Hommikul buss väga täis, pool bussi köhib ja turtsub. Töömaja ees kordub sama kui reedel, sest kuigi täna on ülemusel ilmakohased jalatsid, on kõnnitee järsimas kohas kiilasjää.
Õhtupoole rahvameditsiini võtted: hoidke alt, kui hästi kõrvaldab vein külmetussümptomeid!
Ükspäev vaatasime harivat saksakeelset dokumentaalfilmi Triumph und Tragedie der Wilhelm Gustloff (2008), kui oleme enne mitu korda kontrollinud, et see ei ole samateemaline, aga äärmuslikus poliitkorrektsuses täiesti vaadatamatu dokudraama Die Gustloff (2007), mis mul on ka olemas ja mida kunagi suutsin vaadata poolteist minutit. 2008. aastaks, jah, on 1945. aastast ellujäänud juba väga vanad ja nende selja taga on nii õudsad tapeedid, et nende kodudes võidaks üles võtta Inglise „Wallander”. DVD lisades on ka peamise intervjueeritava (kes laeval oli umbes nagu purseri abi) ekstrapikk lisaintervjuu, ilmselt neile, kellel filmi jõudnud tema mitmest lõigust juba küllalt ei saanud. Õnneks ei ole filmis veealuseid ülesvõtteid laeva vrakist. Nagu ikka, on praegu elus need inimesed, kes sõja ajal olid väga noored – 2005 elus olnuist ei olnud keegi sõja ajal kõrgema aukraadiga kui major, kirjutas Inglise ajaloolane Max Hastings –, aga vanemad ohvitserid ning suurte laevade kaptenid on tavaliselt eakad ja elukogenud inimesed. Seega filmis laeva sel saatuslikul ööl tegelikult juhtinud ei räägi ega saa vastu vaielda, kui neile tagantjärele tarkusega omistatakse kõiksugu jämedaid vigu. Salapärasel kombel väidab üks laeva nooremametnikest, et ta teab täpselt, mitu inimest laevas oli (või on selle koguni kuidagi välja arvutanud), aga ei ütle, miks ta on hoidnud seda teadmist seni vaka all. Lisalugemist: Fritz Brustat-Naval, Unternehmen Rettung; Per-Olof Ekman, Havsvargar.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment