L, 2116. päev: laupäev

Rongiga söömas. Jaama lähme jala ja näeme jaamaparkla juures maas röövlinnu jalga, millest teen pilti lootuses see pärast kodus ära määrata. E arvab, et äkki on öökulli oma – varbad oleks nagu sulgedega.

Rongis loen vahepeal tulnud patakat lennundusajakirju, kus on kaitsetehnika erinumber (19. IX) ja selles pikalt kübertegevusest (selle sõjalises kasutuses kaitsel ja rünnakul suurt vahet ei ole), milles taas kord mainitakse, et esimene riikidevaheline küberrünnak toimus 2007 Venemaalt Eestisse, jutustatakse, kuidas kübersõjandus on jõudnud lõpuks ka USA jalaväeni (kes sõjaajaloost ei tea, siis rinne on alati seal, kus on jalavägi), ja saan teada, et alates 2010 on USA lennuväe teadusjuhina (U.S. Air Force Chief Scientist) ametis tausta poolest arvutilingvist (neljast teaduskraadist on magistrikraad Cambridge’ist ja arvutilingvistikas; PhD on tehisintellekti teemal). Seda intervjuud ma pärast internetist ei leia (oleks hea saata arvutilingvistidele), aga leian USAFi kodulehelt CV, kus seisab, et kraad saadud juba nõnda vara kui 1987 (mil arvutilingvistika. tegi esimesed suured avastused, nagu selgitavad asjatundjad). Selline taust on küberkaitses ülimalt käepärane, eks ju.

Mis ühtlasi viib mõtte sellele, mis võimalusi oleks teema seosel masintõlkega (ka suunal „taome mõõgad atradeks”).

* * *

Kui rehkendus ei peta, peaks tänane Kella kõrtsis käik olema meil ühtekokku 25. kord selles toitlustusasutuses. 21 korda oleme käinud isekeskis, 4 korda koos külalistega, mina 22, E 25 korda.

* * *

Kui õhtul koertega jalutamast tulen ja korteriust avan, ligineb ärritunud järgmine naaber ja vestleb ukse taga minuga ligi veerand tundi. Üritan ta jutust tabada sõna chiens, sest mida muud tal meile ikka öelda on. Pikapeale taipan, et ta elab välja oma üleelamisi tundmatu suhtes, kes käib nii ööl kui ka päeval lõgistamas ukselinke ja röögib. Ja et ta tahaks magada, aga kardab ja pool neli käis jälle ja kedagi ei olnud kodus terves majas ja meie koerad haukusid ja ainult tema reageeris ja hommikul oli mingi asi tema ukse taga. Mõistmata täpselt, kas koerte haukumise jutt on ööst või päevast, ja oskamata seda üle küsida, nendin ühel hetkel, kui ta on jäänud vait, aga ära ei lähe ja vahib mulle küsival pilgul otsa, et täna päeval olime ära (sest öösel koerad haukunud ei ole). Lubab kutsuda järgmine kord politsei. Noogutan ja nihkun millimeeter haaval toa poole, kuhu koerad on juba uksepilust tunginud ja tirivad rihma otsas. Ma midagi vastu ei räägi, sest esiteks mis mul sel teemal rääkida, politsei või psühhiaatriline kiirabi kutsuda ongi õige, ja teiseks, mida vähem ma vastan, seda kiiremini jutt lõpeb. E pärast ütleb, et ta kuulis juttu küll, aga ei tulnud uksele, sest siis oleks naaber rääkinud kogu sama jutu talle uuesti. Kui lõpuks enda järelt ukse kinni saan, juhtub tulema ka eelmine naaber ja murelik järgmine naaber räägib kõik selle jutu ka talle (pisut lühemalt, sest eelmine naaber kostab midagi vastu ja järgmine naaber ei pea asju kordama ja muudkui üle küsima: „Comprenez?” – kuigi järgmine naaber on elanud samas kõik see aeg, kui minagi, mitte nagu eelmine naaber, kes on praegu vähemalt kolmas, ei ole selgunud, kust on ta pärit või mis keelt räägib emakeelena).

Konstruktiivse lahendusena mõtlen välja viisi, kuidas saab käepäraste ja olemasolevate vahenditega ehitada süsteemi, mis optiliselt registreerib iga uksetaguse liikumise ja akustiliselt iga kõva hääle ning objektiivselt registreerib ka kellaajad.