E, 2125. päev: sajand hiljem

Eksamitulemustega on nagu sajanditaguse Tallinna–Riia autovõidusõidu uudisfilmiga, mis jooksis juba järgmine päev kinos – ööpäev pärast eksami lõppu on tulemused juba ülikoolis kirjas.

Kuulan täna läbi maestro mälestustetriloogia viimase köite vahel olnud plaadi (kus peab olema eelmiste köidete plaatidest üle jäänud repertuaar) ja mõistan õudusega, et vahest lähedane kokkupuude taolise kunstiga rikkus pöördumatult asjaomasesse asumisse ümber asumise ajal pöördumatult muutuma hakanud koolivenna käekäigu. See ei muuda haruldast asjaolu, et mu heliarhiivis on kaks raadioülekandest salvestatud lugu, mida plaadil ei ole (kuigi samalt kontserdilt mitu on).

Improbable.com kirjutab Shakespeare’i-aegsetest kokaraamatuterminitest.

Õhtul filmi Der Untergang (2004) poliitkorrektsuses juba üsna ebausutav teine pool. Mida tegid Berliinis vene sõdurid – võtsid viina ja lõid kükktantsu! Isegi suitsu ei teinud!! Ühtki naist ei tülitanud!!! (Isegi rahuläbirääkimiste vene tõlgi vene ajal ilmunud mälestustes oli mainitud talle silma torganud seik, et Berliini tänavatel vedeles palju sukki.) — Mida tegid aga sakslased? – Piinasid vaatajaid nn Stalingradi-pooltunniga, millega viitan Saksa filmi Stalingrad (1993) viimasele, kogu eelnenud filmi efekti poliitkorrektselt nullivale jokutuspooltunnile, kus näidatakse peamiselt seda, kuidas filmi peategelased istuvad keldris ja ükshaaval, mitmeminutiste vaheaegadega end maha lasevad.

Eriline koomika on filmi lõpus filmi lugematute tegelaste edasise saatuse ja kostüümis-grimmis näitlejate näopiltide näitamine, et vaataja viiks lõpuks ometi kokku tuntud nimed ja tundmatud, vähesarnased näitlejanäod. Fotode järgi ütleks, et päris elus oli Goebbels teda kehastanud pika näitlejaga võrreldes täitsa kaunis ning peaaegu sama saaks öelda ka korra laua ääres amorfse massina vedeleva Göringu kohta (ja viimasest olin ma ikka arvanud, et tema heledat karva munder oli helesinine lennuväemunder, aga filmis on ebamäärane beež). Filmi viimastel minutitel öeldakse ka dokumentaalfilmist laenatud ehtsa peategelase enda ehtsa suu ja selgitavate tiitrite läbi vajalikud asjaolud, mis praeguse Teise maailmasõja filmide kaanoni järgi peavad filmides olema, aga siit filmist muidu puudu jäänud (ja mis te arvate, et sellest küllalt sai – filmi üks kritiseerimisteema oligi, et liiga vähe öeldakse – nagu ütles aasta tagasi saksa keele õpetaja, läheb sakslastel veel sada aastat, enne kui nad suudavad suhtuda Teise maailmasõtta neutraalselt).

Tudengiajal kuulasin üht ajaloofilmide kursust (Geschichte in Filmdokumenten), lootes seal näha huvitavaid ajaloodokumentaalfilme, aga, võta näpust, seal näidati peamiselt XX saj ajaloo teemalisi mängufilme (nt katkendeid filmist Judgment at Nuremberg (1961), kus saksa tõlki mängib Marlene Dietrich, ja filmist Die weiße Rose (1982); viimase vaatamist segas väga tugevasti, et olin just eelmisel päeval näinud kinos „Briani elu” – kuivõrd „Briani elu” on vanem film, sattus kangelaste erilisest valust jutustanud uuemasse filmi täpselt samasugune seinasodimise koht ja pimedas luuramise muusika ilmselt kogemata). Kaunis kähku mõistsin, et kujutatavast ajast kujutavad need rohkem tegemise aega. Sama professor luges ka Saksamaa 1918.–1945. a ajaloo kursust, kasutades seal õppematerjalina katkendeid TV-sarjast Hitler – eine Bilanz (1995), mõneti ettevaatlikult pärast seda, kui oli esimene kord öelnud, et ärge ehmatage, nüüd näete ekraanil Hitlerit, aga videolint oli vales kohas ja ekraanile ilmus suurplaanis hoopis kapten Picard sarjast „Star Trek” (just täpselt nagu metalliõpetuse seminaril, kui assistent ütles, et nüüd näete erakordset ülesvõtet, kuidas metalli kristallvõres liigub dislokatsioon – see õppetool oli seda maailmas esimesena TEM-mikroskoobi kaudu filminud! – aga enne videomaki käivitumist näitas telekas hetkeks, kuidas esines hevibänd).

Kuulasin ka kursust „Mõlema maailmasõja sõjaajalugu”, mis oli suht piinarikas, sest pool kursust jahuti XIX saj lõpus loodud ja lagunenud paljude alliansside üle ning loengud algasid punktuaalselt hommikul kell 8.00 ja peaaegu kõik ülejäänud kuulajad olid lähedase sõjakooli kadetid, mundris.

Kõik jumalast tõsi, kinnitan.