K, 3445. päev: kolmapäev

Päeval koos lõunatamas. Ma võtan salati ja see on hoopis E, kes võtab friikartulid!!

Võtan tööl lõpuks sahtlist välja intensiivkursusele mineku kontroll-loetelu (mille 11 punktist olen jõudnud punktini 2) ja edenen sellega punktini 5. Nr 1 on „vali keelekool ja kursus” + kestuse ja hinna piir, nr 2 on lepi aeg kolleegidega kokku – see aeg on nüüd lukus ja seda muuta enam ei saa. Nr 3 käsib kontrollida keelekoolist, kas valitud kuupäevadel kohti veel on, aga kui juuli lõpus saatis personaliosakond mulle keelekooli lingi, uurisin asja põhjalikult ja kooli veebileht ütles, et edasijõudnute kursustele mahub alati. Nr 4 on, et taotle koolitust, ja nr 5, et küsi personaliosakonnast kooli finantsandmeid. Personaliosakond vastab kiiresti, et seda kooli teavad nad hästi ja tema finantsandmeid ka, nad panevad mind kirja ise (nr 6) ja maksavad kursuse eest ise. (Aga mida ma ei tea, on, et see venib ja venib ja kui kursus vahepeal mitte ei algaks ja asi väga kiireks ei läheks, veniks rahus vähemalt järmisse aastasse.)

Boeingu lennukikonstruktor Joe Sutter ära surnud (95). Ta riputas B737 mootorid tiiva alla, „kuhu need kuuluvad” (ja sai selle eest patenditasu $50), ning juhtis B747 projekteerimist, mis lükkas kõvasti tagant kauglendude mugavust ehk maakera kauguste vähenemist. Tema otsusel tehti kahekordse lennuki asemel väga laia kerega (kahe vahekäiguga, 10 inimest kõrvuti) ühekordne. Mis omakorda tuli sellest, et lennuki kõhus saaks vedada kaht lennukontenerit kõrvuti. B747 tüüpiline küür tuli sellest, et kokpit pandi teisele korrusele, arvestusega, et B747-st saab peamiselt kaubalennuk. 1986 oli Challengeri uurimiskomisjonis, konsulteeris pärast pensilejäämist ka B747 edasiarendusi (B747-400 ja B747-8, mis kõik mul mitu korda päevas üle pea tõusevad või maanduvad, nii et ilus vaadata).

T, 3444. päev: igasugust

Jaamas paneb bussijuht üle tee ruttavate sõitjate ees uksed kinni ja näitab midagi, mida võiks paha tahtmise juures arvata siivutuks sõrmemärgiks.

Üle lendab C-130.

Eelmisel nädal olnud augusti lõpu soojarekord.

Käin päeval korteris, E „kadunud võtmed” on E laual. Jalutan koerad, metsa tagant kostab vali põrin, kougin taskust igaks juhuks telefoni (üle metsa lennukid tavaliselt ei lenda!), see on uuesti C-130:

Õhtul on töömaja bussipeatuses VW otsa sõitnud BMW-le; BMW-l mõlke ei ole.

Majaukse juures seisab joodiknaaber, käes vana majavõti (mis uude lukku ei lähe), ütleb midagi nagu „danke”.

* * *

Õhtul seitsmest olen Kirikmäe prisma fotoleti ees ja tellin mitu täiskomplekti äia matusepilte. O. bin L. taoline väga pikk habemega teenindaja vaatab murelikult kella ja küsib, kas ma tean, et olen tellinud viissada pilti. (Tean.) Ja et kas need on suured pildid. (On.) Aga rahuneb, kui ütlen, et kiiret ei ole, tulen järele alles homme.

* * *

Presidendivalimisest. Sugulane lootis, et Toompea lossi korstnast hakkab üks hetk tulema valget suitsu, aga ei hakanud, Toompea lossis on keskküte. Kuigi ega valimiskonklaavi mõte ole paha: pannakse kõik kandidaadid tuppa kinni ja enne ust lahti ei tehta, kui nad on leidnud enda seast väärilisima (olgu siis trikoovooru või pankraationi abil).

* * *

Muidu veel kaugemate sugulastega on viimastel päevadel toimunud palju põnevat. Sugupuuhuvi on mind kokku viinud põlvnemiselt ja maateadusliselt kahe väga kauge sugulasega, eks ole, kes on hakanud otsima eesti juuri, ja et üks neist (nimetagem teda X) eriti palju teisi eesti sugulasi ei tea, on suhtlus temaga võrdlemisi tihe (vähemalt sellise kauguse ja sugulusastme kohta). Tema kireva elusaatusega onu Y kirjutas sajandi alguses mälestused, kus oli palju põnevat suguvõsa nendepoolsest osast ja mille ma hoolikalt läbi töötasin. No vat. Pühapäeval kirjutab see kauge sugulane X ja küsib, kas ma tean, kuidas saab leida A. surnuaialt tema isa ja vanaema haua. Mina: surnuaiavahi käest või surnuaia läbikammimisega (selgitades põhjalikult kummagi meetodi eeliseid ja puudusi). Leian isegi A. vallavalitsusest surnuaia ülevaataja, sugulane X on rõõmus ja lubab talle kirjutada. Et kogu see aeg leban voodis, toimub kõik taustauuring telefoniga, ma ei viitsi minna sisse keerama läpakat, et vaadata sealt suguvõsa andmebaasist, kus surnuaiale ta isa on maetud (see oli Y-u mälestustes selgelt sees, aga ma ei mäleta, kuhu). Esmaspäeval kirjutab teine sama kauge sugulane Z, X-i nõbu, ja küsib, kas ma tean, et X on hulluks läinud, sest ta ei leia kalmisturegistrist A. surnuaialt oma isa andmeid ja süüdistab seega sugulasi, et tema isa tuhk ei olegi toodud Eestisse jne jne. Teisipäevaks selgub, et õige surnuaed ei olegi A. surnuaed B. kreisilinna kõrval, vaid B. kreisilinna enda surnuaed, mille nimi sarnaneb A. valla nimega – ja see on tõesti rohkem sedamoodi, mis seisis Y-u mälestustes. Teisipäeval on Z leidnud kalmistu.ee-st haua asukoha, aga ainult kvartalite ja ridade järgi, mis kohapeal ei ütle suurt midagi, ja juhtub olema ise B. kreisilinnas ja käib isegi asjaomasel surnuaial, platsi leidmata. Aga kaardi ettemanamisel ja selle kuvahõive suurendamisel paistavad sealt ka koordinaadid, mistõttu saab täpse koha leida kergemini, kuigi selleks ajaks on Z B. kreisilinnast lahkunud. Aga keegi tema lahkeist FB-tuttavaist ütleb ise elavat B. kreisilinnas ja astuvat surnuaiast läbi, nii et X saab vajaliku foto. Kuivõrd B. kreisilinna surnuaiad on kalmistu.ee-s olemas, otsin sealt ja salvestan Mavericki ka teisel surnuaial olevad B. kreisilinna sugulased, kellest ühe matusel ma 1989 käisin, aga kohta mäletasin ainult nii surnuaia täpsusega.

