L, 2587. päev: ajutise nuhtlusega laupäev

Ärkan vara hommikul ja märkan, et minu linnaskäimise pükste ja nende rihma vahel kõnnib paarkümmend sipelgat. Samuti paljudes muudes kohtades voodi ja akna vahel. Järgnevad koletud tapatalgud keemiliste (sipelgamürk), pneumaatiliste (tolmuimeja) ning füüsilis-keemiliste meetoditega (pesumasin). Täheldan, et sipelgad (tavalised mustad, sihukesed, kes elavad maa sees ja maja seina vahel) vastikust ei tekita, aga kahju nendest ka ei ole. Kui tunni aja pärast (käristan kohalt isegi voodi) on tuba puhas, tuleb kohe ka tolmuimeja kott ära visata, sest mu enda onu jutu järgi aidanud tolmuimeja kärbsepüüdmisel täpselt hetkeni, kui ta avas tolmukoti (mis tollal muiste oli lahtine, kes ei mäleta). Pesumasinat sipelgad üle elanud ei ole (kõikvõimalike pesutükkide kokkusattumise puhul 30 °C ja sünteespesu programm, tsentrifuug 1200 p/min), millest võib järeldada, et pesupulbri alandatud pindpinevust, pesumasina tekitatud kloppimist ja tsentrifuugi tekitatud 400 g-d sipelgad üle ei ela. Challengeri katastroofis selgus ka, et inimene ei ela üle 200 g-d (kui purunenud süstiku kokpit kohtus merepinnaga), ning suurim ülekoormus, kust inime ellu jäänud, olnud umbes 50 g. E meenutab, kuidas tema õpinguajal käis ülekoormustest rääkimas keegi kuskilt salajasest sõjalisest asutusest (ja mis õppeaine pani keegi ajudeta kontoritibi diplomi ametlikus tõlkes ümber hoopis kosmeetikaks).

Oletame, et eks sipelgad tulid sooja peale, sest eile õhtul oli kohutavalt külm ja olime pannud radika sisse, välissein on paar sentimeetrit paks, sipelgaid näis välja pugevat liistupraost rõduseina keskel ja nad kõndisid peamiselt radiaatori ümbruses, mitte mujal toas.

T-s juuksuris järjekorda panemas ja maksmas, poes (tint), uuesti juuksuris, sealt otse sööma. Uuesti poes, rongi peale.

Saksa verbirektsiooni-kollokatsioonide jaoks ostsin spetsiaalse väikese kaustiku, reastan kartoteegi ringi verbide järgi ja hakkan neid kirjutama kaustikusse. Õpetaja lubas eelmine tund, et annab meile loetelu kaassõnade järgi, sest verbide järgi ülevaade nii hea ei olevat, aga esiteks arvan, et on hea näha mõlemat, ja teiseks usun kõvasti materjali mehaanilise, käsitsi läbikirjutamise sisse (kuigi seda meetodit ei ole ma pärast põhikooli viitsinud kasutada).

Õhtul täitub Šp eluunistus – maja trepikoja nurgas radika all on kass! Ette teada, et järgmine nädal aega nuhib ja vaatab Šp hoolikalt läbi kõik koridorinurgad ja -ääred ning jookseb nagu üles keeratud.

R, 2586. päev: loomad ja üksik saar

Hommikul näeme, kuidas rõdul käib rähnipere ja siis akna taga saare otsas (kus rähnipoeg toksib paar korda ajaviiteks vastu tüve) rähniema poega söödab; see jääb tugeva vastuvalguse ja pesemata akna tõttu küll pildistamata. Muidu on parasjagu jälle linnupoegade aeg, sinitihasetibusid on olnud korraga vähemalt neli, rasvatihasel ja puukoristajal on ka pojad, ükspäev jäid linnukaamera samale pildile suur ja väike harakas ning – ühel teisel päeval ühelele teisele pildile – proua ja härra leevike (seismas keset rõdupõrandat, eks ju).

* * *

Loomaarsti juures. Št kisab teise koera peale; ütle kasvõi, et muidu on ta vait, nagu kui meile tuli külla perekond L ja Št otsustas nende auks hakata keset elutuba sittuma, üritasime ka kinnitada, et kunagi varem ta nõnda teinud ei ole, aga külaliste näkku oli kirjutatud, et nad ei usu. Šp astub sirge kõnniga uksest välja ja joonelt eemale.

Loomaarst väidab mind kuulnud olevat raadios; ise ma seda ei tea ja oletan riimuvateks nimedeks.

Enne keeletundi käin kesklinnas n-ö seapoes, aga eduta.

* * *

Keelekursusel peame panema paberile viis asja, mida võtaksid kaasa üksikule [troopilisele] saarele, algul igaüks ise, siis kolm rühma (üks ainult mehed ja kaks ainult naised) kirjutavad nendest ühise, koos põhjendustega. Kolmest rühmast kaks on lugenud mõnd ellujäämise käsiraamatut, nr 2 ei ole. Tulemused:

I rühm
1. Tikud (mul endal neid ei olnud, kui ikka väga tahta, saab tuld süüdata ka ilma, näiteks kui on olemas nööri, saab sellega teha tulepuuri – mispeale meenutatagu, kuidas kunagi seda proovisin. Kaks tundi nühkisin ja kõik, mis sellest sai, oli ühest kohast kuum puu ja väga hea söögiisu. Rääkisin seda kuangi tööl praegusele toanaabrile ja tema jällegi meenutas, et tulepuur oli tema skaudipõlve programmis ja nad said sellega tule kätte küll.)
2. Nöör
3. Universaalne tööriist (Victorinox või Leatherman; mul oli endal Victorinox ja kirves, aga hoolikalt mõeldes saaks läbi ka ainult suure noaga)
4. Võrkkiik (mul seda ka ei olnud, aseme saab suht lihtsalt punuda palmioksast); uus õps kuuleb selle asemel sõna "automaat", st "automaat selleks, et magada", ning hakkab heleda häälega naerma; meil saab olema edaspidi väga huvitav
5. Peegel (millega vilgutada lennukitele ja laevadele)

Paneme tähele, et I rühma loetelus puudub söök ja jook, sest süüa saab saarelt ja merest ning vett saab ka kohapealt, kas vihmast või kaevust või niiskest pinnasest kondenseerides).

II rühm
1. Süüa ja juua
2. Riideid
3. Tikud
4. Telk
5. Paat

III rühm
1. Vett
2. Tulemasin
3. Nuga (sh selleks, et sellega jahtida, mispeale SAS Survival Guide ütleks, et kui teil on ainult üks nuga, siis ärge meisterdage sellest oda ja ärge selle peale astudes ronige)
4. Termofoolium (see oli ka minu viie asja hulgas)
5. Nöör

N, 2585. päev: usupüha

Kavas on värskendav jalgsimatk Läti-Veinikülast põhja poole. Täna on usupüha ja bussid pühapäevases graafikus. Sõidame ühega Kirikmäe prismani, seal vaja oodata pool tundi. Kui kolmveerandi tunni pärast bussi ikka ei tule, mõtleme ringi ja lähme jala linna poole tagasi. (Jala mitte sellep., et bussi põle – linnaliinid pühapäeva päeval sõidavad – aga et niisama tore on.) Teekond ei ole päris nii pikk, kui olin arvanud.

Kirikmäe elanike autoportree

Lossi kang

Johann Wolfgangi toas eine ja siis linnast uuesti jala tagasi.

Õhtul veel koertega metsas.

K, 2584. päev: kosmosefilmide retrospektiiv

On jäänud siin märkimata, kuidas alles hiljuti juhtusin sirvima üht vana Titanicu numbrit ja mõistsin, et ühe naljapildiga pilasid nad ajalooajakirja GEO Epoche, kus oli just olnud Aleksander Suure erinumber: pildil imiteeritud ajakirjakaas, fotol põrandal mängimas väike tüdruk, juures pealkiri „Katariina Väike – nukud, mängud, jäätis”

Eile lõpetasime söögi kõrvale filmi The Right Stuff jaokaupa vaatamise – kunagi oli E öelnud, et teda kosmosefilmid ei huvita, aga nüüd kiitis – eksituse seletas, et ta oli mõelnud nt karbitäit Saturn V filme (kus on iga Saturn V start mitmest nurgast, aegluubis mootorikatsetused, aruandefilmid), mängufilmid on ok. Täna on seega jõudnud järg karbini From the Earth to the Moon, mille algus (Gagarini lend + Mercury-programmi algus) sobivasti jätkab umbes seda, millega TRS lõppes (viimane Mercury lend). FtEttM näitab (ma olen kogu sarja läbi vaadanud ühe korra 2010, ainult kaht vahepealset osa, Spider ja Galileo Was Right, mitu korda) midagi iga Gemini ja üsna põhjalikult iga Apollo lendu (koguni nõnda, et peaaegu igast Apollo lennust on oma jagu).

Ükspäe tuli postis ka Apollo pardaarvuti raamat (2010), mida olin soojendanud Amazoni postkastis vähemalt aasta, aga mille ostsin siiski kuskilt Amazoniga sümbioosis olevast teisest raamatupoest, sest eestilike raamatuhindadega ma päris harjunud ei ole.

T, 2583. päev: kuidas teha inimest õnnelikuks

Täna tegin inimese õnnelikuks: selgitasin telefoni teel sammhaaval, kuidas kirjutada makrot.

Jutuks tulid tööl kord eurolaulud ning muidugi rääkisin Winny Puhhist ja möödunud aastal nende teost asendanud ilmetust muigutusest ning loomingunäidiseid otsides leidsin selle: link. Selle kolmandat ja viie aastaga tänapäevaks vaenuliku maigu omandanud lugu ma varem kuulnud ei ole. Leian seoseid mitme India filmi-tantsunumbriga, esitatud põhjamaise kargusega. Grimm on võetud korraga Rammsteinilt ja Uuno Turhapurolt.

E, 2582. päev: vaatan ja loen

Hommikul saadan keeletundi mõne laadapildi, mida tunni lõpus ka näidatakse.

Niidetud heinamaal tüütavad künnivaresepojad vanemaid ja nõuavad tiibu vehkides, nokad ammuli, süüa.

Mul on bussis lugemiseks pakk (alates veebruarist) AW&ST-sid. Saab teada, et siinmaisel ainult kaubaveole spetsialiseerunud lennufirmal läheb nii halvasti, et jättis kaks tellitud 747-8F-i välja ostmata ja need läksid tehasest otse kõrbeparklasse.

Saabunud on teos pealkirjaga The Fast Show Book, mis on hinnanumbri poolest üks odavaimaid raamatuid, mida olen ostnud (kasutatud, £0,01). Peaaegu igast korduvast sketšist on lehekülg või paar, mõnest mitu korda. Raamat ei jutusta sarja ringi, vaid lisab juurde: näiteks Ralphi kirjamustandid, kuidas ta üritab ükskord ometi avaldada Tedile oma tundeid, aga ikka jõuab jutt alumise põllu kuivenduseni, või I’ll get me coat-mehe ja Different with boys-daami seltskonnanipid, I was very, very drunk-mehe päevinäinud päevik, fotogalerii Does my bum look big in this? ja Chanel 9 saatekava. Raamat näikse olevat ilmunud sarja 2. ja 3. hooaja vahel, nii ei ole selles Dave Angelit (Eco-Warrior), kurti kaskadööri Chip Cobbi, Wymbourne’i 13. hertsogit (Me? With my reputation?), Johnny Nice Painterit (Black, black!), ninakat parfümeeriamüüjat ega jutukat kassatüdrukut, autokaupmeest Swiss Tonit (Selling cars / making coffee / (etc.)  is just like making love to a beautiful woman), tarvilike asjade asemel igast kola poest toonud meesterahvast (Even better than that!) jne, kes kõik olid sarjas ainult 3. hooajal.

P, 2581. päev: Antikomintern tegutseb ehk kuidas käisime valimas

Nagu varemgi kirjutatud, oleme kirjas siinkandi valijatena ning eelmisel nädalal tuli koguni valijakaart, st paber, kuhu ja millal minna ning kuidas täita valimissedelit (koos näidisega).

Eile istusin maha ja lugesin läbi kõigi parteide valimisprogrammid, isegi nende omad, mida kohe kindlasti ei vali. Poole pealt hakkas lõbus ning hakkasin tegema parimatest kohtadest märkmeid.

Sedelil – mis tegelikult on A3-suurune poogen – on kandidaadid parteide kaupa kahes reas. Igas nimekirjas on 6 kandidaati, igal valijal 6 häält, mille võib anda kas mingile parteile tervikuna või noppida siit-sealt kandidaate, kellele saab anda igaühele 1 või 2 häält. Lihtne ja tore, kas pole?

Ülemises reas selgusid olevat vähe tõsisemad ja all rohkem nagu naljaparteid. Nimetagem lihtsuse huvides parteisid A kuni I.

Ja nüüd siis ülesleidused.

• Kõik räägivad kliimamuutusest, sotsiaalküsimustest, energiasäästust ja taastuvast energiast. Mõni isegi, et energiasõltuvus fossiilkütuseid eksportivatest riikidest tuleb lõpetada, mis on täitsa mõistlik.
• Loetelu kõige konservatiivsem partei on liberaalsem kui Eestis liberaalid! ☺ Soovib kummutada n-ö „traditsioonilised” soorollid, mispeale eestlaste tüüpiline reaktsioon on teatavasti suutmatus eristada bioloogilist ja sotsiaalset sugu.
• Ühes nimekirjas kandideerib poliitik Tillimets. (Vrd ka „South Parki” algkooliõpetaja mister Garrisoni kirjutatud menukas armastusromaan „Tilliorg” 4. hooaja 7. jaos.)
• Paar parteid kirjutavad tõhusast toimetulekutoetusest igaühele, aga keegi ei räägi sellest luululises võtmes „riigi keskmine palk igaühele” (kui vähemalt keskmist palka saaks igaüks, mis siis oleks keskmine palk?), mida olen kokkuvõtlikult nimetanud laisapalgaks ja millele feispukkis takkakiitmine on kõige kiirem viis tutvus minuga sedamaid lõpetada.
• Parteid A ja E tahavad lõpetada geenitehnikaga muundatud organismide kasutamise toiduainetes, aga partei G kuulutab suisa, et tema keelaks „muudetud geenidega” organismid üldse ära. Hihii, peale rakkudes toodetud ravimite kadumise tuleks siis loobuda ka tavalistest aretatud taimesortidest ja võtta kasutusele näiteks metsik nisu, selline heinataoline kõrreline. Tingimata tuleks siis ära keelata ka suguline paljunemine ja iseeneslikud geenimutatsioonid. Et organismid siis enam ei vanane ega sure, ootab kõiki ees igavene elu ja helge tulevik. Aamen ja hurraa! ☺
• Parteid A, B, D ja E tõotavad lõpetada tuumaenergia kasutamise Euroopas, aga partei I soovib toetada termosünteesienergia uuringuid.
• Populistlikku mõtet, et Big Data tuleks ärakeelda, arvavad vähemalt parteid B, E, G ja I (vbl on neid veel, aga mitte mul märkmikus).
• Üks partei tahab piirkondlikke väikekeeli Euroopa Liidu ametlikeks keelteks, teine tahab ametlike keelte arvu hoopis piirata (ilmselt eeldades, et just tema valijate keel säilib).
• Kaheksast programmist (parteil H koduleht puudub) ainult kaks on valimisprogrammi kirjutanud pärast märtsi 2014 ja seetõttu ei paista nendes idast punetav sõjaline oht mitte kõige vähematki – mis tekitab siin-seal muidugi lahedaid kilde, nt partei F kuulutab, et Euroopa sõjaväed tuleks üleüldse laiali saata, ja partei G, et Euroopa „sõjalis-tööstuskompleks” (mis see on?) tuleks kogu täiega lammutada. Hmm-pup-pup-pup. Just kirjutas AW&ST-s Airbusi tegevdirektor, et Euroopa sõjatööstus on nii killustatud (iga riik ajab omi huve), et asi on tõhususest väga kaugel – nt USAs toodab tanke ja soomukeid 2 tootmisliini, Euroopas 17.
• Punalippudega on end kaunistanud parteid F ja I. Seejuures on F sihuke jõletis nagu kommunistlik partei (mis näitab, kui vähe siinkandis teatakse, mis toimus raudse eesriide taga), I ei ole.
• Partei E tahab panna kaubaveo lennukilt rongile; partei G tahab kaubavedu üldse piirata; partei I trumpab nad aga kõik üle ja soovib kaupu vedada arvake ära, kus? – Mitte raud- ega maanteel, vaid hoopis vett mööda! Euroopa täis kanaleid, neid mööda. Hihii, Prantsusmaa kanalivõrgust suur osa on 18. sajandist saati laiendamata, sellele mahuvad ainult tillukesed praamid kandejõuga 50 tonni. Mis kiirusega praam sõidab, seda nad ka ei tea.
• Peale selle tahab partei G piirata sõidukiirust maanteedel ja lõpetada kaupade pakkimise.
• Partei E paneks kõik inimesed sunniviisil sportima. Huvitav, kas kunagi selline uuring ka tehakse, kus uuritaks, kas sportimine ikka tervist edendab – empiirilise vaatluse järgi on tuttavatest kõige sagedamini haiged need, kes aktiivselt spordivad.
• Populistlikud parteid G ja I tahavad lõpetada Euroopa UAS-programmi, põhjendades seda nii lapsikult, et piinlik kohe (nt et need töötavat ettemääratud, muutumatute algoritmide järgi ja olevat täisautomaatsed – hohhoijaa... silmaring, silmaring). See, et sellega sisuliselt öeldakse, et nõuame lendureilt rohkem, kui mis on inimlik, on umbes samalaadne mõtlemine, et märulifilmis võib inimesi tappa nii palju kui süda lustib, kui aga paljast inimkeha ei näidata.
• Partei G tahab „demokraatlikku kontrolli farmaatsiatööstuse üle” (seletamata, mida sellega mõtleb) ning vähendada liha, kala ja piima tarbimist.
• Veel asju, mida kaks äärmusparteid lubavad ärakeelda, kui nad peaksid [mingi hirmsa eksituse tagajärjel] saama võimule:
• autorikaitse (I)
• biokütused (G)
• biomeetrilised andmed (I)
• elektrooniline luure (I)
• lennureisija andmed (I)
• patendid (I)
• toiduainetega spekuleerimine (G)
• tööstuslik põllumajandus (G)
• tööstuslikud tapamajad (G; st iga talumees õiendagu pussnoaga ise, või kuidas nad seda ette kujutavadki)

* * *

Ehk siis kõnnime kohe hommikul valimisjaoskonda, mis on Kõrgmetsa põhikoolis. Juba kell veerand üheksa on koolimaja ümbruses äge liiklus. Mul kohe mõte, et „tahavad banaani”, nagu see oli vanasti, kui valimisjaoskondades oli inimeste valima meelitamiseks avatud ka igasugu defitsiidiga müügilett ja puhvet (ja kes ise ei tulnud, neile mindi valimiskastiga, aga defitsiidita kolistama õhtul ukse taha või, kui saabus alles õhtul hilja, võis leida, et ta on juba „valinud”, nagu juhtus kord minu vanaemaga), aga kõigel sellel tegelikult ei olnud aru ega otsa, sest kandidaate oli igas jaoskonnas niikuinii ainult üks, keda mitte keegi ei tundnud (ning pealegi kogunesid N. Liidus üleliiduline ja vabariiklik ülemnõukogu ehk parlament niikuinii ainult mõni päev aastas). Meil knopkatati kandidaadi näopilt ja elulugu trepikojas postkastide kõrvale keldriukse külge ja et keldris oli maja saun, ütles isa alati, et „me peame minema nüüd oma saunanaist valima”.

(Praegast mõtlen, kas vene ajal banaani üldse liikus? Pigem siis apelsini. Ma olin oma klassist kogu kooliaja ainus, kes oli söönud Eesti kaubandusvõrgust saadud ananassi – 3 a vanuses, isa oli komandeeringus käies sattunud juhuslikult mingisse Kadrioru keldripoodi, kus seda väga-väga juhuslikult müüdi.)

Sissekäik on koolimaja tagauksest, kus ees muidu hüplevad koolilapsed. Koridoris on sildid, kes kuhu tuppa peab minema. Koridoris on soojem kui õues ja klassitoas, sildi järgi on paremal mattklaasiuste taga „Little Swim” ehk 25 m siseujula. Läbi akna paistis, et kõrval klassitoas (kus samuti on valimisjaoskond) on kabiini taga aknanurgas luukere.

Meid kõnetatake kohalikus keeles ja otsitakse tükk aega nimesid, kuni taibatakse vaadata nimekirja lisast, kus on välismaalased. Ilmselt kodakondsuse järjekorras, kuidas muidu olin mina nr 12.

Pärast jalutame läbi päris-Kõrgmetsa saiapoeni, mida arvan olevat pühapäeva hommikul lahti. E-l on õigus, ei ole.

* * *

Õhtul selguvad ka valmistulemused, mis valdade kaupa on väga üheülbalised. Algul mõtlen, et süsteem on rikkis, sest kõikjal on võitnud sama partei, kes sai riigi häältest üle kolmandiku. Meie vallas on võiduparteile antud häältest üle 40%.

Valimised on siinkandis kohustuslikud, ära saab ainult ette teatades või kui valija on üle 75, aga valimas käis arvude järgi ka omajagu üle 75-seid (sest valimisprotsent on suurem kui alla 75-aastaste valimisealiste elanike protsent).

L, 2580. päev: konnatass ja jampsfilm

Jaama kohvikust konnadega tassid.

* * *

Loen koolitükka, kus ühes on väide, et Eesti parim ooper on parim ooper Eestist. Teises on uskumatuid väiteid Kuressaare linnuse kohta, millele tahaks vastata, et no ärge tulge Kuressaare linnusest udutama mulle, kes ma seal saaremaiseid sugulasi ringi giiditasin juba 10-aastasena.

* * *

Teen saksa keele rektsioonikollokatsioonide kartoteegile karbi. Just vajaliku pikkusega papi saan ükspäev postkontori saabunud pildiplaatide karbist – plaatidel olid AS13 ja AS16 fotod. Viimati tellimisel kirjutasin eraldi, mis riiki tuleb saata, tuli üllatavalt kiiresti. Läbi olen vaadanud AS13 fotod, millest enamik oli ka hiljuti loetud AS13 raamatus ja kust näeb, et jama oli nii suur, et kellelgi aega pildistada ei olnud. Plaadil on tervelt neli kausta Kuu pinnast, mis peavad võetud olema umbes tunni jooksul, kui AS13 tegi ainsa tiiru Kuu tagant läbi (mil ühtlasi püstitati seni püsiv rekord – mehitatud lennu kõrgus maapinnast, sest Kuu juhtus olema orbiidil kaugemal kui teistel Apollo lendudel). AS16 plaatidel on fotosid rohkem, seal sõideti ringi ka Kuu-autoga. Mida ma aga AS13 kohta üldse ei teadnud, oli, et starti käis vaatamas Willi Brandt (kellele jagas selgitusi Wernher von Braun isiklikult, tõlgita) ja ettevalmistusi Prantsusmaa president Georges Pompidou, kellega rääkis (läbi tõlgi) varumeeskonna komandör Young ja kes poetas Kuu maketile maandumiskohta tillukese Eiffeli torni. Sinna Fra Mauro kraatri juurde küngastele maandus alles Apollo 14.

* * *

Eile vaatasime Jaapani täitsa head sõjafilmi 聯合艦隊司令長官 山本五十六 (2011), mereväe ülemjuhatajast Isoroku Yamamotost ja sellest, kuidas ta tegelikult oli väga lihtne inimene (a glaza takije dobrõje-dobrõje). IMDb ainsa arvustuse on kirjutanud hiinlane ja pahandanud, et mis film Jaapanist Teises maailmasõjas see on, kus ei hurjutatagi Jaapani imperialismi. Kahtlustan, et paljud selle lahingustseenid – kindlasti lennukikandjalt startimise kohad, Yamamoto allalaskmise üldvaade ja õhulahingute õhuvõtted – on tehtud mängu „IL-2” või mõne muu lennukimängu mootoriga, nagu paljudes muudeski uutes sõjafilmides. (Ja need omakorda on tulnud sellisesse tsiviilkasutusse sõjaõhusõidukite imitaatoritest, märkis just hiljuti AW&ST.) Seal oli Vaikse ookeani kohta eraldi osagi (Pacific Fighters), kus olnud isegi lennukikandjale maandumine sees (ja mingi autorikaitseviguri tõttu ei olnud lennukit B-17).

Sellele järgmiseks tuleb vaatamisele sõjafilmide riiulist seni avamata film Red Rose of Normandy (2011), karbil Prantsusmaa turu jaoks eksitav pealkiri Normandie ja piltidel vinged lahingustseenid – mis, arvan pärast filmi nägemist, on kindlasti võetud kuskilt mujalt kui sellest filmist (vbl isegi mõnest arvutimängust). IMDb kriitika on täpne, lugege ise (eriti uuemaid; alguses kirjutas filmi autor ise ja kiitis enda käkki taevani). Tavaliselt minu hinnangust vähemalt neli punkti kõrgem IMDb hinne on 2,8 ja arvustuste juures on hindeks pärast tegijate endi kiidutükke stabiilselt madalaim võimalik 1.

Kuivõrd alles äsja vaatasime filmi Plan 9 from Outer Space (1959), mis täitsa ametlikult kannab maailma halvima filmi nimetust, aga oli selle käkiga võrreldes meistriteos, siis et lugeja mitte kunagi isegi kogemata seda ei vaataks, väikene ülevaade.

• Kõik algas sellest, et inime tahtis teha sõjafilmi ja mängida selles peaosa, aga raha pold. Kust saada kola – muidugi sõjaajaloohuvilistelt, kes näitavad kola siirast rõõmust, tasuta.
• Ise kirjutas, ise tootis, ise lavastas, ise näitles peaosa – millest arvas üks IMDb-s, et oleks ta keskendunud ühele ametile ja harjutanud, oleks midagigi liikunud paremuse poole.
• Lugu on kohutavalt halb (kapten saab Idarindel pähe haavata, toibub ja siis kutsuvad von Rundstedt ja Rommel teda Normandiasse nõu andma, kuidas Normandiat paremini kaitsta, aga siis tuleb Normandia dessant ja kõik läheb ikka sitasti).
• Mitu IMDb kasutajat arvab, et ainus asi, mis neid sundis filmi lõpuni vaatama, oli lootus, et kuna enam halvemaks film minna ei saa, peab see hakkama minema paremaks. Ei hakanud.
• Naispeaosa etendab IMDb andmeil igas-pulmas-peig-igal-matusel-kadunuke-universaalfilmitegijaga lähedalt seotud daam, kelle näos ninast ettepoole pungituvate huulte kohta on IMDb kasutaja kirjutanud tabava epiteedi vaginal. Miniseelikut, silikooni ja Botoxit sõja ajal veel ei tuntud, räiget meiki oli väga raske saada ja haiglaõde seda ka kanda ei tohtinud.
• Sama männivõsa on filmi algul Venemaa ja keskel Normandia. Venemaal ja Normandias sõidab muidugi sama Kübelwagen, sama Tiger, sama Hetzer ja sama Sd.Kfz. 251; Normandias on ka külgkorviga BMW mootorratas, Opel Blitz, StuG III, üks kuuekohaline sõiduauto ja Ameerika tank; Idarindel on VW Käfer, kuuetoruline Nebelwerfer ja ahjutoru (Panzerschreck) ning isegi traadiga kaugjuhitav minitank Goliath (!). Iga sõidukit on muidugi täpselt üks eksemplar. (Üks IMDb kasutaja väidab, nagu oleks T-34-sid Idarindel kaks, aga selles ma kindel ei ole; üks näib kõmmutavat venelaste poole või on muidu ebaselgete eraldusmärkidega.) Vene maastur on tehtud nii, et USA valgele viisnurgale on peale kleebitud punane – natuke nihkes.
• Idarinde välilaatsaret on korraldatud nõnda, et oleks põlluääres kenasti lageda peal ja raskelt haavatud lamaksid ilusti päikse käes.
• Gestapo vanglat kaitsevad sõbralikus käsikäes korraga viis eri väeliiki: maaväed (Wehrmacht Heer), SS, dessantväed (Fallschirmjäger – neil oli kiiver noka ja kõrvadeta), politsei ja lennuväe jalaväelased.
• SS inspekteerib maaväge. Maavägi kannab SS-ilt varastatud mütse. Lahingus kantakse riidest nokatseid. Peategelane on lahingus üldse paljapäi.
• Kõik (kordan: kõik!) sõdurid ekraanil on umbes 60-aastased ja ülekaalus. Kõik mundrid on puhtad ja korras, kõik masinad on värskelt tulnud värvimiselt ja/või pesulast. Habe mitme päevaga ei kasva, peategelasel on ameerklase säravvalged hambad, ükski sõdur suitsu ei tee, haiglatöötajad suitsetavad haigla ukse ees õues. Ühelgi Saksa raskesoomukil (Tiger I, Hetzer, StuG III) Zimmerit-katet ei ole.
• Näidelda ei oska keegi. Sõjaajaloohuvilistest on raske uskuda, et nad ei tea, et lahingus ei vehkinud sõdur täristada niisama siia-sinna, vaid ikka rohkem ühes suunas. Ja seda ka, et sõdur ei seisnud lahingus keset teed püsti, vaid varjus. Ning jagu ei rünnanud tihedas tropis.
• Kõik püssid teevad sama häält.
• Soovimatus kasutada filmis digitrikke – vrd „Tujurikkuja” rahvastepallilahing ja isegi tudengifilmis „Tõprad” (Õ-Fraktsioon 2003) oli digitaalne helikopter – on tekitanud vaatepildi, et Normandia dessant tehakse 3 (kolme) laeva (sh 2 dessantpraami) ja 9 (üheksa) dessantväelasega, kellel on püssid kilekotis, ja Normandia ranna kohal sõuab edasi-tagasi õppelennuk T-6 Texan. (Filmis tuleb siiski pärast veel ka lendav P-51 ja seisev Grasshopper.)

Nii et hoiduge, nagu vähegi saate.

R, 2579. päev: klassieksursioon laadale

Erakordse ponnistustena olen kohal täna tunni alguseks ega jää üle poole tunni hiljaks nagu tavaliselt. (Viimasel on see väike eelis, et kuna ma juhtumisi tean lauseehitust päris kenasti ja ka sõnavara suudan mõistatada teistest kergemini, on 100 minutit paljuvõitu ning kipun kella vaatama sageli.)

Täna klassi ilmunud „uus õpilane” selgub olevat uus õpetaja, kes nüüd enne semestri lõppu meie õpetamise üle võtab. Enne laadale minekut peame täitma akusatiivi ja daativiga harjutuse, millest saab uksele pandav silt, et hilinejad teaksid, kust meid otsida.

Palverännaku laat (mis näeb välja nagu iga muu laat, v.a jõululaat) on kestnud kaks nädalat ja selle söögiputkade fritteriõli on küpsenud kõik see aeg, mis pahnutt ajab mult söögiisu kohe täitsa ära, ning sedasi seisan niisama ja imiteerin pildistamist. Läänest ajab üles uhkeid pilvi ning keegi teine üldvaateid ei võta.

N, 2578. päev: täna räägime kultuurantropoloogiast

Kirjutan seda siin praegu ligi kuu aega hiljem ja et neljapäevast, 22. maist märkmeid ei ole, on sobiv auk ilmutada erakordsed psühhiaatrilis-kultuurantropoloogilised ülesvõtted, mida stammlugejad on oodanud pikki aastaid. Nimelt on üliharuldased fotod tabanud joodiknaabri tema loomulikus elukeskkonnas – ümber paigutamas naabermaja prügikaste!

 

 

 

 

 

Roheline rõivas on hommikumantel. Äärmise ebatsensuursuse tõttu on välistatud joodiknaabri ülesvõtted saabuva suvehooaja tõttu paraku kaasnevas nabapluusisis, öösärgis ja millimallikataolises miniseelikus.

Loodame, et kord jäädvustab kultuuriteadlaste kaamerasilm ka joodiknaabri muud lemmiktoimingud, nagu lillekasti serval hängides potentsiaalsete korteriotsijate peletamine, bussipeatuse pesemine ning kindlasti ka postkastide lõhkumine.

K, 2577. päev: ka mehed

Kui tööle lähen, on maja ees kaks relvastatud politseinikku kedagi ootamas.

Saksa ajalehes on sõna knackig ja seda seletades jõutakse (vajalike poliitkorrektsete lahtiütluste saatel) tõdemuseni, kuidas mõnikord vaatavat meesterahvad, kas naisterahva tagument on knackig. Selle peale hüüatab üks kursuse lapsesuu: „Männer auch?!”

Kui keelekursuselt tuleme, on keelekooli vastas oleva kabeli juures kõnniteel mardikas, kes on väga ühe väiksema põderpõrnika nägu (Dorcus parallelipipedus), keda olen näinud maja juures metsas.

T, 2576. päev: teatris

Saksa sõnateater. Saali on moodustunud saksakeelne enklaav, isegi puhvetis räägitakse täna saksa keelt.

Tükk keerleb sama näitleja ümber, kes kümmekond aastat tagasi mängis ühe südamliku Saksa tippfilmi kulminatsioonis võtmetegelast. Sama hästi mängis kui praegu.

E, 2575. päev: heinategu

Kannan hommikul laupäevase matka Google Earthi ja kõik saab selgemaks: raamatu „12 km” oli tegelikult 14,5 ja raamatu „+280 / –270 m” tõus-langus on tegelikult +474 m ja –473 m.

Akna all tehakse heina – kombaini moodi kollane masin (New Holland) võtab vaalud üles ja loobib traktori (Fendt) haagisekasti. [Künni?]varesed siblivad vaalude vahel ja pärast lageda peal, haigur ka.

Keeletunnis on jutuks lemmiksöök ja -jook; selgub, et prantslane M sööb meelsasti pitsat ja vein talle ei meeldi. Kui keegi imestab, et ise prantslane jne, vastab see, et aga tal ju ei ole pikka saia kaenla all ega peas baretti ka.

P, 2574. päev: no mis kaver see ka on!

Suur pettumus: Austria ESC-võidulugu kaverdanud Koit Toome ei olnud isegi mitte kleidis.

Valmivad eilsed pildid. Objektiivi kiituseks ütlen, et värvide järeltöötlust normaalselt säritatud võtetel vaja ei ole. Vaja on eemaldada kolm tolmuplärakat, kui need juhtusid lagedale taevale. Tavaliselt (EF-S 17–55 mm f/2,8) on maastikuvaadete värvid vajanud kirgastamist seadetega Blacks –15, Clarity +10, Presence +10, Saturation +3, siin nüüd mitte, kuigi isegi ei olnud kontrasti ja küllastust suurendavat PL-CIR-filtrit (sest selle servad võivad jääda 11 mm asendis nurkades näha ning 11 mm asendis jääb taevasse tume vööt). Kusjuures ega sellist pildikvaliteeti objektiivi pisut logiseva mehaanika järgi ütlekski ning pildistabilisaatorit ka ei ole.

L, 2573. päev: kaunid vaated ehk ood Toki 11–16 mm f/2,8-le

Matk üle veelahkme kahe suure jõe vahel. Üks väheseid käimata matkaradu siinkandis.

Bussiga R-ch-sse, kus parasjagu on tuletõrjujate väljanäitus: on kõiksugu tuletõrjeautosid, paate, kiirabi, redel on püsti, jões on tuletõrjelaev, platsi keskel on lõhki lõigatud katusega sõiduauto.

Teise bussiga mööda jõeäärt edasi (istume jõe pool, vaated on kaunid) järgmise sillani W-s. Üle jõe, mööda kohast, kus 1.5.2011 einestasime, üles mäkke. Viimased kaunid vaated viinamägede vahelt, siis metsa vahele, muudkui mäkke.

Kena Saksa alevik, jällegi W. nimeks. Tänav on Ritterstr. nagu rahvalaulus „Üks surnu viidi Raadile”.

Surnuaiaga linnus, millest on alles valdustorn ja paar eluhoonet. Torn on kohe surnuaia värava ja prügikasti kõrval, lukuaugukujuliseks laiendatud laskepilu otse surnuaia poole. Aia peale on koolilapsed joonistanud pilte: jõgi ja jõelaev, lehm ja suur valge kiri „Annika”. Tornis pidada olema seniajani külakiriku kellad (mis on suure kellatornita); kiriku ees on maailmasõdades hukkunute ja kadunute ausammas – ühel tahul on Esimene maailmasõda, kahel tahul Teine, tagumine on tühi.

Linnuse ajaloo sildi väidet, et see olla algselt olnud vesilinnus, tuleb võtta äärmise ettevaatusega. Linnus on nimelt mäe otsas. Vesilinnus on tasasel maal ja vallikraav on vett täis (vrd Kuressaare, Põltsamaa). Mäe otsas on vallikraav tavaliselt kuiv – vrd Viljandi, Tartu, Toompea.

Kiriku tänav

Suureks häbiks pean tunnistama, et asulast väljume üldse mitte plaanitud suunas. Ma seda kohapeal muidugi ei ütle ning teen näo, et teekond peabki viima kaarega mööda nurgataguseid.

Tee kerkib mäkke ja mida kõrgemale, seda rohkem asendub karjakasvatus põllukultuuridega ja ühtlasi metsatukad lagedate väljadega, aga eks siinkandis ole viljakama mulla peal kombeks, et mets kasvab seal, kuhu ei saa teha põldu ega viinamäge (ja kusjuures, nagu on leitud arheoloogilise õietolmuanalüüsiga, on praegu siinkandis metsa tublisti rohkem kui Rooma ajal).

Mäelael on hiirekasukate, -ribide ja -lõualuudega räppetomp (koha, sisu, linnujäänuste raamatu ja linnuliigilevilate järgi selgub selle teinuvat kõrvukräts):

Öökulli (kõrvukrätsu?) räppetomp

Veel imetlemiseks kauneid vaateid:

 

 

 

 

 

Päike paistab laialt ja hakkab peale, õhus kisavad piiritajad (keda näeb) ning õhus ja maas laulab lõoke (keda ei näe – muiste oli sanitaarolude ja prillipuuduse tõttu silmanägemine kehv ning mingi rahvas arvas, et lõokeselaulu tekitab kevadel õhk ise – aga märtsi algul 2008 pika kevadmatka ajal sain lauldes lendava lõokese isegi videole).

Teel kõnnib kõige pirakam kärsaklane, keda näinud oleme. (Teda ei ole ei raamatus ega sadade fotodega Euroopa kärsaklaste veebilehel.) Koos kärsaga umbes 2 cm pikk, must, kummalgi küljel kollane täpp, rindmiku tagaservas kitsas kollane vööt, karvadeta.

Teeservas on metsast tulnud palju suuri sipelgaid, kes tassivad siia-tänna surnud tõuke ja piiravad väsinud mummi. Üks saksakeelne loodusajakiri just soovitas, et kui näete nõrkenud mummi, andke talle suhkruvett või vähemalt viige lähimale lillele. Mida me ka teeme, kuigi mumm soovib kõigest väest lendu tõusta, mis mitu korda lõpeb maandumisega uuesti sipelgate seltsi.

Alla külla kõndides ja mingit lehmajuttu valesti kuuldes tuleb mõte, kuidas oleks üks tore krimi India stiilis. Sellele annab kohe auru juurde majanurga tagant avanev vaatepilt, kuidas vanahärra kõplab peenart ebaloomulikult suure kõplaga, mis paistab, nagu oleks labidas varre otsas põiki, ja saab nimetuseks „matab laipa”. Muidugi vahib vanahärra, mida me vahime ja muigame.

Küla järel on karjamaa servas betoonist jurakad, mis raamatu järgi ehitati umbes sõja ajal sinna kavandatud raudteeviadukti jaoks, aga raudtee jäi üldse ehitamata (isegi viaduktile viivat tammi ei ehitatud – kui ehitada betoonist kaldatugi enne, saab tammi kuhjata sinna vastu). Betoon on peale pragudest välja valgunud soolajälgede toredas seisundis; sammaste otsas on alles sissebetoonitud poldid.

Väsitav tõus järgmise mäe otsa – kuhu ei olegi kõrgust teab kui palju, aga eraldi rada ei ole, tuleb kõndida teeservas (sest teepeenart Saksamaal ei tunta). Ära jääb käik eemalt paistva vaatetornini, sest esiteks ei ole teada, kas see on üldse lahti (see on sihuke suletud, akendega torni moodi), teiseks on see veel kuuskümmend meetrit kõrgemal ja kolmandaks ei lähe sinna tee mitte otse, vaid paarikilomeetrise kaarega.

Jõuame metsa, mis on pisut palavam kui arvata, ja tee hakkab õnneks laskuma.

Ärge uskuge luiskelugusid, nagu Saksamaal metsa ei olevatki!

Jõuab kätte linnaserv, kus ühel pool tänavat on lai vaade ja teisel pool on maju vähem. Leiame, et linnaosa on väga turvaline, sest joodikud ja lihtsad jalakäigupätid mäkke kõndida ei jaksa ja linnas bussiliiklust ei ole.

All linnas sisse veinipoodi kuulsa viinamäe toodangu järele (sain hiljuti saksa keeles teada, et viinamäe nime tõlge on lihtne: ’joove’). Poodnik suhtub alati aukartusega, kui sisenev kunde astub kohe asjalikult riiuli juurde.

Laurentsiuse kirik

E on Tripadvisoris näinud sillaäärse söögikoha Vana-Saarelinna ülistust, aga see on kinni. Tagasi üles kesklinna. Veski taga söögikohas (selle kõrval on teine, nimeks Mozart ja ettekandja on ketsides) šnitsel (mis selgub olevat koos paneeringuga külmutusest võetud), vein ja pärast teises kohas kook ja teine vein.

Kuuldavasti olevat probleemita etanoolikasutus 10 annust nädalas (tavalises veinipudelis on umbes 6 annust), praegune kogus on 3,75 annust pro Nase ja see, kuidas ja kui kaua see mõjub, tekitab aukartuse kogenud professionaalide ees, kes tarbivad need 10 annust ühe istungiga järjest.

P.S.
Pealkirja selgituseks.
Kõik tänased fotod peale viimase on tehtud ülilainurkobjektiiviga Tokina AT-X PRO 11-16 F2.8 (IF) DX ja nende fotode (peale metsatee foto, mis on liitsäri) värve järeltöödeldud ei ole (tavaliselt teen värve pisut kirkamaks), isegi mitte PL-CIR-fitriga.

R, 2572. päev: ork ei ole ork

Tänane töövõit: kuidas on eesti keeles asjandus dental pick ehk ork, millega torgib hambaarst hammaste kontrollimisel hambaid? — Otsisin, otsisin, aga leidsin: sond.

N, 2571. päev: kontserdil

Kohaliku eesti seltsi naisansambel võõrustab Eestist külla saabuvat meeskoori. Usun, et tänapäevalgi on selline üritus sihuke võimas magnet, mis kisub kooriliikmeid käima usinalt proovis hiljemalt eelmisest sügisest saadik (nagu tudengiaja alguses meenutasid ühe teise koori taadid heldinult, kuidas (ja kuidas!) kunagi olla koor esitanud koos naiskooriga „Carmina burana”, aga millal täpselt, seda taadid enam ei mäletanud, ent nendest lugudes piisas, et motiveerida noorlauljaid õppima suht igavat Bruckneri reekviemi kogu talve). Korraks tekib arutlus valehabemete üle, aga luban naisansabli jaoks kaasa võtta hoopis musta markeri, nagu see praegu moes on.

Linna poolteist tundi varem, mul on vaja osta ümber nurga kirjatarvete poest A8-suurusi kartoteegikaarte, sest olen otsustanud, et õpin ära kõik õppematerjalides ettejuhtuvad kollokatsioonid (mille kõige raskema harjutuse tegemisel eelviimases tunnis olin iga kord märkinud, kui järg jõudis jälle minuni, et mul ei ole õrna aimugi) ja laupäeval ostetud 200 kaarti said juba täis.

Vaatan üle ukse korraks sisse, kas saalis on valge või pime – ei ole varem kontserdipaigas käinud – on suhteliselt pime. Mul on kaasas välklamp ja et keskmisse fotokotti mahub kas välklamp või selle hajuti, on mul välklamp mantli põuetaskus. Hommikul toodi bussipeatuse panka just raha ja ratastel seifi taoline rahaauto seisis ees, relvastatud valvur vahtis bussipeatuse inimesi ja ma pidin tast mööduma, selline kolakas mantlihõlma allapoole kaalumas.

Veel parem oli aga, et öösel meenus, et kasutasin suurt välklampi viimati eelmisel aastal ja selle akud on kindlasti tühjad, nii et võtsin laaduri tööle kaasa ja üritasin laadida välklambi akude kaht komplekti. Esimese jõudsin, teist mitte, nii et võtsin lauasahtlist kaasa ka kõik muud tundmatus laadimisseisundis AA-akud (mis on seal CD-mängija jaoks, ma ei viitsi lustikummutit vedada ja selle juhe ei ulatu pesasse).

Aga välklampi ei lähe õhtu jooksul siiski õnneks üldse vaja; üritan hakkama saada jämeda (filtrisuurus 77 mm) objektiivi abil – normaal- ja lainurksuum on mõlemad igas asendis f/2,8; ühel piltnikul on punase rõngaga (Canoni L-seeria) objektiiv, aga minu punase rõngata objektiivist peenem (f/4) ja varjukita, ning ühel istmeserval lebab palitunööbi suurune Nikoni objektiivikate. Nüüdisajal tavalisest optilisest pildistabilisaatorist alati kasu ei ole, sest esinejad (eriti dirigent) liigutavad ja pika säriajaga jääb pilt kohati uduseks. Isegi f/2,8-ga pidi kerima tundlikkuse ISO 400-ni, mis tekitas ühe dirigendi mustal kostüümil tugeva pildimüra, mille silumine järeltöötlusel muutis ka kõigi esinejate näod kolmkümmend aastat nooremaks. Teise külalisdirigendi elutarkus: dirigenti vaadatakse peamiselt selja tagant.)

Kirjatarvete poest 3 × 100 A8-kaarti ja siis prantsuse raamatupoe kunagistes ruumides (kus on nüüd itaalia pannkookla) pannkook.

Nagu märtsis tippbaritoni kontserdil, kus meil olid 1. rea kohad 1 ja 2, saame piletid numbritega 01 ja 02. Oleme kohal ligi pool tundi varem, proov alles kestab.

Algul kibeleb meeles küsida, kas helisalvestada tohib (mida tuleks küsida mõlemalt koorilt) – mul on helisalvesti peaaegu alati kaasas, nagu ka taskufotokas (ja isegi salvesti mikrofonide tuulekaitse muide on), aga savisaare tegemine ei lähe mette, LS-5 on käsitsusmüra suhtes kole tundlik ja ideaalne võttekoht oleks saali keskel (või siis mitte päris keskel, olekski huvitavam) paar meetrit kuulajate peadest kõrgemal – ent kui proovi kuulen, läheb soov üle.

Ühe koori repertuaar on nõudlik, teisel on turvaline. Ühel on alumised hääled täitsa okei, ainsa solistiga laulu solisti teine salm läheb ka paremini kui esimene. Üks koor väänutab end esinemisel nagu inimesed vanaema veneaegses jalgadega telekas, teine mitte. Nagu egiptlane Sinuhe mõistis umbes kolmveerandi raamatu peal, et tema soontes voolab vaaraoverd rohkem kui vaaraol endal, süveneb kontserdi ajal tunne, et mul on vist n-ö passiivne absoluutne kuulmine. Eriti kohtades, kus võetakse fortes kõrgeid noote.

Ühendkooride esimene laul jätab esiti mulje, et iga laulja laulab eri häält ja eri helistikus – mis ei ole võimatu, selliseid kooritükke on – kunagi lindistas üks koor raadios mingit modernlaulu, kus tuli välja, et 60 liikmest igaüks laulis natuke eri viit ja lõpetas eri ajal (kogu koori viimane oli yours truly), ning juhtusin kunagi ühe teise, umbes 20-liikmelise koori proovi, kus õpiti 16-häälset lugu ja see tuli täitsa edukalt ka välja. Väidetavasti olnud laulul „Meil aiaäärne tänavas” üks poiste- ja meeskooriseade, kus poistekoor laulab ühes ja meeskoor teises helistikus.

Eesti koorilaulupärandile truuks jäädes ühtki lugu siiski seisma ei jäeta.

Umbes üheksat või kümmet laulu olen muiste eri koorides laulnud, mistõttu kuulatan, kas „minu” partiisid ka kostab. Mõni on raudselt teises seades. Paari laulu kohta ei suuda kuidagi meenutada, kus kooris neid laulsin.

Kava on eesti keeles, ühe koori üks liige pobiseb muudele inimestele midagi prantsuse ja teise üks liige midagi inglise keeles. See rand, millest räägib laul „Kuldrannake”, ei ole mitte beach (NB! ettevaatust hääldamisel!), vaid hoopis shore. Ega ka teisi pealkirju tõlkida kerge ole.

Tänapäevased tahvelarvutis olevad noodid heidavad lava pimedates nurkades lauljatele näole ebamaist sinakat kuma.

Saal on publikut ühtlaselt täis (mitte nagu tudengiajal üritusel, kui külla tuli Kaunase naiskoor, pandi vastuvõtja koori liikmed istuma saali mustri järgi, et lavalt vaadates paistaks, nagu oleks saalis vabu kohti mitte kolmveerand kõigist, vaid ainult pool). Ma ei ole seltsi üritustel umbes kolm aastat käinud ja mitmed tuttavad näod on nüüd kolm aastat vanemad. Mitmed näod on tuttavad ainult Facebooki rubriigist „Kas soovid teda sõbraks?”. Kontserti eriti ei segata, v.a ühe juba kõnelda suutva väikelapse suht kuuldav küsimus mäletamatus keeles, et millal me ära lähme, ühe juba joosta suutva väikelapse suht põntsutavad jooksusammud edasi-tagasi saali tagaosas, ühe tundelise laulu pausikohas ühe imiku vali „büäääh!” ja parasjagu püüne pealt ära olnud koori võikavõitu kaootilist plõginat meenutav nipsutamine teise koori laulu ajal saali tagaridadest – see on objektiivne tõdemus, ärge pahandage.

Pärast pikk, mitme käigu, kolme sorti veiniga ja hilja ööni kestnud söömaaeg.

K, 2570. päev: seljakotid Tallinna kaubamajast!

