Teema mittevaldamise teemal. Kui kirjutaja oskusi blufib ja ei tea, kuidas valdkonnas tegelikult öeldakse (oskuskeel on nagu võõrkeel, mille valdamine tuleb ainult praktilise kogemuse, st lugemusega, mitte üksikute sõnade vaatamisega sõnastikust, nagu paljud arvavad ekslikult – ja kes mõtleb, et see välja ei tule, valigu teine elukutse), mõistab asjatundja väga vähesest, et kirjutaja tegelikult valdkonda ei tunne. Olen selliste indikaatorite vastu tundnud akadeemilist huvi ja täna lisandub neile veel üks: kui jutt on ainult teaduskirjandusest (mida kasutatakse tõenduspõhises lähenemises väidete toetamiseks) ja kirjutaja võtab heaks kirjutada sellest selge sõnaga kui teaduskirjandusest, vihjab ta alateadlikult, nagu oleks tema arvates võimalik tõendusena kasutada ka muid kirjandusliike. (Kunagi käisin saksa keele kursusel, mille tutvustuses seisis must valgel, et nad õpetavad aru saama saksa teaduslikust proosast, mis otsemaid inspireeris kirjutama teaduslikku regivärssi.)
Õhtupoole läheb arvuti paksult umbe ja mul jääb õigel päeval õnnitlemata kaks tuba edasi töötav töökaaslane, sest tööarvutist ma põhimõtteliselt [ja seda sõna kasutan ma praegu saksalikus tähenduses, sest kui sakslane ütleb grundsätzlich, siis see on just nii ja mitte teisiti, sadagu või pussnuge, konni või punast vihma] ei feisspukita ning telefonist, millest loen feisspuki uuemaid uudiseid ja mis tema sünnipäeva küll näitas, ei ole näidatavad sünnipäevalapsed lingitud nagu arvutis. Ühtlasi jääb lugemata ka meil, kus harrastusliku [aga ametlikult lubatud] akadeemilise tegevuse tõttu on kah rohkem tööasju. Just lõppenud kursuse eest ei ole tänavu keegi tänanud, aga keegi ei ole ka pahandanud, nii et tulemust võib lugeda soodsaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment