P, 2131. päev: vana ja uhiuus raamat

Olen kahe päeva jooksul läbindanud poole Eugen v. Nottbecki ja Wilhelm Neumanni iidraamatust Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval (1896/1904, uustrükk 1973 – kunagi muiste loetud teine Tallinna ajaloo iidraamat oli vist Fr. Amelungi Revaler Alterthümer, 1884), kus on lõpupoole (II köide, kunstimälestised) Neumanni väga hoolikast sulest väga põhjalik vappepitaafide ja hauakivide register, mis on ses suhtes unikaalne, et Teises maailmasõjas nende arv kõvasti vähenes (ja eks varemgi olid olnud need ohus: Niguliste ühele XIX saj vöörmündrile käinud uhked vappepitaafid nii pinda, et ta ähvardanud võtta kõik maha ja ajada ahju). Oleviste neogooti kantsli ja Rootsi-Mihkli altari kohta nendib Neumann aga napisti: „Kunstiväärtuseta.”

Mu lugupidamine Neumanni suhtes on igatahes tõusnud: varem arvasin teda fantaasiaküllaseks baltisaksa arhitektiks, kelle kätetööst on seniajani Kiek in de Kökis näha Viru värava kipsist rekonstruktsioon, mis jämedasti eirab isegi neid osi, mis lammutati alles pärast fotograafia jõudmist Revalisse – näiteks eesväravahoonest (mul ei ole insenerkomando 1820. aastate fassaadijooniste raamatut käepärast, ei mäleta, kas Viru peaväravatorn tollal veel alles ja seal sees oli; kindlasti oli sajand vanematel ülesmõõtmisjoonistel, kus peal näiteks alumiste korruste ümmargused laskeavad, mida kõike Neumanni maketil ei ole). Samas kõrval on Nunnavärava makett (autorit ei mäleta), mis ühildub ajaloolise pildimaterjaliga palju paremini, kuigi eks jah Nunnavärava eesväravate täpne kavatis on seniajani teadmata, sest seda kunagi lahti kaevatud ei ole (kuigi viga väga suur olla ei saa: näiteks kadund Rein Zobel avaldas 1980 esimest korda Harju väravakompleksi rekonstruktsioonjoonise, mis põhines samuti ajaloolistel plaanidel, ja selle järgi olid ligi 40 m pika kompleksi II eesvärava tornid tegelikust ainult meeter-poolteist seespool – tornid kaevati lahti 2007). Ka Paide linnusetorni ülakorruse sakid on vist Neumanni pliiatsist välja imetud, sest mu teada taastati kaduma läinud ülakorrus umbes samal ajal, kui varemeid 1896 Neumanni juhtimisel korrastati.

Selgus aga, et Neumann ei olnudki baltisakslane, vaid Saksamaalt sisserännanu (mis ka selgitab, miks ta ei teadnud, kuidas oli varem välja näinud Viru eesvärav), iseõppinud, aga viljakas arhitekt, lugematute kunstiraamatute autor ja Riia kunstimuuseumi direktor. Nottbeck, selgus, oli leivaameti poolest hoopis linnaametnik ning seega olid mõlemad umbes nagu harrastusajaloolased, millega on tõstnud harrastusajaloo lati täiesti pilvedesse, veel palju kõrgemale kui sajand hiljem Vold. Pinn.

II köite viimane teema on elamud ja raamatu vahel on joonelisest paberist välja lõigatud, vanainimese värisevi käsi kirjutatud ja kuupäevaga 1.9.1991 silt, kuidas kirjutaja pidi 1938 klassiekskursioonil ööbima Huecki majas (Lai 29) ja kuidas seal kummitas, „nagu kõigis Tallinna vanalinna majades”.

I köites on sellised põnevad tähelepanekud nagu et Kadrioru lossipargis olnud algul uhked purskkaevud, kaskaadid ja kujud, aga keisrinna Anna (valitses 1730–1740) lasknud kujud viia Peterhofi. Samuti on raamatus kirjeldatud Eestimaa Venemaaga ühinemise 100 a juubeli pidustusi (1810), kust saab teada, et peale paljusid pidukõnesid, balle ja ladina sententsidega kirjatud auväravaid etendati Tallinnas suure pompöössusega ka näidend „Smolenski vallutamine”.

* * *

Järgmiseks võtan ette astronaut John Youngi värske autobiograafia, mille ta on üllitanud 82 a vanuses ja täitsa taatja tekstiga: igas lõigus on nii viis lauset, millest viimases saab oht läbi ja narratiiv keerab paremuse poole, enda oivalisest õpiedukusest koolis ja ülikoolis ning osaks saadud auavaldustest üritab rääkida vaoshoitult. Paneme selle kõik vanaduse arvele, mis kuldab mälestused ikka kaunimaks – näiteks saame teada, et Young olla veel vanurina istunud iga nädal astronautide koosolekuil ja andnud tarka nõu, kuidas kosmoselend võinuks olla üha ohutum, kuigi näiteks vähe noorema põlvkonna astronaut Mike Mullane on Youngi rääkimismaneeri kohta öelnud, et Young rohkem pobises ja vaatas mitte teistele otsa, vaid iks kohta seina peale, ning viimati bussiraamatuna loetud STS-i rõngastihendite raamat märgib, et süstikulendude algul hinnati lõhkiminekutõenäosus olevat nii 1 : 100 000, Challengeri lõhkimineku järel koguni tuhat korda rohkem 1 : 100 ja lendude lõppedes 2011 oli seis hoopis 1 : 67,5 (135 lendu, 2 lõhkiminekut) ning rõngastihendite probleem jõudis astronautide teadvusse alles pärast Challengeri pauku (sest enne oli kardetuid muid, ohtlikumaid komponente). Young aga annab mõista juba raamatu algul, et tema teadis kogu aeg – Young oli esimese süstikulennu piloot (nagu ka vähe hiljem, Gemini III kosmoselaeva katsetamisest pikalt kirjutades mainib ta ühtlugu selle 100% hapniku atmosfääri ja pingestatud juhtmeid, millega nähtavasti sihib Gemini III komandöri Gus Grissomi hilisemale hukkumisele Apollo 1 maapealsel katsetusel samadel asjaoludel – kuigi varasemad allikad on maininud, et lühiseriski peale ei tulnud keegi).

* * *

Muidu olen haige ja pea valutab (mida juhtub mul väga harva) ja enamiku ööst vastu pühapäeva magasin nii 3-minutiste juppidena, nähes unes kõiksugu totaalset jama, aga mitte selliseid haigusaegseid värvikaid tegevusrohkeid unenägusid, mida on mõnikord kirjeldatud unenäoblogiks saanud Eesti-blogis. Pikim suikumine oli kaks tundi ja palju kordunud teema oli snaiperdamine mahajäetud kaubajaamas, mõlemast otsast. Ärkasin iga krõpsu peale: kell 2.20 kolistas mööda lumesahk, keda ma siinmaal tänaval veel sõitmas näinud ei ole (möödunud nädalal pildistasin üht puhastamas kõnniteed, aga see ei loe, eks ju), kell 2.26 kolistas see tagasi. Kusel käisin õhtul manustatud tohutute vedelikukoguste tõttu kuus korda. Kuskil kolme paiku hakkas ülemine naaber dušitama ja kuskil viie paiku keegi taguma naela seina.