E, 3422. päev: vanad raamatud, ooper

Balti kubermangude krimilugemikud saavad läbi; ma ei ole tuvastanud, et Eestimaa kubermangu köites olnuks tegelikult Eesti juhtumeid, needki olid nimede järgi peamiselt Kuramaalt. Ka ei ole ma tuvastanud, et Eestimaa köite II osa oleks olemas Google’i raamatutes. Eessõnas kurdab koostaja halba tervist; äkki suri enne ära.

Nii seega et ma olen kevadest saati lugenud neid sööklas söögi kõrvale, vat ei teagi kohe, mida lugeda järgmiseks?

Järgmine on saarlase ja varajase estofiili von Luce raamat (1797) hüpohondriast ja hüsteeriast noortele arstidele. Et kogenud arstid teavad isegi, aga noored arstid võivad olla õppinud ainult eksami jaoks ja kui nad ükskord seisavad tõvevoodi kõrval, on hüva nõu kallis. Ja hüpohondrikutele see raamat ka ei ole, kirjutab autor, sest õigupoolest ei tohi hüpohondrikutele näidata üldse ühtki meditsiiniraamatut.

E-l lennujaamas vastas; tal on kaasas saksa ooperajakiri Oper!, kus intervjuu praeguse ühe Saksamaa esibassiga, keda nägime laval juba siis, kui ta veel nii kuulus ei olnud kui praegu (ja kaks tundi arvasime, et ta ongi peategelane – ta ise arvab ka, et see tegelane seal ooperis ongi peaosa), mille juurde E tähendab, et ta sai hääle erakordsusest aru juba siis.