahel, selle ümbrust ei tohi lagestada, nagu tehti mõnikümmend aastat varem näiteks Kölni toomkirkuga ja toimus 1940. aastatel Tallinnas Nigulistega. Et keskaegsete kirikute üks võlu oli majade vahelt paistvad ootamatud vertikaalsed aktsendid. Meenuvad ka lähikonna suurima keskaegse katedraali (mille ümbrus samuti XIX saj lagestati) seinas olevad väikesed lustakad kujud, mis algselt olid ainult seal, kus maapinnal olid majad ees, ja keskaegse silmahügieeniga oli neid kaugemalt näha võimatu.
* * *
Hommikul on vaja minna varavalges rongile; peaaegu tellin takso valesse linna.
Teisest teemast arvab autor, et keskaegne linnakirik on ette nähtud olema majade vahel, selle ümbrust ei tohi lagestada, nagu tehti mõnikümmend aastat varem näiteks Kölni toomkirkuga ja toimus 1940. aastatel Tallinnas Nigulistega. Et keskaegsete kirikute üks võlu oli majade vahelt paistvad ootamatud vertikaalsed aktsendid. Meenuvad ka lähikonna suurima keskaegse katedraali (mille ümbrus samuti XIX saj lagestati) seinas olevad väikesed lustakad kujud, mis algselt olid ainult seal, kus maapinnal olid majad ees, ja keskaegse silmahügieeniga oli neid kaugemalt näha võimatu.
* * *
Hommikul on vaja minna varavalges rongile; peaaegu tellin takso valesse linna.
14.5.18
E, 4017. päev: uus teatrihooaeg, äike
Hullnaabri juurest tassitakse mööblit ära, aga rõõmustame asjata, sest naaber ise jääb kohale.
Hambaarsti juurde. Löön bussis ära algul pea ja siis käe. Keegi meeterviiekümnene idioot on bussi pannud kinnihoidmise torud nii, et istmelt hooga tõustes tabab hoop täpselt lagipähe. Bussi vahekäigu põrand on madalal, eks ole, inimesed ei ulatu lae alt torust kinni hoidma, hoidetoru on pandud madalamale arvestamata, et istmed on vahekäigust kõrgemal. Ega istmest lakke püstisi torusid ole ka raatsitud panna.
Peamuhust valu peagi kaob, on kuskil peidus tunnikese ja ilmutab end siis põrutada saanud käes, ilmselt sai pihta mingi kõõlus. Muhku nagu ei tule ja liigutada saab, soe vesi teeb head, teisipäevaks on suurem valu kadunud ja äärmiste sõrmede tugevus tuleb tagasi.
Hambaarst. Teatavasti ütlevad hambaarstid alati, et harjake paremini, millest tuli meil mõte, kuidas ta ise puhastab. Sellest oli sarjas The Far Side kunagi karikatuur Giorgio Armani at home.
Teisipäevane kokkulepe hambaarstiga on sedasi, et kui hammas täna enam ei valuta, saab see rahus olla kuni implantaadi panemiseni suvel, aga kui valutab, tõmmatakse täna välja, mis lükkkab implantaadi panemise edasi, sest somp peab paranema. Ei valuta, mispeale jäetakse rahule.
Õhtul majandustarvete poest liiter atsetooni, toidupoodi.
Hommikul toodi pesukuivati; transamehe pilk olevat pikalt peatunud riiuli väljapanekul, kus on monumentaalne vares ja habemega siga.
Saabuvad ükspäev tellitud järgmise hooaja teatripiletid (7) – linnateater paneb hooaja kõik piletid korraga müüki ja tuleb olla kiire. (Kontserdisaal paneb piletid müüki ainult kuu-kaks ette.)
Õhtul kole äike, 3 raksu elekter ära, isegi kohalik leht kirjutab.
Esimese korra saabub pimedus siis, kui suppi soojendan. Ahi vakatab 4 minuti asemel minuti pärast, törtsutab korra veel ja jääb siis üldse vait, kustub ka pliidi kell. (Pärast hullnaabri haigemajast naasmist 26. IV me enam köögis tuld ei süüta, kui võimalik.) Kuskil hakkab hüüdma häiresüsteem. Peame videvikku.
Õues on kole äike. Elekter on ära tubli tunni. Vahepeal muutub videvik pimeduseks, otsin välja ereda taskulambi, mille 220 lm on just sobiv keerata lakke ja valgustada kogu tuba/kööki.
Siis kõlisevad lauatelefonid, panen tühjema mobiili kohe laadima, jõuan köögis panna õigeks pliidi kella ja E teha kohvi ja just hetkel, kui tõmban kemmergus vett, läheb uuesti pimedaks. Käsikaudu elutuppa liikudes õnnestub üles leida taskulamp.
Sedapuhku on elekter kadunud oma veerand tundi. Siis tuleb jälle tagasi, aga just hetkel, kui panen köögis õigeks pliiti, tuleb pimedus taas, aga õnneks vahest nii kümneks minutiks.
Seega oleme kaunis mures, kuidas käia koertega jalutamas, sest on täiesti tõenäoline jääda lifti kinni. Seega on vaja kõndida trepist, aga koerad trepist alla enam ei saa ja ma kaht kanda ei jõua. Nii et algul lähen Šp-ga, tassin alla ja üles; siis mõtlen hulk aega ja käin Št-ga jalutamas siiski liftiga.
Hambaarsti juurde. Löön bussis ära algul pea ja siis käe. Keegi meeterviiekümnene idioot on bussi pannud kinnihoidmise torud nii, et istmelt hooga tõustes tabab hoop täpselt lagipähe. Bussi vahekäigu põrand on madalal, eks ole, inimesed ei ulatu lae alt torust kinni hoidma, hoidetoru on pandud madalamale arvestamata, et istmed on vahekäigust kõrgemal. Ega istmest lakke püstisi torusid ole ka raatsitud panna.
Peamuhust valu peagi kaob, on kuskil peidus tunnikese ja ilmutab end siis põrutada saanud käes, ilmselt sai pihta mingi kõõlus. Muhku nagu ei tule ja liigutada saab, soe vesi teeb head, teisipäevaks on suurem valu kadunud ja äärmiste sõrmede tugevus tuleb tagasi.
Hambaarst. Teatavasti ütlevad hambaarstid alati, et harjake paremini, millest tuli meil mõte, kuidas ta ise puhastab. Sellest oli sarjas The Far Side kunagi karikatuur Giorgio Armani at home.
Teisipäevane kokkulepe hambaarstiga on sedasi, et kui hammas täna enam ei valuta, saab see rahus olla kuni implantaadi panemiseni suvel, aga kui valutab, tõmmatakse täna välja, mis lükkkab implantaadi panemise edasi, sest somp peab paranema. Ei valuta, mispeale jäetakse rahule.
Õhtul majandustarvete poest liiter atsetooni, toidupoodi.
 |
| Habemega seal oli algselt (XII 2015) teises käes kuusk, aga okkad kukkusid ära |
Saabuvad ükspäev tellitud järgmise hooaja teatripiletid (7) – linnateater paneb hooaja kõik piletid korraga müüki ja tuleb olla kiire. (Kontserdisaal paneb piletid müüki ainult kuu-kaks ette.)
Õhtul kole äike, 3 raksu elekter ära, isegi kohalik leht kirjutab.
Esimese korra saabub pimedus siis, kui suppi soojendan. Ahi vakatab 4 minuti asemel minuti pärast, törtsutab korra veel ja jääb siis üldse vait, kustub ka pliidi kell. (Pärast hullnaabri haigemajast naasmist 26. IV me enam köögis tuld ei süüta, kui võimalik.) Kuskil hakkab hüüdma häiresüsteem. Peame videvikku.
Õues on kole äike. Elekter on ära tubli tunni. Vahepeal muutub videvik pimeduseks, otsin välja ereda taskulambi, mille 220 lm on just sobiv keerata lakke ja valgustada kogu tuba/kööki.
Siis kõlisevad lauatelefonid, panen tühjema mobiili kohe laadima, jõuan köögis panna õigeks pliidi kella ja E teha kohvi ja just hetkel, kui tõmban kemmergus vett, läheb uuesti pimedaks. Käsikaudu elutuppa liikudes õnnestub üles leida taskulamp.
Sedapuhku on elekter kadunud oma veerand tundi. Siis tuleb jälle tagasi, aga just hetkel, kui panen köögis õigeks pliiti, tuleb pimedus taas, aga õnneks vahest nii kümneks minutiks.
