Tänane teadusuudis tuleb National Geographicu käest ja jutustab, kuidas looduses elav papagoi paneb tibudele nimesid.
Õhtul juhtun samas lauses mainima laulutaati Jaani ja Kepleri II seadust.
30.1.13
K, 2141. päev: kolmapäev
Youngi mälestused on jõudnud aprilli 1970 ja Apollo 13 päästmiseni. Ta loetleb paljusid asjaolusid, kuidas film Apollo 13 (1995) tegi ajaloost Hollywoodi-ajaloo – nagu et kuidas pauk ei käinud kohe hapnikupaagi segamise järel nagu filmis, vaid 93 s hiljem, või et esimene hädateade ei olnud sugugi Lovelli suust ega sõnastuses Houston, we have a problem, mida filmis ütleb Lovellit kehastanud Tom Hanks, vaid sõnum oli teatavasti hoopis we’ve had a problem ja seda ütles esimesena Swigert ning lennujuhtimise üleküsimise peale kordas Lovell. Ja et lennujuhtimise ülema Kranzi vahetus lõppes tund aega pärast pauku ja filmis on omistatud tema vahetusele kogu päästekava väljamõtlemine, mis nii sugugi ei olnud, ja pandud tema suhu lause Failure is not an option!, mille stsenaariumikirjutajad mugandasid hoopis kellegi teise asjaosalise filmi tegemise eel küsitlemisel kuuldud lausest we had many options, but failure wasn’t one of them, aga see meeldis Kranzile nii väga, et pani selle koguni oma mälestuste (2000) pealkirjaks. Ja et kaht moodulit ühendanud kaablitest (millega laeti LM-i akudest CSM-i omi) ei räägita filmis poolt sõnagi.
Vähe varem (kus olin järjega eile õhtul) jutustab Young ajaloolise Apollo 11 meeskonnavalikust ja sealt saab teada, et Buzz Aldrini keeruka isiksuse tõttu olla keegi vanem astronaut selge sõnaga öelnud, et tema meeskonda Aldrin kunagi ei tule, ja alles 2005 selgunud, et meeskondade koostaja Deke Slayton olla 1968. a lõpus Armstrongilt otse küsinud, kas Aldrin tema meeskonnas LMP-ks sobib või kas tahab Aldrini asemele Jim Lovellit. Armstrong mõelnud järele ja järgmine päev vastanud, et saab Aldriniga hakkama küll. Youngi meelest oleks selline vahetus tähendanud, et Aldrin oleks siis sattunud Apollo 13 meeskonda, ja teatavasti tähendas see Lovellile seda, et tema jalg Kuu pinda ei puutunudki, sest Apollo 8-l oli olnud Kuu-orbiidil ja Apollo 13-l lendas Kuu tagant läbi. Ja et Aldrini sattumine üldse nii tähtsale lennule tekkis Apollo 1 õnnetuse ning kahe muu astronaudi hilisema, lennuõnnetusel hukkumise järelmina, sest see lõi lendudele määramise süsteemi põhjalikult sassi.
Nagu ükspäev arvatud, on Young kirjutanud pikalt Gemini X lennust, millest kirjutas pikalt ka teine selle astronaut Collins. Jutt üldiselt klapib ja fotohuvilisena mõistan, mihuke õudne avastus tabas pärast avakosmoses hõljumist kosmoselaeva tagasi topitud Collinsit: ta oli avakosmosesse ära kaotanud fotoka, ning vähe hiljem leidnud ka Young, et ka tema fotokas on lahtisest luugist minema hõljunud.
* * *
Tööl keeleteemalised vaidlused. Kuigi vastaspool ilmselt ei suudaks omi väiteid objektiivselt argumenteerida, ei viitsi ma seekord vaielda, kuigi nii jääb mulje, nagu oleksin väidetuga nõus.
Teema on, kumb rikastab keelt, kas ühend- või tuletisverbid. Mitte ei mõista, kuidas on seletavast täiendist ja üldisest tegusõnast (tegema, olema, andma, minema, panema, võtma, saama, pakkuma, hoidma, tulema jne) koosnev ühendverb „keele rikastamine”, aga sama asja ühe sõnaga, konkreetselt ja lühidalt ütlev tuletisverb ei ole? Võrrelge ise: algust tegema, annetust tegema, järeldust tegema, katset tegema, kuivaks tegema, kättesaadavaks tegema, märget tegema, otsust tegema, pooleks tegema, selgemaks tegema, süsti tegema, teatavaks tegema, tutvust tegema, tööd tegema, vahet tegema, võrdlust tegema, ära tegema, üldistust tegema (mis kõik on nopitud autensetest toimetamata tarbetõlgetest, mille kirjutajad on arvanud, nagu selline sõnamisviis asjalikku tarbeteksti kõlbaks) – ja siis täpselt samade laialivalguvate ja primitiivsete ühendverbide asemel inimese kirjaoskust näitavad tuletisverbid: alustama, annetama, järeldama, katsetama, kuivatama, avaldama, märkima, otsustama, poolitama, selgitama, süstima, teatama, tutvuma, töötama, eristama, võrdlema, tegema, üldistama.
* * *
Õhtu on selge ja soe, paistab kuldne loojangupäike, pärast paistavad kuu ja tähed, võimalik, et tänavu esimest korda.
„Midsomeri mõrvades” oleme jõudnud osani The Oblong Murders, kus Jonesist saab ajutiselt (kirju salli, habeme ja prillidega) advertising copywriter Cosmo Jones ja uus Barnaby matkib telefonis idaslaavlast, nõudes keset ööd tundmatult numbrilt babooshka’t.
Padjaraamat on täna Onu Bella mälestuste kolmas raamat, „Dekameron”, mis oleks ilma paiguti tüütute puhkusereisi-vahepaladeta suurepärane (koos nendega on lihtsalt väga hea). Sõnaosav meelelahutustegelane laotab raamaturidadel laiali veerandsajandi taguse ajaloo selle kõigis pulbitsevates üksikasjades.
Vähe varem (kus olin järjega eile õhtul) jutustab Young ajaloolise Apollo 11 meeskonnavalikust ja sealt saab teada, et Buzz Aldrini keeruka isiksuse tõttu olla keegi vanem astronaut selge sõnaga öelnud, et tema meeskonda Aldrin kunagi ei tule, ja alles 2005 selgunud, et meeskondade koostaja Deke Slayton olla 1968. a lõpus Armstrongilt otse küsinud, kas Aldrin tema meeskonnas LMP-ks sobib või kas tahab Aldrini asemele Jim Lovellit. Armstrong mõelnud järele ja järgmine päev vastanud, et saab Aldriniga hakkama küll. Youngi meelest oleks selline vahetus tähendanud, et Aldrin oleks siis sattunud Apollo 13 meeskonda, ja teatavasti tähendas see Lovellile seda, et tema jalg Kuu pinda ei puutunudki, sest Apollo 8-l oli olnud Kuu-orbiidil ja Apollo 13-l lendas Kuu tagant läbi. Ja et Aldrini sattumine üldse nii tähtsale lennule tekkis Apollo 1 õnnetuse ning kahe muu astronaudi hilisema, lennuõnnetusel hukkumise järelmina, sest see lõi lendudele määramise süsteemi põhjalikult sassi.
Nagu ükspäev arvatud, on Young kirjutanud pikalt Gemini X lennust, millest kirjutas pikalt ka teine selle astronaut Collins. Jutt üldiselt klapib ja fotohuvilisena mõistan, mihuke õudne avastus tabas pärast avakosmoses hõljumist kosmoselaeva tagasi topitud Collinsit: ta oli avakosmosesse ära kaotanud fotoka, ning vähe hiljem leidnud ka Young, et ka tema fotokas on lahtisest luugist minema hõljunud.
* * *
Tööl keeleteemalised vaidlused. Kuigi vastaspool ilmselt ei suudaks omi väiteid objektiivselt argumenteerida, ei viitsi ma seekord vaielda, kuigi nii jääb mulje, nagu oleksin väidetuga nõus.
Teema on, kumb rikastab keelt, kas ühend- või tuletisverbid. Mitte ei mõista, kuidas on seletavast täiendist ja üldisest tegusõnast (tegema, olema, andma, minema, panema, võtma, saama, pakkuma, hoidma, tulema jne) koosnev ühendverb „keele rikastamine”, aga sama asja ühe sõnaga, konkreetselt ja lühidalt ütlev tuletisverb ei ole? Võrrelge ise: algust tegema, annetust tegema, järeldust tegema, katset tegema, kuivaks tegema, kättesaadavaks tegema, märget tegema, otsust tegema, pooleks tegema, selgemaks tegema, süsti tegema, teatavaks tegema, tutvust tegema, tööd tegema, vahet tegema, võrdlust tegema, ära tegema, üldistust tegema (mis kõik on nopitud autensetest toimetamata tarbetõlgetest, mille kirjutajad on arvanud, nagu selline sõnamisviis asjalikku tarbeteksti kõlbaks) – ja siis täpselt samade laialivalguvate ja primitiivsete ühendverbide asemel inimese kirjaoskust näitavad tuletisverbid: alustama, annetama, järeldama, katsetama, kuivatama, avaldama, märkima, otsustama, poolitama, selgitama, süstima, teatama, tutvuma, töötama, eristama, võrdlema, tegema, üldistama.
* * *
Õhtu on selge ja soe, paistab kuldne loojangupäike, pärast paistavad kuu ja tähed, võimalik, et tänavu esimest korda.
„Midsomeri mõrvades” oleme jõudnud osani The Oblong Murders, kus Jonesist saab ajutiselt (kirju salli, habeme ja prillidega) advertising copywriter Cosmo Jones ja uus Barnaby matkib telefonis idaslaavlast, nõudes keset ööd tundmatult numbrilt babooshka’t.
Padjaraamat on täna Onu Bella mälestuste kolmas raamat, „Dekameron”, mis oleks ilma paiguti tüütute puhkusereisi-vahepaladeta suurepärane (koos nendega on lihtsalt väga hea). Sõnaosav meelelahutustegelane laotab raamaturidadel laiali veerandsajandi taguse ajaloo selle kõigis pulbitsevates üksikasjades.
29.1.13
T, 2140. päev: kevad tärkab taas
Tänu eile terve päeva sadanud vihmale on lumi tänaseks peaaegu läinud ja jõgi on muutunud taas kord laiaks pruunikaskollaseks lindiks orupõhjas ning orupõhja tänava majakeldrites.
Leian päriskodulinna esinduslikke fotosid otsides, et fotosid, kus peal oleksid kõik peamised vaatamisväärsused korraga, on maapinnalt võimatu võtta. Käin kõik ligi viis tuhat pilti läbi ja lõpuks leian mõne – ning leian ka selle, et teisiti kui ette kujutasin, on mul 2007. aasta keskelt osa fotosid asukohakoordinaatideta. Olen alustanud asukohaandmete lisamist ka analoogfotodele, kaustade kaupa; valmis on 16 mm ja 60 mm filmid (vastavalt 1982–1990 ja 1989–1991) ning vahepeal kergesti kaasaskantava kaamerana kasutatud kompaktkaamera kaust (1990–1995). Ikka ja jälle tuleb kiita Google’it: kuigi pidasin mustvalgete filmide ajal täpset registrit, mis on igal negatiivikaadril, ei olnud tollal täpseid kaarte alati võtta ja ei saanud kuhugi sõites näpuga kaardilt järge ajada. Nii et kolme foto kohta oli ainult märge, et need on võetud mingis Stockholmi firmas; kuigi seda firmat enam ei ole, leidis Google viie minutiga, mis on sellest saanud ja kus täpselt kunagi oli. Leidsin isegi – aerofoto järgi –, kus kunagi oli fantastiliselt lagunenud sild, mida 1993 sai veel jalgu niisutamata ületada, aga mis aerofoto võtmise ajaks oli jäljetult kadunud, samuti sellest üle kulgenud tee; maantee jätab kahekümne aastaga loodusesse siiski õrna jälje ja noh jõgi paistab kah.
E on käinud Jaapani XVIII–XIX sajandi värviliste puulõigete näitusel ja toonud sealt kaasa kataloogi, kust saab teada, et tollal olid suurimatel Osaka näitlejatel fänniklubid, kes kandsid klubi embleemiga pabermütse ja etenduse eel lehvitasid teatri ees iidoli nimega lippe. See tava tuleb kindlasti juurutada ka Eestis, kus näitlejaid on palju ja organiseerumata teatrifänne veel rohkem!
Leian päriskodulinna esinduslikke fotosid otsides, et fotosid, kus peal oleksid kõik peamised vaatamisväärsused korraga, on maapinnalt võimatu võtta. Käin kõik ligi viis tuhat pilti läbi ja lõpuks leian mõne – ning leian ka selle, et teisiti kui ette kujutasin, on mul 2007. aasta keskelt osa fotosid asukohakoordinaatideta. Olen alustanud asukohaandmete lisamist ka analoogfotodele, kaustade kaupa; valmis on 16 mm ja 60 mm filmid (vastavalt 1982–1990 ja 1989–1991) ning vahepeal kergesti kaasaskantava kaamerana kasutatud kompaktkaamera kaust (1990–1995). Ikka ja jälle tuleb kiita Google’it: kuigi pidasin mustvalgete filmide ajal täpset registrit, mis on igal negatiivikaadril, ei olnud tollal täpseid kaarte alati võtta ja ei saanud kuhugi sõites näpuga kaardilt järge ajada. Nii et kolme foto kohta oli ainult märge, et need on võetud mingis Stockholmi firmas; kuigi seda firmat enam ei ole, leidis Google viie minutiga, mis on sellest saanud ja kus täpselt kunagi oli. Leidsin isegi – aerofoto järgi –, kus kunagi oli fantastiliselt lagunenud sild, mida 1993 sai veel jalgu niisutamata ületada, aga mis aerofoto võtmise ajaks oli jäljetult kadunud, samuti sellest üle kulgenud tee; maantee jätab kahekümne aastaga loodusesse siiski õrna jälje ja noh jõgi paistab kah.
E on käinud Jaapani XVIII–XIX sajandi värviliste puulõigete näitusel ja toonud sealt kaasa kataloogi, kust saab teada, et tollal olid suurimatel Osaka näitlejatel fänniklubid, kes kandsid klubi embleemiga pabermütse ja etenduse eel lehvitasid teatri ees iidoli nimega lippe. See tava tuleb kindlasti juurutada ka Eestis, kus näitlejaid on palju ja organiseerumata teatrifänne veel rohkem!
28.1.13
E, 2139. päev: talv hakkab lõppema
Talve selgroog on murtud. Mind korjab peale itaalia töökaaslane ja sõidul töömajani saan teada kõik Itaalia sidefirmade ärivõtete kohta (Italians have a certain reputation in the world... you know, not without a reason) ning ka seda, et tema trotsis lumeolusid sellega, et töötas üldse kodust.
27.1.13
P, 2138. päev: vedur nr 5519
Hommikul osaleme kohalikus kultuurielus mis müriseb: käime sõitmas siinkandi väidetavasti ainsa laiarööpmelise auruveduriga veetavas rongis, mis teeb täna kolm sõitu. Kohe hommikul esimese reisiga (10.40), et pärast äkki on rahvast palju.
Kuigi alguskohta läheb argipäeviti buss otse ukse alt, on täna pühapäev ja läheb alles liiga hilja. Seega jala jaama ja jaamast rongiga.
Kohapeal kinnitub ammune mulje, et ju ükskord, kui lennukilt tulin ja pidin öösel ootama naaberriigi viimases jaamas asendusrongi, oligi see muuseumirong. Naaberriigis sõidavad samasugused iidvagunid lähiliine, aeg-ajalt surmavad paljusid rongireisijaid korraga ja nende sanitaarolud kuuluvad rubriiki „kus sita ära määrib”.
Rongis on väga pehmed istmed. Vahepeal istun sõidusuunda ringi, iste on nii pehme, et kuku või läbi. Peatugedel on servad (et ei kukuks vahekäiku ega vastu akent – selle rongi ehitamise ajal praegust limapeade probleemi veel ei olnud – kes tahab teada, millest räägin, mingu sõitku kaugbussiga nr 175 ja vaadaku reas laike akendel). Istmete kohal on kaks korrust riiuleid: kübaratele ja pakkidele.
Rongi on kuus-seitse vagunit; algul arvan, et paljuvõitu, aga tuleb täitsa täis. Veduri auruga vaguneid ka köetakse. Istume esimesse vagunisse, mis tagasisõidul (kui vedur manööverdab ringi teise otsa ja saabub lähtejaama tagurpidi) on viimane vagun, nii et kurvis näeb aknast rongi esiotsa ja tossavat vedurit. Auruvedurite ajal olid I klassi vagunid ikka rongi lõpus, mõnel rongilõpu luksvagunil oli tagaotsas koguni lai panoraamaken.
Arvan aimavat, et rööbas on libe, igatahes tekib teekonna ainsal ülesmäel sõidusuunas selline ulatuslik värin, et kuku või istmelt maha. Raketiasjanduses nimetati sellist vibratsiooni nimetusega pogo, selle tekitas soovimatu resonants kütusesüsteemis ja selle leevendamiseks lülitati keskmine mootor lõpupoole välja. Rongis tekitab seda ilmselt see, et äge veojõud keerab ratast rööpa peal, aga sellel pole kogu aeg pidamist, vahepeal libiseb. Põhjamaades oli auruvedurites sellise olukorra takistamiseks spetsiaalne toru, kust pihustati veorataste alla liiva ja mis ühtlasi tagas, et rööpad olid kaunisti haljad ja mitte kunagi roostes.
See vedur oli algselt kaubarongivedur ja seega tundub, et rong liigub kergesti ning vedurijuht lülitab suurema ähkimise sisse ainult sildade alt läbisõidul – siis jääb suits ja aur efektselt silla alla rippuma. Mul oli kunagi mingi Saksa 1943. a betoonitehnika käsiraamat, kus selge sõnaga õpetati, et sildadel, mille alt sõidavad läbi auruvedurid, tuleb jätta kattekihi paksuseks 70 mm.
Lähtejaamas siblib rongi ja eriti veduri ümber ning kogu marsruudil seisab raudtee ääres hulgakaupa piltnikke, kellel käes palju kobedamad kaamerad kui need, millega tavaliselt askeldavad ringi oma arust tõsised harrastuspiltnikud, kelle tunneb ära sellest, et neil on pisike kaamera kipaka statiivi otsas, sest ilmselt on neile nende fotoklubis öeldud, et tõeline fotograaf pildistab ainult statiivilt, aga nad vajutavad päästikut näpuga, sest kaabelpäästik on jäetud klubis kas ütlemata või seda ei saa pisikese kaameraga ühendada. Kaamerad on kobakad, ühelgi ei paista paremal pool peal keeratavat nuppu, näeb ka valgeid ja punase rõngaga objektiive. Mõnel on kaelas koguni kaks kaamerat ja – eriline imede ime – möödapuhkivat rongi pildistab ka mitu naisterahvast. Ka läbisõidetavate külade majaakendel on vahtivaid, lehvitavaid ja pildistavaid inimesi.
Mis nendest piltidest aga saab, ma ei tea, sest must auruvedur lume taustal on teema, mille kohta elukogenud piltnik ütleks calling for trouble (sest säri määramisel võib fotoka automaatsüsteem jääda hätta). Kedagi ma probleemi lahendava hallkaardiga vehkimas ka ei näe. Ise kasutan, kui võimalik, liitsäri, leides, et üksikvõtete vahel liikuv aur üldmuljet ei riku (tekib küll ghosting, aga aurupilvekeste korral on sellest kama):
Esimese sõidu järel algab lõunapaus. Põletan vorstiga huulele villi. Rong linna läheb 50 minuti pärast; buss otse ukse alla üle tunni pärast.
Linnuloenduses osalemine jääb ära. Pärastlõunal sajab aeglase jämeda rahe taolist külmunud vihma, linnud kükitavad kuskil mujal kui meie rõdul. Näen ainult kangemaid liike nagu rähni (suur-kirjurähni) ja puukoristajat. Tihaseid mitte. Kujutage ette, kui väike on näiteks sinitihane ja kui jäme suur külmunud vihmapiisk – üksainus plätakas ja tihane langeb.
Kuigi alguskohta läheb argipäeviti buss otse ukse alt, on täna pühapäev ja läheb alles liiga hilja. Seega jala jaama ja jaamast rongiga.
Kohapeal kinnitub ammune mulje, et ju ükskord, kui lennukilt tulin ja pidin öösel ootama naaberriigi viimases jaamas asendusrongi, oligi see muuseumirong. Naaberriigis sõidavad samasugused iidvagunid lähiliine, aeg-ajalt surmavad paljusid rongireisijaid korraga ja nende sanitaarolud kuuluvad rubriiki „kus sita ära määrib”.
Rongis on väga pehmed istmed. Vahepeal istun sõidusuunda ringi, iste on nii pehme, et kuku või läbi. Peatugedel on servad (et ei kukuks vahekäiku ega vastu akent – selle rongi ehitamise ajal praegust limapeade probleemi veel ei olnud – kes tahab teada, millest räägin, mingu sõitku kaugbussiga nr 175 ja vaadaku reas laike akendel). Istmete kohal on kaks korrust riiuleid: kübaratele ja pakkidele.
Rongi on kuus-seitse vagunit; algul arvan, et paljuvõitu, aga tuleb täitsa täis. Veduri auruga vaguneid ka köetakse. Istume esimesse vagunisse, mis tagasisõidul (kui vedur manööverdab ringi teise otsa ja saabub lähtejaama tagurpidi) on viimane vagun, nii et kurvis näeb aknast rongi esiotsa ja tossavat vedurit. Auruvedurite ajal olid I klassi vagunid ikka rongi lõpus, mõnel rongilõpu luksvagunil oli tagaotsas koguni lai panoraamaken.
Arvan aimavat, et rööbas on libe, igatahes tekib teekonna ainsal ülesmäel sõidusuunas selline ulatuslik värin, et kuku või istmelt maha. Raketiasjanduses nimetati sellist vibratsiooni nimetusega pogo, selle tekitas soovimatu resonants kütusesüsteemis ja selle leevendamiseks lülitati keskmine mootor lõpupoole välja. Rongis tekitab seda ilmselt see, et äge veojõud keerab ratast rööpa peal, aga sellel pole kogu aeg pidamist, vahepeal libiseb. Põhjamaades oli auruvedurites sellise olukorra takistamiseks spetsiaalne toru, kust pihustati veorataste alla liiva ja mis ühtlasi tagas, et rööpad olid kaunisti haljad ja mitte kunagi roostes.
See vedur oli algselt kaubarongivedur ja seega tundub, et rong liigub kergesti ning vedurijuht lülitab suurema ähkimise sisse ainult sildade alt läbisõidul – siis jääb suits ja aur efektselt silla alla rippuma. Mul oli kunagi mingi Saksa 1943. a betoonitehnika käsiraamat, kus selge sõnaga õpetati, et sildadel, mille alt sõidavad läbi auruvedurid, tuleb jätta kattekihi paksuseks 70 mm.
Lähtejaamas siblib rongi ja eriti veduri ümber ning kogu marsruudil seisab raudtee ääres hulgakaupa piltnikke, kellel käes palju kobedamad kaamerad kui need, millega tavaliselt askeldavad ringi oma arust tõsised harrastuspiltnikud, kelle tunneb ära sellest, et neil on pisike kaamera kipaka statiivi otsas, sest ilmselt on neile nende fotoklubis öeldud, et tõeline fotograaf pildistab ainult statiivilt, aga nad vajutavad päästikut näpuga, sest kaabelpäästik on jäetud klubis kas ütlemata või seda ei saa pisikese kaameraga ühendada. Kaamerad on kobakad, ühelgi ei paista paremal pool peal keeratavat nuppu, näeb ka valgeid ja punase rõngaga objektiive. Mõnel on kaelas koguni kaks kaamerat ja – eriline imede ime – möödapuhkivat rongi pildistab ka mitu naisterahvast. Ka läbisõidetavate külade majaakendel on vahtivaid, lehvitavaid ja pildistavaid inimesi.
Mis nendest piltidest aga saab, ma ei tea, sest must auruvedur lume taustal on teema, mille kohta elukogenud piltnik ütleks calling for trouble (sest säri määramisel võib fotoka automaatsüsteem jääda hätta). Kedagi ma probleemi lahendava hallkaardiga vehkimas ka ei näe. Ise kasutan, kui võimalik, liitsäri, leides, et üksikvõtete vahel liikuv aur üldmuljet ei riku (tekib küll ghosting, aga aurupilvekeste korral on sellest kama):
 |
| Rrrongi rrrattad rrragisevad... |
Linnuloenduses osalemine jääb ära. Pärastlõunal sajab aeglase jämeda rahe taolist külmunud vihma, linnud kükitavad kuskil mujal kui meie rõdul. Näen ainult kangemaid liike nagu rähni (suur-kirjurähni) ja puukoristajat. Tihaseid mitte. Kujutage ette, kui väike on näiteks sinitihane ja kui jäme suur külmunud vihmapiisk – üksainus plätakas ja tihane langeb.
26.1.13
L, 2137. päev: uus linnuseraamat
Rongiga söömas.
Praegune padjaraamat on linnusespetsialisti Michael Losse väike ja kergesti läbinduv Kleine Burgenkunde, mille pealkiri nähtavasti viitab sajanditagusele (1912) klassikule, Otto Piperi kapitaalteosele Burgenkunde. Nagu 1993. aasta eesti raamat „Eesti keskaegsed linnused” jutustab peamiselt sellest, mis on juhtunud pärast Tuulse dokotoritööd „Die Burgen von Estland und Lettland” (1942), nii jutustab Losse, mis on linnuseasjanduses juhtunud pärast Piperit – mis arusaamu on parandatud, mis vahepeal on linnustega tehtud ja kuidas uurimine üldse on edenenud. Viidatud on teaduskirjandusele ja nüüdisaegseid fotosid sihilikult kasutatud ei ole (sest need ei ole nii autentsed kui näiteks XVII sajandi Meriani vaated). Autori raamatuid on kirjandusallikates terve lehekülg! Miinuspoolest seda, et sama teema juurde teistpidi jõudes on autor kohati öelnud, et seda ma peatükis see-ja-teine juba käsitlesin, aga mitmes teises kohas on ta unustanud, mida ta paar lehekülge varem juba kirjutas, ja kordab peaaegu sõna-sõnalt. Mitu uuelaadset asja on progressiivsetest linnuseraamatutest juba teada (nt sellest (2004)), aga peamised uudsed faktid uuesti:
Praegune padjaraamat on linnusespetsialisti Michael Losse väike ja kergesti läbinduv Kleine Burgenkunde, mille pealkiri nähtavasti viitab sajanditagusele (1912) klassikule, Otto Piperi kapitaalteosele Burgenkunde. Nagu 1993. aasta eesti raamat „Eesti keskaegsed linnused” jutustab peamiselt sellest, mis on juhtunud pärast Tuulse dokotoritööd „Die Burgen von Estland und Lettland” (1942), nii jutustab Losse, mis on linnuseasjanduses juhtunud pärast Piperit – mis arusaamu on parandatud, mis vahepeal on linnustega tehtud ja kuidas uurimine üldse on edenenud. Viidatud on teaduskirjandusele ja nüüdisaegseid fotosid sihilikult kasutatud ei ole (sest need ei ole nii autentsed kui näiteks XVII sajandi Meriani vaated). Autori raamatuid on kirjandusallikates terve lehekülg! Miinuspoolest seda, et sama teema juurde teistpidi jõudes on autor kohati öelnud, et seda ma peatükis see-ja-teine juba käsitlesin, aga mitmes teises kohas on ta unustanud, mida ta paar lehekülge varem juba kirjutas, ja kordab peaaegu sõna-sõnalt. Mitu uuelaadset asja on progressiivsetest linnuseraamatutest juba teada (nt sellest (2004)), aga peamised uudsed faktid uuesti:
- Nn piginukkidest ei valatud keeva vett ega kuuma pigi: piiratavas linnuses ei olnud vett raisata ja pigi sulana hoidmiseks kulunuks liiga palju puid. Need olid hoopis allapoole suunatud laskeavadega kaitseärklid. Mõnikord ehitati väikesi kaitseärkleid värava kohale ka lihtsalt efekti pärast (millega kohe meenub Haapsalu linnuse värav, eks ju).
- Keskajal ei tehtud midagi niisama, aga peale praktilise funktsiooni võidi rajatisi ehitada ka näitamise pärast: Saksa keeleala linnustes olid peatornid enamjaolt valdustornid, kuhu mahtus ainult väike vahimeeskond. Need tornid ei sobinud kaitsmiseks (platvormkorruselt ei saanud kaitsta müürijalamit ilma kere vaenlase nooltele eksponeerimata, ruumi oli vähe, müüriavad olid peamiselt õhu- ja valgusavad, mitte laskeavad – millega läks mu mõte hoopis sellele, kas näiteks Kuressaare konvendihoones on üldse laskeavasid? — Ise kunagi küsisin, ise hiljem vastan: kaks on, Sturvolti (kaitsetorni) V korruse (kus Saaremaa Muusem näitab, milline oli hruštšovka korter) NO-külje laskeavadel on tulirelva põikpalgi pesa) ning ka linnusepere elamiseks mitte. Mäe otsas oleval linnusel oli suuresti sümboolne tähendus, samuti linnusevaremetel (mille ülesehitamiseks võis puududa vajadus või tahtmine).
- Teatud tarindid tegid hoonest linnuse ja nende rajamine võis vajada maaisanda luba (nt teatud sügavusega vallikraav, teatud kõrgusega müür, kaitserinnatis ja müürisakid). Samal ajal võis neid elemente (eriti sakke) olla ka avalikel hoonetel, kuid mitte „ilu pärast”, vaid rohkem nagu iseteadvuse kinnitamiseks (umbes nagu „ehitasime raekojale peale sakid, mida igamees oma mõisale ehitada ei tohi, aga näe meie oma raekojale tohtisime” – millega meenub kohe Tallinna raekoda, eks ju).
- Väikelinnustes elas vähe inimesi ja enamik nende tegevust sarnanes talupidamisega. Arheoloogiliste luujäänuste järgi (seda ja üldse linnuste eluolu näikse olla uuritud palju Šveitsis) oli toiduloomadest metsloomi ainult 5%.
- Suhkrut tunti, aga peale mee kasutati magusainena ka kontsentreeritud pirnimahla.
- Nüüdisaegne saksa kindluseterminoloogia on korrastanud mõistete linnus, kindlus, loss, bastion, suurtükitorn ja rondeel määratlusi (kus varem valitses suur segadus, osalt ka seetõttu, et ajalooliselt on millekski nimetatud asju, mis need tegelikult ei ole). Selle järgi on suurtükitorn (Geschützturm) müürist vähemalt korruse kõrgem; kui ei ole, siis on ehitis hoopis rondeel (Rondell). Selle järgi on Paks Margareeta mitte suurtükitorn (nagu on Kiek in de Kök), vaid rondeel, ja ümmargune bastion on ümmargune bastion, isegi kui seda on ajalooliselt nimetatud rondeeliks (vrd Kiek in de Köki ette Liivi sõja eel rajatud ja 1577. a piiramisel torni päästnud nn Kõrge Rondeel või Paide linnuse ümmargune bastion).
- Autor kasutab keskaja laatade kohta nurkusulustatud, aga siiski ilmekat eesliidet „[pseudo-]”.
25.1.13
R, 2136. päev: reede
Leian tudengiaegse konspekti vahelt iidse sildi, kus teatan, et sain infot „Adama” keelekursuste kohta mitte „raadiost, televiisorist, kuulutustetulbalt, tuttavatelt” vms, vaid ajalehest. Aastat ma siia ei pane, selline keelekasutus on nii muistne, et lausa häbi on. See oli see soome keele kursus, kus üks osaline küsis viimases tunnis, et kas soome y loetakse üü, ta oli kogu kursuse arvanud, et nagu ii.
Päeval käib soojusarvesti kontrollija, kes muidu oli lubanud tulla laupäeva pärastlõunal ja löönud segi kõik nädalavahetuse plaanid. Nüüd plaanid taastuvad. Tore.
Smithsoniani tänases nahkhiireuudises mainitud käitumist nägin kolm aastat tagasi Müncheni loomaaias, kus on sissemindav nahkhiiretuba. Mul oli seljas fliis ja vähemalt üks nakhhiir rippus selle ees, nagu vaatleks hoolikamalt. Nahkhiiretunnisti olin viimasel hetkel maha jätnud, sellega oleks kuulnud, kas klõpsud kiirenenuks nagu saagi leidmisel.
Tänane keelesekund on teemal „Kas õige on iluravi või iluhooldus?”. Arhaismihuvilistele, kellele meeldib rohkem esimene, soovitan minna kuulama ettekannet, kus tutvustatakse taastavat plastikakirurgiat, ja istuda loengusaalis hästi ette, et näha näidatavaid pilte võimalikult suurtena. Pärast selle tänuväärse käsitöö detailset nägemist olete kui ümber sündinud ja te ei nimeta kosmeetikasalongis toimuvat „raviks” enam mitte kunagi!!
Päeval käib soojusarvesti kontrollija, kes muidu oli lubanud tulla laupäeva pärastlõunal ja löönud segi kõik nädalavahetuse plaanid. Nüüd plaanid taastuvad. Tore.
Smithsoniani tänases nahkhiireuudises mainitud käitumist nägin kolm aastat tagasi Müncheni loomaaias, kus on sissemindav nahkhiiretuba. Mul oli seljas fliis ja vähemalt üks nakhhiir rippus selle ees, nagu vaatleks hoolikamalt. Nahkhiiretunnisti olin viimasel hetkel maha jätnud, sellega oleks kuulnud, kas klõpsud kiirenenuks nagu saagi leidmisel.
Tänane keelesekund on teemal „Kas õige on iluravi või iluhooldus?”. Arhaismihuvilistele, kellele meeldib rohkem esimene, soovitan minna kuulama ettekannet, kus tutvustatakse taastavat plastikakirurgiat, ja istuda loengusaalis hästi ette, et näha näidatavaid pilte võimalikult suurtena. Pärast selle tänuväärse käsitöö detailset nägemist olete kui ümber sündinud ja te ei nimeta kosmeetikasalongis toimuvat „raviks” enam mitte kunagi!!
24.1.13
N, 2135. päev: neljapäev
Hommikul kogu päeva meeleolu seadev üleelamine: ootan mina lifti, kuulen kuskilt muult korruselt pahaendelisi sahh-sahh samme, lift tuleb, vajutan 0-korruse nuppu ja väga loodan, et lift sinnapoole ka sõitma hakkab, mitte ei tõuse korrus kõrgemale, joodiknaabri korrusele. Aga liikumissuuna nool on paraku ülespidi ning uks avaneb ja sisse astubki joodiknaaber, värske ja pikk, aga juba sentimeetrise rippuva tuhaotsaga põlev suits näpus. Hindan olukorda kainelt ja tõmban lifti viimase värske õhu kopsudesse. Ta vajutab kolmanda korruse nuppu ja üritab ka ise olla viisakas ehk mitte suitsetada, lastes suitsul muidugi edasi tossata. 3. korrusel kobib ta välja – ilmselt sealseid kontoreid süütama – ja kuigi minutise liftisõidu jaksaks ma hinge kinni hoida küll – kuidas kohastumine naabritega on arendanud kopsumahtu –, ei jaksa ma ära oodata 0-korrusele pääsemiseni, mistõttu läkastan ja vannun, kuni alla vähe värskema õhu kätte jõuan. Peab kirjutama maja valdavasse kinnisvarahooldusfirmasse ja anuma, et nad uuendaksid liftide suitsukeelusilte, soovitatavalt neid seina peale kruvides või keevitades, et joodiknaaber ei saaks neid ära kista nagu varasemaid kleebitud silte.
Ühtlasi võiks küsida, kas rõdul „tohib” grillida, märkides, et portugaalia rahvusroast, kremeeritud õlis ujuvast tursast, kõik maailma kultuurid lugu ei pea, eriti need, kes peavad kohutava kärtsahaisu tõttu seni teises toas suletud ukse taga ootama, kuni alumine naaber oma kolde kustutab, ja pärast rõduäärset tuba tuulutama, enne kui sinna saab jälle hinge kinni hoidmata siseneda. Eile jälle, pakasest hoolimata!! Ei saa rahu enam talvelgi.
Toanaaber näeb tööl aknast rebast. On jah täitsa rebane.
* * *
Bussiraamatust sain ükspäev teada, et Gemini ja Apollo elutagamissüsteemide projekteerimisse kaasatud astronaudina oli Youngil kaunis otsustav roll ka kuse- ja roojakogumissüsteemide väljamõtlemisel, mille ebamugavuse kohta tema kolleegid üldiselt sõnu kokku hoidnud ei ole: nimelt katse-eksituse meetodil selgus, et kusekogumissüsteemi vaakumi pidi sisse lülitama hetk pärast kusele hakkamist (mis ühtlasi tähendas, et enne vaakumit võis süsteemist välja hõljuda kauneid kollaseid vibreerivaid sfääre, mis juhtus vähemalt Apollo 8 lennul – häda polnud mitte nii väga lihtsas ebameeldivuses, vaid selles, et soolalahus on väga hea elektrijuht ja süsteemides palju pingestatud kontakte), ja keeruka ehitusega kohalekleebitava roojakogumiskoti küljes oli pühkimiseks sõrmesuurune tila, mis tegi kõik veel keerukamaks kui arvata. Young ise väidab, et Gemini III 3-orbiidise lennu ajal, kui ta kotti pidi katsetama, sai ta hakkama 12 minutiga, aga soovitanud, et edaspidi varutaks aega 40 minutit. Kes selle peale tuli, et kõige parem on võtta end protseduuriks ka alasti, et riided jääksid kindlasti puhtaks, sellest ajalugu vaikib, aga tõenäoliselt toimus see alles Apollo ajal, kus oli rohkem ruumi ja number two’d õiendav astronaut sai hoiduda teiste silma alt eemale.
Muidu on raamat läinud kosmoseteemadel vähe huvitavamaks, ka seetõttu, et Youngi esimese kosmoselennu komandör oli Gus Grissom, kes oli esimene astronaut, kes lendas kosmosse teist korda ja see lühike Gemini III lend on ainus, millest on olemas kõrvaltvaataja kirjeldus, sest Grissomi esimene kosmoselend oli üksi ja kolmas nimetati lennuks postuumselt (Apollo 1 maapealne katse, kus kogu meeskond sisse põles). Saan ka aimu, et Youngi teine kosmoselend, kus ta juba oli komandör, kes otseselt kosmoselaeva juhtis, oli Gemini X, kus kaaspiloot oli Mike Collins, kes on sellest lennust pikalt kirjutanud oma mälestustes Carrying the Fire. Nii et saab näha, kuidas kumbki kirjutab samadest asjadest.
Õigupoolest on raamatu pöördepunkt, kus jutulõng muutub taatlikust heietusest äkki elavamaks, need kaks lehekülge, kus Young jutustab Gemini III lennu ajal söödud võileivast (mis jõudis salaja orbiidile tema taskus) ja selle ilmsikstulekule järgnenud sekeldustest. Astronautide arvates oli täiesti ebaõiglane, et stardist maandumiseni ligi viis tundi kestnud tiheda programmiga lend (Gemini esimene mehitatud lend), kus katsetati läbi kõik uue, kahekohalise kosmoselaeva 12 süsteemi kõik režiimid, pälvis vähem avalikkuse tähelepanu kui kaks minutit kestnud võileivasöömine. Youngi teatel oli see kolmas võileib kosmoses, aga ühtlasi ka viimane.
See oli siis bussiraamatust, edasi padjaraamatust, mis on Michael Losse linnuseraamat Kleine Burgenkunde. Raamat on uus, selles on uus linnuse määratlus ja loetletud uued ohud – müüridele ronimine, vallidel tallamine ja maastikurattaga sõitmine.
Ühtlasi võiks küsida, kas rõdul „tohib” grillida, märkides, et portugaalia rahvusroast, kremeeritud õlis ujuvast tursast, kõik maailma kultuurid lugu ei pea, eriti need, kes peavad kohutava kärtsahaisu tõttu seni teises toas suletud ukse taga ootama, kuni alumine naaber oma kolde kustutab, ja pärast rõduäärset tuba tuulutama, enne kui sinna saab jälle hinge kinni hoidmata siseneda. Eile jälle, pakasest hoolimata!! Ei saa rahu enam talvelgi.
Toanaaber näeb tööl aknast rebast. On jah täitsa rebane.
* * *
Bussiraamatust sain ükspäev teada, et Gemini ja Apollo elutagamissüsteemide projekteerimisse kaasatud astronaudina oli Youngil kaunis otsustav roll ka kuse- ja roojakogumissüsteemide väljamõtlemisel, mille ebamugavuse kohta tema kolleegid üldiselt sõnu kokku hoidnud ei ole: nimelt katse-eksituse meetodil selgus, et kusekogumissüsteemi vaakumi pidi sisse lülitama hetk pärast kusele hakkamist (mis ühtlasi tähendas, et enne vaakumit võis süsteemist välja hõljuda kauneid kollaseid vibreerivaid sfääre, mis juhtus vähemalt Apollo 8 lennul – häda polnud mitte nii väga lihtsas ebameeldivuses, vaid selles, et soolalahus on väga hea elektrijuht ja süsteemides palju pingestatud kontakte), ja keeruka ehitusega kohalekleebitava roojakogumiskoti küljes oli pühkimiseks sõrmesuurune tila, mis tegi kõik veel keerukamaks kui arvata. Young ise väidab, et Gemini III 3-orbiidise lennu ajal, kui ta kotti pidi katsetama, sai ta hakkama 12 minutiga, aga soovitanud, et edaspidi varutaks aega 40 minutit. Kes selle peale tuli, et kõige parem on võtta end protseduuriks ka alasti, et riided jääksid kindlasti puhtaks, sellest ajalugu vaikib, aga tõenäoliselt toimus see alles Apollo ajal, kus oli rohkem ruumi ja number two’d õiendav astronaut sai hoiduda teiste silma alt eemale.
Muidu on raamat läinud kosmoseteemadel vähe huvitavamaks, ka seetõttu, et Youngi esimese kosmoselennu komandör oli Gus Grissom, kes oli esimene astronaut, kes lendas kosmosse teist korda ja see lühike Gemini III lend on ainus, millest on olemas kõrvaltvaataja kirjeldus, sest Grissomi esimene kosmoselend oli üksi ja kolmas nimetati lennuks postuumselt (Apollo 1 maapealne katse, kus kogu meeskond sisse põles). Saan ka aimu, et Youngi teine kosmoselend, kus ta juba oli komandör, kes otseselt kosmoselaeva juhtis, oli Gemini X, kus kaaspiloot oli Mike Collins, kes on sellest lennust pikalt kirjutanud oma mälestustes Carrying the Fire. Nii et saab näha, kuidas kumbki kirjutab samadest asjadest.
Õigupoolest on raamatu pöördepunkt, kus jutulõng muutub taatlikust heietusest äkki elavamaks, need kaks lehekülge, kus Young jutustab Gemini III lennu ajal söödud võileivast (mis jõudis salaja orbiidile tema taskus) ja selle ilmsikstulekule järgnenud sekeldustest. Astronautide arvates oli täiesti ebaõiglane, et stardist maandumiseni ligi viis tundi kestnud tiheda programmiga lend (Gemini esimene mehitatud lend), kus katsetati läbi kõik uue, kahekohalise kosmoselaeva 12 süsteemi kõik režiimid, pälvis vähem avalikkuse tähelepanu kui kaks minutit kestnud võileivasöömine. Youngi teatel oli see kolmas võileib kosmoses, aga ühtlasi ka viimane.
See oli siis bussiraamatust, edasi padjaraamatust, mis on Michael Losse linnuseraamat Kleine Burgenkunde. Raamat on uus, selles on uus linnuse määratlus ja loetletud uued ohud – müüridele ronimine, vallidel tallamine ja maastikurattaga sõitmine.
23.1.13
K, 2134. päev: saksa klišeed
Saksa keeles saab kätte eksamitulemused – olen saanud läbi – ja tänu hindamissüsteemile ka hindeks „hea”, ehkki punktisumma eriti rõõmustav ei ole.
Mu arust on ebaõiglane, kui kuulmisest arusaamise osas, mille ühes ülesandes peab põhjendama, miks väide on õige või vale, võetakse grammatikavigade eest punkte maha nii, nagu oleks kuuldut mõistetud valesti.
Saan teada, et ka hispaania keeles saab öelda „20% pensionäre” nii ainsuses („tegi”) kui ka mitmuses („tegid”). Õpetaja hakkab kahtlema, vaagides eri versioone (umbes nagu et „ukselink tegi lika-lõka, sisse astus seitse sõdurit ... ukselink tegi lika-lõka, sisse astusid seitse sõdurit”), aga pakub pärast täpselt nagu Viktor, et tehke ikka nii, nagu tegin mina.
T. vene poe kohta saab teada, et see on nagu teine planeet: kõik sildid vene keeles
Vaheajal räägin kunagisele kolleegile ja ühele rumeenlasele, kes ei ole hõivatud laua teises otsas keeva aruteluga, kuidas mingis ametis keegi kordab kõike nagu papagoi, pikalt ja laialt papagoi Alexi vaimuvõimetest.
Teises pooles algul hääletame, kas tahame näha tõsielufilmi tõlkidest või Saksa klišeedest. Noh näeme mõlemast väikest juppi. Esimene on see film, mille alguses prantsuse tõlk ütleb, et tema isa arust on see amet, kus ei pea tegema mitte midagi muud kui ainult lobisema. Siis peame kahe minuti jooksul üles kirjutama kõik klišeed, mis meil sakslastega seoses pähe tuleb. Noh, saan siis minagi käe valgeks ehk ära mainida, et sakslased põevad ajaloo pärast (ehk nagu kirjutas ühel teisel saksa keele kursusel rühma fotoalbumisse ühe matkafoto alla üks teine saksa keele õpetaja, kes ise sakslane ei olnud ja sestap sai sakslasi tögada mis jaksas: „Siin pildil õpime saksa kultuuri lahutamatut osa Marschieren im Takt”). Lõppu aga mainin, et kõik saksa lapsed tahavad saada vedurijuhiks, mispeale hakkab õpetaja noogutama (ilmselt tahtis ise ka) ja teatab, et seniajani tahavad (mis selgitab ka, miks on T. jaama leheputka pool tagumist seina täidetud rongiajakirjadega).
