N, 2135. päev: neljapäev

Hommikul kogu päeva meeleolu seadev üleelamine: ootan mina lifti, kuulen kuskilt muult korruselt pahaendelisi sahh-sahh samme, lift tuleb, vajutan 0-korruse nuppu ja väga loodan, et lift sinnapoole ka sõitma hakkab, mitte ei tõuse korrus kõrgemale, joodiknaabri korrusele. Aga liikumissuuna nool on paraku ülespidi ning uks avaneb ja sisse astubki joodiknaaber, värske ja pikk, aga juba sentimeetrise rippuva tuhaotsaga põlev suits näpus. Hindan olukorda kainelt ja tõmban lifti viimase värske õhu kopsudesse. Ta vajutab kolmanda korruse nuppu ja üritab ka ise olla viisakas ehk mitte suitsetada, lastes suitsul muidugi edasi tossata. 3. korrusel kobib ta välja – ilmselt sealseid kontoreid süütama – ja kuigi minutise liftisõidu jaksaks ma hinge kinni hoida küll – kuidas kohastumine naabritega on arendanud kopsumahtu –, ei jaksa ma ära oodata 0-korrusele pääsemiseni, mistõttu läkastan ja vannun, kuni alla vähe värskema õhu kätte jõuan. Peab kirjutama maja valdavasse kinnisvarahooldusfirmasse ja anuma, et nad uuendaksid liftide suitsukeelusilte, soovitatavalt neid seina peale kruvides või keevitades, et joodiknaaber ei saaks neid ära kista nagu varasemaid kleebitud silte.

Ühtlasi võiks küsida, kas rõdul „tohib” grillida, märkides, et portugaalia rahvusroast, kremeeritud õlis ujuvast tursast, kõik maailma kultuurid lugu ei pea, eriti need, kes peavad kohutava kärtsahaisu tõttu seni teises toas suletud ukse taga ootama, kuni alumine naaber oma kolde kustutab, ja pärast rõduäärset tuba tuulutama, enne kui sinna saab jälle hinge kinni hoidmata siseneda. Eile jälle, pakasest hoolimata!! Ei saa rahu enam talvelgi.

Toanaaber näeb tööl aknast rebast. On jah täitsa rebane.

* * *

Bussiraamatust sain ükspäev teada, et Gemini ja Apollo elutagamissüsteemide projekteerimisse kaasatud astronaudina oli Youngil kaunis otsustav roll ka kuse- ja roojakogumissüsteemide väljamõtlemisel, mille ebamugavuse kohta tema kolleegid üldiselt sõnu kokku hoidnud ei ole: nimelt katse-eksituse meetodil selgus, et kusekogumissüsteemi vaakumi pidi sisse lülitama hetk pärast kusele hakkamist (mis ühtlasi tähendas, et enne vaakumit võis süsteemist välja hõljuda kauneid kollaseid vibreerivaid sfääre, mis juhtus vähemalt Apollo 8 lennul – häda polnud mitte nii väga lihtsas ebameeldivuses, vaid selles, et soolalahus on väga hea elektrijuht ja süsteemides palju pingestatud kontakte), ja keeruka ehitusega kohalekleebitava roojakogumiskoti küljes oli pühkimiseks sõrmesuurune tila, mis tegi kõik veel keerukamaks kui arvata. Young ise väidab, et Gemini III 3-orbiidise lennu ajal, kui ta kotti pidi katsetama, sai ta hakkama 12 minutiga, aga soovitanud, et edaspidi varutaks aega 40 minutit. Kes selle peale tuli, et kõige parem on võtta end protseduuriks ka alasti, et riided jääksid kindlasti puhtaks, sellest ajalugu vaikib, aga tõenäoliselt toimus see alles Apollo ajal, kus oli rohkem ruumi ja number two’d õiendav astronaut sai hoiduda teiste silma alt eemale.

Muidu on raamat läinud kosmoseteemadel vähe huvitavamaks, ka seetõttu, et Youngi esimese kosmoselennu komandör oli Gus Grissom, kes oli esimene astronaut, kes lendas kosmosse teist korda ja see lühike Gemini III lend on ainus, millest on olemas kõrvaltvaataja kirjeldus, sest Grissomi esimene kosmoselend oli üksi ja kolmas nimetati lennuks postuumselt (Apollo 1 maapealne katse, kus kogu meeskond sisse põles). Saan ka aimu, et Youngi teine kosmoselend, kus ta juba oli komandör, kes otseselt kosmoselaeva juhtis, oli Gemini X, kus kaaspiloot oli Mike Collins, kes on sellest lennust pikalt kirjutanud oma mälestustes Carrying the Fire. Nii et saab näha, kuidas kumbki kirjutab samadest asjadest.

Õigupoolest on raamatu pöördepunkt, kus jutulõng muutub taatlikust heietusest äkki elavamaks, need kaks lehekülge, kus Young jutustab Gemini III lennu ajal söödud võileivast (mis jõudis salaja orbiidile tema taskus) ja selle ilmsikstulekule järgnenud sekeldustest. Astronautide arvates oli täiesti ebaõiglane, et stardist maandumiseni ligi viis tundi kestnud tiheda programmiga lend (Gemini esimene mehitatud lend), kus katsetati läbi kõik uue, kahekohalise kosmoselaeva 12 süsteemi kõik režiimid, pälvis vähem avalikkuse tähelepanu kui kaks minutit kestnud võileivasöömine. Youngi teatel oli see kolmas võileib kosmoses, aga ühtlasi ka viimane.

See oli siis bussiraamatust, edasi padjaraamatust, mis on Michael Losse linnuseraamat Kleine Burgenkunde. Raamat on uus, selles on uus linnuse määratlus ja loetletud uued ohud – müüridele ronimine, vallidel tallamine ja maastikurattaga sõitmine.