Seega oleme kaunis mures, kuidas käia koertega jalutamas, sest on täiesti tõenäoline jääda lifti kinni. Seega on vaja kõndida trepist, aga koerad trepist alla enam ei saa ja ma kaht kanda ei jõua. Nii et algul lähen Šp-ga, tassin alla ja üles; siis mõtlen hulk aega ja käin Št-ga jalutamas siiski liftiga.
13.5.18
P, 4016. päev: sodija
Koristamine, arvutiasjade sahtel. Vanad kõrvaklapid on minetanud vahtkummi (nagu novembris kingad). Sahtlis on ka vanad mobiiltelefonid, üks on hakanud kleepuma, viskan ära. Kahest leian mälukaardid ja nendelt 2 + 12 fotot (2010), mida arhiivis ei ole. Ühtedest isegi mäletasin, et need võtsin (augustiõhtul töölt tulles nii pime äike, et tänavalambid süttisid).
Vahepeal sodib keegi korteriukse, puhastan 1½ h, lõpuks värvin jubedaimad kohad üle. Õhtul söömas (2 h, poolelt teelt bussiga tagasi: diivan jäi blokeerimata); uksele on tehtud täiendusi. Hullnaaber seletab, et tema ei olnud see mingil juhul, ta ei näekski sodida, tal on nii tumedad prillid, talle endale soditi ka, nagu teilegi, musta ja sinisega, aga ta pühkis ära (loll jutt; osa oli markeriga, mille joon oli imbunud värvi sisse; must oli rohkem nagu mingi joont jätva esemega, see tuli ära). Mõlemad korrad käib majahoidja olukorda fikseerimas. 12 (kaksteist) aastat olen siin elanud, nüüd on hakatud koridoris seinu sodima. Ja huvitaval kombel ainult meie korrusel ja ainult hullnaabri trajektooril.
Restoranis (ex-Balkan) läheb kõik kenasti (vat mul kippus üksvahe ootamatult kaduma isu, nt poole söömise pealt, paar korda ka siin, see üldiselt jääb meelde), aga siis võtan magustoiduks „õunapitsa jäätisega”, mille kohta arvame, et see on niisama väike õunakook. Aga see rsk ongi tavalisest pitsatainast 20 cm plätakas, peal õunaseibid ja tuhksuhkur. See püsib mul maos lapiti mitu tundi ja katsun sellele mitte mõelda.
Öösel öökull.
Keegi naaberkaabakas on ilustanud vanapaberikastist võetud meie äravisatud kirjandusega prügikastide ümbrust.
Vahepeal sodib keegi korteriukse, puhastan 1½ h, lõpuks värvin jubedaimad kohad üle. Õhtul söömas (2 h, poolelt teelt bussiga tagasi: diivan jäi blokeerimata); uksele on tehtud täiendusi. Hullnaaber seletab, et tema ei olnud see mingil juhul, ta ei näekski sodida, tal on nii tumedad prillid, talle endale soditi ka, nagu teilegi, musta ja sinisega, aga ta pühkis ära (loll jutt; osa oli markeriga, mille joon oli imbunud värvi sisse; must oli rohkem nagu mingi joont jätva esemega, see tuli ära). Mõlemad korrad käib majahoidja olukorda fikseerimas. 12 (kaksteist) aastat olen siin elanud, nüüd on hakatud koridoris seinu sodima. Ja huvitaval kombel ainult meie korrusel ja ainult hullnaabri trajektooril.
Restoranis (ex-Balkan) läheb kõik kenasti (vat mul kippus üksvahe ootamatult kaduma isu, nt poole söömise pealt, paar korda ka siin, see üldiselt jääb meelde), aga siis võtan magustoiduks „õunapitsa jäätisega”, mille kohta arvame, et see on niisama väike õunakook. Aga see rsk ongi tavalisest pitsatainast 20 cm plätakas, peal õunaseibid ja tuhksuhkur. See püsib mul maos lapiti mitu tundi ja katsun sellele mitte mõelda.
Öösel öökull.
Keegi naaberkaabakas on ilustanud vanapaberikastist võetud meie äravisatud kirjandusega prügikastide ümbrust.
12.5.18
L, 4015. päev: ESC F
Naaberlinnas poes ja söömas.
