L, 2137. päev: uus linnuseraamat

Rongiga söömas.

Praegune padjaraamat on linnusespetsialisti Michael Losse väike ja kergesti läbinduv Kleine Burgenkunde, mille pealkiri nähtavasti viitab sajanditagusele (1912) klassikule, Otto Piperi kapitaalteosele Burgenkunde. Nagu 1993. aasta eesti raamat „Eesti keskaegsed linnused” jutustab peamiselt sellest, mis on juhtunud pärast Tuulse dokotoritööd „Die Burgen von Estland und Lettland” (1942), nii jutustab Losse, mis on linnuseasjanduses juhtunud pärast Piperit – mis arusaamu on parandatud, mis vahepeal on linnustega tehtud ja kuidas uurimine üldse on edenenud. Viidatud on teaduskirjandusele ja nüüdisaegseid fotosid sihilikult kasutatud ei ole (sest need ei ole nii autentsed kui näiteks XVII sajandi Meriani vaated). Autori raamatuid on kirjandusallikates terve lehekülg! Miinuspoolest seda, et sama teema juurde teistpidi jõudes on autor kohati öelnud, et seda ma peatükis see-ja-teine juba käsitlesin, aga mitmes teises kohas on ta unustanud, mida ta paar lehekülge varem juba kirjutas, ja kordab peaaegu sõna-sõnalt. Mitu uuelaadset asja on progressiivsetest linnuseraamatutest juba teada (nt sellest (2004)), aga peamised uudsed faktid uuesti:

• Nn piginukkidest ei valatud keeva vett ega kuuma pigi: piiratavas linnuses ei olnud vett raisata ja pigi sulana hoidmiseks kulunuks liiga palju puid. Need olid hoopis allapoole suunatud laskeavadega kaitseärklid. Mõnikord ehitati väikesi kaitseärkleid värava kohale ka lihtsalt efekti pärast (millega kohe meenub Haapsalu linnuse värav, eks ju).
• Keskajal ei tehtud midagi niisama, aga peale praktilise funktsiooni võidi rajatisi ehitada ka näitamise pärast: Saksa keeleala linnustes olid peatornid enamjaolt valdustornid, kuhu mahtus ainult väike vahimeeskond. Need tornid ei sobinud kaitsmiseks (platvormkorruselt ei saanud kaitsta müürijalamit ilma kere vaenlase nooltele eksponeerimata, ruumi oli vähe, müüriavad olid peamiselt õhu- ja valgusavad, mitte laskeavad – millega läks mu mõte hoopis sellele, kas näiteks Kuressaare konvendihoones on üldse laskeavasid? — Ise kunagi küsisin, ise hiljem vastan: kaks on, Sturvolti (kaitsetorni) V korruse (kus Saaremaa Muusem näitab, milline oli hruštšovka korter) NO-külje laskeavadel on tulirelva põikpalgi pesa) ning ka linnusepere elamiseks mitte. Mäe otsas oleval linnusel oli suuresti sümboolne tähendus, samuti linnusevaremetel (mille ülesehitamiseks võis puududa vajadus või tahtmine).
• Teatud tarindid tegid hoonest linnuse ja nende rajamine võis vajada maaisanda luba (nt teatud sügavusega vallikraav, teatud kõrgusega müür, kaitserinnatis ja müürisakid). Samal ajal võis neid elemente (eriti sakke) olla ka avalikel hoonetel, kuid mitte „ilu pärast”, vaid rohkem nagu iseteadvuse kinnitamiseks (umbes nagu „ehitasime raekojale peale sakid, mida igamees oma mõisale ehitada ei tohi, aga näe meie oma raekojale tohtisime” – millega meenub kohe Tallinna raekoda, eks ju).
• Väikelinnustes elas vähe inimesi ja enamik nende tegevust sarnanes talupidamisega. Arheoloogiliste luujäänuste järgi (seda ja üldse linnuste eluolu näikse olla uuritud palju Šveitsis) oli toiduloomadest metsloomi ainult 5%.
• Suhkrut tunti, aga peale mee kasutati magusainena ka kontsentreeritud pirnimahla.
• Nüüdisaegne saksa kindluseterminoloogia on korrastanud mõistete linnus, kindlus, loss, bastion, suurtükitorn ja rondeel määratlusi (kus varem valitses suur segadus, osalt ka seetõttu, et ajalooliselt on millekski nimetatud asju, mis need tegelikult ei ole). Selle järgi on suurtükitorn (Geschützturm) müürist vähemalt korruse kõrgem; kui ei ole, siis on ehitis hoopis rondeel (Rondell). Selle järgi on Paks Margareeta mitte suurtükitorn (nagu on Kiek in de Kök), vaid rondeel, ja ümmargune bastion on ümmargune bastion, isegi kui seda on ajalooliselt nimetatud rondeeliks (vrd Kiek in de Köki ette Liivi sõja eel rajatud ja 1577. a piiramisel torni päästnud nn Kõrge Rondeel või Paide linnuse ümmargune bastion).
• Autor kasutab keskaja laatade kohta nurkusulustatud, aga siiski ilmekat eesliidet „[pseudo-]”.