Youngi mälestused on jõudnud aprilli 1970 ja Apollo 13 päästmiseni. Ta loetleb paljusid asjaolusid, kuidas film Apollo 13 (1995) tegi ajaloost Hollywoodi-ajaloo – nagu et kuidas pauk ei käinud kohe hapnikupaagi segamise järel nagu filmis, vaid 93 s hiljem, või et esimene hädateade ei olnud sugugi Lovelli suust ega sõnastuses Houston, we have a problem, mida filmis ütleb Lovellit kehastanud Tom Hanks, vaid sõnum oli teatavasti hoopis we’ve had a problem ja seda ütles esimesena Swigert ning lennujuhtimise üleküsimise peale kordas Lovell. Ja et lennujuhtimise ülema Kranzi vahetus lõppes tund aega pärast pauku ja filmis on omistatud tema vahetusele kogu päästekava väljamõtlemine, mis nii sugugi ei olnud, ja pandud tema suhu lause Failure is not an option!, mille stsenaariumikirjutajad mugandasid hoopis kellegi teise asjaosalise filmi tegemise eel küsitlemisel kuuldud lausest we had many options, but failure wasn’t one of them, aga see meeldis Kranzile nii väga, et pani selle koguni oma mälestuste (2000) pealkirjaks. Ja et kaht moodulit ühendanud kaablitest (millega laeti LM-i akudest CSM-i omi) ei räägita filmis poolt sõnagi.
Vähe varem (kus olin järjega eile õhtul) jutustab Young ajaloolise Apollo 11 meeskonnavalikust ja sealt saab teada, et Buzz Aldrini keeruka isiksuse tõttu olla keegi vanem astronaut selge sõnaga öelnud, et tema meeskonda Aldrin kunagi ei tule, ja alles 2005 selgunud, et meeskondade koostaja Deke Slayton olla 1968. a lõpus Armstrongilt otse küsinud, kas Aldrin tema meeskonnas LMP-ks sobib või kas tahab Aldrini asemele Jim Lovellit. Armstrong mõelnud järele ja järgmine päev vastanud, et saab Aldriniga hakkama küll. Youngi meelest oleks selline vahetus tähendanud, et Aldrin oleks siis sattunud Apollo 13 meeskonda, ja teatavasti tähendas see Lovellile seda, et tema jalg Kuu pinda ei puutunudki, sest Apollo 8-l oli olnud Kuu-orbiidil ja Apollo 13-l lendas Kuu tagant läbi. Ja et Aldrini sattumine üldse nii tähtsale lennule tekkis Apollo 1 õnnetuse ning kahe muu astronaudi hilisema, lennuõnnetusel hukkumise järelmina, sest see lõi lendudele määramise süsteemi põhjalikult sassi.
Nagu ükspäev arvatud, on Young kirjutanud pikalt Gemini X lennust, millest kirjutas pikalt ka teine selle astronaut Collins. Jutt üldiselt klapib ja fotohuvilisena mõistan, mihuke õudne avastus tabas pärast avakosmoses hõljumist kosmoselaeva tagasi topitud Collinsit: ta oli avakosmosesse ära kaotanud fotoka, ning vähe hiljem leidnud ka Young, et ka tema fotokas on lahtisest luugist minema hõljunud.
* * *
Tööl keeleteemalised vaidlused. Kuigi vastaspool ilmselt ei suudaks omi väiteid objektiivselt argumenteerida, ei viitsi ma seekord vaielda, kuigi nii jääb mulje, nagu oleksin väidetuga nõus.
Teema on, kumb rikastab keelt, kas ühend- või tuletisverbid. Mitte ei mõista, kuidas on seletavast täiendist ja üldisest tegusõnast (tegema, olema, andma, minema, panema, võtma, saama, pakkuma, hoidma, tulema jne) koosnev ühendverb „keele rikastamine”, aga sama asja ühe sõnaga, konkreetselt ja lühidalt ütlev tuletisverb ei ole? Võrrelge ise: algust tegema, annetust tegema, järeldust tegema, katset tegema, kuivaks tegema, kättesaadavaks tegema, märget tegema, otsust tegema, pooleks tegema, selgemaks tegema, süsti tegema, teatavaks tegema, tutvust tegema, tööd tegema, vahet tegema, võrdlust tegema, ära tegema, üldistust tegema (mis kõik on nopitud autensetest toimetamata tarbetõlgetest, mille kirjutajad on arvanud, nagu selline sõnamisviis asjalikku tarbeteksti kõlbaks) – ja siis täpselt samade laialivalguvate ja primitiivsete ühendverbide asemel inimese kirjaoskust näitavad tuletisverbid: alustama, annetama, järeldama, katsetama, kuivatama, avaldama, märkima, otsustama, poolitama, selgitama, süstima, teatama, tutvuma, töötama, eristama, võrdlema, tegema, üldistama.
* * *
Õhtu on selge ja soe, paistab kuldne loojangupäike, pärast paistavad kuu ja tähed, võimalik, et tänavu esimest korda.
„Midsomeri mõrvades” oleme jõudnud osani The Oblong Murders, kus Jonesist saab ajutiselt (kirju salli, habeme ja prillidega) advertising copywriter Cosmo Jones ja uus Barnaby matkib telefonis idaslaavlast, nõudes keset ööd tundmatult numbrilt babooshka’t.
Padjaraamat on täna Onu Bella mälestuste kolmas raamat, „Dekameron”, mis oleks ilma paiguti tüütute puhkusereisi-vahepaladeta suurepärane (koos nendega on lihtsalt väga hea). Sõnaosav meelelahutustegelane laotab raamaturidadel laiali veerandsajandi taguse ajaloo selle kõigis pulbitsevates üksikasjades.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment