K, 2134. päev: saksa klišeed

Saksa keeles saab kätte eksamitulemused – olen saanud läbi – ja tänu hindamissüsteemile ka hindeks „hea”, ehkki punktisumma eriti rõõmustav ei ole.

Mu arust on ebaõiglane, kui kuulmisest arusaamise osas, mille ühes ülesandes peab põhjendama, miks väide on õige või vale, võetakse grammatikavigade eest punkte maha nii, nagu oleks kuuldut mõistetud valesti.

Saan teada, et ka hispaania keeles saab öelda „20% pensionäre” nii ainsuses („tegi”) kui ka mitmuses („tegid”). Õpetaja hakkab kahtlema, vaagides eri versioone (umbes nagu et „ukselink tegi lika-lõka, sisse astus seitse sõdurit ... ukselink tegi lika-lõka, sisse astusid seitse sõdurit”), aga pakub pärast täpselt nagu Viktor, et tehke ikka nii, nagu tegin mina.

T. vene poe kohta saab teada, et see on nagu teine planeet: kõik sildid vene keeles

Vaheajal räägin kunagisele kolleegile ja ühele rumeenlasele, kes ei ole hõivatud laua teises otsas keeva aruteluga, kuidas mingis ametis keegi kordab kõike nagu papagoi, pikalt ja laialt papagoi Alexi vaimuvõimetest.

Teises pooles algul hääletame, kas tahame näha tõsielufilmi tõlkidest või Saksa klišeedest. Noh näeme mõlemast väikest juppi. Esimene on see film, mille alguses prantsuse tõlk ütleb, et tema isa arust on see amet, kus ei pea tegema mitte midagi muud kui ainult lobisema. Siis peame kahe minuti jooksul üles kirjutama kõik klišeed, mis meil sakslastega seoses pähe tuleb. Noh, saan siis minagi käe valgeks ehk ära mainida, et sakslased põevad ajaloo pärast (ehk nagu kirjutas ühel teisel saksa keele kursusel rühma fotoalbumisse ühe matkafoto alla üks teine saksa keele õpetaja, kes ise sakslane ei olnud ja sestap sai sakslasi tögada mis jaksas: „Siin pildil õpime saksa kultuuri lahutamatut osa Marschieren im Takt”). Lõppu aga mainin, et kõik saksa lapsed tahavad saada vedurijuhiks, mispeale hakkab õpetaja noogutama (ilmselt tahtis ise ka) ja teatab, et seniajani tahavad (mis selgitab ka, miks on T. jaama leheputka pool tagumist seina täidetud rongiajakirjadega).