Kavas oli minna lähedale linnuparki – 28 km, aga vähemalt 2½ tundi sõitu. Teeme silmad lahti kell ½6 – krt, pühapäeval, pool kuus!
Aga kella ½11 paiku tuleb mõte, et äkki siiski jõuaks pärastlõunasele etendusele, mis ka juhtub ja kuhu jõuame pühapäevase harva liikluse erakordse klappimise tulemusel kenasti: bussi ja rongi vahel 10 minutit, kahe rongi vahelise 7 minutiga jõuab osta teise pileti, kohale jõuab seega pool tundi varem.
Rahvast palju, piletiputkas on omanik ise, kes küsib, et kui te vaderid olete, siis ei ole pileteid vaja (mina vastu, et mul ei ole aastapiletit kaasas, aga ta ütleb, et minge-minge, ma ju tunnen teid). Tore on näha, et vaderirahad on materialiseerunud uuteks rajatisteks, näiteks uueks pingiks, mille materjali pikalt arutame ja otsustame, et see on mänd.
Kordan eelmise korra fotonippe tavalise objektiiviga (Sigma 150 mm f/2,8 APO): käsitsifookus + võttesagedus 6 kdr/s + mitte väga lame ava (f/5,0). 20 m kaugusel on arvutuslik sügavusteravus 3 m (nagu leian pärast objektiivi kotis olevalt sildilt, peab kleepima selle objektiivi külge). Vahepeal paistab päike ja säriajad lähevad koguni miinimumi, 1/8000 s. Nipp on, eks ole, see, et lind liigub kiiremini kui autofookus ja kui teravustada mingi koha järgi, kust lind läbi lendab, ja pisut enne vajutada päästikule, tekib vähemalt üks pilt piirkonnas, kus terav on lind, mitte puud taustal ega kuklad-tagumikud esiplaanil.
Siis mööda metsarada jälle tagasi. Vahepeal on mudane, ketsitallad saavad poriseks. Pori on punane ja kerge roosasus püsib tallamustri sügavuses umbes kolm nädalat.
Saarelinna kiriku kõrvalt veinipoest asjatundlikult kaks pudelit kohalikku veini. Kuigi on pühapäev, ongi poed lahti (nagu arvas E ja mina mitte), rahvast on paksult.
Siis linnas söök. Vanas sealses lemmiksöögikohas on aega köögi avamiseni 40 minutit, väljas on kõik kohad kinni. Tuleme tagasi üles linna, võtame Hobuseturul (kust meid ükskord ära aeti) veini. Pärast söök ka. Kokku kaks tundi (sellest tund klaas veini), väga meeldiv. Tore teenindus ka, näiteks vanatädi, kellel pikk pats seotud iga 10 cm tagant musta kummiga, ja järjekordne „Vaiko Epliku vend” (ilmselt mitte sama, kes töötas kunagi uisupoes). Ning möödujad. Mul on vaade trükikoja esisele. Toit on ka maitsev, kuigi magustoitu tahavad ka 4 mesilast ja pean vaatama, et neid sisse ei sööks.
Siis rongiga tagasi.
* * *
Hommikul oli keset rõdu saladuslik pulk, mida mäletamisi ei olnud ühegi lillekasti küljes. Järelikult oli selle toonud vares.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment