R, 3426. päev: masstoodang

Saan läbi väidetavalt väidetavalt esimese raamatu (2008) Saksamaa 1933.–1945. a huumori kohta. Autor olla filmitegija, retsept on lihtne:

• Võta vana anekdoodikogumik, kirjuta sellest välja naljad, mis ikka veel mingilgi määral kannatavad trükimusta (eriti kui raamat üritab jätta muljet, et see on teaduskirjandus).
• Ära pane neid tihedamalt kui iga mitme lehekülje tagant 1–3 tk (neid kogu raamatusse vaja ei ole, ega ostja poes kogu raamatut ju läbi sirvi).
• Kirjuta vahe paksult täis poliitkorrektset juttu.
• Lõppu („et ümbrik tühjaks ei jääks” – R.L. 1995) jutusta ümber teemaga kaugelt seotud filme.
• Kui ikka jääb ruumi, jutusta ümber teemaga väga kaugelt seotud filme ja meenuta, mida nendest oled kuulnud. Valdkondi, mida sa ei tunne, ära käsitle.
• Kirjandusviidetes jäta mulje, et kõik karikatuurid on võetud sõjajärgsetest teaduslikest analüüsidest.

Kuigi amazon.de näitab raamatule hinnanguks viit tähte, peab see küll olema mitte viis nagu suurepärane, vaid Saksa hinne, viis nagu väga halb. Vastasel korral on mõistmatu, kuidas saatis pealtnäha naljaraamatut „Er ist wieder da” Saksamaal nii suur edu, et sellest tehti film, mida pakutakse välismaise filmi Oscarile.

Aga samalaadset teemat saab käsitleda ka täitsa asjalikult, selle kohta on elav näide D. S. Hulli Film in the Third Reich (mida selle raamatu kirjandusloetelus ei ole, mõni ime).

(Praegu siia linki pannes märkan, et Google Books näitab suurelt selle 57. lehekülge, kus on ulmefilmist Gold (1934) tuumajaama sisevaade, mis olnud nii usutav, et välismaal arvatud, et see ongi filmitud päris tuumajaamas.)