Vaja on osta vidin Chromecast, et saaks näha telefoni pilti üle WiFi toaekraanil. Ma ei tea, kus seda väikest asja suures poes täpselt müüakse. Telekate juures mitte, mobiiltelefonide juures mitte, arvutijublakate juures ka mitte. Hakkan siis riiuleid järjest läbi kammima ja terve kast on kohe teises vahes. Täpselt see, mida vaja. Leitud 20 minutiga, aega üle on kolmveerand tundi. Kriimu kaitsefiltri asemele uus. (Ma ikka tugevasti usun sellesse, et UV-filter kaitseb objektiivi füüsiliselt. Vastalised arvavad, et objektiivi esiläätse pinne on tänapäeval selline, et mustus sinna ei jää, ja mahakukkumise või tugeva löögi eest filter ei kaitse ning odav filter rikub pildikvaliteeti, aga a) see objektiiv on 2007. a mudel, b) see filter ei ole teps mitte odav, c) aga on pärast väikesi kriime siiski odavam asendada kui osta uus objektiiv või lasta vahetada objektiivi esilääts. Peale selle on mu objektiividel pildistamisel alati ees varjuk, kaitse mõttes ja ka selles mõttes, et ei ole vaja, et objektiivi satuks valgust mujalt kui eest.)
Siimu tänaval möödub täna kl 15.38 100 inimest 1 minuti 3 sekundiga ehk tänava liiklustihedus on 5700 inimest tunnis.
Päikeseprillidest hoolimata (ka täna paistab päike), mis panin ette kodus toas ja mujal kui siseruumis eest ei võta, valutavad silmad, aga Kella kõrtsi vein aitab (etanool on ikkagi anesteetikum). Tore kerge eine, pole selle peale varem tulnudki, et võtta kerge salat.
Õhtul aga ESC finaal, hangitud vidina kaudu suurelt toaekraanilt! Midagi uut poolfinaalides märgatule laulude kohta lisada ei ole, ainult et UK laulul on sama viis kui 2014 Stockholmis ja EE kraanajuhi laulul 2016. Isegi lavale tunginud huligaani suhtes ilmutatud vapruse kiuste ei saa see laul midagi.
Õhtujuhi häälduses tervitab ta Budapesti žüriid sõnadega Good evening, what a pest!
Aga punktiandmisel põnevust ei ole, sest algul annavad punkte riikide žüriid, siis antakse suvalistele lauludele veel suvaliselt punkte, mõnele sadadega. Peab uurima, kuidas korreleeruvad zürii- ja suvapunktid (vastus: vähe, r2 = 0,065).
Öösel tugev äike. Št roomab magamistuppa voodi alla.
Vaja on osta vidin Chromecast, et saaks näha telefoni pilti üle WiFi toaekraanil. Ma ei tea, kus seda väikest asja suures poes täpselt müüakse. Telekate juures mitte, mobiiltelefonide juures mitte, arvutijublakate juures ka mitte. Hakkan siis riiuleid järjest läbi kammima ja terve kast on kohe teises vahes. Täpselt see, mida vaja. Leitud 20 minutiga, aega üle on kolmveerand tundi. Kriimu kaitsefiltri asemele uus. (Ma ikka tugevasti usun sellesse, et UV-filter kaitseb objektiivi füüsiliselt. Vastalised arvavad, et objektiivi esiläätse pinne on tänapäeval selline, et mustus sinna ei jää, ja mahakukkumise või tugeva löögi eest filter ei kaitse ning odav filter rikub pildikvaliteeti, aga a) see objektiiv on 2007. a mudel, b) see filter ei ole teps mitte odav, c) aga on pärast väikesi kriime siiski odavam asendada kui osta uus objektiiv või lasta vahetada objektiivi esilääts. Peale selle on mu objektiividel pildistamisel alati ees varjuk, kaitse mõttes ja ka selles mõttes, et ei ole vaja, et objektiivi satuks valgust mujalt kui eest.)
Siimu tänaval möödub täna kl 15.38 100 inimest 1 minuti 3 sekundiga ehk tänava liiklustihedus on 5700 inimest tunnis.
Päikeseprillidest hoolimata (ka täna paistab päike), mis panin ette kodus toas ja mujal kui siseruumis eest ei võta, valutavad silmad, aga Kella kõrtsi vein aitab (etanool on ikkagi anesteetikum). Tore kerge eine, pole selle peale varem tulnudki, et võtta kerge salat.
Õhtul aga ESC finaal, hangitud vidina kaudu suurelt toaekraanilt! Midagi uut poolfinaalides märgatule laulude kohta lisada ei ole, ainult et UK laulul on sama viis kui 2014 Stockholmis ja EE kraanajuhi laulul 2016. Isegi lavale tunginud huligaani suhtes ilmutatud vapruse kiuste ei saa see laul midagi.
Õhtujuhi häälduses tervitab ta Budapesti žüriid sõnadega Good evening, what a pest!
Aga punktiandmisel põnevust ei ole, sest algul annavad punkte riikide žüriid, siis antakse suvalistele lauludele veel suvaliselt punkte, mõnele sadadega. Peab uurima, kuidas korreleeruvad zürii- ja suvapunktid (vastus: vähe, r2 = 0,065).
Öösel tugev äike. Št roomab magamistuppa voodi alla.
11.5.18
R, 4014. päev: reede
Muidu usupüha ja nädalavahetuse vaheline puhkepäev, aga et meie suur kunde töötab, peab igast rühmast olema üks inime valves. Ja kui aega üle jääb, võite teha muid tööasju, mis võimalust kavatsen kasutada usinasti, sest mul on 15. skp pika jubeda töö tähtaeg, mis töö oli halvem kui arvata ja vahepeal olin kodus haige. Olen kohal kl 9.15; meid välja ajanud kunde asi valmib kl 9.38 (olin teisip. teinud sellest enamiku ette valmis), edasi teen usinalt pikka asja, edeneb staadiumi, et tähtajaks valmimine on võimalik. Ainus asi, et päike särab ja rapsipõllult peegeldab ere valgus mulle otse silmanurka, ma’p tule selle peale, et langetada kardinad, ja päikeseprillid unustasin koju. Nii et kannatan ja õhtul tahaks olla pimedas, mingid külmad asjad silmadel. (Antibiootikumi kõrvalnäht: silmad kardavad ededat valgust. Ka muide siis, kui pilves ilmaga paistab valgus toaaknast.)
Itaallasete juures pitsa. Restoraniketi nimega; selle peal ujub kohati sula rasv ja mul kaob ⅔ peal isu. Kui rasv hangub, tuleb tagasi ja söön lõpuni.
Kui õhtul koertega jalutamast tulen, kuulen trepikojast tulles, et kohe maja taga hõikab öökull, ja ootan mõne hetke, et äkki huikab uuesti. Ükskord istus öökull meil ukse taga ülemise korruse vihmaveetorul.
Itaallasete juures pitsa. Restoraniketi nimega; selle peal ujub kohati sula rasv ja mul kaob ⅔ peal isu. Kui rasv hangub, tuleb tagasi ja söön lõpuni.
Kui õhtul koertega jalutamast tulen, kuulen trepikojast tulles, et kohe maja taga hõikab öökull, ja ootan mõne hetke, et äkki huikab uuesti. Ükskord istus öökull meil ukse taga ülemise korruse vihmaveetorul.
10.5.18
N, 4013. päev: ESC S2
Vaba päev, õhtul ESC teine poolfinaal:
- NL: „sabaga mees”. Nagu „Midsomeri mõrvades” rokkfestivalil, kus vana rokitädi kisas elektrifitseeritud mikrofoni küljes, fännid huugasid vaimustusest, kuni eluta tädi suitsedes maha kukkus. Orkester on butafooria.
- MD: kolmed kaksikud või noh peaaegu, nagu perekond Sõrajalad, kus üks meeskaksik oli teisest 8 a vanem. Ja nagu vokaalbänd Spagetti Bolognese, kus 3 meest peab viisi, 1 naine laulab pool tooni madalamalt ja 1 naine tooni, kokku on kakofoonia.
- RU: kuritädi ja klassikaline ballett.
- AU: kui kängurude maa saatnuks känguru…
- GE: mehed ülikondades
- PL: mehed kaabudes
- MT: We are all criminals. I’ll be in America, with animals. Angels in my head. I’ll go moo. Six-six ducks break my soul.
- HU: My granddad Lietuva. Listopad!! Slipknot, aga maskideta.
- LV: Elephant, elephant, fall, fall, lunch time. Everytime a sport. Smell like her perfume, ütles ta ennast silitades.
- SE: Mina: „Meessopraneid on väga vähe, nad on väga hinnas. Kogu barokkmuusika on neile kirjutatud.”
- ME: Buratino, Malviina ja kilpkonn Toreadoor.
- SL: viis My Lovely Horse, variant B. Refrään: Karbonati di te. Koreograafia: konnade koor Belarusfilmi õudusfilmist „Buratino”.
- UA: goth või arhitekt. Video: My Lovely Horse.
9.5.18
K, 4012. päev: vaba päev
Erakordne vägitegu: mina, kes ma väldin telefoniga helistamist võõrastele, helistan kolme kohta ja panen aja kinni. Loomaarst seejuures isegi mäletab meid kohe telefonis. Pärastlõunal seega tema juures.
Oleviste pikihoone ümberehituse isomeetria saab valmis, kuu aega tegin (no mitte kogu aeg järjest ei teinud, ega).
Oleviste pikihoone ümberehituse isomeetria saab valmis, kuu aega tegin (no mitte kogu aeg järjest ei teinud, ega).
8.5.18
T, 4011. päev: hambaarst, ESC algab
Tänaseks on hambavalu üle läinud. Hommikul helistan hambaarsti vastuvõttu, räägin, kuidas eile hammas valutas, aga pakutakse aega esmaspäevaks, et varem kohe üldse ei ole. Ütlen, et E aeg on homme ja ta on nõus minu esmaspäevase ajaga seda vahetama, aga vastuvõtt ei saa aru, mida ma tahan. Nõndap et meilin otse hambaarstile, kelle assistent peagi helistab tagasi ja küsib, kas kl 14.00 sobib. Muidugi sobib.
Jõuan kohale kümmekond minutit enne ja näen ka härrasmeest, kelle hambapuhastus minu pärast ära jäeti. Ta väidab assistendile, et see ei olnud üldse tema, kellega see tema telefonis rääkis, pikalt vaidleb, aga võib-olla niisama lööb külge. Õnneks assistent ei näita minu poole, et hambaarst võtab vat tema vahele.
Kurdan hambaarstile, kuidas kannatasin hambavalu, sest ei saanud valuvaigistit võtta. Hambaarst: aga kas teil paratsetamooli on? — Mädand ja müristus, et ise selle peale ei tulnud! On, aga lasen tal juurde kirjutada. 1 g, neid on pakendis 10 tk, see saaks otsa kolme päevaga, aga suuremas pakendis müüa ei tohi. Apteek, saan teada, et see 10 × 1 g maksab 2.20 €
Koertega sillani.
Aga õhtul algab ESC! Esimene poolfinaal. Alguse unustasin, ETV ülekandesse enam sisse ei saa (mitu aastat tagasi vaatasime ETV pealt mingeid sarju nii, et vaatasime enne ära ka „Aktuaalse Kaamera”, toimivat veebisidet näitamispiiranguga saade ei katkestanud, kuigi Sotši olümpsiga see trikk enam ei toiminud ja hiljem on mõlema läpakad jäänud liiga vanaks). Aga leian ametliku ülekande, vaatan telefonist. Ülekanne on subtiitriteta, nii jääb mul teadmata, millest omakeelsed laulud räägivad.
Esimene laul, mida näen, on endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, pärast näen alguse laule hääletusaegsest kordusest.
Muljed:
Jõuan kohale kümmekond minutit enne ja näen ka härrasmeest, kelle hambapuhastus minu pärast ära jäeti. Ta väidab assistendile, et see ei olnud üldse tema, kellega see tema telefonis rääkis, pikalt vaidleb, aga võib-olla niisama lööb külge. Õnneks assistent ei näita minu poole, et hambaarst võtab vat tema vahele.
Kurdan hambaarstile, kuidas kannatasin hambavalu, sest ei saanud valuvaigistit võtta. Hambaarst: aga kas teil paratsetamooli on? — Mädand ja müristus, et ise selle peale ei tulnud! On, aga lasen tal juurde kirjutada. 1 g, neid on pakendis 10 tk, see saaks otsa kolme päevaga, aga suuremas pakendis müüa ei tohi. Apteek, saan teada, et see 10 × 1 g maksab 2.20 €
Koertega sillani.
Aga õhtul algab ESC! Esimene poolfinaal. Alguse unustasin, ETV ülekandesse enam sisse ei saa (mitu aastat tagasi vaatasime ETV pealt mingeid sarju nii, et vaatasime enne ära ka „Aktuaalse Kaamera”, toimivat veebisidet näitamispiiranguga saade ei katkestanud, kuigi Sotši olümpsiga see trikk enam ei toiminud ja hiljem on mõlema läpakad jäänud liiga vanaks). Aga leian ametliku ülekande, vaatan telefonist. Ülekanne on subtiitriteta, nii jääb mul teadmata, millest omakeelsed laulud räägivad.
