T, 3444. päev: igasugust

Jaamas paneb bussijuht üle tee ruttavate sõitjate ees uksed kinni ja näitab midagi, mida võiks paha tahtmise juures arvata siivutuks sõrmemärgiks.

Üle lendab C-130.

Eelmisel nädal olnud augusti lõpu soojarekord.

Käin päeval korteris, E „kadunud võtmed” on E laual. Jalutan koerad, metsa tagant kostab vali põrin, kougin taskust igaks juhuks telefoni (üle metsa lennukid tavaliselt ei lenda!), see on uuesti C-130:

Õhtul on töömaja bussipeatuses VW otsa sõitnud BMW-le; BMW-l mõlke ei ole.

Majaukse juures seisab joodiknaaber, käes vana majavõti (mis uude lukku ei lähe), ütleb midagi nagu „danke”.

* * *

Õhtul seitsmest olen Kirikmäe prisma fotoleti ees ja tellin mitu täiskomplekti äia matusepilte. O. bin L. taoline väga pikk habemega teenindaja vaatab murelikult kella ja küsib, kas ma tean, et olen tellinud viissada pilti. (Tean.) Ja et kas need on suured pildid. (On.) Aga rahuneb, kui ütlen, et kiiret ei ole, tulen järele alles homme.

* * *

Presidendivalimisest. Sugulane lootis, et Toompea lossi korstnast hakkab üks hetk tulema valget suitsu, aga ei hakanud, Toompea lossis on keskküte. Kuigi ega valimiskonklaavi mõte ole paha: pannakse kõik kandidaadid tuppa kinni ja enne ust lahti ei tehta, kui nad on leidnud enda seast väärilisima (olgu siis trikoovooru või pankraationi abil).

* * *

Muidu veel kaugemate sugulastega on viimastel päevadel toimunud palju põnevat. Sugupuuhuvi on mind kokku viinud põlvnemiselt ja maateadusliselt kahe väga kauge sugulasega, eks ole, kes on hakanud otsima eesti juuri, ja et üks neist (nimetagem teda X) eriti palju teisi eesti sugulasi ei tea, on suhtlus temaga võrdlemisi tihe (vähemalt sellise kauguse ja sugulusastme kohta). Tema kireva elusaatusega onu Y kirjutas sajandi alguses mälestused, kus oli palju põnevat suguvõsa nendepoolsest osast ja mille ma hoolikalt läbi töötasin. No vat. Pühapäeval kirjutab see kauge sugulane X ja küsib, kas ma tean, kuidas saab leida A. surnuaialt tema isa ja vanaema haua. Mina: surnuaiavahi käest või surnuaia läbikammimisega (selgitades põhjalikult kummagi meetodi eeliseid ja puudusi). Leian isegi A. vallavalitsusest surnuaia ülevaataja, sugulane X on rõõmus ja lubab talle kirjutada. Et kogu see aeg leban voodis, toimub kõik taustauuring telefoniga, ma ei viitsi minna sisse keerama läpakat, et vaadata sealt suguvõsa andmebaasist, kus surnuaiale ta isa on maetud (see oli Y-u mälestustes selgelt sees, aga ma ei mäleta, kuhu). Esmaspäeval kirjutab teine sama kauge sugulane Z, X-i nõbu, ja küsib, kas ma tean, et X on hulluks läinud, sest ta ei leia kalmisturegistrist A. surnuaialt oma isa andmeid ja süüdistab seega sugulasi, et tema isa tuhk ei olegi toodud Eestisse jne jne. Teisipäevaks selgub, et õige surnuaed ei olegi A. surnuaed B. kreisilinna kõrval, vaid B. kreisilinna enda surnuaed, mille nimi sarnaneb A. valla nimega – ja see on tõesti rohkem sedamoodi, mis seisis Y-u mälestustes. Teisipäeval on Z leidnud kalmistu.ee-st haua asukoha, aga ainult kvartalite ja ridade järgi, mis kohapeal ei ütle suurt midagi, ja juhtub olema ise B. kreisilinnas ja käib isegi asjaomasel surnuaial, platsi leidmata. Aga kaardi ettemanamisel ja selle kuvahõive suurendamisel paistavad sealt ka koordinaadid, mistõttu saab täpse koha leida kergemini, kuigi selleks ajaks on Z B. kreisilinnast lahkunud. Aga keegi tema lahkeist FB-tuttavaist ütleb ise elavat B. kreisilinnas ja astuvat surnuaiast läbi, nii et X saab vajaliku foto. Kuivõrd B. kreisilinna surnuaiad on kalmistu.ee-s olemas, otsin sealt ja salvestan Mavericki ka teisel surnuaial olevad B. kreisilinna sugulased, kellest ühe matusel ma 1989 käisin, aga kohta mäletasin ainult nii surnuaia täpsusega.

* * *

Körber kirjutab, et Campenhausen pannud tööle ka Kuressaare politsei – 1790. aastatel toimunud kümne aastaga ainult kaks vargust: kolm hõbelusikat ja üks aiale kuivama riputatud seelik. Enne olnud linnapilt kaunis külataoline – porised tänavad, pargi kohal tekkinud vihmadega suured lombid, kus linnaelanike haned ja pardid käinud paterdamas, tänavatel lehmad, sead, kitsed, kõrge rohi ja praht tühjadel kruntidel, lihtrahva majadel õlgkatused, parematel majadel laudkatused. See kõik muutus: kiviaiad, kivikatused, sillutis.

Campenhausen üllitas ka ajalehte, kus trükiti ära ka turuhinnad. 1790. a maksis nael kohvi 54 kop, nael tubakat 50 kop, oinas või vasikas 30 kop, muna 1/4 kop, koorem (Fuder; 1,3 m³) puid 5–10 kop, hobusepäev 15 kop, jalgsipäev 8 kop; teatrietendus 30 kop, raamatukogu (1785) raamatu laenupäev 3 kop ja laenunädal 15 kop. Klubi (1785) 4 rbl/kvartal või 50 kop/õhtu (6-käiguline eine hinna sees, joogid mitte).

Lähtun hindade tänapäevastamisel vasikapariteedist – karjaturg.ee-s maksab vasikas 700…1200 €, keskmiselt 925 €. Seega muna 7,7,  jalgsipäev 250, hobusepäev 460, puukoorem 150…300 €.

Körber kiidab pikalt Lucet ja saan teada, et saarlaste-naljad tulid sellest, et esimest korda Riias või Tallinnas tundusid paljud asjad võõrad (ja seejuures mitte ainult talumehed, ka mõisnike hulgas oli küllalt neid, kes ei olnud kunagi käinud mandril).