Tänu eile terve päeva sadanud vihmale on lumi tänaseks peaaegu läinud ja jõgi on muutunud taas kord laiaks pruunikaskollaseks lindiks orupõhjas ning orupõhja tänava majakeldrites.
Leian päriskodulinna esinduslikke fotosid otsides, et fotosid, kus peal oleksid kõik peamised vaatamisväärsused korraga, on maapinnalt võimatu võtta. Käin kõik ligi viis tuhat pilti läbi ja lõpuks leian mõne – ning leian ka selle, et teisiti kui ette kujutasin, on mul 2007. aasta keskelt osa fotosid asukohakoordinaatideta. Olen alustanud asukohaandmete lisamist ka analoogfotodele, kaustade kaupa; valmis on 16 mm ja 60 mm filmid (vastavalt 1982–1990 ja 1989–1991) ning vahepeal kergesti kaasaskantava kaamerana kasutatud kompaktkaamera kaust (1990–1995). Ikka ja jälle tuleb kiita Google’it: kuigi pidasin mustvalgete filmide ajal täpset registrit, mis on igal negatiivikaadril, ei olnud tollal täpseid kaarte alati võtta ja ei saanud kuhugi sõites näpuga kaardilt järge ajada. Nii et kolme foto kohta oli ainult märge, et need on võetud mingis Stockholmi firmas; kuigi seda firmat enam ei ole, leidis Google viie minutiga, mis on sellest saanud ja kus täpselt kunagi oli. Leidsin isegi – aerofoto järgi –, kus kunagi oli fantastiliselt lagunenud sild, mida 1993 sai veel jalgu niisutamata ületada, aga mis aerofoto võtmise ajaks oli jäljetult kadunud, samuti sellest üle kulgenud tee; maantee jätab kahekümne aastaga loodusesse siiski õrna jälje ja noh jõgi paistab kah.
E on käinud Jaapani XVIII–XIX sajandi värviliste puulõigete näitusel ja toonud sealt kaasa kataloogi, kust saab teada, et tollal olid suurimatel Osaka näitlejatel fänniklubid, kes kandsid klubi embleemiga pabermütse ja etenduse eel lehvitasid teatri ees iidoli nimega lippe. See tava tuleb kindlasti juurutada ka Eestis, kus näitlejaid on palju ja organiseerumata teatrifänne veel rohkem!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment