T, 3437. päev: kapsad ja kivid

Kaks kivi Kuressaare varasema asustuse teooriate kapsaaeda.

1. kivi. Maa-ameti kaardiportaalis on üleujutusalade kaardikiht, millega saab ilmekalt visualiseerida mereäärsete linnade reljeefi 0…3 m merepinnast 25 cm kaupa, seejuures imiteerida ajaloolist rannajoont (eeldusel, et kultuurkihti ei ole – Tallinna puhul see ei lähe, Tallinnas on kultuurkihti nii mis tapab, kuni ±15 m). Kohtades, kus maakerge on 2 mm/a, oli näiteks tuhatkond aastat tagasi, viikingiajal, meri u 2 m kõrgemal kui praegu.

Seda ei ole kasutanud aga Kuressaare vanema asustuse rekonstrueerijad, kes on paigutanud ühe asustustuuma Suur-Põllu tänava kanti – sest Suur-Põllu tänav on mitte sirge, vaid ebatavaliselt kaardu. Isegi kui seal oleks rannajoont moonutav kultuurkiht, ei ole üleujutuskaardi järgi seal reljeefis kõrgendikku. 3 m samakõrgusjoon lõikab Suur-Põllu kaarest põiki läbi, saart moodustamata:

3 m üleujutusala Suur-Kaare tänavas (allik: Maa-amet)

Peale varaseima asustuse on teadmata ka taanlaste 1222. a linnuse asukoht. Kui see just ei olnud praeguse linnuse kohal – 2010.–2015. a kaevamistel midagi XIII sajandist ei leitud*, aga eeslinnustes on paksult täitepinnast, kuigi see omakorda tähendab, et kõrgendik oli algselt ainult konvendihoone kohal ja seal seda linnust ei olnud –, aga tollal võis olla vaja jälgida ka veeteed Kaarma ja Upa viikingiaegse sadama poole**, pakun, et otsida võiks haigla kandist. See on ümbruskonnast kõrgemal, 2 m samakõrgusjoon moodustab pika neeme, haigla on selle kõrgeimas kohas:

2 m üleujutusala Kuressaares (allik: Maa-amet)

3 m üleujutusala Kuressaares (allik: Maa-amet)
(Ka linnus näib olevat kõrgendikul, aga see ei ole looduslik: eeslinnuse pinda tõsteti keskajal mitu meetrit.)

2. kivi. Üks Suur-Põllu tänava asustustuumiku pooltargument on täheldus, et kohe sealsamas veidi jõe poole, praeguse Aia ja Vahtra tänava ristmiku kandis (see ristmik on ülal esimesel pildil ülaservas), oli vanadel plaanidel mõis Schulzenhof, mida keegi tõlgendas kui Schultze ’külavanem’ ehk siis nagu viidet omaaegse külavanema elamu kohale. Aga Schultze tavalisem tähendus on kubjas, kaartide ekstrapoleerimine sajandeid tagasi on sama tobe kui ekstrapoleerimine sajandeid edasi, mida ometi keegi ju ei tee, ning jõeäärne ala kuulus kirikule ja Körber kirjutab, et Rootsi ajal oli kuni 1661 linnapastoriks hr Schultz (Prätorius).

* 2010.–2015. aasta väljakaevamisi võtab kokku uus suurepärane raamat „Kastellist kindluseks”, mis on üldse kõige põhjalikum raamat Kuressaare linnusest ja kindlusest (teeb pika puuga ära Kalvi Aluve 1980. a monograafiale „Kuressaare linnus”). Ainsad kaks asja, mida saab ette heita, on pisut ebaselge pealkiri (asukoht on öeldud alles alapealkirjas) ja see, et Aluve dendrokronoloogilisi määranguid, et konvendihoone müürides on kasutatud XII ja isegi XI saj puitu (isegi rootsiaegsetes müürides), võetakse puhta kullana, kuigi sellest, kuidas need määrangud tehti, kirjutab Saaremaa Muuseumi viimane (2013–2014) kaheaastaraamat (lk 90): millimeeterpaberile pliiatsiga joonistatud skaala oli Aluve kabineti seinal, puiduproovides olid aastarõngad välja puhastatud skalpelliga ja märgitud nööpnõeltega, proovi võrreldi skaalaga kabineti seina ääres, mitte arvutiga nagu tänapäeval. Mõni ime, et sedasi saadi fantastilisi tulemusi. (Aga veel uskumatum on, et Aluve ei märganud, et linnusehoov on mitu meetrit kindluse vallikraavist kõrgemal.)

** Upa all olnud Sikassaare laht on veel peal vanadel kaartidel ja linnaplaanidel, aga XIX saj lasti see kuivaks. Maapind on seal praegu 1,5 m ümp, kuid 2 m samakõrgusjoont üleujutuskaardiga matkida ei saa, sest ringtee tamm jääb piimakombinaadi juures ette:

2,5 m üleujutusala kunagises Upa ja Sikassaare lahes (allik: Maa-amet)