Meie maja nn prügikastivares või tema sõber istub hommikul rõdu juures männioksal ja vaatab aknast sisse. Vareseid rõdul me veel näinud ei ole; varesed on siinkandis üsna arad. Laen mitu kuud laual lebanud linnukaamera ja panen rõdule valvama – nüüd näiteks on tavaline, et rõdu põrandal siiberdab ringi rähnipoeg, puukoristajad käivad perekaupa ning harakad peidavad juustu lillekastidesse.

Saksa keeles räägitakse terve esimene tund laupäevasest ESC finaalist, mis on täitsa jube, sest väikesest seltskonnast tervelt kolmele meeldis Hollandi erakordne õudus. Õpetaja räägib, kuidas ta algkooliealine tütar arvas selgesti, et Austria esineja on naine (sest kannab ju kleiti), ja särava kleidi peale, et kindlasti Austria printsess. Teisalt hakkab üks poolakas iga kord nime Conchita Wurst peale puhkima, sest see jätvat samasooliste asja ajamisest vale mulje, ja Poola laulu kohta arvab, et see [„raputa seda, mida ema sulle andndnud”] üldse ei olevat olnud rahva tahe. Üks teine poolakas arvab aga, et Poola laulul ei olnud viga, propageerib maad hästi, aga et praegu ESC enam rahvast ei huvita (vrd igakordsed esinejate püksiuudised Eesti päevalehtede esiküljel). Saab ka teada, et tänu Poola telekaseebile üldvalitseb Poolas praegu arusaam, et gei on naisterahva parim sõbranna. Veel saab teada, et Venemaalt saadeti esinema kaks neiut mitte headuse pärast, vaid et nendest olnuks kõige vähem kahju – selle kohta on tehniline termin expendable – ning et tulemust arutati nõnda vägeval tasemel kui Venemaa duumas ja otsustati, et vaja korraldada Venemaa enda „Meri, mehed ja maa”, kus tohivad suu avada ainult riigitruud ja tõupuhtad esinejad. Kindlasti toimub siis ka pulstis habemetega talaarivoor.

Maali pargi lillepeenras on õhtul hiir.

T, 2569. päev: pääsukesed

HR Giger ära surnud.

Õues lendavad täna pääsukesed ja tuuletallaja.

E, 2568. päev: punktid

Selguvad ESC ka poolfinaalide punktid ning nalja kui palju. Ikka, et kes kellele ja kui „palju” „poolfinaali peaaegu ära võitnud” lugu tegelikult sai.

P, 2567. päev: kontsert

Poirot'st läheb 4. karp, kus on sarja I hooaeg ehk täitsa algus. Näeme erakordseid asju, mida hiljem Poirot enam ei teinud: jookseb, on purjus, laulab, meenutab vana armastust.

Õhtul kontsert.

Bussis näeb minnes üht ja tulles teist bulgaaria töökaaslast.

Kontserdi esimeses pooles – mis kirjade järgi kestab 29 minutit – on tükk, mille Mendelssohn kirjutas 14 a vanuses, siis neli väga kurba Mahleri laulu, mida esitab praegune Saksamaa esitenor, siis mitu lisalugu. Meie taga istub kaks vanadaami, kes nõrgal häälel kisavad „braavo!” ja „encore!”.

Orkester koosneb ainult meestest ja kõigil, ka tenoril, on seljas ühesugune frakk ja jalas ühesugused lakkkingad. Vaheajal võrdleme tenorit märtsis kuuldud baritoniga; no eks saal ja repertuaar ole teine, tenori kahjuks.

Pärast vaheaega on end vahuveiniga turgutanud vanadaamid meie taga elevil, sest üks sai tenori autogrammi. Pärast saab teada, et tenor olla algul õppinud paar semestrit matemaatikat, aga siis pühendund laulmisele ning tema ainus püsitöökoht oli karjääri alguses kaks aastat ühes siinkandi teatris. Siis tekkinud tal häälekriis, millest sai üle ühe ameerika tenori käest õppides suisa naaberlinnas. See ilmselt näitas, kuidas hoida käsi ja suud ning vallutada maailma ooperilavasid ja naiskuulajate südameid. Esimene roll, milles ma teda nägin, oli plaadilt Metropolitani „Valküürides” Siegmund, kus ta oli ainus normaalse kehaehitusega inimene umbes kolmeteist paksu seas ning vankus mitu sammu tagasi, kui üsna korpulentne Sieglinde talle kaela hüppas. Nii et selline vägitegu ei tekita minus kartust, et teen kogemata veidraid nägusid ja solist näeb, nagu olin peljanud märtsis tippbaritoni kontserdil.

Teises pooles – mis kirjade järgi kestab 38 minutit – on alguses üks R. Straussi keelpillisekstett (mille kohta räägib kavaraamat pika loo Austria muusikaelu tõusudest ja langustest ning R. Straussi liikumisest põlu alla ja põlu alt ära) ja siis üks pikem Schönberg. E ütleb mõlemat olevat kuulnud, mina mitte. Uinun kuus korda, viimane kord nähes, kuidas pillimeeste asemel istuvad orkestris kahemeetrised kirjud gekod. Ühtäkki näen ilmsi kergenduseks, et kõigil kolmel viiuldajal, kelle noot paistab, on noodiraamatus lahti viimane lehekülg, järgmiseks tuleb sisekaas (aga see viimane lehekülg kestab mitu minutit).

Ühel altviiulil läheb poogna küljest jõhv lahti, ta kisub selle üldse ära ja viskab põrandale.

Märkan, et kavas on trükitud ka viienda laulu tekst, mida veel ette kantud ei ole – korraga paiskub valla lava vasak uks ja tenor sööstab uuesti lavale. Laulab ja rahvas plaksutab ning paremal rõdul kaks vanadaami võtavad mantlid käe peale ja trügivad ukse poole. Siis tulevad tenor ja orkester lavale tagasi, esitavad teise lisaloo – vanadaamid paremal rõdul vaatavad seda püstijalu, nurga tagant piiludes. Lava tühjeneb ja vanadaamid lahkuvad, teadmata, et tuleb ka kolmas lisanumber. Lisanumbrid on veidi teistsugune repertuaar ja tenori hääl pääseb paremini esile. Kolmanda lisaloo järel rahvas plaksutab veel pikalt ega tea, et kolm lisalugu on ülemine piir.

Sobivasti läheb viimane otsebuss kohe veerand tunni pärast.

L, 2566. päev: ESC 2014, vol. F

Goethe toas on naaberlauas alles paar päeva tagasi koosolekul kohatud töökaaslane. Hakkan mõtlema ega suuda kuidagi meenutada, mis on ta perekonnanimi. Tööl kutsustakse ainult eesnime pidi.

Kiirgusfoobikud teadku, et raekoja platsi graniitsillutise doosikiirus juhtus laupäeva päeval olema 0,36 µSv/h ehk kolmandiku üle loodusliku fooni maailma keskmise.

* * *

N-ö „traditsiooniliste pereväärtuste” (need pannakse jutumärkidesse, eks ju) eestkõnelejad saavad õhtul krambid ja tõotavad loobuda igaveseks ESC vaatamisest. See on ju tore, m.o.t.t.

Meelde tuli: Islandi teletupsude laul on võtnud refrääni Turisti laulust „Kelleks saada?” („Taksojuht va pimeloom”).

Saksa laulu olen kuulnud varem raadiost; hääle järgi ei osanud arvata, et selle esitab selline vanamemm nagu videos. Käisin selle ja mõne muu keskmise laulu ajal kortega jalutamas, ei kuulnud.

Prantsuse laulu üle – mille sõnum on trillalla ja trullallaa, mul on vuntsid, ahhahhaa – naeran kõik see kolm minutit laginal. Mõelge saalis olijate peale – mingi veider seltskond esitab veidra laulu, millest ei saa aru kõigevähematki ning mille taustale näidatakse vuntsipilte; ja oleks niisama, et see eksootiline bänd hüppaks ja kargaks lavanurgas, aga ei, äkki kõnnivad nad kõik koos teisele poole lava ja siis kohe tagasi. Etendus missugune! See saab koguni kaks punkti – Soomelt ühe ja Rootsilt teise (ühe koguni telefonihääletuse tagajärjel).

Šveitsi laulu kordustes näidatakse peale rõbakliku solisti laialt naeratavat Risbieteri-habeme-vuntsidega kidrameest, kelle nimi peab küll kindlasti olema Huber.

Hääletus on põnev ja peale poliitika on näha ka mittepoliitikat – nagu et ametlikult ülimalt sallimatu Venemaa annab Austriale 5 punkti.

Eelistus üldiselt puudub, nii et põnev on. Kui te vaid kuuleksite, mis teksti me ise suust välja ajame (kainelt, muide) – nii et ma ei tea, kas jaksan kunagi järelkuulata kuut tundi Juure ja Kiviräha teksti, mis varasema kogemuse järgi otsustades palju teistsugune ei olegi.

Enda punktid:

• S1: edasi Ungari; Armeenia, Rootsi ja Ukraina (võrdselt); Portugal; Azerbaidžaan ja Belgia (võrdselt); Island ja Montenegro (võrdselt); Holland; välja Läti, Eesti ja Venemaa (võrdselt); San Marino; Albaania; Moldova.
• S2: edasi Poola; Austria; Kreeka; Makedoonia; Leedu; Soome; Valgevene; Iisrael, Šveits ja Sloveenia (võrdselt); välja Malta ja Iirimaa (võrdselt); Norra ja Gruusia (võrdselt); Rumeenia. 
• F: isikliku hääletuse kohad klapivad tegeliku tulemusega täpselt – Rootsi, Armeenia, Ukraina, Taani, Valgevene, Azerbaidžaan, Prantsusmaa; klapivad 1 koha täpsusega – Austria, Ungari, Soome, Inglismaa; suurim erinevus ESC kahjuks – Poola ja Itaalia (võrdselt); suurim erinevus ESC kasuks – Holland.

R, 2565. päev: Euroopa

Vaba päev, jõuan keeletundi ometi ükskord õigeks ajaks kohale.

Teen aega parajaks, otsin nurga tagant surnuaialt üles kuulsa kelmi haua. Teada on surma-aasta ja et haud on müüri ääres. Leian kahe minutiga. Kes tahavad ka minna: minge surnuaia peaväravast sisse (mille kõrval on kalmistuvahi maja), sealt vasakule, kuni ruutja klombini, mille keskel kasvab üksik kask, sealt keerake paremale, minge järgmise põikteeni, keerake seda mööda vasakule ja minge enne müüri 18 m paremale (vasakul müüri ääres on kaks hauda, lage maa, üks haud, lage maa, õige haud).

N, 2564. päev: ESC 2014, vol. S2

Hiina sõjaväes teenivad nüüd ka ahvid ja õhtul tuleb ESC 2014 teine poolfinaal.

Saatejuht-luukerel on täna õnneks pluus seljas. Nikolaj-nimelises saatejuhis arvan nägevat sarnasust Prostokvašino-saaga isaga (dubleerinud Tõnu Mikiver) ja filmi „Kolmanda planeedi saladus” pidevalt prille kergitanud Nõukogude teadlasega (dubleerinud samuti Tõnu Mikiver). Teise meessaatejuhi nimi on Pilou, mis hääldub pisut teistmoodi.

Malta – laul saab läbi, enne kui jõuab pihta alata. Kommentaator väidab, et dultsimer olevat Ameerika päritolu pill, mis ei ole päris tõsi: solistil on seljas Apalatši dultsimer, mis seal tekkis XIX sajandil šoti ja iiri immigrantide seas, aga dultsimer üldse oli kandletaoliste pillide seas Euroopas laialt tuntud juba keskajal ja vähe hiljem tekkis selle haamritega variandist arvake mis? – Klaver!!

Iisrael – kakskeelse laulu teiskeelsetes kohtades mõistatan laulja „häälduse” üle, aga selgub olevat heebrea keel. Esinejal on miniseelik, aga koonilised reid.

Norra – kurb puussepp esitab veel kurvema loo. Ilme ja tätoveeringud meenutavad kurja moottorratturit ühest Rootsi „Millenniumi”-filmist.

Gruusia – järjekordne „Leto svet”. Laval taidleb korraga, aga omaette vähemalt viis inimest, kes igaüks näib laulvat ka eri lugu, eri viisil. Ühe naisosalise soeng meenutab Catherine Tate’i tõlgina.

Poola – esimene ärgas laul. Saatejuht soovitab enne laulu, et lapsed mingu teleka äärest nüüd väheks ajaks ära. Pean aru andma, millised on mu poola töökaaslannad.

Austria – kui saatejuhi soovitust kuulanud lapsed jälle tohtisid silmad lahti teha, nägid nad midagi veel erakordsemat.

Leedu – sinisest plastist ja vihmavariseelikuga daam ning võimleja härra. Tänavu oli jõu ja ilu numbreid üldse kole palju, vahest seepärast, et taanlaste lava oli kukkunud välja kole suur.

Soome – soome koolipoisid rikuvad poistebändide kaanonit – neil on umbes neli liiget! Alati on olnud viis!!

Iirimaa – laul on igav, aga taustal vilksatab paar korda kaks lõbusat tantsu kepsutavat onu.

Valgevene – taas kord on Valgevenest poistebänd (paar aastat tagasi oli ka), neid on kombe kohaselt tõesti viis, laul on ilmetu, aga see-eest mida nad teevad jalgadega! Solisti kõrvad ja habe meenutavad austraalia meelelahutajat Rolf Harrist, kes just astus kohtupinki, et selgitada, miks ta käppis muiste mitut noort tütarlast.

Makedoonia – hm... khm... ei mäleta.

Šveits – kunagine Norra võidulaul vanas kuues – sama rütm, sama viis, sama ilmega laulja, isegi viiul on.

Kreeka – teine ergas laul täna õhtu. Taaselustatakse Venemaa memmede pidulaul, aga ratastel ahju asemel on batuut.

Sloveenia – põhirolli kannab, nagu näha, kunagine Ian Andersoni enda flööt. Just seisis siin kuskil lehes, et Ian Anderson tuleb siiakanti esinema (nagu tulevat ka muldvanad Tom Jones ja Stevie Wonder) – seega siis flöödita.

Rumeenia – kui laulu pealkiri on It’s America, siis saab see ju ikka edasi, kas pole?

Austraalia Euroopasse tassimise laululoo peale meenub, et varem võis sattuda selle väikese ja suure sammu teate pilamise pärast kohtusse. Neil Armstrong on nüüdseks surnud ja ei ole teada, mida arvavad asjast tema pärijad. Küllap arvavad.

K, 2563. päev: kallab

Saksa keelest vahepealt koosolekule, mis algab ülemuste kabinetis ja lõpeb kohvitoas, kuhu samaks ajaks jõuab ka saksa keele seltskond.

Õhtul – just, kui olen bussis – on hirmus äiksevihm.

T, 2562. päev: ESC 2014, vol. S1

Nagu ikka, ütlesime „teleka” ees palju huvitavaid kommentaare, millest mitu ei kannata siia kirjutada. Lasin mõtteil seedida ja kirjutasin üles alles hiljem, mil unustamine on alles jätnud ainult parimad. Samamoodi tegevat laule Kihnu Virve.

Eelmise aasta võidulaulu ajal olin köögis kõvaks külmunud pakist jäätist urgitsemas, ei näinud.

Armeenia laul tuli kuidagi äkki ja huvitavad kommentaare meeles ei ole, võib-olla neid ei olnudki. E meenutas armeenia tuttavaid ja nende nimesid, mille kohta pakkusin, et ühe eesti analoog olnuks siis Eston Estonets.

Läti laulja varjus suure mikrofoni taha, aga kui ta sealt välja tuli, nägin, et lätlased olid saatnud esinema dr Viktor Vassiljevi. Paremal olnud laulva viiuldaja kohta pakkusin – lapsed, ärge edasi lugege –, et see on Lotte kauges tulevikus. Reikopi arvamuse peale, et läti nimi Aarzemnieki olevat väga keerukas öelda, kordasime mitu korda „Aarzemnieki, Aarzemnieki, Aarzemnieki” ega leidnud mingit raskust.

Siis tuli Eesti kraanajuhivideoga tantsulugu. Koreograafia autorit ei teadnud, aga järeldasin, et Prabhu Deva (aka. Benny Lava) see mingil juhul ei olnud.

Rootsi laulu suhtes meie arvamused lahknesid.

Islandi esinemine pani meenutama teletupsude nimesid. Mul meenus ainult, et lilla oli Tinky-Winky ja punane oli Po.

Albaania laulu eel näidati räiget vägivalda ja ajal soengut, mida viimati kandis Mowgli Sojuzmultfilmi linateoses aastal umbes 1973.

Venemaa laul tekitas võrdluse kunagiste Iiri pärdikutega, keda üks iiri tuttav nimetas väljendiga those two eejits – varem olin nimetust eejit kuulnud ainult sarjast „Isa Ted” ja ei osanud arvata, et see ongi päriselt olemas. Vene piigadel oli eejitlikkust kahjuks vähem ja laulu autoriks ütles Reikop olevat „Kirkurov[i] isiklikult” ning see oli mollis. Lavakujunduse põhielement oli kiik, mis eiras füüsikaseadusi ja mille alt ilmus pärast välja ka onkel, kes seda oli kiigutanud. Esitajate nimesid ei näinud (kiri oli kole pisike), kõlas nagu The Bushies, mis laulututvustuse video kostüüme arvestades võis nii ollagi.

Aserbaidžaan – daam punases, ringutab, taga on lakke riputatud teine daam, väänleb, aga lahti ei saa.

Ukraina – mees rattas!! Muidugi hakkasin meenutama keskaegseid jooksurattaga kraanasid, mistaoline ehtis viissada aastat, kui Kölni katedraali ehitus seisis, selle pooleli lõunatorni.

Belgia – parajalt paks mees parimais aastais, laulis emast, väike ja lihtne see viis. Üks kõhn proua hiilis tal selja taga, aga kas see oli just tema ema, ei tea. Hääleregistriks pakkusin algul metsosopranit või alti, aga pärast laskus tenorisse. Arvasime, et esitaja eksis uksega, pidi minema hoopis ooperivõistlusele. Vägev hääl, kahju, et edasi ei saand.

Ja kohe seejärel tuli tasakaaluks Moldova amatsoon, kelle hääl oli vähemalt bariton. Oi kui huvitav oleks, kui nad moodustaksid Belgia härraga dueti.

San Marino – lavakujundus seitsmekümnendatest, kostüüm ja ringutamine samuti. Leidsin, et miks ringutatakse ainult küljele ja ette, võiks ju ringutada ka taha või üles või ühe käega üles ja teisega alla või teha veel keerukamaid liigutusi. Kahjuks enam ei mäleta, mis laulu terve taustatantsu kohta ütlesin: „Do the math dance!”

Ühe teise mäletamatu tantsutausta kohta arvasime mõlemad kooris, et laval on koer. Ei olnud, tantsija hoopis. Aga rulluiskudega koer Eurovisiooni laval püüaks ju meeletult punkte; imelik, et keegi selle peale veel tulnud ei ole.

Ühe mäletamatu laulu taustavideos oli filmi „2001” teemaline koht, mida kommenteerisin Homer Simpsoni ütlusega „I will buy this!”.

Portugal – ainus mõistetav sõna oli coração. Tümps ja hops oli vägev. Sellel stiilil olla Reikopi sõnul mingi nimetus, kahjuks ei mäleta. Kahju, et edasi ei saand.

Aga edasi sai see-eest Hollandi „on kantri meile paljudele toeks”. Mõlemad lauljad toetusid [peaaegu] üksteise vastu nagu [päriselt olid toetunud] A. kreisilinna noored hommikul kell veerand seitse ööklubist bussijaama poole kõndides. Ühe laulja vanust ja näolist ilmet kokku viies võis arvata, et öeldud arv 36 on mitte kümnend-, vaid umbes kahekümnendsüsteemis. Või siis on see olnud kantrilaulja raske elu. Samuti tuli jutuks Silvi Vrait ja tema ainus esinemine ESC-l (kuigi mitte vähene edu ega selle võimalik seos laulu stiiliga – „Nagu merelaine” ei old teps mitte kantri).

Montenegro lauljat arvasin ühe tuntud Eesti näitleja Montenegro vennaks. „Leto svet” tuli jutuks natuke (rohkem oli see tulnud jutuks Islandi numbri ajal).