Esimene laul, mida näen, on endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, pärast näen alguse laule hääletusaegsest kordusest.
Muljed:
- MK: We will fart! Naislaulja püksata, meeslaulja praguline.
- SL: anamnees. I want to go ah. (Vrd „Fawlty Towers”, jagu „Gourmet Night”: Basil Fawlty tahab pidada gurmeeõhtu, aga Fawlty Towersi kreeklasest kokk on umbjoobes, istub köögiseina najal. Fawlty vehib ta nina all mingi toiduga ja küsib nõuandeid. Aga et kokk on kõnevõimetu, käsib tal ainult ähkida, kui jah-ei küsimuse vastus on „jah”: „Just go ah!” – mispeale kokk teebki „ah”, nii et pärast on köök oksehaisu täis.)
- Siis tuleb hea pealkirjamõte: ooper „Bukratino”. Bukratino kõlab nagu slaavi külanimi, aga kahjuks Google sellist küla ei tea.
- Vahepeal kõnnib õhtujuht esinejate vahel ringi ja hõiskab: „Hello Lithuania …” (Leedu laulja ajab end juba toolilt püsti) ja jätkab kohe: „… and goodbye!” (läheb peatumata edasi).
- AT: tore hääl.
- EL: S.A.G.A.P.O.!! (See laul, mille esitaja trampis Tallinnas lava katki.) Kostüüm nagu Edwina Monsoon. Tagasi klassika juurde, Gorgo Medusa.
- FI: Ja-ja-ja, I’m sitting on the toilet on Wednesday (South Park). Püksata daam ja neli tantsivat natsi (vrd Kummeli Musavisa Saksa @ Parola tankimuuseum).
- AR: esitab mees kampsunis, nõuab kammi, kammi.
- CH: pükstega tädi ja krunniga onu.
- IE: My Lovely Horse, variant B.
- CY: Bollywood goes to Lisboa. Täpsemalt öeldes oli selline koreograafia Bollywoodis viimati 15 –20 a tagasi.
- LT: laulus on 3 rida. Mu laulmisõpetaja küsis sellise laulmise kohta: „Kas sa laulad või sured?”
- IL: guugeldage märksõnu Dawn French Björk spoof (seda YouTube’is ei ole)
- BY: Ross Gelleri hambad
- EE: Cirque du Cheville (South Park, ep. „Quintuplets 2000”)
- BG: Igor Mang flöödil, 3 meest, naisel peas Graham Chapmani paruk („The Meaning of Life”, koht „fishy fishy fish”)
- PT: Flunk
7.5.18
E, 4010. päev: hambavalu
Iga kord enne uue ravimi võtmist loen pakendi infolehte. Praeguse antibiootikumi oma ütleb, et kuuri ajal ei tohi kasutada NSAID-ravimeid (sh ibuprofeeni ja aspiriini), nii et lihtsalt kannatan nagu kaminasse sattunud Kilpkonna-tädi, puhastan hambavaheharjaga ja loputan, Cutasepti ja E-l juureravist järele jäänud kirurgilise suuloputusvedelikuga, mida tuleb kasutamiseks lahjendada. Algul lahjendan minimaalselt, nagu suutäie kanget viina võtaks, selgub, et selle peamine toimeaine on etanool ja ettenähtud lahjendusega on seda seal 56%. Kogemusest tean, et rahvalik meetod hoida suus leiget vett teeb hambavalu hullemaks ja õhu vedamine üle hamba ka ei aita.
6.5.18
5.5.18
L, 4008. päev: kus sildil süüakse kätega
Selgub, et korteri kiireim WiFi läheb papagoidele.
Õhtul itaallaste juures pitsa.
Õhtul itaallaste juures pitsa.
4.5.18
3.5.18
N, 4006. päev: kapid … NOT
Kuidas ülemus lubas mul lahkesti kaks tundi oodata hommikul kappe, mille olime ostnud äsja, 27. jaanuaril k.a.
Kapimees lubas küll, ei tulnud aga. Sõidan tööle. Lõuna ajal sõidan koju, et vahest ulatub kapimeeste „hommik” lõunani. Jalutan koerad ja ootan. Ei helista keegi.
Täpselt minut enne seda, kui kavatsesin väljuda 14.04 bussile, kl 13.59, heliseb telefon ja kapimees ütleb, et tuleb 20 minuti pärast. Mispeale lähen veerand kolmest alla (et jään prantsuse keelde veidi rohkem hiljaks kui plaanitud) ja ootan maja ees, vahtides kummalegi poole ja kirjutades E-le optimistlikke sõnumeid, kui teetööde otsas paistab kapipoesarnane furgoon.
Kell 14.51 helistan samal numbril tagasi, et olen teid maja ees oodanud pool tundi, millal kohale jõuate. Telefoni antakse käest kätte, pean rääkima muudkui uuesti, kes ma olen ja mida tahan, kuni kolmas hääl ütleb, et nad ise ka ei tea.
Mispeale teen kõnelogist kohe kuvahõived ja sõidan prantsuse keelde. Jõuan kohale vahetunnil; ootan õpsi ära ja räägin, miks mind esimeses pooles ei olnud.
Reedel kirjutan firmale kurja kirja, kus esiteks imestan, kuidas masstoodangut tuuakse 42 km tagant (Google Maps pakkus kolme teekonda, à 42 km) üle kolme kuu, teiseks teatan, kuidas koos sõitudega kaotasin täna tööajast viis tundi, mida pean sisuliselt tagasi tegema tasustamata ületundidena, ja konstruktiivse lahendusena pakun, et toodagu kapp kas äripäeva hommikul enne üheksat või õhtul pärast viit või siis laupäeval. Esmaspäeval helistab pood E telefonile ja pakub, et tuuakse laupäeval, 19. V.
Kapimees lubas küll, ei tulnud aga. Sõidan tööle. Lõuna ajal sõidan koju, et vahest ulatub kapimeeste „hommik” lõunani. Jalutan koerad ja ootan. Ei helista keegi.
Täpselt minut enne seda, kui kavatsesin väljuda 14.04 bussile, kl 13.59, heliseb telefon ja kapimees ütleb, et tuleb 20 minuti pärast. Mispeale lähen veerand kolmest alla (et jään prantsuse keelde veidi rohkem hiljaks kui plaanitud) ja ootan maja ees, vahtides kummalegi poole ja kirjutades E-le optimistlikke sõnumeid, kui teetööde otsas paistab kapipoesarnane furgoon.
Kell 14.51 helistan samal numbril tagasi, et olen teid maja ees oodanud pool tundi, millal kohale jõuate. Telefoni antakse käest kätte, pean rääkima muudkui uuesti, kes ma olen ja mida tahan, kuni kolmas hääl ütleb, et nad ise ka ei tea.
Mispeale teen kõnelogist kohe kuvahõived ja sõidan prantsuse keelde. Jõuan kohale vahetunnil; ootan õpsi ära ja räägin, miks mind esimeses pooles ei olnud.
Reedel kirjutan firmale kurja kirja, kus esiteks imestan, kuidas masstoodangut tuuakse 42 km tagant (Google Maps pakkus kolme teekonda, à 42 km) üle kolme kuu, teiseks teatan, kuidas koos sõitudega kaotasin täna tööajast viis tundi, mida pean sisuliselt tagasi tegema tasustamata ületundidena, ja konstruktiivse lahendusena pakun, et toodagu kapp kas äripäeva hommikul enne üheksat või õhtul pärast viit või siis laupäeval. Esmaspäeval helistab pood E telefonile ja pakub, et tuuakse laupäeval, 19. V.
2.5.18
K, 4005. päev: kolmapäev
Perearsti juures, järjekordselt on mul näitlik väike palavik. Arst paneb mind üsna radikaalse antibiootikumi peale (õhtul apteek). Lubab, et kõrvalnähte on sellel vähe, jään uskuma (tõsi, klassikalist kõhulahtisust ei ole, aga silmad lähevad valguskartlikuks, millest edaspidi).
1.5.18
T, 4004. päev: mai
Onu Bella ära surnud. Nii et mul jäigi maestrole teatamata, et tema varajased lüroeepilised teosed „Hull munk” ja „Must barett”, mida tema enda andmeil helikandjatel ei ilmunud ega salvestatud, ei ole järelpõlvedele mitte päris kadunud – juhtusin neid kuulma raadio otseülekandes juunis 1989 ja vajutasin salvestusnuppu. Lint on alles (mono), mõni aasta tagasi lagunemise vastu digitud (96 kHz 24 bit wav, kui õigesti mäletan). „Must barett” on koos esitaja eeskõnega.
Subscribe to:
Posts (Atom)