* * *

Körber kirjutab, et Campenhausen pannud tööle ka Kuressaare politsei – 1790. aastatel toimunud kümne aastaga ainult kaks vargust: kolm hõbelusikat ja üks aiale kuivama riputatud seelik. Enne olnud linnapilt kaunis külataoline – porised tänavad, pargi kohal tekkinud vihmadega suured lombid, kus linnaelanike haned ja pardid käinud paterdamas, tänavatel lehmad, sead, kitsed, kõrge rohi ja praht tühjadel kruntidel, lihtrahva majadel õlgkatused, parematel majadel laudkatused. See kõik muutus: kiviaiad, kivikatused, sillutis.

Campenhausen üllitas ka ajalehte, kus trükiti ära ka turuhinnad. 1790. a maksis nael kohvi 54 kop, nael tubakat 50 kop, oinas või vasikas 30 kop, muna 1/4 kop, koorem (Fuder; 1,3 m³) puid 5–10 kop, hobusepäev 15 kop, jalgsipäev 8 kop; teatrietendus 30 kop, raamatukogu (1785) raamatu laenupäev 3 kop ja laenunädal 15 kop. Klubi (1785) 4 rbl/kvartal või 50 kop/õhtu (6-käiguline eine hinna sees, joogid mitte).

Lähtun hindade tänapäevastamisel vasikapariteedist – karjaturg.ee-s maksab vasikas 700…1200 €, keskmiselt 925 €. Seega muna 7,7,  jalgsipäev 250, hobusepäev 460, puukoorem 150…300 €.

Körber kiidab pikalt Lucet ja saan teada, et saarlaste-naljad tulid sellest, et esimest korda Riias või Tallinnas tundusid paljud asjad võõrad (ja seejuures mitte ainult talumehed, ka mõisnike hulgas oli küllalt neid, kes ei olnud kunagi käinud mandril).

E, 3443. päev: esmaspäev

Esmaspäev.

P, 3442. päev: näitus, siider, viimane vaip, pool läbi

Täna uuesti naaberlinnas, koos töö-toanaabriga. Koduloomuuseumis näitus ühest Rooma keisrist – mis ei ole küll nii huvitav kui eelmise aasta erinäitus, aga ma loen siiski huviga (sest et ma sellest keisrist suurt midagi ei tea) ja jään teistest kaugele maha. Saab näiteks teada, et oma ainsal välisreisil – Kreekasse – lasi keiser aasta ja 4 kuuga korraldada Kreekas kõik spordi- ja kunstimängud, mis muidu käisid eri aastatel ja nelja aasta tagant, osales neis kõigis kõigil aladel ja võitis need kõik, saades kokku 1800 loorberipärga. Roomas olla seda keisrit vihatud, aga Kreekas armastati palavalt. (Pärast saab teada, et keisri viiest seaduslikust abikaasast mainiti näitusel ainult kaht-kolme esimest, eriti ei mainita seda, et viimane naine oli hoopis mees, kes meenutanud talle üht tema eelmist lemmiknaist.)

Muuseumipoes on näituse kataloog hulga toekam kui eelmise aasta näituse oma; seda on trükitud lademetes ja seda on praeguseks, kui näitus on olnud üleval kolm kuud viiest, veel alles sellises koguses, et võib loota, et see ei kao poest kuhugi ja see hinnatakse pärast kõvasti alla.

Kella kõrts. Ettekandja näeb toanaabrit ja mainib, et te olete tulnud mit der Verstärkung, mispeale toanaaber nendib, et tõepoolest, teid siin tuntakse. Proovime teist korda kohalikku siidrit; seekord ei ole see enam sama mädanenud õuntest kui eelmine kord.

Õhtul hävib ootamatu pealekusemise läbi viimane vaip, öökullidega jalamatt esikus jalatsiriiuli all. Nüüd kõlab esikus rohkem kui enne. Št-l on mingi haigus, mis vallandub ootamatute kusemisepisoodidena ootamatutes kohtades (nt keset tuba, kuudis, rääkimata maja koridorist ja käigurõdust). Mõnikord kohe nii, et solinal. Suures koguses. Mistõttu tuleb jalutama minnes kanda Št õueni kotis (sest meid tõstetaks majast välja, kui Št kuseks mõne naabri jalamati peale), käe otsas, õla peal Šp oma kotis. Jõu ja ilu numbrid, nii see muskel kasvab. (Aga see Št haigus läheb mõne nädala pärast üle ja olukord normaliseerub.)

Saan padjaraamatuks oleva maailmaklassikaga (Buddenbrooks) n-ö üle ekvaatori (ja ülejäänuga läheb ainult nädal, lisan juurde).

L, 3441. päev: naabelinnas poes

Naaberlinna kaubamaja parajaks tegemisest viigipüksid kätte (õigemini pükse hakatakse alles tegema). Teisest E-le uus ehe; mulle esimesest uus rahakott. Kella kõrts.

Tagasirongil on kliimaseade katki, ei sõida. Ootame tund aega jahedas (naaberlinna raudteejaam on jahutuseta), kõrval ostukeskuse kohvikus, elektroonikakaubamajast kaks ooperiplaati.

Uue rahakoti sisustamisel tuleb mõte, miks peavad kõik kaardid olema rahakotis korraga? Poes on kaartide asemel rahakotis ilusti paberitükid, aga kaardid on paksust plastist, pärast on rahakott nii paks, et ei mahu taskusse. E õpetab, et hoia Eesti pangakaarte alati rahakotis, muidu jäävad maha; ühiskaart ja Partnerkaart ja A- kreisilinna poodide-kohviku* sooduskaardid nii kriitilised ei ole.

* Paar aastat tagasi. Mainin juhuslikult jutu sees eakale (70+) sugulasele, et meil on ühe peene kohviku kliendikaart. Sugulane (ehmatab): „Aaaah, kas seal on olemas kliendikaart või?!”

R, 3440. päev: liiga peen võti

Koduloolane on pannud üles postituse Tallinna 1941. a hävitustööde mälestuseks ning mainib suurima enne XX sajandit toimunud hävinguna Tallinnas 1433. a tulekahjut. Mille peale täpsustan, et tegelikult oli hävitavam 1683. a Toompea tulekahi:

• Toompea kõik hooned (peale üheainsa maja, toomkiriku ja väikese linnuse) ehitati pärast täielikult ümber
• All-linnas vahetult pärast 1433 suuri ehitustöid ei tehtud, arheoloogilises aineses on suurpõlengu jälgi vähe (kuigi ka kaevamisi on vanalinna idaosas olnud vähe), sel ajal olemas olnud hooned säilisid. Kadund Rein Zobel on oletanud, et 1433 hävisid vahest vanalinna idaosa viimased puitkatused ja -hooned (kusjuures traditsiooniliselt oli kivimaja (stenhus) Tallinnas mitte elumaja, vaid ait, nii et on ka võimalik, et hävida võis eluhooneid – kui neid siis veel oli puidust – ja kiviait laiendati hiljem tänavani). Tallinn oli XV saj keskel suhteliselt jõukas, suuri ehitustöid 1433 parasjagu ei toimunud, nii et ehitusmeistreid olnuks varnast võtta – Pirita müüritööd olid valmis, Oleviste pikihoone ümber- ja uue torni ehitus algas alles hiljem, linnamüüri suuremad ehitustööd 1450. aastatel. Suured taastamistööd kajastuksid dokumentides – XV sajandi keskpaigaks hakkasid lepingud muutuma suulistest kirjalikeks, neid on palju ka alles – pean uurima UB-st, kas seal on 1433. a tulekahju mainivaid testamente (Google Booksis olemasolevad UB-d nii kaugele ei jõua, need on umbes 1420. aastani). Põlengust jäi järele Pühavaimu kiriku uus kell (mis hävis selle sajandi alguses) ja määrus, mis keelas puithoonete ehitamise linnas. Aga üldiselt on sellest ajalooraamatutes kirjutatud vähevõitu, vahest seetõttu, et aastate 1420–1450 raedokumente säilinud ei ole. v. Nottbecki ja Neumanni „Tallinna ajalugu” kirjutab paljudest muudest 1430. aastate sündmustest ja lepingutest, suurtulekahjust kahtlasel kombel mitte.

* * *

Kui käin õhtul koertega jalutamas ja panen koerasitta maja suurde prügikasti, kukuvad võtmed maha – sest arvasin ekslikult, et suur prügikastivõti on teiste võtmete küljes. Prügikasti all on kivisillutis, majavõti ei mahu enam lukuauku!! Võti on kukkunud täpselt teraviku peale, läinud õige veidi (0,2 mm) mõlki. Mul on jalas koerajalutuspüksid; viiliga väike universaaltööriist on viisakate pükste taskus. Ei jää muud üle kui nühkida võtme otsa vastu betoonist lillekasti serva (muidugi mitte kohas, kus tavaliselt istub joodiknaaber), kuni see läheb hädapärast lukuauku ja pääsen sisse. Toas viilin võtmelt mõlgi ära.

N, 3439. päev: kuum

Kuumus jätkub.

K, 3438. päev: kuum

Ükspäe lubas, et see nädal on rõve palav, mida oli muidugi raske uskuda, aga nii see on. Tööl on õnneks jahutus ja parimates bussides ka, aga kodus mitte. Elutoa metallitud kardin tuleb kerida päevaks allapoole, siis ei paista päike hommikupoolikul otse tuppa ja justnagu oleks pisut jahedam. Õhtul tuleb tuulutamisega oodata, kuni õues on jahedam kui toas – muidugi tuulutamine on meil üldse keerukas, sest allkorruse rõdul on ahelsuitsetaja ning kui oleme aknast kaugemal ja tema hoiatavat köharöginat ei kuule, jõuab suitsuhais täita terve toa ning akna sulgemisest ei ole enam kasu.

T, 3437. päev: kapsad ja kivid

Kaks kivi Kuressaare varasema asustuse teooriate kapsaaeda.

1. kivi. Maa-ameti kaardiportaalis on üleujutusalade kaardikiht, millega saab ilmekalt visualiseerida mereäärsete linnade reljeefi 0…3 m merepinnast 25 cm kaupa, seejuures imiteerida ajaloolist rannajoont (eeldusel, et kultuurkihti ei ole – Tallinna puhul see ei lähe, Tallinnas on kultuurkihti nii mis tapab, kuni ±15 m). Kohtades, kus maakerge on 2 mm/a, oli näiteks tuhatkond aastat tagasi, viikingiajal, meri u 2 m kõrgemal kui praegu.

Seda ei ole kasutanud aga Kuressaare vanema asustuse rekonstrueerijad, kes on paigutanud ühe asustustuuma Suur-Põllu tänava kanti – sest Suur-Põllu tänav on mitte sirge, vaid ebatavaliselt kaardu. Isegi kui seal oleks rannajoont moonutav kultuurkiht, ei ole üleujutuskaardi järgi seal reljeefis kõrgendikku. 3 m samakõrgusjoon lõikab Suur-Põllu kaarest põiki läbi, saart moodustamata:

3 m üleujutusala Suur-Kaare tänavas (allik: Maa-amet)

Peale varaseima asustuse on teadmata ka taanlaste 1222. a linnuse asukoht. Kui see just ei olnud praeguse linnuse kohal – 2010.–2015. a kaevamistel midagi XIII sajandist ei leitud*, aga eeslinnustes on paksult täitepinnast, kuigi see omakorda tähendab, et kõrgendik oli algselt ainult konvendihoone kohal ja seal seda linnust ei olnud –, aga tollal võis olla vaja jälgida ka veeteed Kaarma ja Upa viikingiaegse sadama poole**, pakun, et otsida võiks haigla kandist. See on ümbruskonnast kõrgemal, 2 m samakõrgusjoon moodustab pika neeme, haigla on selle kõrgeimas kohas:

2 m üleujutusala Kuressaares (allik: Maa-amet)

3 m üleujutusala Kuressaares (allik: Maa-amet)
(Ka linnus näib olevat kõrgendikul, aga see ei ole looduslik: eeslinnuse pinda tõsteti keskajal mitu meetrit.)

2. kivi. Üks Suur-Põllu tänava asustustuumiku pooltargument on täheldus, et kohe sealsamas veidi jõe poole, praeguse Aia ja Vahtra tänava ristmiku kandis (see ristmik on ülal esimesel pildil ülaservas), oli vanadel plaanidel mõis Schulzenhof, mida keegi tõlgendas kui Schultze ’külavanem’ ehk siis nagu viidet omaaegse külavanema elamu kohale. Aga Schultze tavalisem tähendus on kubjas, kaartide ekstrapoleerimine sajandeid tagasi on sama tobe kui ekstrapoleerimine sajandeid edasi, mida ometi keegi ju ei tee, ning jõeäärne ala kuulus kirikule ja Körber kirjutab, et Rootsi ajal oli kuni 1661 linnapastoriks hr Schultz (Prätorius).

* 2010.–2015. aasta väljakaevamisi võtab kokku uus suurepärane raamat „Kastellist kindluseks”, mis on üldse kõige põhjalikum raamat Kuressaare linnusest ja kindlusest (teeb pika puuga ära Kalvi Aluve 1980. a monograafiale „Kuressaare linnus”). Ainsad kaks asja, mida saab ette heita, on pisut ebaselge pealkiri (asukoht on öeldud alles alapealkirjas) ja see, et Aluve dendrokronoloogilisi määranguid, et konvendihoone müürides on kasutatud XII ja isegi XI saj puitu (isegi rootsiaegsetes müürides), võetakse puhta kullana, kuigi sellest, kuidas need määrangud tehti, kirjutab Saaremaa Muuseumi viimane (2013–2014) kaheaastaraamat (lk 90): millimeeterpaberile pliiatsiga joonistatud skaala oli Aluve kabineti seinal, puiduproovides olid aastarõngad välja puhastatud skalpelliga ja märgitud nööpnõeltega, proovi võrreldi skaalaga kabineti seina ääres, mitte arvutiga nagu tänapäeval. Mõni ime, et sedasi saadi fantastilisi tulemusi. (Aga veel uskumatum on, et Aluve ei märganud, et linnusehoov on mitu meetrit kindluse vallikraavist kõrgemal.)

** Upa all olnud Sikassaare laht on veel peal vanadel kaartidel ja linnaplaanidel, aga XIX saj lasti see kuivaks. Maapind on seal praegu 1,5 m ümp, kuid 2 m samakõrgusjoont üleujutuskaardiga matkida ei saa, sest ringtee tamm jääb piimakombinaadi juures ette:

2,5 m üleujutusala kunagises Upa ja Sikassaare lahes (allik: Maa-amet)

E, 3436. päev: lõiked, L+L, kuidas pildistada Kuu nägu

Ilmumas on arhitektuuriraamat Manual of Section, mis olevat esimene raamat, mis on täielikult pühendatud sellistele arhitektuurijoonistele nagu lõigetele. Põnev!
 

Saabuvad neiud L+L. Algsed nimed A+V ei sobinud, sest mõlemal on rõngas samas jalas ja samal pool kui I-l, kes teadupärast on naisterahvas. Dirty old man Ä ajab viie minuti pärast bakenbardid puhevile, laseb kuuldavale kogu oma repertuaari/sõnavara ja lendab lähimat neiut ahistama. (Ette rutates aga mainitagu, et L+L ennast ahistada ei lase, õhtuti sekkume ka meie, nii et paar päeva ajab frustreerunud Ä neiusid söögi juurest ära, mida muidugi lahendame sellega, et paneme sööki nii paljudesse kohtadesse, et Ä kõikjale ei jõua. Rahuliku kooseksisteerimiseni kulub paar nädalat, kuni poolest septembrist tüdib I oma kuue muna haudumisest ära ja hakkab neiusid kiusama ka ise.)
 

Kunagise õpi- ja töökoha itimees on pand FB-sse foto, kus Kuu paistab pilvede vahelt. Keegi tema eakaaslane kommeteerib, et tore, aga veel parem oleks, kui pildil oleks näha ka Kuu pind. Millele vastan, mõeldes, et mida see vanahärra fotograafiast ikka teab. Seletan põhjalikult, kuidas sellist pilti on n-ö kääride ja liimita teha raske, ja just samal hetkel, kui kommentaari ära saadan, meenub, kus ma seda nime tean: minuaegne dekaan, vbl koguni hilisem rektor. Piinlik; selle peale loota ei saa, et äkki ta mind ei mäleta, sest esiteks oli teaduskonnas välismaalasi vähe ja teiseks umbes kevadel 1995 saadeti mind kahepäevasele koolitusele International Negotiation Skills, kus meie teaduskonnast oli inimesi ainult kaks: mina ja dekaan, ning koolitus keskendus muu hulgas sealmaal täiesti tundmatule asjale small talk, ning ühes kohas, kui nõupidamine oli jooksnud täiesti rappa (et nõupidamise pooled oleksid nagu üksteist varem kohanud, aga kus?), mõtles dekaan välja täiesti ootamatu asjade käigu: ta ütles äkki, et oleme kohtunud küll, siis, kui talle (näitab näpuga minu poole) anti majanduse Nobel!! Mille peale koolitajad pidid suurest naerust kukkuma toolilt maha ning teised seltskonnad jätsid oma läbirääkimised katki ja tulid vaatama, mida me nii kõvasti naerame. (Koolitajad olid vennad, inglased, ja sattunud kodumaalt kaugele nõnda. Üks võttis sealtmaalt naise ja pulmas veenis teist poega isa, et ärgu tema nii kaugelt naist võtku, kaugele käia. Seepeale see teine vend: But she had a sister.)

P, 3435. päev: raamatud ja kirjasõna

Er ist wieder da on rohkem selline hoiatusromaan, kirjutatud 2011, mil elu Euroopas oli veel ilus ja lilleline ning suurema vihata. Seda, et mitmesugused tagurlased kasutanuks seda käsiraamatuna, ei usu, aga no muidugi päris võimatu see ka ei ole.
 

Mis võiks olla Eesti analoog – Päts mitte, Päts suri Kalininis. Kreutzwald, Faehlmann? Presidendilossi vannitoas Vares-Barbarus? Kuskil keegi kuulus mõisnik (aga kes?), kes näeb rõõmuga, kuidas talumatsid, kes vanasti teadsid mõisast ainult talli ja magasiaita, nüüd mõisaid hellalt hoiavad ja lausa oma kultuuripärandiks peavad. Kohalike koloriitsete ajalookujudega on šanssi rohkem, näiteks kuidas Saaremaal ärkaks Pädaste mõisa kunagises söögisaalis ellu Campenhausen või Kuressaare linnuse isolatsioonišahtis piiskop Heinrich III. Esimest arvaks hotellipidaja Imre S. suvaliseks prantsuse turistiks (Campenhausen rääkis prantsuse keeles) ja teist linnuse valvur suvaliseks purjuspäi šahti kukkunud hollandi turistiks (Heinrich III oli varem olnud Schleswigi piiskop ja seega rääkis emakeelena küllap alamsaksa keelt). Körber mainib (Oesel einst und jetzt I, 1887, S. 126), kuidas Campenhauseni paljude ümberkorralduste seas oli ka, et ametiasutused hakkasid tööle nagu kellavärk ning keegi ei teadnud, kuhu järjekordne revisjon võib sadada, mis põhjustanud suulise pärimuse järgi paljusid ülikoomilisi hirmustseene (urkomische Angstszenen).

Nokin teha sõnastikku 15 lk.

Teeme õhtul lätikeelset mälumängu „Kas tunned seeni?” Õpime uusi lätikeelseid sõnu: midagi umbes nagu „perslape” (googel ei leia – p.o bērzlape), mušmire (kärbseseen). Kuidas on läti keeli seen? — sēne. Söögiseened on ēdamās sēnes, söömatud seened on täitsa loogiliselt neēdamās sēnes ja indīgās sēnes on järelikult mürgiseened, eriti kui pildil on valge kärbseseen. Hallitus on pelējums ja soome hallitus on hoopis valitsus.

L, 3434. päev: laupäev

Naaberlinnas poes. Läbime Kella tänava erakordselt vara, Kella kõrts on veel kinni.

Mulle uus pintsak ja sinna juurde püksid (proovin läbi umbes sadu). Püksid on liiga pikad, aga poes on parajaks tegemise teenus. Arutame, kust maalt teenindajad pärit. Parajaks tegija nimi on Lena, klienditeenindaja on kuskilt pisut vaiksema aktsendiga maalt. Uued kingad.

Siis söömas. Kella tänava läbib täna 2 minutiga 25 inimest, mis teeb 750 inimest tunnis.

Siis Siimu tänava raamatupoest menuteos „Er ist wieder da”, mis esialgse mulje järgi on musta huumori raamat (tegelikult ei ole, rohkem nagu hoiatusromaan). Sisuks, eks ole, see, et Berliinis, kunagise Riigikantselei hoovis (kus nüüd on korrusmajad) ärkab surnuist Hitler, taipamata, kuidas ta sattus aastast 1945 aastasse 2011. Raamat on minavormis ja üldiselt, jah, tõepärane ja hirmutav.

Ilmunud on papagoiajakirja WP uus number, kus on eelmises numbris pooleli jäänud just meie lindude lugu (autor on sama kui teema raamatulgi, kus toiduainete kohal on koguni järjehoidja ja hulgaliselt märkmeid, põhiliselt selle kohta, et meie linnud seda või teist asja ei söö).

R, 3433. päev: linnud ja pilpad

Eile kiilus tööl kinni just see lauasahtel, kus on mu töö-plaadikogu. Mul olid eile ja täna on kaasas suured kõrvaklapid, niisiis kuulan jälle ja jälle ainust plaati, mis on muus sahtlis, Vulnicura. Aga krdi hea on.

Käin loomapoes ja täheldan, et seal on müügil I+Ä sorti teised linnud. See tekitab kodus elava arutelu, nimeks saaks panna tuntud Eesti metsafilmist A+V (I+Ä on tuntud vanapaar tuntud kirjandusteosest).

Poest on vaja pesakasti põhja puru: puru on, aga 15 kg kotis. Ostan parem erilisi pehmest puust puuoksi, lõhestan neid ja saen pilpaid, sõelun välja saepuru. Jube vaev, sodi palju ei saa.

Siis, kui õigesti mäletan, Ookean.

N, 3432. päev: ketsid ja meditsiiniajalugu

Peaaegu kõnnin ketsidega välisukseni. Mõtlen siis hetke, kuidas ma nendega tööl ikka olen ja kuidas ma lõunal koju vahetama tulles kaotan palju rohkem aega kui nüüd kohe tagasi minnes, ja lähen panen kingad.

* * *

Saan läbi Siegfried Talviku raamatu. Peale reisimärkmete, arvukate mõttekildude mitme Eesti asula eluolu kohta, mitme kultuurilooliselt huvitava juubelikirjutise (nt kuidas Jaan Tõnisson tema juures Kihelkonnal suvitas) ja refereeringu tervishoiust Louis XIV õukonnas (kuninga vennanaise Liselotte silme ja paljude kirjade läbi) ka selliseid ülestähendusi:

• 1907 surid Venemaal pooled lapsed enne 15-aastaseks saamist. Kõigist inimestest suri tuberkuloosi seitsmendik; üle 15-aastasest seega kaks korda rohkem ehk kolmandik-neljandik. Noorena surnutest olid 95% kopsudes tuberkuloosi jäljed.
• 1926, Eesti Arstis ilmunud S. Talviku artiklist „Enesetapud purjus olekus” (Talvik juhatas siis kohtuarstiteaduse õppetooli): Üldse on meie võrdlemisi väikese materjali hulgas (30 juhu seas) tervelt 3 nooruslikku purjus enesetapjat tatuaažidega, milliseid muidu meil lahangutel üliharva leitakse. Ei tarvitse tatuaažile anda seda tähendust, mis Lombroso, kes iga tatueeritud isikut hindas kui kriminaalset psühhopaati, kuid teiselt poolt Leppmanni eeskujul [kas Arthur või Friedrich, ma ei tea] ei saaks ka täitsa eitada teatavat psühhopaatilist aluspinda sellele nähtusele; teame ju esiteks, et psühhopaatilistel isikutel tihtipeale on kaunis suur analgeesia, mis soodustab selle kaunis kaua vältava ja mitte valuta protseduuri toimetamist, ja teiseks kõnelevad meile tatuaaži kujundid teatud romantilisest-debiilsest hingelaadist, nii ka meie kolmel juhul. Tabavalt prantslasedki nimetavad tatuaaže: cicatrices parlants.
• Faehlmanni lühieluloos on Talvik osundanud Faehlmanni kirju Kreutzwaldile, kus on toredaid ütlemisi, näiteks Pärnu arstiolude kohta 1843 (tõenäoliselt algselt saksa keeles): Kena linnakene, kus on 2–2½ arsti. Neist üks vagatseb, teine trilliooneldab (ravitseb homöopaatiliselt), kolmas nuusutab soolalesti. Kui sinna asuks mittehomöopaat-arst, siis oleks homöopaatial seal varsti lõpp peal. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kohta ütles Faehlmann eesti keeles (uude kirjaviisi kohendatuna) soolikakohendajate ülemkogudus ning ka leidis ta, et ülikool otsib õppejõude Saksa arstiteadlaste seast, kellel läheb kodumaal liiga hästi.

K, 3431. päev: plaat ja sigar

Kivipallur Jürto õpetab: ärge kuulake väga lahedat plaati esimest korda juberopu töö juurde, teil tuleb see juberoppus pärast alati meelde!

* * *

Dr Talviku raamatus on elav Faehlmanni elulugu. Kes seda näiteks koolis rääkis, et Faehlmann oli luust ja lihast inimene, lahke, aitas kõiki ja alati suitsetas sigarit!

T, 3430. päev: ärge võimelge ostukorviga

Poes, võimlen raske korviga ja äestan sellega üle randme. Randmele tekib ühte kohta muhk; teadmata täpsemalt randme anatoomiat, ehmatan koledasti ära, muidugi midagi ütlemata. Pärast läheb paremaks, käsi ikka kannab ja sinna tuleb lihtsalt rombjas sinikas. Raamatust selgub, et selles kohas on randme lodiluu ja sooni naha lähedal ei ole. Sinikas kaob mõne päevaga.

E, 3429. päev: uus padjaraamat

Uus padjaraamat on dr Siegfried Talviku kirjutiste kogumik „Sule ja skalpelliga”. Ühest alguse reisikirjast saan teade, et veel vahetult enne Esimest maailmasõda oli Venemaa raudteede ballast (mis hoiab kohal liipreid) mitte killustik, vaid liiv, nii et rongi saatis alati tolmupilv, tolm tuulas akendest sisse ja inimesed käisid raudteel. Aga samal ajal Saksamaal oli juba killustik, mis ei tolmanud ja millel käia oli ebamugav.

P, 3428. päev: linnud

Kavas oli minna lähedale linnuparki – 28 km, aga vähemalt 2½ tundi sõitu. Teeme silmad lahti kell ½6 – krt, pühapäeval, pool kuus!

Aga kella ½11 paiku tuleb mõte, et äkki siiski jõuaks pärastlõunasele etendusele, mis ka juhtub ja kuhu jõuame pühapäevase harva liikluse erakordse klappimise tulemusel kenasti: bussi ja rongi vahel 10 minutit, kahe rongi vahelise 7 minutiga jõuab osta teise pileti, kohale jõuab seega pool tundi varem.

Rahvast palju, piletiputkas on omanik ise, kes küsib, et kui te vaderid olete, siis ei ole pileteid vaja (mina vastu, et mul ei ole aastapiletit kaasas, aga ta ütleb, et minge-minge, ma ju tunnen teid). Tore on näha, et vaderirahad on materialiseerunud uuteks rajatisteks, näiteks uueks pingiks, mille materjali pikalt arutame ja otsustame, et see on mänd.

Kordan eelmise korra fotonippe tavalise objektiiviga (Sigma 150 mm f/2,8 APO): käsitsifookus + võttesagedus 6 kdr/s + mitte väga lame ava (f/5,0). 20 m kaugusel on arvutuslik sügavusteravus 3 m (nagu leian pärast objektiivi kotis olevalt sildilt, peab kleepima selle objektiivi külge). Vahepeal paistab päike ja säriajad lähevad koguni miinimumi, 1/8000 s. Nipp on, eks ole, see, et lind liigub kiiremini kui autofookus ja kui teravustada mingi koha järgi, kust lind läbi lendab, ja pisut enne vajutada päästikule, tekib vähemalt üks pilt piirkonnas, kus terav on lind, mitte puud taustal ega kuklad-tagumikud esiplaanil.

Siis mööda metsarada jälle tagasi. Vahepeal on mudane, ketsitallad saavad poriseks. Pori on punane ja kerge roosasus püsib tallamustri sügavuses umbes kolm nädalat.

Saarelinna kiriku kõrvalt veinipoest asjatundlikult kaks pudelit kohalikku veini. Kuigi on pühapäev, ongi poed lahti (nagu arvas E ja mina mitte), rahvast on paksult.

Siis linnas söök. Vanas sealses lemmiksöögikohas on aega köögi avamiseni 40 minutit, väljas on kõik kohad kinni. Tuleme tagasi üles linna, võtame Hobuseturul (kust meid ükskord ära aeti) veini. Pärast söök ka. Kokku kaks tundi (sellest tund klaas veini), väga meeldiv. Tore teenindus ka, näiteks vanatädi, kellel pikk pats seotud iga 10 cm tagant musta kummiga, ja järjekordne „Vaiko Epliku vend” (ilmselt mitte sama, kes töötas kunagi uisupoes). Ning möödujad. Mul on vaade trükikoja esisele. Toit on ka maitsev, kuigi magustoitu tahavad ka 4 mesilast ja pean vaatama, et neid sisse ei sööks.

Siis rongiga tagasi.

* * *

Hommikul oli keset rõdu saladuslik pulk, mida mäletamisi ei olnud ühegi lillekasti küljes. Järelikult oli selle toonud vares.

L, 3427. päev: plaat, vale söök, meditsiiniajalugu

Naaberlinnas poes. Uurin elektroonikakaubamajas, äkki saab printida oma piltidest kalendri (kiirtööna ei saa). Ooperiplaatide riiuleil on ikaldus; uskumatu, et olen samast poest avastanud ülilahedad Niobe, Regina di Tebe (2015) ja Ezio (2007) – äkki need ei olnudki müügil, niisama keegi käis pani riiulisse, nagu ühe tudengiaegse koori dirigent, kes käis toppimas oma autorieksemplare välismaiste plaadipoodide riiuleisse, et las ostjad rõõmustavad ja müüjad mõistatavad. Plaat Vulnicura (2015). Siimu tänaval käib täna 100 inimest 45 sekundiga ehk 8000 inimest tunnis.

Kella kõrtsis, kus meile tuuakse vale söök(!!).
 

Jaamast see kõige õigem ooperiajakiri, Opernwelt, aga eelmised kaks jätsid parema mulje.

Uus padjaraamat on arstiteadlase Siegfried Talviku värvikad kirjutised (sh reisikirjad). Huvitav, et saaremaiste traditsioonide ja vana eluolu elustajatel on jäänud kuidagi täiesti kahe silma vahele, et veel sada aastat tagasi, kui aktiivne kuurortlinna elu oli kestnud juba mitu põlvkonda, oli Saaremaal, kohati lausa lokkas (nt Sõrve elanikest üle 1%) selline hirmus asi nagu leepra. (Ja seda lisatagu veel juurde, et kui praegu ületab nüüdisaegne parvlaev Suure väina 28 minutiga, siis kui kaua tossutas 1931. aastal sama liini a/l Rudolf?  — 35 minutit. 85 aastaga tervelt 7 minutit, viiendiku kiiremini. Äge.)
 

R, 3426. päev: masstoodang

Saan läbi väidetavalt väidetavalt esimese raamatu (2008) Saksamaa 1933.–1945. a huumori kohta. Autor olla filmitegija, retsept on lihtne:

• Võta vana anekdoodikogumik, kirjuta sellest välja naljad, mis ikka veel mingilgi määral kannatavad trükimusta (eriti kui raamat üritab jätta muljet, et see on teaduskirjandus).
• Ära pane neid tihedamalt kui iga mitme lehekülje tagant 1–3 tk (neid kogu raamatusse vaja ei ole, ega ostja poes kogu raamatut ju läbi sirvi).
• Kirjuta vahe paksult täis poliitkorrektset juttu.
• Lõppu („et ümbrik tühjaks ei jääks” – R.L. 1995) jutusta ümber teemaga kaugelt seotud filme.
• Kui ikka jääb ruumi, jutusta ümber teemaga väga kaugelt seotud filme ja meenuta, mida nendest oled kuulnud. Valdkondi, mida sa ei tunne, ära käsitle.
• Kirjandusviidetes jäta mulje, et kõik karikatuurid on võetud sõjajärgsetest teaduslikest analüüsidest.

Kuigi amazon.de näitab raamatule hinnanguks viit tähte, peab see küll olema mitte viis nagu suurepärane, vaid Saksa hinne, viis nagu väga halb. Vastasel korral on mõistmatu, kuidas saatis pealtnäha naljaraamatut „Er ist wieder da” Saksamaal nii suur edu, et sellest tehti film, mida pakutakse välismaise filmi Oscarile.

Aga samalaadset teemat saab käsitleda ka täitsa asjalikult, selle kohta on elav näide D. S. Hulli Film in the Third Reich (mida selle raamatu kirjandusloetelus ei ole, mõni ime).

(Praegu siia linki pannes märkan, et Google Books näitab suurelt selle 57. lehekülge, kus on ulmefilmist Gold (1934) tuumajaama sisevaade, mis olnud nii usutav, et välismaal arvatud, et see ongi filmitud päris tuumajaamas.)

N, 3425. päev: kirjutame

Leiutame uusi kirjanikunimesid:

• Oberschenkel Kehlkopf von Gruselius-Manilovski
• Mandarina Gastroenteritis von Hunderhose-Blasereif

K, 3424. päev: kontserdipiletid

Kontserdipiletid filharmoonia hooaja avakontserdile. Peaaegu samad kohad kui eelmine kord; seekord jätan otsa peale mitte ühe, vaid kaks tühja kohta – äkki näeb jälle saksa keele õpetajat.

T, 3423. päev: vana saarlane õpetab

Luce raamat võtab hoo sisse: hüpohondria ja hüsteeria on sama haigus! Meestel on selle nimetus hüpohondria, naistel hüsteeria. Siis arutab Luce, et naistel tekitavat seda arstiteadlaste arvates emakas – millest veel Kreutzwald leiutas kolm põlve hiljem hüsteeria maakeelseks vasteks termini ematõbi –, aga mis meestel hüpohondriat tekitab, ta ei tea. Aga siis jõuab arutluskäik jälle kindlamatele radadele: kumbagi haigust ei esine lihtrahval!

E, 3422. päev: vanad raamatud, ooper

Balti kubermangude krimilugemikud saavad läbi; ma ei ole tuvastanud, et Eestimaa kubermangu köites olnuks tegelikult Eesti juhtumeid, needki olid nimede järgi peamiselt Kuramaalt. Ka ei ole ma tuvastanud, et Eestimaa köite II osa oleks olemas Google’i raamatutes. Eessõnas kurdab koostaja halba tervist; äkki suri enne ära.

Nii seega et ma olen kevadest saati lugenud neid sööklas söögi kõrvale, vat ei teagi kohe, mida lugeda järgmiseks?

Järgmine on saarlase ja varajase estofiili von Luce raamat (1797) hüpohondriast ja hüsteeriast noortele arstidele. Et kogenud arstid teavad isegi, aga noored arstid võivad olla õppinud ainult eksami jaoks ja kui nad ükskord seisavad tõvevoodi kõrval, on hüva nõu kallis. Ja hüpohondrikutele see raamat ka ei ole, kirjutab autor, sest õigupoolest ei tohi hüpohondrikutele näidata üldse ühtki meditsiiniraamatut.

E-l lennujaamas vastas; tal on kaasas saksa ooperajakiri Oper!, kus intervjuu praeguse ühe Saksamaa esibassiga, keda nägime laval juba siis, kui ta veel nii kuulus ei olnud kui praegu (ja kaks tundi arvasime, et ta ongi peategelane – ta ise arvab ka, et see tegelane seal ooperis ongi peaosa), mille juurde E tähendab, et ta sai hääle erakordsusest aru juba siis.

P, 3421. päev: vannituba valgeks, läbipaistev köide

Loen – Steve Coats, Helicopters of the Third Reich. Sellest sarjast (Luftwaffe Classics) on mul umbes pooled olemas, sageli läks nii, et uue raamatu ilmumisel algul jokutasin, et kas mul ikka on seda vaja, kuni tiraaž müüdi läbi ja hinnad kargasid esialgse £35 pealt lakke. Mitu sarja raamatut on olnud kasulik investeering.

* * *

Uus lamp* vannitoa lakke. Vana lambi kupli alt tuleb nähtavale jubedaid asju: nagu et juhtmed on suhteliselt alasti (niiskuskaitset ei ole), laest tulevad jämedad vaskjuhtmed, PE-juhe on puuritud läbi, N-juhtmel on isolatsioon katki.

* Ma tean, ma tean, et eesti oskuskeeles on see tegelikult valgusti ja lamp on see, mis argikeeli on pirn. Aga ma kirjutan seda siin omast vabast tahtest, mitte tööks.

Kasutan ülespanekul nüüd juba vana nippi: puurin kandeklambrisse olemasolevate aukude järgi sobiva uue augu. Nüüd on mul ka kahtsugu laevärvi, valgusti kõrvale enam koltunud laike ei jää.

Uue laelambi niiskuskindlus seisneb selles, et ühenduskarp käib kruvidega tihedalt kinni ning selle mõlemas otsas on niiskuskindlad läbiviigud. Muidugi tähendab see ka, et ülespanemisel peab olema käes korraga (kui juhtmed on natuke juba ühendatud, peab hoidma lampi kogu aeg käes, lae juures): vasakus lamp, ristpea- ja lapikkruvikeeraja-pingeindikaator, paremas tangid (proovin hoida kruvikeerajat ka hammaste vahel või kõrva taga, ei saa; laejuhe on õnneks veidi pikem kui mujal ja kinnitub uues lambis umbes samas asendis kui vanas). Valgustab taskulamp püsti vanniäärel ja pealamp.

Asjade käik on lühidalt selline:

• Vana lambi kuppel maha.
• Kas paljad metallasjad on pingeta. (On; meil oli kunagi pingestatud väliskorpusega külmik ja üksvahe vannitoas selline elektrisüsteem, et mingi elektritarviti sisselülitamisel naabri juures pingestus kergelt ka kraanivesi.)
• Kaitse välja. (Vannitoas läheb pimedaks.)
• Kas paljad metallasjad on ikka pingeta. (On.)
• Vana lambi korpus lahti, juhtmed tagant.
• Kaitse sisse.
• Kas faas on seal, kus peab olema. (On.)
• Kaitse välja.
• Kas juhtmed on ikka vooluta. (On.)
• Vahepeal kaitse sisse, kandelatile on vaja puurida uus ava.
• Kaitse välja.
• Kas juhtmed on vooluta. (On.)
• Kui lamp laes, kaitse sisse. (Pauku ei käi.)
• Lülitist lamp sisse: vannitoas on äkki valge!

* * *

Valmib kursusematerjalide köide, enneolematul uuel meetodil: raamatuselg on läbipaistev!!

Näeb kaunist tehnilist lahendust, et poognad püsivad kohal niitidega. (Poognad tulid krdi paksud; tavaliselt on poognas 16 lehekülge (8 lehte, 4 lehepaari), aga ma loll kleepisin poognaks 16 lehepaari. Kui veast aru sain, oli hilja, lehed olid juba kõvasti kinnitusriba küljes ja lahti lõikamine teinuks lehed veel kitsamaks või servast veel paksemaks. Mul õnnestus teha ka mitu arvutusviga: kui lehti on 84, mitu 16-lehelist poognat sellest tuleb? — Ajades segi lehed ja lehepaarid, sain üllatava tulemuse, et alla 3. Tulemusena olid poognad väga paksud, ligi sentimeetri.)

Algul õmblesin raamatuploki kokku poognate kaupa (mingi katkematu PE-niidiga; 4 augupaari). Täheldasin, et muidu kena keik, aga poognad ujuvad teineteise suhtes üles-alla (sest ega ma neid üksteise külge kinni kleepinud, sest poognad on paksud ja poognatevahelised vaod sügavad). Järgmise korraga õmblesin poognate külge neli ristpaela (mille külge pannakse kaaned) ja nende õmblustes läksid niidid järgmise poogna külge risti: poogna iga augupaari ülemise augu niit järgmise poogna sama augupaari alumisse auku jne. Ujumine kadus, raamat käib avamise mõttes täielikult lahti (liimköide – lehed kleebitud serviti raamatuselga – ei käi).

Selles kohas lõikasin ühtlaseks paki välisserva (nii et on lehti, millel on 15 mm lõigatud mõlemast servast), lõpus lõigates läbi aluspapi lauda, mille kriime parandasin kellalükati kirjete parandamise meetodil: valge värviga! Gott sei Dank, et laud on täpselt sama tooni ja sama klantsiga kui valge akrüülvärv.

Kaaned on poolpehmed, sest paks spetsiaalne jäik köitepapp seisab praegu osaliselt mööbli taga. Sissepoole tuleb mustris paber (mis on kinni ainult köitelintide küljes), selle külge väljapoole kleebin köitelindid. Selja peale kleebin pikuti samast materjalist lindi kui köitelint, algus ja ots tagasikeeruga sissepoole, et ei hargneks. Peale kummalegi poole (ette ja taha) kleebin kummagi kaanega samas mustris kartongi, mis hoiab seljalinti külgedelt.

Tulemus on selline, et poognate vahelt avamisel paistavad poognaid koos hoidvad põik- ja diagonaalniidid ka seestpoolt. Lahe.

L, 3420. päev: kell, viiul ja lamp, okas ja kopter

Panin kella viimati GPS-i järgi täpseks 20. juulil, kell on ette läinud 5 s. Vahepealt on paar muud kirjapanekut ka, saab teha graafiku, millet saab teada, et etteminek on olnud 0,30 s/d ehk kuus 9,0 sekundit.

Naabri viiul on tagasi. Või naabri külaline, kaasas viiul. Ükskord mängiti kellegi naabri juures viiulit kogu jõulu aeg, väga tore, jõulupidu elava muusika saatel. Aga mul on CD-ga raadio ning paar veidrat plaati. Täna läheb Sopor Aeternus, siis heviklassika duubelplaadist esimene.

Poes, ostan uue vannitoalambi, mis peab olema niiskuskindel. Plaanis on osta ka kaks seinalampi kolikambrisse: kontrollisin, mis seisus on selle seinalambid, üks selgus rippuvat kohal ainult juhtme küljes. Võtsin kuplid maha, valgem ja kergem. Aga vannitoalambi niiskuskindlus kergitab hinna suuremaks, mul ei ole kolme jaoks korraga raha.

Kui tagasi tulen ja koertega välja lähen, siseneb keegi, kellest jääb tuulekotta vänge männiokkalõhn. Männiokas – selgitan noortele lugejatele – oli ainus kodumaine lõhnaaine, millega 1970.–1980. aastatel lõhnastati koduparfümeeriat ehk seepi. Seda ilmselt ei tea Ace ega see noorsand, kes on end sellega üle kallanud.

Kopteriraamatus on jutuks Louis Breguet ja prof Focke. Saab teada, et enne sõda oli Leedu lennuklubil autožiiro ja et kopteri all rippuvat koormat tõsteti juba 1940. Sõja järel läks Focke Pariisi tööle eraisikuna ning prantsuse töökultuuri kõvasti üle hinnates oletas, et tema uus helikopter valmib 1946. aasta lõpuks. Ei valminud.

R, 3419. päev: köidan ja puurin

Alustan viimase paberirohke keelekursuse materjalide köitmist ehk paberilehtede koondamist poognateks. Kursuselt antud mapi lehtedel on servas perforatsioon, neid saab rebida mapist puhtalt välja, aga see teeb serva 15 mm kitsamaks, mis tähendab, et mapi vahel olevaid A4-lehti ja samalaiusi pabereid – mida on vähemalt kolmveerand – tuleb lõigata sama 15 mm võrra kitsamaks, enamasti esikülje vasakust servast. Probleem on muidugi see, et lehed on vaja liimida kahekaupa pabeririba külge, aga see paber on sama paks tavaline 80 g/m² printeripaber ja iga poogen tuleb seljast kaks korda paksem. Võib-olla annab midagi pärast liimi kuivamist kokku pressida.

Paigaldan lõpuks lakke uue suitsuanduri, mille ostsin algselt rõdu jaoks, et alumine naaber kuuleks, mil ta suits jõuab meile, aga oli üles panemata. Muidugi mõista on see teistsugune kui eelmine toalaes olnu, mille alus on senini lakke kleebitud. Tuleb võtta pahtlilabidas ja see laest eemaldada (eemaldub koos värviga). Lööktrell, lae kruviaugud sügavamaks. Üks läheb ilusti, teine on krdi kõva – kruvi lühemaks + epokitt.

Päeval käin postkontoris, kus on juba ligi kuu aega oodanud kursuse õpetamise lepingu originaal, allkirjadega ja puha. Vahepeal olen jõudnud kursusetasu juba läbi trööbata – käisin puhkuse ajal Eestis raamatupoes.

N, 3418. päev: edevus ei ole enda teha

Otsin üle tunni aja täpset viidet faktile, et Hitler keelas ennast kujutada taskurättidel ja tortidel. Mäletan raamatut (Briefe an Hitler), aga seal ei ole aineloendit. Läbilappamine ei aita (paaritutel lehekülgedel on vahepealkirjad); ähmaselt meenub (kirjutasin siin blogiski), et see pidi olema kaunis raamatu alguses ja seotud proua Meindliga, kes päris palmipuu ja tahtis selle saata Hitlerile. Aga raamatus on nimeloend, leian sealt pr Meindli ja peagi ka taskurättide koha. Raamatus on sekretär Hessi vastus ja selle arhiiviviide (algset kirja ega taskurätte arhiivis alles ei ole; kogu see raamat põhineb Venemaa sõjaarhiivi Saksa riigikantselei paarist fondist). Kohe selle all on ka tortide keelamise viide (seda mainis üks teine raamat). Raamatus on tagapool foto pressiteatest (1933), et nüüd on keelatud ka auto loopimine lilledega (sest saatjaskonnast sai keegi traadiga seotud lillekimbuga peaaegu silma – lilled tuli üle anda turvameestele, kes neid enne edasi andmist kontrollisid).

Raamatu vahel olevate bussipiletite järgi lugesin seda 2007. Tollest ajast on mul mitu paksu raamatut riiulis lugemata (nt kabaree Saksamaal, kolm (!) paksu keskaja raamatut ja ka Hitchhikers Guide to the Galaxy, mille sain millalgi 1990. aastatel sünnipäevaks ja mis on seniajani pooleli, ning üsna põnev Reisen im Mittelalter, mida olen alustanud kaks korda, aga on ikka pooleli.

K, 3417. päev: vana pilt

Auahne pildituvastusprojekt: leerilaste rühmapilt, rõivaste ja prillide järgi 1930. aastad. Pildil on taustal hele kaunistusteta sein ja selle keskel üks aken, üritame leida võttekoha. Kui see on kirikuaken, on see mu arust krohvitud siledate tugipiilarite vahel ja hulknurkses koorilõpmikus, madalal (aknalaud on inimeste taga), klaas on seina välispinna juures, mis mu arust tähendab, et pildil on XIX saj uusgooti kirik. Eestis on hulknurkseid koorilõpmikke vähe, veel vähem neid, kus on kolmeosaline lai aken, ja õige vähe neid, kus aken algab madalalt. Võtan ette Vikipeedia Eesti kirkute loendi ja hakkan neid, mida mul silme ees ei ole, ükshaaval läbi vaatama, nii palju kui Google’i fotod ja tänavavaade näitavad (sest ega eesti Vikipeedia siis raatsi panna põhiplaane ja „Eesti arhitektuur”, kus on, on mul Eestis).

Mu arust on Lihula, mida siis üks koduloohuviline arhitekt üle kontrollib (ei ütle, kuidas) ja leiab, et ei ole. Üks pakub, et Oleviste, mille peale vastan ise, et ei ole, Oleviste kõik aknad on maast u 3 m kõrgusel, klaas on sügavamal müüris ja osadel tugipiilaritel on paari meetri kõrgusel rõhtne turp (ning Oleviste müürid olid ka 1930. aastatel tahmunud nagu praegu ning koori ümber olid puud). Üks pakub – pildil oleva kirikuõpetaja, õigemini tema prillide järgi –, et Paide, aga Paides ei ole hulknurkset koori, tugipiilareid ega siledat seinapinda.

T, 3416. päev: teisipäev

Töine teisipäev.

E, 3415. päev: kui kiire oli kiire vanasti?

Balti kubermangude XIX saj krimilugemike 3. osa (Eestimaa) kaks esimest juttu on ka Kuramaalt. Üks (lk 41) on tõenäoliselt Liibavi sadamakõrtsmiku röövmõrvast 18. saj, kus kahtlusaluste kättesaamiseks esitas Kuramaa Venemaale õigusabipalve. Enne raudteid, enne telegraafi. Palvekiri saadeti 18. detsembril, vahepeal liikus kiri purjeka või tilisangaga Venemaa poole, kulges Venemaa kohtu- ja politseiasutustes, pätte otsiti – NB! suurelt Venemaalt. Ja arvake, millal olid kahtlusalused saadud kätte, toodud kohale ja Kuramaal kohtu vangikongis? — 9. jaanuaril, 22 päevaga.