Ungari laul oli täitsa kobe, kuigi laulja pingutas pisut rohkem kui vaja ja mattis kinni laheda trummirütmi. Võrdlus soulieeskujuks olnud Sealiga jättis seisuks noormees 0 : Seal 1, kes oli – nagu leidsin asjaolude kontrollimisel – teinud 2011 algul Kadõrov 35 : Seal $500,000 ja pärast saanud pähe Seal 0 : Amnesty International 1.

Vahepeal oli väga piinlikult mage näitemäng ning balletinumber. Keskmise saatejuhi kohta pakkusin, et ta on haiglast ära jooksnud ja Ugala võiks ta võtta härra Kere rolli.

E, 2561. päev: ooperipiletid

Täna kell 11 avaneb virtuaalne piletikassa ja ostan piletid aastaid tagasi ainsalt plaadistuselt kuuldud ja tugeva mulje jätnud ooperi piletid. Operabase’is kuulub see rubriiki „Uued ja haruldased”, hooajal 2013/14 on sellest maailmas täpselt kaks (2) lavastust. Võrrelge seda esikümnega (2012/13):

1. Verdi, La traviata – 553 etendust*
2. Bizet, Carmen – 477 etendust
3. Puccini, La bohème – 471 etendust
4. Mozart, Die Zauberflöte – 464 etendust
5. Puccini, Tosca – 418 etendust
6. Puccini, Madama Butterfly – 418 etendust
7. Rossini, Il barbiere di Siviglia – 410 etendust
8. Mozart, Le nozze di Figaro – 397 etendust
9. Verdi, Rigoletto – 395 etendust
10. Mozart, Don Giovanni – 355 etendust

* Ei ole võimatu, et OB sulgudes arv tähendab hoopis lavastusi. OB-s on ligikaudu 700 ooperiteatrit ja iga ooperiteatri mängukavas on ju peaegu igal hooajal La traviata, kas pole?

P, 2560. päev: lt-lt-lt

Täna avastan, et kolme toidu kombinatsioon – kapsas, apelsin, õun – teeb veel huvitavamaid efekte kui kolmest ainult mis tahes kaks.

* * *

Keelehuvilistele – lt-lõpulised määrsõnad 48 383 sõnega materjalis, 2014 (mitmetähenduslikud sõnad on üle kontrollitud ja loendatud ainult korrad, kus need vastavad määrsõna küsimusele kuidas? või millal?):

• 63×: ainult
• 23×: lihtsalt
• 19×: erinevalt, tegelikult
• 18×: piisavalt
• 17×: üldiselt
• 16×: ilmselt
• 15×: peamiselt
• 13×: kohaselt, tulenevalt
• 12×: hoolikalt, vähemalt
• 10×: täpsemalt, vaikselt, äärmiselt
• 9×: otseselt, pidevalt, tunduvalt, täpselt, vastavalt
• 8×: järgnevalt, suhteliselt, tõenäoliselt, täielikult
• 7×: eelnevalt, lähemalt, valdavalt
• 6×: korralikult, osaliselt, põhjalikult, selgelt, tavaliselt, võimalikult
• 5×: lähtuvalt, nimelt, võrdselt
• 4×: aastaselt, aktiivselt, esmalt, füüsiliselt, hulgaliselt, igapäevaselt, imelikult, jätkuvalt, laiemalt, oluliselt, põhiliselt, rahvusvaheliselt, sealt, tõsiselt, varasemalt
• 3×: algselt, ametlikult, esmakordselt, karmilt, kõigepealt, mugavalt, paratamatult, praktiliselt, rangelt, sisuliselt, soravalt, tugevalt, tähelepanelikult, üldisemalt
• 2×: edukalt, empaatilisemalt, enamjaolt, endiselt, ettevaatlikult, hüsteeriliselt, jaolt, jõudsalt, keeleliselt, kergelt, kiirelt, kindlalt, kokkuvõtlikult, konkreetsemalt, korrektselt, kõrgelt, kõrvalt, lubamatult, lühidalt, majanduslikult, märgatavalt, märkimisväärselt, puhtalt, riiklikult, rohkelt, seisukohalt, sisult, stiililt, suurelt, sõltuvalt, süstemaatiliselt, teadaolevalt, teadlikult, vabalt, vahetult, vastupidiselt, veidralt, üheselt
• 1×: aegajalt, aeglasemalt, allatuult, ameerikapäraselt, ametilt, analoogselt, asetuselt, banaalsemalt, ebaõiglaselt, ekslikult, elektriliselt, elektrooniliselt, emotsionaalselt, emotsioonivabalt, ennetähtaegselt, eraldisesivalt, haledalt, halvustavalt, harilikult, hinnanguliselt, hoogsalt, imeliselt, iseseisvalt, julgelt, juriidiliselt, jäigalt, järelikult, järgmiselt, järjekindlalt, järjepidevalt, kasinalt, kaudselt, kirjalikult, kohandatult, koheselt, kokkuvõtvalt, kusagilt, kuskilt, kõrvulukustavalt, küllalt, ladusalt, ligitõmbavalt, loogiliselt, loomulikult, loomulikumalt, lõplikult, lõputult, lähedaselt, meediateoreetiliselt, meeldivalt, meeleheitlikult, minimaalselt, nõuetekohaselt, objektiivselt, ogaralt, okupatsioonieelselt, olemuselt, olenevalt, ootamatult, optimaalselt, paralleelselt, parandamatult, pikalt, pikemalt, positiivselt, põgusalt, põhimõtteliselt, põhjendamatult, päriselt, pöördumatult, rangemalt, regulaarselt, resoluutselt, rikkalikumalt, ringselt, rutakalt, sammult, sarnaselt, selgesõnaliselt, selliselt, silmapilkselt, siseselt, sotsioloogiliselt, stiililiselt, suurepäraselt, suuruselt, sõnakuulmatult, sõnalt, tabavamalt, tahtmatult, teemadelt, tehniliselt, teisalt, teoreetiliselt, teravalt, terminilaadselt, terviklikult, tohutult, truult, tugevamalt, tõeliselt, täiuslikult, tühjalt, ulatuslikult, ulatuslikumalt, valikuliselt, valutult, varmalt, vigaselt, võrdsemalt, võrreldavalt, väidetavalt, vääralt, õigusvastaselt, üksüheselt, üldistatult, üldistatumalt, üllatavalt

L, 2559. päev: „Kas te ostate nagu kaks või?”

Jaamakohvikus on hirmuäratavalt suured šokolaadimonstrumid pealkirjaga „maipõrnikas ja tema laps”. Esti arvan sellise uudise peale, et laps peab kindlasti olema tõuk, aga kondiiter on arvanud, et maipõrnikas ei ole põrnikas, vaid vaegmoondega putukas nagu rohutirts. Maipõrnika laps on nimelt priske tõuk, kes veedab mitu esimest eluaastat maa sees. Miskipärast on neil jalgu kaheksa.

Rong on asendatud bussiga, kuhu minekul rongitäis rahvast intiimselt kokku pressub, tulekul on rahvast vähe. Kes arvab, et teises riigis toimuvast raudteeremondist jaama raudteetööde teadetetahvlil midagi hingataksegi, see eksib. Ainus vihje on, et sõiduplaani järgi jääb rong poolele teele pidama ning paar kuud kehtib ajutine sõiduplaan. Paberile trükitud ajutist sõiduplaani jagavad nii piletimüüja kui ka vagunisaatja, seal on näidatud rongid ja nende asendusbussid.

Poirot’ 4. osa ei ole, see-eest on maailma halvim film Plan 9 from Outer Space (1959), kus on kuulus soome näitleja Vampira ja kus Bela Lugosi (1882–1956) mängis peaosa postuumselt.

Uuendame sööginõusid (ehk saabunud reklaamist on väikene kasu ikka ka, see on alla hinnatud umbes kolm korda) ja kolmest müüjast kaks eriti nõutut ei usu, et sama komplekt oleks kahes kastis, kuigi kummalegi kastile on see kirjutatud igale küljele kahte kohta.

R, 2558. päev: üksik tööpäev

Täna saab 500 aastat sellest, kui Saksamaal Württembergis kohtu otsusel prooviti uute massiühikute kõlblikkust protsessis „Hertsog Ulrich vs. vaene Konrad” samal meetodil, mis pisut hiljem kogus populaarsust nõiaprotsessidel: kui uued kivist kaaluvihid on jumalale meelepärased, jäävad need vette ujuma, kui mitte, vajuvad põhja. Tulemuse üle olid kõik peale hertsogi rõõmsad. Järgnes hertsogi hirmus kättemaks, aga saavutatud rahu oli üürike, sest peagi puhkes Saksamaal talupoegade sõda.

N, 2557. päev: mai tuli

Tudengiaegse tuttava FB-lehel keeb elav arutelu aialindude toitmise üle. Üks teab, et kevadel ja suvel ei tohtivat anda kuivtoitu üldse, linnupojad surevat janusse. Imestan, sest viimasel ajal soovitatakse Saksamaal teha just vastupidi, toita aialinde aasta läbi (hüvituseks selle eest, mida on inime muidu teinud lindude toidulauaga), ja liiklustihedus meie rõdul ning ooteplatsina toimiva rõdukõrvase männi tallatud oksad ei näita kuidagiviisi, et see lindude arvukust kahandaks. Edasises arutluses selgub tõde: kirjutaja pidas „kuivtoiduna” silmas koerte kuivtoitu, millega ta enda lollusest pesatäie musträstaid ära tappis. No on olemas ikka juhme ja südameta inimesi!

Ja samal teemal ka jätkame. Töörahva püha puhul – püha ja vaikus on täielik, kuni alt naaber paneb rõdul kärssama grilli ja me aknad kinni virutame – on maja prügikastideni (mis vanasti seisid I korruse garaažis, aga pärast 2011. a tulekahju on olnud aheldatud maja ette) jõudnud esimene vares. Näen tema nokatööd üsna värskel kujul, mil peamistes väljapunduvates kilekottides on veel üsna nokasuursed augud ja prügikasti ees kõnniteel ainult kaks söödud maisitõlvikut ja natuke muud sodi, aga pärastlõunaks on pilt keerukam ja meenutab seda, nagu oleks prügikasti kallal laamendanud joodiknaaber (kes alles ükspäev, ilmselt laupäeval, oli küünarnukkideni igas postkastis, kiskus sealt välja ajalehti ja viskas prügikasti).