Kuigi alguskohta läheb argipäeviti buss otse ukse alt, on täna pühapäev ja läheb alles liiga hilja. Seega jala jaama ja jaamast rongiga.
Kohapeal kinnitub ammune mulje, et ju ükskord, kui lennukilt tulin ja pidin öösel ootama naaberriigi viimases jaamas asendusrongi, oligi see muuseumirong. Naaberriigis sõidavad samasugused iidvagunid lähiliine, aeg-ajalt surmavad paljusid rongireisijaid korraga ja nende sanitaarolud kuuluvad rubriiki „kus sita ära määrib”.
Rongis on väga pehmed istmed. Vahepeal istun sõidusuunda ringi, iste on nii pehme, et kuku või läbi. Peatugedel on servad (et ei kukuks vahekäiku ega vastu akent – selle rongi ehitamise ajal praegust limapeade probleemi veel ei olnud – kes tahab teada, millest räägin, mingu sõitku kaugbussiga nr 175 ja vaadaku reas laike akendel). Istmete kohal on kaks korrust riiuleid: kübaratele ja pakkidele.
Rongi on kuus-seitse vagunit; algul arvan, et paljuvõitu, aga tuleb täitsa täis. Veduri auruga vaguneid ka köetakse. Istume esimesse vagunisse, mis tagasisõidul (kui vedur manööverdab ringi teise otsa ja saabub lähtejaama tagurpidi) on viimane vagun, nii et kurvis näeb aknast rongi esiotsa ja tossavat vedurit. Auruvedurite ajal olid I klassi vagunid ikka rongi lõpus, mõnel rongilõpu luksvagunil oli tagaotsas koguni lai panoraamaken.
Arvan aimavat, et rööbas on libe, igatahes tekib teekonna ainsal ülesmäel sõidusuunas selline ulatuslik värin, et kuku või istmelt maha. Raketiasjanduses nimetati sellist vibratsiooni nimetusega pogo, selle tekitas soovimatu resonants kütusesüsteemis ja selle leevendamiseks lülitati keskmine mootor lõpupoole välja. Rongis tekitab seda ilmselt see, et äge veojõud keerab ratast rööpa peal, aga sellel pole kogu aeg pidamist, vahepeal libiseb. Põhjamaades oli auruvedurites sellise olukorra takistamiseks spetsiaalne toru, kust pihustati veorataste alla liiva ja mis ühtlasi tagas, et rööpad olid kaunisti haljad ja mitte kunagi roostes.
See vedur oli algselt kaubarongivedur ja seega tundub, et rong liigub kergesti ning vedurijuht lülitab suurema ähkimise sisse ainult sildade alt läbisõidul – siis jääb suits ja aur efektselt silla alla rippuma. Mul oli kunagi mingi Saksa 1943. a betoonitehnika käsiraamat, kus selge sõnaga õpetati, et sildadel, mille alt sõidavad läbi auruvedurid, tuleb jätta kattekihi paksuseks 70 mm.
Lähtejaamas siblib rongi ja eriti veduri ümber ning kogu marsruudil seisab raudtee ääres hulgakaupa piltnikke, kellel käes palju kobedamad kaamerad kui need, millega tavaliselt askeldavad ringi oma arust tõsised harrastuspiltnikud, kelle tunneb ära sellest, et neil on pisike kaamera kipaka statiivi otsas, sest ilmselt on neile nende fotoklubis öeldud, et tõeline fotograaf pildistab ainult statiivilt, aga nad vajutavad päästikut näpuga, sest kaabelpäästik on jäetud klubis kas ütlemata või seda ei saa pisikese kaameraga ühendada. Kaamerad on kobakad, ühelgi ei paista paremal pool peal keeratavat nuppu, näeb ka valgeid ja punase rõngaga objektiive. Mõnel on kaelas koguni kaks kaamerat ja – eriline imede ime – möödapuhkivat rongi pildistab ka mitu naisterahvast. Ka läbisõidetavate külade majaakendel on vahtivaid, lehvitavaid ja pildistavaid inimesi.
Mis nendest piltidest aga saab, ma ei tea, sest must auruvedur lume taustal on teema, mille kohta elukogenud piltnik ütleks calling for trouble (sest säri määramisel võib fotoka automaatsüsteem jääda hätta). Kedagi ma probleemi lahendava hallkaardiga vehkimas ka ei näe. Ise kasutan, kui võimalik, liitsäri, leides, et üksikvõtete vahel liikuv aur üldmuljet ei riku (tekib küll ghosting, aga aurupilvekeste korral on sellest kama):
 |
| Rrrongi rrrattad rrragisevad... |
Linnuloenduses osalemine jääb ära. Pärastlõunal sajab aeglase jämeda rahe taolist külmunud vihma, linnud kükitavad kuskil mujal kui meie rõdul. Näen ainult kangemaid liike nagu rähni (suur-kirjurähni) ja puukoristajat. Tihaseid mitte. Kujutage ette, kui väike on näiteks sinitihane ja kui jäme suur külmunud vihmapiisk – üksainus plätakas ja tihane langeb.
No comments:
Post a Comment