Mu arust on ebaõiglane, kui kuulmisest arusaamise osas, mille ühes ülesandes peab põhjendama, miks väide on õige või vale, võetakse grammatikavigade eest punkte maha nii, nagu oleks kuuldut mõistetud valesti.
Saan teada, et ka hispaania keeles saab öelda „20% pensionäre” nii ainsuses („tegi”) kui ka mitmuses („tegid”). Õpetaja hakkab kahtlema, vaagides eri versioone (umbes nagu et „ukselink tegi lika-lõka, sisse astus seitse sõdurit ... ukselink tegi lika-lõka, sisse astusid seitse sõdurit”), aga pakub pärast täpselt nagu Viktor, et tehke ikka nii, nagu tegin mina.
T. vene poe kohta saab teada, et see on nagu teine planeet: kõik sildid vene keeles
Vaheajal räägin kunagisele kolleegile ja ühele rumeenlasele, kes ei ole hõivatud laua teises otsas keeva aruteluga, kuidas mingis ametis keegi kordab kõike nagu papagoi, pikalt ja laialt papagoi Alexi vaimuvõimetest.
Teises pooles algul hääletame, kas tahame näha tõsielufilmi tõlkidest või Saksa klišeedest. Noh näeme mõlemast väikest juppi. Esimene on see film, mille alguses prantsuse tõlk ütleb, et tema isa arust on see amet, kus ei pea tegema mitte midagi muud kui ainult lobisema. Siis peame kahe minuti jooksul üles kirjutama kõik klišeed, mis meil sakslastega seoses pähe tuleb. Noh, saan siis minagi käe valgeks ehk ära mainida, et sakslased põevad ajaloo pärast (ehk nagu kirjutas ühel teisel saksa keele kursusel rühma fotoalbumisse ühe matkafoto alla üks teine saksa keele õpetaja, kes ise sakslane ei olnud ja sestap sai sakslasi tögada mis jaksas: „Siin pildil õpime saksa kultuuri lahutamatut osa Marschieren im Takt”). Lõppu aga mainin, et kõik saksa lapsed tahavad saada vedurijuhiks, mispeale hakkab õpetaja noogutama (ilmselt tahtis ise ka) ja teatab, et seniajani tahavad (mis selgitab ka, miks on T. jaama leheputka pool tagumist seina täidetud rongiajakirjadega).
22.1.13
T, 2133. päev: lahendame Nõmme Raadio saladuse
Hommikul buss väga täis. Sisekujundus on selline, et nägupidi vastastikku istmete vahel on ruumi 30 cm ja vastasistuja ei mõista koibi akna poole pöörata, vaid istub nagu Zeus Parthenoni viilul, seega tuleb mul istuda poolviltu ja hoida teist jalga suisa õhus. Õnneks toimub bussiga üks peatus enne jaama accidento bizarro ja sõitjad aetakse välja teise, vähe mahukama bussi peale.
Improbable.com-i vahendusel nädal vana teadusuudis: kas kanadel on sõpru?
Muidu tervise suhtes on mul täna juba palju parem, aitäh küsimast.
Improbable.com-i vahendusel nädal vana teadusuudis: kas kanadel on sõpru?
Muidu tervise suhtes on mul täna juba palju parem, aitäh küsimast.
21.1.13
E, 2132. päev: talvine esmaspäev
Hommikul buss väga täis, pool bussi köhib ja turtsub. Töömaja ees kordub sama kui reedel, sest kuigi täna on ülemusel ilmakohased jalatsid, on kõnnitee järsimas kohas kiilasjää.
Õhtupoole rahvameditsiini võtted: hoidke alt, kui hästi kõrvaldab vein külmetussümptomeid!
Ükspäev vaatasime harivat saksakeelset dokumentaalfilmi Triumph und Tragedie der Wilhelm Gustloff (2008), kui oleme enne mitu korda kontrollinud, et see ei ole samateemaline, aga äärmuslikus poliitkorrektsuses täiesti vaadatamatu dokudraama Die Gustloff (2007), mis mul on ka olemas ja mida kunagi suutsin vaadata poolteist minutit. 2008. aastaks, jah, on 1945. aastast ellujäänud juba väga vanad ja nende selja taga on nii õudsad tapeedid, et nende kodudes võidaks üles võtta Inglise „Wallander”. DVD lisades on ka peamise intervjueeritava (kes laeval oli umbes nagu purseri abi) ekstrapikk lisaintervjuu, ilmselt neile, kellel filmi jõudnud tema mitmest lõigust juba küllalt ei saanud. Õnneks ei ole filmis veealuseid ülesvõtteid laeva vrakist. Nagu ikka, on praegu elus need inimesed, kes sõja ajal olid väga noored – 2005 elus olnuist ei olnud keegi sõja ajal kõrgema aukraadiga kui major, kirjutas Inglise ajaloolane Max Hastings –, aga vanemad ohvitserid ning suurte laevade kaptenid on tavaliselt eakad ja elukogenud inimesed. Seega filmis laeva sel saatuslikul ööl tegelikult juhtinud ei räägi ega saa vastu vaielda, kui neile tagantjärele tarkusega omistatakse kõiksugu jämedaid vigu. Salapärasel kombel väidab üks laeva nooremametnikest, et ta teab täpselt, mitu inimest laevas oli (või on selle koguni kuidagi välja arvutanud), aga ei ütle, miks ta on hoidnud seda teadmist seni vaka all. Lisalugemist: Fritz Brustat-Naval, Unternehmen Rettung; Per-Olof Ekman, Havsvargar.
Õhtupoole rahvameditsiini võtted: hoidke alt, kui hästi kõrvaldab vein külmetussümptomeid!
Ükspäev vaatasime harivat saksakeelset dokumentaalfilmi Triumph und Tragedie der Wilhelm Gustloff (2008), kui oleme enne mitu korda kontrollinud, et see ei ole samateemaline, aga äärmuslikus poliitkorrektsuses täiesti vaadatamatu dokudraama Die Gustloff (2007), mis mul on ka olemas ja mida kunagi suutsin vaadata poolteist minutit. 2008. aastaks, jah, on 1945. aastast ellujäänud juba väga vanad ja nende selja taga on nii õudsad tapeedid, et nende kodudes võidaks üles võtta Inglise „Wallander”. DVD lisades on ka peamise intervjueeritava (kes laeval oli umbes nagu purseri abi) ekstrapikk lisaintervjuu, ilmselt neile, kellel filmi jõudnud tema mitmest lõigust juba küllalt ei saanud. Õnneks ei ole filmis veealuseid ülesvõtteid laeva vrakist. Nagu ikka, on praegu elus need inimesed, kes sõja ajal olid väga noored – 2005 elus olnuist ei olnud keegi sõja ajal kõrgema aukraadiga kui major, kirjutas Inglise ajaloolane Max Hastings –, aga vanemad ohvitserid ning suurte laevade kaptenid on tavaliselt eakad ja elukogenud inimesed. Seega filmis laeva sel saatuslikul ööl tegelikult juhtinud ei räägi ega saa vastu vaielda, kui neile tagantjärele tarkusega omistatakse kõiksugu jämedaid vigu. Salapärasel kombel väidab üks laeva nooremametnikest, et ta teab täpselt, mitu inimest laevas oli (või on selle koguni kuidagi välja arvutanud), aga ei ütle, miks ta on hoidnud seda teadmist seni vaka all. Lisalugemist: Fritz Brustat-Naval, Unternehmen Rettung; Per-Olof Ekman, Havsvargar.
20.1.13
P, 2131. päev: vana ja uhiuus raamat
Olen kahe päeva jooksul läbindanud poole Eugen v. Nottbecki ja Wilhelm Neumanni iidraamatust Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval (1896/1904, uustrükk 1973 – kunagi muiste loetud teine Tallinna ajaloo iidraamat oli vist Fr. Amelungi Revaler Alterthümer, 1884), kus on lõpupoole (II köide, kunstimälestised) Neumanni väga hoolikast sulest väga põhjalik vappepitaafide ja hauakivide register, mis on ses suhtes unikaalne, et Teises maailmasõjas nende arv kõvasti vähenes (ja eks varemgi olid olnud need ohus: Niguliste ühele XIX saj vöörmündrile käinud uhked vappepitaafid nii pinda, et ta ähvardanud võtta kõik maha ja ajada ahju). Oleviste neogooti kantsli ja Rootsi-Mihkli altari kohta nendib Neumann aga napisti: „Kunstiväärtuseta.”
Mu lugupidamine Neumanni suhtes on igatahes tõusnud: varem arvasin teda fantaasiaküllaseks baltisaksa arhitektiks, kelle kätetööst on seniajani Kiek in de Kökis näha Viru värava kipsist rekonstruktsioon, mis jämedasti eirab isegi neid osi, mis lammutati alles pärast fotograafia jõudmist Revalisse – näiteks eesväravahoonest (mul ei ole insenerkomando 1820. aastate fassaadijooniste raamatut käepärast, ei mäleta, kas Viru peaväravatorn tollal veel alles ja seal sees oli; kindlasti oli sajand vanematel ülesmõõtmisjoonistel, kus peal näiteks alumiste korruste ümmargused laskeavad, mida kõike Neumanni maketil ei ole). Samas kõrval on Nunnavärava makett (autorit ei mäleta), mis ühildub ajaloolise pildimaterjaliga palju paremini, kuigi eks jah Nunnavärava eesväravate täpne kavatis on seniajani teadmata, sest seda kunagi lahti kaevatud ei ole (kuigi viga väga suur olla ei saa: näiteks kadund Rein Zobel avaldas 1980 esimest korda Harju väravakompleksi rekonstruktsioonjoonise, mis põhines samuti ajaloolistel plaanidel, ja selle järgi olid ligi 40 m pika kompleksi II eesvärava tornid tegelikust ainult meeter-poolteist seespool – tornid kaevati lahti 2007). Ka Paide linnusetorni ülakorruse sakid on vist Neumanni pliiatsist välja imetud, sest mu teada taastati kaduma läinud ülakorrus umbes samal ajal, kui varemeid 1896 Neumanni juhtimisel korrastati.
Selgus aga, et Neumann ei olnudki baltisakslane, vaid Saksamaalt sisserännanu (mis ka selgitab, miks ta ei teadnud, kuidas oli varem välja näinud Viru eesvärav), iseõppinud, aga viljakas arhitekt, lugematute kunstiraamatute autor ja Riia kunstimuuseumi direktor. Nottbeck, selgus, oli leivaameti poolest hoopis linnaametnik ning seega olid mõlemad umbes nagu harrastusajaloolased, millega on tõstnud harrastusajaloo lati täiesti pilvedesse, veel palju kõrgemale kui sajand hiljem Vold. Pinn.
II köite viimane teema on elamud ja raamatu vahel on joonelisest paberist välja lõigatud, vanainimese värisevi käsi kirjutatud ja kuupäevaga 1.9.1991 silt, kuidas kirjutaja pidi 1938 klassiekskursioonil ööbima Huecki majas (Lai 29) ja kuidas seal kummitas, „nagu kõigis Tallinna vanalinna majades”.
I köites on sellised põnevad tähelepanekud nagu et Kadrioru lossipargis olnud algul uhked purskkaevud, kaskaadid ja kujud, aga keisrinna Anna (valitses 1730–1740) lasknud kujud viia Peterhofi. Samuti on raamatus kirjeldatud Eestimaa Venemaaga ühinemise 100 a juubeli pidustusi (1810), kust saab teada, et peale paljusid pidukõnesid, balle ja ladina sententsidega kirjatud auväravaid etendati Tallinnas suure pompöössusega ka näidend „Smolenski vallutamine”.
* * *
Järgmiseks võtan ette astronaut John Youngi värske autobiograafia, mille ta on üllitanud 82 a vanuses ja täitsa taatja tekstiga: igas lõigus on nii viis lauset, millest viimases saab oht läbi ja narratiiv keerab paremuse poole, enda oivalisest õpiedukusest koolis ja ülikoolis ning osaks saadud auavaldustest üritab rääkida vaoshoitult. Paneme selle kõik vanaduse arvele, mis kuldab mälestused ikka kaunimaks – näiteks saame teada, et Young olla veel vanurina istunud iga nädal astronautide koosolekuil ja andnud tarka nõu, kuidas kosmoselend võinuks olla üha ohutum, kuigi näiteks vähe noorema põlvkonna astronaut Mike Mullane on Youngi rääkimismaneeri kohta öelnud, et Young rohkem pobises ja vaatas mitte teistele otsa, vaid iks kohta seina peale, ning viimati bussiraamatuna loetud STS-i rõngastihendite raamat märgib, et süstikulendude algul hinnati lõhkiminekutõenäosus olevat nii 1 : 100 000, Challengeri lõhkimineku järel koguni tuhat korda rohkem 1 : 100 ja lendude lõppedes 2011 oli seis hoopis 1 : 67,5 (135 lendu, 2 lõhkiminekut) ning rõngastihendite probleem jõudis astronautide teadvusse alles pärast Challengeri pauku (sest enne oli kardetuid muid, ohtlikumaid komponente). Young aga annab mõista juba raamatu algul, et tema teadis kogu aeg – Young oli esimese süstikulennu piloot (nagu ka vähe hiljem, Gemini III kosmoselaeva katsetamisest pikalt kirjutades mainib ta ühtlugu selle 100% hapniku atmosfääri ja pingestatud juhtmeid, millega nähtavasti sihib Gemini III komandöri Gus Grissomi hilisemale hukkumisele Apollo 1 maapealsel katsetusel samadel asjaoludel – kuigi varasemad allikad on maininud, et lühiseriski peale ei tulnud keegi).
* * *
Muidu olen haige ja pea valutab (mida juhtub mul väga harva) ja enamiku ööst vastu pühapäeva magasin nii 3-minutiste juppidena, nähes unes kõiksugu totaalset jama, aga mitte selliseid haigusaegseid värvikaid tegevusrohkeid unenägusid, mida on mõnikord kirjeldatud unenäoblogiks saanud Eesti-blogis. Pikim suikumine oli kaks tundi ja palju kordunud teema oli snaiperdamine mahajäetud kaubajaamas, mõlemast otsast. Ärkasin iga krõpsu peale: kell 2.20 kolistas mööda lumesahk, keda ma siinmaal tänaval veel sõitmas näinud ei ole (möödunud nädalal pildistasin üht puhastamas kõnniteed, aga see ei loe, eks ju), kell 2.26 kolistas see tagasi. Kusel käisin õhtul manustatud tohutute vedelikukoguste tõttu kuus korda. Kuskil kolme paiku hakkas ülemine naaber dušitama ja kuskil viie paiku keegi taguma naela seina.
Mu lugupidamine Neumanni suhtes on igatahes tõusnud: varem arvasin teda fantaasiaküllaseks baltisaksa arhitektiks, kelle kätetööst on seniajani Kiek in de Kökis näha Viru värava kipsist rekonstruktsioon, mis jämedasti eirab isegi neid osi, mis lammutati alles pärast fotograafia jõudmist Revalisse – näiteks eesväravahoonest (mul ei ole insenerkomando 1820. aastate fassaadijooniste raamatut käepärast, ei mäleta, kas Viru peaväravatorn tollal veel alles ja seal sees oli; kindlasti oli sajand vanematel ülesmõõtmisjoonistel, kus peal näiteks alumiste korruste ümmargused laskeavad, mida kõike Neumanni maketil ei ole). Samas kõrval on Nunnavärava makett (autorit ei mäleta), mis ühildub ajaloolise pildimaterjaliga palju paremini, kuigi eks jah Nunnavärava eesväravate täpne kavatis on seniajani teadmata, sest seda kunagi lahti kaevatud ei ole (kuigi viga väga suur olla ei saa: näiteks kadund Rein Zobel avaldas 1980 esimest korda Harju väravakompleksi rekonstruktsioonjoonise, mis põhines samuti ajaloolistel plaanidel, ja selle järgi olid ligi 40 m pika kompleksi II eesvärava tornid tegelikust ainult meeter-poolteist seespool – tornid kaevati lahti 2007). Ka Paide linnusetorni ülakorruse sakid on vist Neumanni pliiatsist välja imetud, sest mu teada taastati kaduma läinud ülakorrus umbes samal ajal, kui varemeid 1896 Neumanni juhtimisel korrastati.
Selgus aga, et Neumann ei olnudki baltisakslane, vaid Saksamaalt sisserännanu (mis ka selgitab, miks ta ei teadnud, kuidas oli varem välja näinud Viru eesvärav), iseõppinud, aga viljakas arhitekt, lugematute kunstiraamatute autor ja Riia kunstimuuseumi direktor. Nottbeck, selgus, oli leivaameti poolest hoopis linnaametnik ning seega olid mõlemad umbes nagu harrastusajaloolased, millega on tõstnud harrastusajaloo lati täiesti pilvedesse, veel palju kõrgemale kui sajand hiljem Vold. Pinn.
II köite viimane teema on elamud ja raamatu vahel on joonelisest paberist välja lõigatud, vanainimese värisevi käsi kirjutatud ja kuupäevaga 1.9.1991 silt, kuidas kirjutaja pidi 1938 klassiekskursioonil ööbima Huecki majas (Lai 29) ja kuidas seal kummitas, „nagu kõigis Tallinna vanalinna majades”.
I köites on sellised põnevad tähelepanekud nagu et Kadrioru lossipargis olnud algul uhked purskkaevud, kaskaadid ja kujud, aga keisrinna Anna (valitses 1730–1740) lasknud kujud viia Peterhofi. Samuti on raamatus kirjeldatud Eestimaa Venemaaga ühinemise 100 a juubeli pidustusi (1810), kust saab teada, et peale paljusid pidukõnesid, balle ja ladina sententsidega kirjatud auväravaid etendati Tallinnas suure pompöössusega ka näidend „Smolenski vallutamine”.
* * *
Järgmiseks võtan ette astronaut John Youngi värske autobiograafia, mille ta on üllitanud 82 a vanuses ja täitsa taatja tekstiga: igas lõigus on nii viis lauset, millest viimases saab oht läbi ja narratiiv keerab paremuse poole, enda oivalisest õpiedukusest koolis ja ülikoolis ning osaks saadud auavaldustest üritab rääkida vaoshoitult. Paneme selle kõik vanaduse arvele, mis kuldab mälestused ikka kaunimaks – näiteks saame teada, et Young olla veel vanurina istunud iga nädal astronautide koosolekuil ja andnud tarka nõu, kuidas kosmoselend võinuks olla üha ohutum, kuigi näiteks vähe noorema põlvkonna astronaut Mike Mullane on Youngi rääkimismaneeri kohta öelnud, et Young rohkem pobises ja vaatas mitte teistele otsa, vaid iks kohta seina peale, ning viimati bussiraamatuna loetud STS-i rõngastihendite raamat märgib, et süstikulendude algul hinnati lõhkiminekutõenäosus olevat nii 1 : 100 000, Challengeri lõhkimineku järel koguni tuhat korda rohkem 1 : 100 ja lendude lõppedes 2011 oli seis hoopis 1 : 67,5 (135 lendu, 2 lõhkiminekut) ning rõngastihendite probleem jõudis astronautide teadvusse alles pärast Challengeri pauku (sest enne oli kardetuid muid, ohtlikumaid komponente). Young aga annab mõista juba raamatu algul, et tema teadis kogu aeg – Young oli esimese süstikulennu piloot (nagu ka vähe hiljem, Gemini III kosmoselaeva katsetamisest pikalt kirjutades mainib ta ühtlugu selle 100% hapniku atmosfääri ja pingestatud juhtmeid, millega nähtavasti sihib Gemini III komandöri Gus Grissomi hilisemale hukkumisele Apollo 1 maapealsel katsetusel samadel asjaoludel – kuigi varasemad allikad on maininud, et lühiseriski peale ei tulnud keegi).
* * *
Muidu olen haige ja pea valutab (mida juhtub mul väga harva) ja enamiku ööst vastu pühapäeva magasin nii 3-minutiste juppidena, nähes unes kõiksugu totaalset jama, aga mitte selliseid haigusaegseid värvikaid tegevusrohkeid unenägusid, mida on mõnikord kirjeldatud unenäoblogiks saanud Eesti-blogis. Pikim suikumine oli kaks tundi ja palju kordunud teema oli snaiperdamine mahajäetud kaubajaamas, mõlemast otsast. Ärkasin iga krõpsu peale: kell 2.20 kolistas mööda lumesahk, keda ma siinmaal tänaval veel sõitmas näinud ei ole (möödunud nädalal pildistasin üht puhastamas kõnniteed, aga see ei loe, eks ju), kell 2.26 kolistas see tagasi. Kusel käisin õhtul manustatud tohutute vedelikukoguste tõttu kuus korda. Kuskil kolme paiku hakkas ülemine naaber dušitama ja kuskil viie paiku keegi taguma naela seina.
19.1.13
L, 2130. päev: Ibseni näidend
Rongiga söömas, kerge külmetuse tõttu manustan algul joogiks groki, mis suurt ei aita.
Ristsõnade rindel on füüsikaõpetaja N. elutarkustele ülesannete kogu osas lisandunud ka ristsõnatarkus, et Ibseni vähetuntud näidend peaks olema „Lolo”. (Kellel kangastuvad siia juurde YouTube’is „Pingviinipoeg Lolo” ropud subtiitrid, siis ise teate, ma teil sinna vaadata käskinud ei ole.)
Ristsõnade rindel on füüsikaõpetaja N. elutarkustele ülesannete kogu osas lisandunud ka ristsõnatarkus, et Ibseni vähetuntud näidend peaks olema „Lolo”. (Kellel kangastuvad siia juurde YouTube’is „Pingviinipoeg Lolo” ropud subtiitrid, siis ise teate, ma teil sinna vaadata käskinud ei ole.)
18.1.13
R, 2129. päev: kaugelt, aga seekord otse
Kui hommikul bussipeatusest töömaja poole kõnnin, on libe ja ühtlasi märkan, et ees kõnnib kõrge ülemus. Juhtume kohakuti just kõige järsumas kohas ja ta küsib, kas võib toetuda mu käsivarrele.
Seda te kindlasti ei tea, et eelmisel nädalal tehti suur teadusavastus sellisel lihtsal teemal nagu miks lähevad vees sõrmed kortsu. Varem oli arvatud, et osmoosi tõttu (vesi imbub sõrmedesse), aga eelmisel nädalal avaldatud uuringus selgitati, et sõrmed tõmbuvad kortsu hoopis närvisüsteemi juhtimisel ja see on tõenäoliselt kohastumine, et parandada vees haaret. Nii et vat isegi nii lihtsates asjades on veel avastamisruumi! Reaalne maailm on imeline... :)
„Midsomeri mõrvade” fännid, kurvastage: Sgt Ben Jones lahkub sarjast! 30. skp Inglismaal esmanäidatav osa Schooled in Murder on tema viimane.
Seda te kindlasti ei tea, et eelmisel nädalal tehti suur teadusavastus sellisel lihtsal teemal nagu miks lähevad vees sõrmed kortsu. Varem oli arvatud, et osmoosi tõttu (vesi imbub sõrmedesse), aga eelmisel nädalal avaldatud uuringus selgitati, et sõrmed tõmbuvad kortsu hoopis närvisüsteemi juhtimisel ja see on tõenäoliselt kohastumine, et parandada vees haaret. Nii et vat isegi nii lihtsates asjades on veel avastamisruumi! Reaalne maailm on imeline... :)
„Midsomeri mõrvade” fännid, kurvastage: Sgt Ben Jones lahkub sarjast! 30. skp Inglismaal esmanäidatav osa Schooled in Murder on tema viimane.
17.1.13
N, 2128. päev: neljapäev
Teema mittevaldamise teemal. Kui kirjutaja oskusi blufib ja ei tea, kuidas valdkonnas tegelikult öeldakse (oskuskeel on nagu võõrkeel, mille valdamine tuleb ainult praktilise kogemuse, st lugemusega, mitte üksikute sõnade vaatamisega sõnastikust, nagu paljud arvavad ekslikult – ja kes mõtleb, et see välja ei tule, valigu teine elukutse), mõistab asjatundja väga vähesest, et kirjutaja tegelikult valdkonda ei tunne. Olen selliste indikaatorite vastu tundnud akadeemilist huvi ja täna lisandub neile veel üks: kui jutt on ainult teaduskirjandusest (mida kasutatakse tõenduspõhises lähenemises väidete toetamiseks) ja kirjutaja võtab heaks kirjutada sellest selge sõnaga kui teaduskirjandusest, vihjab ta alateadlikult, nagu oleks tema arvates võimalik tõendusena kasutada ka muid kirjandusliike. (Kunagi käisin saksa keele kursusel, mille tutvustuses seisis must valgel, et nad õpetavad aru saama saksa teaduslikust proosast, mis otsemaid inspireeris kirjutama teaduslikku regivärssi.)
Õhtupoole läheb arvuti paksult umbe ja mul jääb õigel päeval õnnitlemata kaks tuba edasi töötav töökaaslane, sest tööarvutist ma põhimõtteliselt [ja seda sõna kasutan ma praegu saksalikus tähenduses, sest kui sakslane ütleb grundsätzlich, siis see on just nii ja mitte teisiti, sadagu või pussnuge, konni või punast vihma] ei feisspukita ning telefonist, millest loen feisspuki uuemaid uudiseid ja mis tema sünnipäeva küll näitas, ei ole näidatavad sünnipäevalapsed lingitud nagu arvutis. Ühtlasi jääb lugemata ka meil, kus harrastusliku [aga ametlikult lubatud] akadeemilise tegevuse tõttu on kah rohkem tööasju. Just lõppenud kursuse eest ei ole tänavu keegi tänanud, aga keegi ei ole ka pahandanud, nii et tulemust võib lugeda soodsaks.
Õhtupoole läheb arvuti paksult umbe ja mul jääb õigel päeval õnnitlemata kaks tuba edasi töötav töökaaslane, sest tööarvutist ma põhimõtteliselt [ja seda sõna kasutan ma praegu saksalikus tähenduses, sest kui sakslane ütleb grundsätzlich, siis see on just nii ja mitte teisiti, sadagu või pussnuge, konni või punast vihma] ei feisspukita ning telefonist, millest loen feisspuki uuemaid uudiseid ja mis tema sünnipäeva küll näitas, ei ole näidatavad sünnipäevalapsed lingitud nagu arvutis. Ühtlasi jääb lugemata ka meil, kus harrastusliku [aga ametlikult lubatud] akadeemilise tegevuse tõttu on kah rohkem tööasju. Just lõppenud kursuse eest ei ole tänavu keegi tänanud, aga keegi ei ole ka pahandanud, nii et tulemust võib lugeda soodsaks.
16.1.13
K, 2127. päev: klopp!
Saksa keele eksam, kuhu lähen lumeolude tõttu suure varuga ja kuhu jõuan umbes 35 minutit enne algust esimesena – vanal aastal algas tund veerand tundi enne ametlikku algusaega, ma töölt muidu ei jõudnud, kui jäin veerand tundi hiljaks; eelmises tunnis eksamikorraldusest rääkides oli õpetaja maininud, et kuulmismõistmisosa alustame siis, kui kõik on kohal, ja pööras ringi ja vaatas mulle tähendusrikkalt otsa. Aga täna on lumeolude tõttu lastel koolist vaba päev ja linna liiklus seetõttu palju vähem umbes kui tavaliselt.
Aga sellest kõigest on tänaseks järel väga vähe, sest tänane eksam on kõige jobukaklikumalt korraldatud keeleeksam, kus ma siinmaal olnud. Algab küll umbes punktuaalselt, aga lumeolude tõttu ei alata kuulmismõistmise osa, enne kui kõik, kes kohale tulla lubanud, on kohal. Et keegi ei tea, kes tuleb ja kes mitte, ei ole sellega kiiret. Õpetaja lubab kirjutada tahvlile kirjanditeemad aga alles pärast kuulmise osa. Mul juhtub esimest korda, et pärast lugemismõistmise ja grammatika osa valmimist vahin ringi ja loen kirjutatu kolm korda läbi ning, et aega jääb ikka üle, kustutan segase käekirjaga kohti ära ja kirjutan selgemini asemele.
Siis tuleb kuulmismõistmise tekst, aga õpetajal on köha ning ta köhatab just nende kohtade peal, kus öeldakse asju, mis otsustavad, mis lahter tuleb ristitada, kas „õige”, „vale” või „ei öeldud” (viimase kahe eristamine käib niikuinii õpetaja suva järgi, ammu teada). Näide: paberil on väide, et, ütleme, Stefan Fischer on täielikult pime, ja kui jutt jõuab hr Fischeri puude täpsema kirjeldamiseni, kostab plaadilt ainult jupp „seit einem Arbeitsunfall ist Herr Fischer...”, siis kostab õpetaja suunast KÖHH-KÖHH ja plaadilt edasi „...blind.” Ja teisel kuulamisel see kordub!
Kui ükskord ometi on ka kirjanditeemad antud ja mul pool juttu valmis ning tunni lõpuni jäänud kolmveerand tundi, leiab õpetaja, et on viimane aeg jaguneda suulise osa rühmadesse. Jagunemegi, osa lüüakse teise kohta istuma, mina satun hollandlase kohale, kes just on manustanud mandariini ja jätnud koored ja kaks seemet lauale salvräti peale. Lükkan need ettevaatlikult eemale, et mu paber ka kuhugi mahuks ja ta ise eriti ei näeks, et ma neid kahe näpuga lükkan. Peame algul isekeskis, seejärel rühmiti rääkima taolisel poriigaval teemal nagu Euroopa Liidu tulevik. Sõna antakse jälle järjekorras, jaokaupa, õpetaja lemmikutele rohkem, teistele vähem. Seda ma tagasisidesse kirjutan!!
Meie kaheliikmeline rühm peab välja mõtlema musti stsenaariume, kuidas Euroopa Liitu tabab lõpp. Rühmanaabri fantaasia ei jookse, ta räägib majanduskriisist ja laienemise logistikast; selles väheses, mis mulle sõna antakse, toon sisse ka grandioosse looduskatastroofi teema – näiteks kui Eifelis hakkaks purskama vulkaan. Kahjuks ei jõua ma sellega kaasnevat häda ja hävingut pikemalt kirjeldada, vaid ainult vahele pista, et see on geoloogiliselt täitsa võimalik, sest õpetaja vehib kätega, kuidas Bitburgi õlletehas pumm! vastu taevast lendab – Saksamaal kahtlemata valus teema* –, ja siis räägib, et Holland võib ju kah merre vajuda, ja teema ongi läbi, ning edaspidi peame arvama ja põhjendama, mida asjast ise arvame. Võeh.
Siis lastakse tagasi, mäletan õnneks, kuidas kavatsesin pooleli jäänud kirjandilauset jätkata. Lastakse kirjutada „nii kaua kui vaja”, vahepeal käib õpetaja osi kodinaid autosse viimas. Eks jah sama kooli keeleeksameid ole ennegi olnud palju kordi, aga peaaegu kunagi ei ole eksam kestnud vaheajata üle nelja tunni järjest!
* Keski Saksa sõjaväes olnud eestlane kirjutas mälestustes, kuidas mai algul 1945 Sileesias oli nende positsioon õlletehase kõrval. Sõda käis ja ühtlasi käis ka õlletehas. Aga siis ühel hommikul tehas seisis ja sakslased teatasid, näod kaamed, et nüüd on siis lõpp. Ning mõne tunni pärast tuligi käsk, et pange relvad maha, sõda läbi.
* * *
Kuu aega vanas AW&ST-s kirjutatakse lennukite parendajast James Raisbeckist ja kui kahemootorise väikelennuki uudse propelleri arutelu on lõppenud ja ruumi üle jäänud, ütleb ta ka mõne õpetussõna ettevõtjatele, millest esimene on taoline tarkus: ära kunagi tööta kaua lollide heaks.
Eesti ajakirjanduskünnist järgmine küll ei ületanud, aga detsembri algul lõppes Prantsusmaal Concorde’i ainsa (2000) lennuõnnetuse kohtusaaga. Esialgne süüdimõistev kohtuotsus kaevati edasi ja apellatsioonikohus langetas lõpliku otsuse: süüdlasi ei ole, aga lennufirma, kelle hooldustehnikud paigaldasid eelmisena startinud DC-10 külge nõuetele mittevastava titaanriba, mis lennurajale maha kukkus ja Concorde’i rehvi purustas, maksab hukkunute omaste nõutud kompensatsiooni. AW&ST kiidab, et sellisest mittekriminaliseerivast lahendist võidab eelkõige lennuohutus. Tänapäeval on nimelt mõistetud, et kui teenuseosutajaid mittesihilike vigade pärast karistada, siis nad pigem salgavad kui möönavad, ning taolised salavead võivad olla väga ohtlikud. Inglise keeli just culture, maakeeli õiglane kultuur, ametlik määratlus on määruse (EL) nr 691/2010 artikli 2 punktis k.
AugustaWestlandi leheküljesuuruse reklaami fotol on, muide, Piirivalve Lennusalga helikopter [ES]-PWC, koos ukse vahel kõõluvate piirivalvuritega.
Psychology Today kirjutab bilingualismist (mis tänapäeva arusaama järgi võib omandatud olla ka hiljem kui lapsepõlves).
Aga sellest kõigest on tänaseks järel väga vähe, sest tänane eksam on kõige jobukaklikumalt korraldatud keeleeksam, kus ma siinmaal olnud. Algab küll umbes punktuaalselt, aga lumeolude tõttu ei alata kuulmismõistmise osa, enne kui kõik, kes kohale tulla lubanud, on kohal. Et keegi ei tea, kes tuleb ja kes mitte, ei ole sellega kiiret. Õpetaja lubab kirjutada tahvlile kirjanditeemad aga alles pärast kuulmise osa. Mul juhtub esimest korda, et pärast lugemismõistmise ja grammatika osa valmimist vahin ringi ja loen kirjutatu kolm korda läbi ning, et aega jääb ikka üle, kustutan segase käekirjaga kohti ära ja kirjutan selgemini asemele.
Siis tuleb kuulmismõistmise tekst, aga õpetajal on köha ning ta köhatab just nende kohtade peal, kus öeldakse asju, mis otsustavad, mis lahter tuleb ristitada, kas „õige”, „vale” või „ei öeldud” (viimase kahe eristamine käib niikuinii õpetaja suva järgi, ammu teada). Näide: paberil on väide, et, ütleme, Stefan Fischer on täielikult pime, ja kui jutt jõuab hr Fischeri puude täpsema kirjeldamiseni, kostab plaadilt ainult jupp „seit einem Arbeitsunfall ist Herr Fischer...”, siis kostab õpetaja suunast KÖHH-KÖHH ja plaadilt edasi „...blind.” Ja teisel kuulamisel see kordub!
Kui ükskord ometi on ka kirjanditeemad antud ja mul pool juttu valmis ning tunni lõpuni jäänud kolmveerand tundi, leiab õpetaja, et on viimane aeg jaguneda suulise osa rühmadesse. Jagunemegi, osa lüüakse teise kohta istuma, mina satun hollandlase kohale, kes just on manustanud mandariini ja jätnud koored ja kaks seemet lauale salvräti peale. Lükkan need ettevaatlikult eemale, et mu paber ka kuhugi mahuks ja ta ise eriti ei näeks, et ma neid kahe näpuga lükkan. Peame algul isekeskis, seejärel rühmiti rääkima taolisel poriigaval teemal nagu Euroopa Liidu tulevik. Sõna antakse jälle järjekorras, jaokaupa, õpetaja lemmikutele rohkem, teistele vähem. Seda ma tagasisidesse kirjutan!!
Meie kaheliikmeline rühm peab välja mõtlema musti stsenaariume, kuidas Euroopa Liitu tabab lõpp. Rühmanaabri fantaasia ei jookse, ta räägib majanduskriisist ja laienemise logistikast; selles väheses, mis mulle sõna antakse, toon sisse ka grandioosse looduskatastroofi teema – näiteks kui Eifelis hakkaks purskama vulkaan. Kahjuks ei jõua ma sellega kaasnevat häda ja hävingut pikemalt kirjeldada, vaid ainult vahele pista, et see on geoloogiliselt täitsa võimalik, sest õpetaja vehib kätega, kuidas Bitburgi õlletehas pumm! vastu taevast lendab – Saksamaal kahtlemata valus teema* –, ja siis räägib, et Holland võib ju kah merre vajuda, ja teema ongi läbi, ning edaspidi peame arvama ja põhjendama, mida asjast ise arvame. Võeh.
Siis lastakse tagasi, mäletan õnneks, kuidas kavatsesin pooleli jäänud kirjandilauset jätkata. Lastakse kirjutada „nii kaua kui vaja”, vahepeal käib õpetaja osi kodinaid autosse viimas. Eks jah sama kooli keeleeksameid ole ennegi olnud palju kordi, aga peaaegu kunagi ei ole eksam kestnud vaheajata üle nelja tunni järjest!
* Keski Saksa sõjaväes olnud eestlane kirjutas mälestustes, kuidas mai algul 1945 Sileesias oli nende positsioon õlletehase kõrval. Sõda käis ja ühtlasi käis ka õlletehas. Aga siis ühel hommikul tehas seisis ja sakslased teatasid, näod kaamed, et nüüd on siis lõpp. Ning mõne tunni pärast tuligi käsk, et pange relvad maha, sõda läbi.
* * *
Kuu aega vanas AW&ST-s kirjutatakse lennukite parendajast James Raisbeckist ja kui kahemootorise väikelennuki uudse propelleri arutelu on lõppenud ja ruumi üle jäänud, ütleb ta ka mõne õpetussõna ettevõtjatele, millest esimene on taoline tarkus: ära kunagi tööta kaua lollide heaks.
Eesti ajakirjanduskünnist järgmine küll ei ületanud, aga detsembri algul lõppes Prantsusmaal Concorde’i ainsa (2000) lennuõnnetuse kohtusaaga. Esialgne süüdimõistev kohtuotsus kaevati edasi ja apellatsioonikohus langetas lõpliku otsuse: süüdlasi ei ole, aga lennufirma, kelle hooldustehnikud paigaldasid eelmisena startinud DC-10 külge nõuetele mittevastava titaanriba, mis lennurajale maha kukkus ja Concorde’i rehvi purustas, maksab hukkunute omaste nõutud kompensatsiooni. AW&ST kiidab, et sellisest mittekriminaliseerivast lahendist võidab eelkõige lennuohutus. Tänapäeval on nimelt mõistetud, et kui teenuseosutajaid mittesihilike vigade pärast karistada, siis nad pigem salgavad kui möönavad, ning taolised salavead võivad olla väga ohtlikud. Inglise keeli just culture, maakeeli õiglane kultuur, ametlik määratlus on määruse (EL) nr 691/2010 artikli 2 punktis k.
AugustaWestlandi leheküljesuuruse reklaami fotol on, muide, Piirivalve Lennusalga helikopter [ES]-PWC, koos ukse vahel kõõluvate piirivalvuritega.
Psychology Today kirjutab bilingualismist (mis tänapäeva arusaama järgi võib omandatud olla ka hiljem kui lapsepõlves).
15.1.13
T, 2126. päev: töölauapurskkaevud ja traadiga lõastatud nooltega padrunid
Veikene vaielung, kas muud kui kinnisasja renditakse või üüritakse. Keelenõuvaka ja võlaõigusseaduse toel jäi peale üürimine.
Eilse suht kohutava [igas mõttes] filmi ajel tuli sihuke mõte, et tea, kas Saksamaal Bluetoothi logo ikka kasutada tohib, sest seal peal on ehtne ruunimärk, aga ruunid on Saksamaal teatavasti keelatud. Nii et kui olete Saksamaal ja arvuti küljes Bluetoothi logo süttib, pange kiiresti näpp peale, muidu võite sattuda kolmeks aastaks vangi (ja Austrias suisa kahekümneks)! ;)
Leht kirjutab, et nukuteater teinud nukuteatrit: lavastas tuntud loo selle tegelasi ja teksti kasutades, kuid ilma autorit ja tõlkijat nimetamata, ning nukuteatrile endale jääb veel õigust ülegi. Neile, kes hakkavad meenutama muistseid aegu ja lausa sama pealkirjaga ilmunud multikat: vohoh, see ilmus 1969, aga N. Liit hakkas tunnistama autoriõigusi alles 1973 (kusjuures muu kui Berni konventsiooni kaudu) ja sedagi alles pärast 1973 ilmunud teoste osas. Nii et kuni 1973 oli autoriõiguste peale sülitamine jokk, aga Eesti ratifitseeris Berni konventsiooni 1994 ja autoriõigusi tuleb ikka austada.
Ükspäev, kui „Midsomeri mõrvades” oli kahtlusaluseks agaralt kuri vikaar, meenus, et muistse sarja The Fast Show kõige esimese osa lõpus oli sketš lõbusast vikaarist – ju siis see nõnda tavatu on. Samuti väärib meenutamist (aga kahtlen, kas seda YouTube’is on) ajaloosaate paroodiana lugu munkadest, kes kummardasid suurt nöörikera.
Eilse suht kohutava [igas mõttes] filmi ajel tuli sihuke mõte, et tea, kas Saksamaal Bluetoothi logo ikka kasutada tohib, sest seal peal on ehtne ruunimärk, aga ruunid on Saksamaal teatavasti keelatud. Nii et kui olete Saksamaal ja arvuti küljes Bluetoothi logo süttib, pange kiiresti näpp peale, muidu võite sattuda kolmeks aastaks vangi (ja Austrias suisa kahekümneks)! ;)
Leht kirjutab, et nukuteater teinud nukuteatrit: lavastas tuntud loo selle tegelasi ja teksti kasutades, kuid ilma autorit ja tõlkijat nimetamata, ning nukuteatrile endale jääb veel õigust ülegi. Neile, kes hakkavad meenutama muistseid aegu ja lausa sama pealkirjaga ilmunud multikat: vohoh, see ilmus 1969, aga N. Liit hakkas tunnistama autoriõigusi alles 1973 (kusjuures muu kui Berni konventsiooni kaudu) ja sedagi alles pärast 1973 ilmunud teoste osas. Nii et kuni 1973 oli autoriõiguste peale sülitamine jokk, aga Eesti ratifitseeris Berni konventsiooni 1994 ja autoriõigusi tuleb ikka austada.
Ükspäev, kui „Midsomeri mõrvades” oli kahtlusaluseks agaralt kuri vikaar, meenus, et muistse sarja The Fast Show kõige esimese osa lõpus oli sketš lõbusast vikaarist – ju siis see nõnda tavatu on. Samuti väärib meenutamist (aga kahtlen, kas seda YouTube’is on) ajaloosaate paroodiana lugu munkadest, kes kummardasid suurt nöörikera.
14.1.13
E, 2125. päev: sajand hiljem
Eksamitulemustega on nagu sajanditaguse Tallinna–Riia autovõidusõidu uudisfilmiga, mis jooksis juba järgmine päev kinos – ööpäev pärast eksami lõppu on tulemused juba ülikoolis kirjas.
Kuulan täna läbi maestro mälestustetriloogia viimase köite vahel olnud plaadi (kus peab olema eelmiste köidete plaatidest üle jäänud repertuaar) ja mõistan õudusega, et vahest lähedane kokkupuude taolise kunstiga rikkus pöördumatult asjaomasesse asumisse ümber asumise ajal pöördumatult muutuma hakanud koolivenna käekäigu. See ei muuda haruldast asjaolu, et mu heliarhiivis on kaks raadioülekandest salvestatud lugu, mida plaadil ei ole (kuigi samalt kontserdilt mitu on).
Improbable.com kirjutab Shakespeare’i-aegsetest kokaraamatuterminitest.
Õhtul filmi Der Untergang (2004) poliitkorrektsuses juba üsna ebausutav teine pool. Mida tegid Berliinis vene sõdurid – võtsid viina ja lõid kükktantsu! Isegi suitsu ei teinud!! Ühtki naist ei tülitanud!!! (Isegi rahuläbirääkimiste vene tõlgi vene ajal ilmunud mälestustes oli mainitud talle silma torganud seik, et Berliini tänavatel vedeles palju sukki.) — Mida tegid aga sakslased? – Piinasid vaatajaid nn Stalingradi-pooltunniga, millega viitan Saksa filmi Stalingrad (1993) viimasele, kogu eelnenud filmi efekti poliitkorrektselt nullivale jokutuspooltunnile, kus näidatakse peamiselt seda, kuidas filmi peategelased istuvad keldris ja ükshaaval, mitmeminutiste vaheaegadega end maha lasevad.
Eriline koomika on filmi lõpus filmi lugematute tegelaste edasise saatuse ja kostüümis-grimmis näitlejate näopiltide näitamine, et vaataja viiks lõpuks ometi kokku tuntud nimed ja tundmatud, vähesarnased näitlejanäod. Fotode järgi ütleks, et päris elus oli Goebbels teda kehastanud pika näitlejaga võrreldes täitsa kaunis ning peaaegu sama saaks öelda ka korra laua ääres amorfse massina vedeleva Göringu kohta (ja viimasest olin ma ikka arvanud, et tema heledat karva munder oli helesinine lennuväemunder, aga filmis on ebamäärane beež). Filmi viimastel minutitel öeldakse ka dokumentaalfilmist laenatud ehtsa peategelase enda ehtsa suu ja selgitavate tiitrite läbi vajalikud asjaolud, mis praeguse Teise maailmasõja filmide kaanoni järgi peavad filmides olema, aga siit filmist muidu puudu jäänud (ja mis te arvate, et sellest küllalt sai – filmi üks kritiseerimisteema oligi, et liiga vähe öeldakse – nagu ütles aasta tagasi saksa keele õpetaja, läheb sakslastel veel sada aastat, enne kui nad suudavad suhtuda Teise maailmasõtta neutraalselt).
Tudengiajal kuulasin üht ajaloofilmide kursust (Geschichte in Filmdokumenten), lootes seal näha huvitavaid ajaloodokumentaalfilme, aga, võta näpust, seal näidati peamiselt XX saj ajaloo teemalisi mängufilme (nt katkendeid filmist Judgment at Nuremberg (1961), kus saksa tõlki mängib Marlene Dietrich, ja filmist Die weiße Rose (1982); viimase vaatamist segas väga tugevasti, et olin just eelmisel päeval näinud kinos „Briani elu” – kuivõrd „Briani elu” on vanem film, sattus kangelaste erilisest valust jutustanud uuemasse filmi täpselt samasugune seinasodimise koht ja pimedas luuramise muusika ilmselt kogemata). Kaunis kähku mõistsin, et kujutatavast ajast kujutavad need rohkem tegemise aega. Sama professor luges ka Saksamaa 1918.–1945. a ajaloo kursust, kasutades seal õppematerjalina katkendeid TV-sarjast Hitler – eine Bilanz (1995), mõneti ettevaatlikult pärast seda, kui oli esimene kord öelnud, et ärge ehmatage, nüüd näete ekraanil Hitlerit, aga videolint oli vales kohas ja ekraanile ilmus suurplaanis hoopis kapten Picard sarjast „Star Trek” (just täpselt nagu metalliõpetuse seminaril, kui assistent ütles, et nüüd näete erakordset ülesvõtet, kuidas metalli kristallvõres liigub dislokatsioon – see õppetool oli seda maailmas esimesena TEM-mikroskoobi kaudu filminud! – aga enne videomaki käivitumist näitas telekas hetkeks, kuidas esines hevibänd).
Kuulasin ka kursust „Mõlema maailmasõja sõjaajalugu”, mis oli suht piinarikas, sest pool kursust jahuti XIX saj lõpus loodud ja lagunenud paljude alliansside üle ning loengud algasid punktuaalselt hommikul kell 8.00 ja peaaegu kõik ülejäänud kuulajad olid lähedase sõjakooli kadetid, mundris.
Kõik jumalast tõsi, kinnitan.
Kuulan täna läbi maestro mälestustetriloogia viimase köite vahel olnud plaadi (kus peab olema eelmiste köidete plaatidest üle jäänud repertuaar) ja mõistan õudusega, et vahest lähedane kokkupuude taolise kunstiga rikkus pöördumatult asjaomasesse asumisse ümber asumise ajal pöördumatult muutuma hakanud koolivenna käekäigu. See ei muuda haruldast asjaolu, et mu heliarhiivis on kaks raadioülekandest salvestatud lugu, mida plaadil ei ole (kuigi samalt kontserdilt mitu on).
Improbable.com kirjutab Shakespeare’i-aegsetest kokaraamatuterminitest.
Õhtul filmi Der Untergang (2004) poliitkorrektsuses juba üsna ebausutav teine pool. Mida tegid Berliinis vene sõdurid – võtsid viina ja lõid kükktantsu! Isegi suitsu ei teinud!! Ühtki naist ei tülitanud!!! (Isegi rahuläbirääkimiste vene tõlgi vene ajal ilmunud mälestustes oli mainitud talle silma torganud seik, et Berliini tänavatel vedeles palju sukki.) — Mida tegid aga sakslased? – Piinasid vaatajaid nn Stalingradi-pooltunniga, millega viitan Saksa filmi Stalingrad (1993) viimasele, kogu eelnenud filmi efekti poliitkorrektselt nullivale jokutuspooltunnile, kus näidatakse peamiselt seda, kuidas filmi peategelased istuvad keldris ja ükshaaval, mitmeminutiste vaheaegadega end maha lasevad.
Eriline koomika on filmi lõpus filmi lugematute tegelaste edasise saatuse ja kostüümis-grimmis näitlejate näopiltide näitamine, et vaataja viiks lõpuks ometi kokku tuntud nimed ja tundmatud, vähesarnased näitlejanäod. Fotode järgi ütleks, et päris elus oli Goebbels teda kehastanud pika näitlejaga võrreldes täitsa kaunis ning peaaegu sama saaks öelda ka korra laua ääres amorfse massina vedeleva Göringu kohta (ja viimasest olin ma ikka arvanud, et tema heledat karva munder oli helesinine lennuväemunder, aga filmis on ebamäärane beež). Filmi viimastel minutitel öeldakse ka dokumentaalfilmist laenatud ehtsa peategelase enda ehtsa suu ja selgitavate tiitrite läbi vajalikud asjaolud, mis praeguse Teise maailmasõja filmide kaanoni järgi peavad filmides olema, aga siit filmist muidu puudu jäänud (ja mis te arvate, et sellest küllalt sai – filmi üks kritiseerimisteema oligi, et liiga vähe öeldakse – nagu ütles aasta tagasi saksa keele õpetaja, läheb sakslastel veel sada aastat, enne kui nad suudavad suhtuda Teise maailmasõtta neutraalselt).
Tudengiajal kuulasin üht ajaloofilmide kursust (Geschichte in Filmdokumenten), lootes seal näha huvitavaid ajaloodokumentaalfilme, aga, võta näpust, seal näidati peamiselt XX saj ajaloo teemalisi mängufilme (nt katkendeid filmist Judgment at Nuremberg (1961), kus saksa tõlki mängib Marlene Dietrich, ja filmist Die weiße Rose (1982); viimase vaatamist segas väga tugevasti, et olin just eelmisel päeval näinud kinos „Briani elu” – kuivõrd „Briani elu” on vanem film, sattus kangelaste erilisest valust jutustanud uuemasse filmi täpselt samasugune seinasodimise koht ja pimedas luuramise muusika ilmselt kogemata). Kaunis kähku mõistsin, et kujutatavast ajast kujutavad need rohkem tegemise aega. Sama professor luges ka Saksamaa 1918.–1945. a ajaloo kursust, kasutades seal õppematerjalina katkendeid TV-sarjast Hitler – eine Bilanz (1995), mõneti ettevaatlikult pärast seda, kui oli esimene kord öelnud, et ärge ehmatage, nüüd näete ekraanil Hitlerit, aga videolint oli vales kohas ja ekraanile ilmus suurplaanis hoopis kapten Picard sarjast „Star Trek” (just täpselt nagu metalliõpetuse seminaril, kui assistent ütles, et nüüd näete erakordset ülesvõtet, kuidas metalli kristallvõres liigub dislokatsioon – see õppetool oli seda maailmas esimesena TEM-mikroskoobi kaudu filminud! – aga enne videomaki käivitumist näitas telekas hetkeks, kuidas esines hevibänd).
Kuulasin ka kursust „Mõlema maailmasõja sõjaajalugu”, mis oli suht piinarikas, sest pool kursust jahuti XIX saj lõpus loodud ja lagunenud paljude alliansside üle ning loengud algasid punktuaalselt hommikul kell 8.00 ja peaaegu kõik ülejäänud kuulajad olid lähedase sõjakooli kadetid, mundris.
Kõik jumalast tõsi, kinnitan.
13.1.13
P, 2124. päev: pühapäev
Eksamitööde parandamise kõrvale kuulan heliarhiivi hiljuti lisandunud lugusid, näiteks ligi 7-minutist „Tujurikkuja 5” pisiooperit „Olla eestlane on halb (Kannatame ära!)”, mille mp3 on internetti ametlikult üles pandud ja kust kostab hoolikal kuulamisel paljutki, mis vana-aastaõhtul suure äratundmisnaeru tõttu ei kostnud.
Üks tundmatu lähema identiteediga FB-tuttav selgub olevat toores inimene; pean tutvuse katkestama.
Täna leidsin lõpuks, kuidas kaotada FB-s silma alt aktiivne umbluutaja, kes usub, et tema nädalaga (!) omandatud umbluukursus on tüki maad parem kui klassikaline meditsiin, mida arst õpib 12 aastat. Kustutada ei saa, sest haldan FB-rühma, kuhu ta kuulub. Mulle käib tema umbluu pinda eetika ehk selle puudumise pärast: kõik on senikaua lahe ja lõbus, kui taolist tegevust käsitada vabatahtliku meelelahutusena, aga see üks nädal ja guru õpetused ei anna oskusi ära tunda päris tervisehädasid, mille jaoks on vaja päris arsti. Tema jaoks probleem puudub. Kui mind oleks kunagi viidud mitte kiirabiga haiglasse, vaid taolise umbluutaja poole, oleksin juba 30 aastat surnud mis surnud. Söön mütsi ära, et selle ühe nädala sees ei räägita meditsiinieetikast, mida klassikaline meditsiin siiski õpetab!
Ühe soojaga laekub kaks uudist: et aprillis lavastub Londonis esimest korda lemmikfilmi teemaline teatritükk ja et piletid on välja müüdud juba pool aastat.
Üks tundmatu lähema identiteediga FB-tuttav selgub olevat toores inimene; pean tutvuse katkestama.
Täna leidsin lõpuks, kuidas kaotada FB-s silma alt aktiivne umbluutaja, kes usub, et tema nädalaga (!) omandatud umbluukursus on tüki maad parem kui klassikaline meditsiin, mida arst õpib 12 aastat. Kustutada ei saa, sest haldan FB-rühma, kuhu ta kuulub. Mulle käib tema umbluu pinda eetika ehk selle puudumise pärast: kõik on senikaua lahe ja lõbus, kui taolist tegevust käsitada vabatahtliku meelelahutusena, aga see üks nädal ja guru õpetused ei anna oskusi ära tunda päris tervisehädasid, mille jaoks on vaja päris arsti. Tema jaoks probleem puudub. Kui mind oleks kunagi viidud mitte kiirabiga haiglasse, vaid taolise umbluutaja poole, oleksin juba 30 aastat surnud mis surnud. Söön mütsi ära, et selle ühe nädala sees ei räägita meditsiinieetikast, mida klassikaline meditsiin siiski õpetab!
Ühe soojaga laekub kaks uudist: et aprillis lavastub Londonis esimest korda lemmikfilmi teemaline teatritükk ja et piletid on välja müüdud juba pool aastat.
12.1.13
L, 2123. päev: teeme perekond K-d
Kaubanduskeskusse sisse umbes kell 11 – kell 10.32 pildistan maja ees naabri eilse peo riimis silti ning kohale sõidab umbes pool tundi – ja välja umbes 16.20. Teenindaja jah jätab head aega lausa kättpidi.
11.1.13
R, 2122. päev: Taistojen mies
Nonii, pealkirjaks on pealkiri, mille all näidati Soome kinodes üht Eesti filmi. Mis filmi?
(Alles täna sain teada, jagan leidu siin teiegagi.)
Kui õhtul koju lähen, märkan tänaval, et naabermaja, kus muidu reede õhtul tööd ei toimu, särab tuledes ja tuled mitte niisama ei põle, vaid inimesed istuvad ka laua taga tööl. Kui see oleks Pentagon, siis ütleks, et sõda tuleb. (Nagu räägib rahvusvaheline rahvasuu, korraldatud Pentagonis asutusesisene pitsateenus, sest muidu oli ikka nii, et suuroperatsioonide eelõhtul tehti ületunde ja telliti ümbruskonnast pitsasid rohkem kui tavaliselt.)
Peale selle peame saksa õhtu: räägime saksa keeles, kuulame saksa muusikat, vaatame saksa filmi.
(Alles täna sain teada, jagan leidu siin teiegagi.)
Kui õhtul koju lähen, märkan tänaval, et naabermaja, kus muidu reede õhtul tööd ei toimu, särab tuledes ja tuled mitte niisama ei põle, vaid inimesed istuvad ka laua taga tööl. Kui see oleks Pentagon, siis ütleks, et sõda tuleb. (Nagu räägib rahvusvaheline rahvasuu, korraldatud Pentagonis asutusesisene pitsateenus, sest muidu oli ikka nii, et suuroperatsioonide eelõhtul tehti ületunde ja telliti ümbruskonnast pitsasid rohkem kui tavaliselt.)
Peale selle peame saksa õhtu: räägime saksa keeles, kuulame saksa muusikat, vaatame saksa filmi.
10.1.13
N, 2121. päev: uued lood
Leht kirjutab, et täna ilmus Kiviräha raamatu „Mees, kes teadis ussisõnu” prantsuse tõlge. Veerand tundi hiljem on mul see Prantsuse Amazonist tellitud (kusjuures ega mul varem Prantsuse Amazoni kontot olnud, aga Saksa Amazonis maksis raamat 22 € asemel 58 € ja Inglise Amazonis suisa 58 £).
Alustan oma kursuse eksamitööde parandamist. Esimesed kaks saavad semestrihindeks A, aga – töid eeltöödeldes nägin – mõnest on karta, et võib-olla on lend nii madal, et mets kargab siiski ette.
Alustan oma kursuse eksamitööde parandamist. Esimesed kaks saavad semestrihindeks A, aga – töid eeltöödeldes nägin – mõnest on karta, et võib-olla on lend nii madal, et mets kargab siiski ette.
9.1.13
K, 2120. päev: soe talv
„Midsomeri mõrvad” on jõudnud 11. hooaja lõppu, kus (Days of Misrule) viiakse Caustoni politseinikud meeskonnatöö koolitusele, kus Barnaby loodab, et äkki jääb ära, Jones, et äkki Barnaby kukub köie otsast alla, ja Stevens, et äkki leiab ta koos Jonesiga sõnajalaõie ning mõne laiba.
Kui saksa keelest tulen (mis läheb järjest igavamaks), laulab kõrvalmaja katusel musträstas.
Kui saksa keelest tulen (mis läheb järjest igavamaks), laulab kõrvalmaja katusel musträstas.
8.1.13
T, 2119. päev: halloweeni järel
Improbable.com kirjutab, et novembris pahaaimamatu sakslase hommikusöögiisu ära ajanud, helbepakis olnud nahkhiiremuumia on nüüd Rotterdami loodusmuuseumi eksponaat.
7.1.13
E, 2118. päev: esmaspäev
Saksa raadio räägib uudistes kohtulahendist, et kui õpetaja mängib lastega kooliajal lumesõda, on see töö, ja kui ta saab lumepalliga silma, on see tööõnnetus, isegi kui kool on lumesõja keelanud.
Hilisõhtul lauab jõe ääres mingi lind, kes jaanuaris öösel tavaliselt ei laula.
Hilisõhtul lauab jõe ääres mingi lind, kes jaanuaris öösel tavaliselt ei laula.
6.1.13
P, 2117. päev: elu nagu raamat
Loodus on usin nagu Ivan Orava vanaisa: tänasel kolmekuningapäeval õitseb juba sarapuu ja lendab ööliblikas.
Fotoarhiivile asukohaandmete lisamine hakkab jõudma lõpusirgele: kuni märtsini 2008 on digifotodel asukohaandmed olemas, jäänud on veel aprill ja mai 2008. Juunis 2008 käisin esimesed kaks korda lähimas suurloomaaias, mistõttu kõik seal käidud fotod on nüüd kaardil olemas. Paha on ainult, et Google Mapsis on mingi iidne Landsati foto, mitte uus terav foto (põhilise elukoha ümbrusest on praegu väga üksikasjalik ortofoto) ja et ma ei ole mitte kunagi mitte kuskil näinud selle loomaaia mõõtkavas plaani, on loomaaia lõunapoolse osa topograafia mu jaoks segane (satelliidifotol on kotkaareeni ja röövlinnuosakonna kohal veel mets, orangutaniaeda ei paista, rääkimata täitsa uuest gorillamajast; kuskilt mu arust keset loomaaeda läheb läbi tänav, mida vist enam olemas ei ole, ning kõigele lisaks on mõõtkava nii suur, et asukohti täpsemini kui 50 m märkida ei saa).
Fotoarhiivile asukohaandmete lisamine hakkab jõudma lõpusirgele: kuni märtsini 2008 on digifotodel asukohaandmed olemas, jäänud on veel aprill ja mai 2008. Juunis 2008 käisin esimesed kaks korda lähimas suurloomaaias, mistõttu kõik seal käidud fotod on nüüd kaardil olemas. Paha on ainult, et Google Mapsis on mingi iidne Landsati foto, mitte uus terav foto (põhilise elukoha ümbrusest on praegu väga üksikasjalik ortofoto) ja et ma ei ole mitte kunagi mitte kuskil näinud selle loomaaia mõõtkavas plaani, on loomaaia lõunapoolse osa topograafia mu jaoks segane (satelliidifotol on kotkaareeni ja röövlinnuosakonna kohal veel mets, orangutaniaeda ei paista, rääkimata täitsa uuest gorillamajast; kuskilt mu arust keset loomaaeda läheb läbi tänav, mida vist enam olemas ei ole, ning kõigele lisaks on mõõtkava nii suur, et asukohti täpsemini kui 50 m märkida ei saa).
5.1.13
L, 2116. päev: laupäev
Rongiga söömas. Jaama lähme jala ja näeme jaamaparkla juures maas röövlinnu jalga, millest teen pilti lootuses see pärast kodus ära määrata. E arvab, et äkki on öökulli oma – varbad oleks nagu sulgedega.
Rongis loen vahepeal tulnud patakat lennundusajakirju, kus on kaitsetehnika erinumber (19. IX) ja selles pikalt kübertegevusest (selle sõjalises kasutuses kaitsel ja rünnakul suurt vahet ei ole), milles taas kord mainitakse, et esimene riikidevaheline küberrünnak toimus 2007 Venemaalt Eestisse, jutustatakse, kuidas kübersõjandus on jõudnud lõpuks ka USA jalaväeni (kes sõjaajaloost ei tea, siis rinne on alati seal, kus on jalavägi), ja saan teada, et alates 2010 on USA lennuväe teadusjuhina (U.S. Air Force Chief Scientist) ametis tausta poolest arvutilingvist (neljast teaduskraadist on magistrikraad Cambridge’ist ja arvutilingvistikas; PhD on tehisintellekti teemal). Seda intervjuud ma pärast internetist ei leia (oleks hea saata arvutilingvistidele), aga leian USAFi kodulehelt CV, kus seisab, et kraad saadud juba nõnda vara kui 1987 (mil arvutilingvistika. tegi esimesed suured avastused, nagu selgitavad asjatundjad). Selline taust on küberkaitses ülimalt käepärane, eks ju.
Mis ühtlasi viib mõtte sellele, mis võimalusi oleks teema seosel masintõlkega (ka suunal „taome mõõgad atradeks”).
* * *
Kui rehkendus ei peta, peaks tänane Kella kõrtsis käik olema meil ühtekokku 25. kord selles toitlustusasutuses. 21 korda oleme käinud isekeskis, 4 korda koos külalistega, mina 22, E 25 korda.
* * *
Kui õhtul koertega jalutamast tulen ja korteriust avan, ligineb ärritunud järgmine naaber ja vestleb ukse taga minuga ligi veerand tundi. Üritan ta jutust tabada sõna chiens, sest mida muud tal meile ikka öelda on. Pikapeale taipan, et ta elab välja oma üleelamisi tundmatu suhtes, kes käib nii ööl kui ka päeval lõgistamas ukselinke ja röögib. Ja et ta tahaks magada, aga kardab ja pool neli käis jälle ja kedagi ei olnud kodus terves majas ja meie koerad haukusid ja ainult tema reageeris ja hommikul oli mingi asi tema ukse taga. Mõistmata täpselt, kas koerte haukumise jutt on ööst või päevast, ja oskamata seda üle küsida, nendin ühel hetkel, kui ta on jäänud vait, aga ära ei lähe ja vahib mulle küsival pilgul otsa, et täna päeval olime ära (sest öösel koerad haukunud ei ole). Lubab kutsuda järgmine kord politsei. Noogutan ja nihkun millimeeter haaval toa poole, kuhu koerad on juba uksepilust tunginud ja tirivad rihma otsas. Ma midagi vastu ei räägi, sest esiteks mis mul sel teemal rääkida, politsei või psühhiaatriline kiirabi kutsuda ongi õige, ja teiseks, mida vähem ma vastan, seda kiiremini jutt lõpeb. E pärast ütleb, et ta kuulis juttu küll, aga ei tulnud uksele, sest siis oleks naaber rääkinud kogu sama jutu talle uuesti. Kui lõpuks enda järelt ukse kinni saan, juhtub tulema ka eelmine naaber ja murelik järgmine naaber räägib kõik selle jutu ka talle (pisut lühemalt, sest eelmine naaber kostab midagi vastu ja järgmine naaber ei pea asju kordama ja muudkui üle küsima: „Comprenez?” – kuigi järgmine naaber on elanud samas kõik see aeg, kui minagi, mitte nagu eelmine naaber, kes on praegu vähemalt kolmas, ei ole selgunud, kust on ta pärit või mis keelt räägib emakeelena).
Konstruktiivse lahendusena mõtlen välja viisi, kuidas saab käepäraste ja olemasolevate vahenditega ehitada süsteemi, mis optiliselt registreerib iga uksetaguse liikumise ja akustiliselt iga kõva hääle ning objektiivselt registreerib ka kellaajad.
Rongis loen vahepeal tulnud patakat lennundusajakirju, kus on kaitsetehnika erinumber (19. IX) ja selles pikalt kübertegevusest (selle sõjalises kasutuses kaitsel ja rünnakul suurt vahet ei ole), milles taas kord mainitakse, et esimene riikidevaheline küberrünnak toimus 2007 Venemaalt Eestisse, jutustatakse, kuidas kübersõjandus on jõudnud lõpuks ka USA jalaväeni (kes sõjaajaloost ei tea, siis rinne on alati seal, kus on jalavägi), ja saan teada, et alates 2010 on USA lennuväe teadusjuhina (U.S. Air Force Chief Scientist) ametis tausta poolest arvutilingvist (neljast teaduskraadist on magistrikraad Cambridge’ist ja arvutilingvistikas; PhD on tehisintellekti teemal). Seda intervjuud ma pärast internetist ei leia (oleks hea saata arvutilingvistidele), aga leian USAFi kodulehelt CV, kus seisab, et kraad saadud juba nõnda vara kui 1987 (mil arvutilingvistika. tegi esimesed suured avastused, nagu selgitavad asjatundjad). Selline taust on küberkaitses ülimalt käepärane, eks ju.
Mis ühtlasi viib mõtte sellele, mis võimalusi oleks teema seosel masintõlkega (ka suunal „taome mõõgad atradeks”).
* * *
Kui rehkendus ei peta, peaks tänane Kella kõrtsis käik olema meil ühtekokku 25. kord selles toitlustusasutuses. 21 korda oleme käinud isekeskis, 4 korda koos külalistega, mina 22, E 25 korda.
* * *
Kui õhtul koertega jalutamast tulen ja korteriust avan, ligineb ärritunud järgmine naaber ja vestleb ukse taga minuga ligi veerand tundi. Üritan ta jutust tabada sõna chiens, sest mida muud tal meile ikka öelda on. Pikapeale taipan, et ta elab välja oma üleelamisi tundmatu suhtes, kes käib nii ööl kui ka päeval lõgistamas ukselinke ja röögib. Ja et ta tahaks magada, aga kardab ja pool neli käis jälle ja kedagi ei olnud kodus terves majas ja meie koerad haukusid ja ainult tema reageeris ja hommikul oli mingi asi tema ukse taga. Mõistmata täpselt, kas koerte haukumise jutt on ööst või päevast, ja oskamata seda üle küsida, nendin ühel hetkel, kui ta on jäänud vait, aga ära ei lähe ja vahib mulle küsival pilgul otsa, et täna päeval olime ära (sest öösel koerad haukunud ei ole). Lubab kutsuda järgmine kord politsei. Noogutan ja nihkun millimeeter haaval toa poole, kuhu koerad on juba uksepilust tunginud ja tirivad rihma otsas. Ma midagi vastu ei räägi, sest esiteks mis mul sel teemal rääkida, politsei või psühhiaatriline kiirabi kutsuda ongi õige, ja teiseks, mida vähem ma vastan, seda kiiremini jutt lõpeb. E pärast ütleb, et ta kuulis juttu küll, aga ei tulnud uksele, sest siis oleks naaber rääkinud kogu sama jutu talle uuesti. Kui lõpuks enda järelt ukse kinni saan, juhtub tulema ka eelmine naaber ja murelik järgmine naaber räägib kõik selle jutu ka talle (pisut lühemalt, sest eelmine naaber kostab midagi vastu ja järgmine naaber ei pea asju kordama ja muudkui üle küsima: „Comprenez?” – kuigi järgmine naaber on elanud samas kõik see aeg, kui minagi, mitte nagu eelmine naaber, kes on praegu vähemalt kolmas, ei ole selgunud, kust on ta pärit või mis keelt räägib emakeelena).
Konstruktiivse lahendusena mõtlen välja viisi, kuidas saab käepäraste ja olemasolevate vahenditega ehitada süsteemi, mis optiliselt registreerib iga uksetaguse liikumise ja akustiliselt iga kõva hääle ning objektiivselt registreerib ka kellaajad.
4.1.13
R, 2115. päev: kadunud
Ja peale üleeilse sissekande viimase versiooni haihtus enne avaldamist ka reedene lugu, mis mu üsna kindla meenutuse järgi oli vist olemas.
3.1.13
N, 2114. päev: loen
IKH kirjutas ükspäev PMs pikalt ja laialt „verekämpudest”, mille peale kostsin – kui naerukämpudestkrampidest toibusin –, et see näitab, et PM ajakirjanik kasutab veebisõnastikke, sest silveti uusimas (4.) trükis on tromb vist olemas (peast ei mäleta, aga umbes aasta tagasi käisin silveti jaburusi spetsiaalselt raamatukogus kontrollimas), aga kõik neli inglise-eesti veebisõnastikku on tehtud sm Gluhhovi sõnastikubaasist, mis omakorda olnud virutatud silveti 3. trükist. Miks silveti esimesest kolmest trükist puudus tromb, on täiesti müstiline, sest silvetile aluseks olnud COD esimeses, 1911. a väljaandes, oli märksõnal blood clot seletus thrombus olemas (ja seda ütlen ma täiesti kindlalt, sest COD 1911 pdf on internetis olemas).
Leiame, et äkki ei olegi IKH-i tegelikult olemas, vaid tema nime all kirjutab näiteks keegi lehe toimetajatest – mis selgitab ka sellise immuunsuse.
* * *
Reedel T-st ostetud ristsõnapakis on ristsõnu mingi 240 tk (need on koostanud muide üks inimene!) ja et oleme neid teinud ilma interneti abita, olen viimasel ajal sageli osundanud füüsikaõpetaja N. sagedaid sententse:
Leiame, et äkki ei olegi IKH-i tegelikult olemas, vaid tema nime all kirjutab näiteks keegi lehe toimetajatest – mis selgitab ka sellise immuunsuse.
* * *
Reedel T-st ostetud ristsõnapakis on ristsõnu mingi 240 tk (need on koostanud muide üks inimene!) ja et oleme neid teinud ilma interneti abita, olen viimasel ajal sageli osundanud füüsikaõpetaja N. sagedaid sententse:
- „See ülesanne ei lahendu!”
- „See ülesanne on teie jaoks liiga raske!”
- „Ülesannete kogus on trükiviga!”
2.1.13
K, 2113. päev: Forever Young
Sellise pealkirjaga raamat paljastub The Book Depository pakist välisukse juures peeglilaual.
Kaanetutvustusest saan teada, et pärast pinsile jäämist (mis toimus alles kõrges vanaduses) hakkas Young kuulutama maailma lõppu, mis tema kindla arvamuse kohaselt toimub mitte mingi „vaimsete huvidega inimeste”* propageeritaval esoteerilisel meetodil, vaid varem või hiljem langeb planeedile Maa asteroid, nagu neid geoloogilises ajaloos ikka on langenud, ning tema, Young, soovitavat raamatu lõpuosas, kuidas seda saab takistada.
Ristsõnas on küsitud planeeti, 4 tähte. Esimeseks kirjutame, mõistagi, U-R-A-N, aga siis selgub esitäht olevat E ja hõiskan, et mõelda, Eris on ristsõnas! (Kääbusplaneet juba 6½ aastat, ammu aeg.) Aga noh selgub olevat hoopis E-R-D-E...
*Teatavasti on mitmesugused soolapuhujad kaaperdanud vaimsed teemad endale. Äsja üritas sel teemal sotti saada Ajalooline Ajakiri, aga paraku oli teemal, kas teaduse propageerimine on hea või paha, nõuks võtnud kirjutada teoloog :D
[Edasi tuli teemaarendus, aga see on avaldamise ajaks kadunud. Kahju. Seal kirjeldasin värvikalt, miks mu meelest ei saa teoloogia olla teadus, kuigi asjaomase kirjatüki autor sedasi arvab, ja kuidas tudengiajal kohatud kaks teoloogi, praegune kirikuõpetaja ja enamik kirikumuusikuid ei liigutanud selle arvamuse kummutamiseks mitte poolt lillegi. Ja veel midagi ja veel midagi.]
Kaanetutvustusest saan teada, et pärast pinsile jäämist (mis toimus alles kõrges vanaduses) hakkas Young kuulutama maailma lõppu, mis tema kindla arvamuse kohaselt toimub mitte mingi „vaimsete huvidega inimeste”* propageeritaval esoteerilisel meetodil, vaid varem või hiljem langeb planeedile Maa asteroid, nagu neid geoloogilises ajaloos ikka on langenud, ning tema, Young, soovitavat raamatu lõpuosas, kuidas seda saab takistada.
Ristsõnas on küsitud planeeti, 4 tähte. Esimeseks kirjutame, mõistagi, U-R-A-N, aga siis selgub esitäht olevat E ja hõiskan, et mõelda, Eris on ristsõnas! (Kääbusplaneet juba 6½ aastat, ammu aeg.) Aga noh selgub olevat hoopis E-R-D-E...
*Teatavasti on mitmesugused soolapuhujad kaaperdanud vaimsed teemad endale. Äsja üritas sel teemal sotti saada Ajalooline Ajakiri, aga paraku oli teemal, kas teaduse propageerimine on hea või paha, nõuks võtnud kirjutada teoloog :D
[Edasi tuli teemaarendus, aga see on avaldamise ajaks kadunud. Kahju. Seal kirjeldasin värvikalt, miks mu meelest ei saa teoloogia olla teadus, kuigi asjaomase kirjatüki autor sedasi arvab, ja kuidas tudengiajal kohatud kaks teoloogi, praegune kirikuõpetaja ja enamik kirikumuusikuid ei liigutanud selle arvamuse kummutamiseks mitte poolt lillegi. Ja veel midagi ja veel midagi.]
1.1.13
T, 2112. päev: uusaasta
T ilutulestik on tänavu umbes sada korda magedam kui ETVs näidatud Väätsa ilutulestik.
Üritan mõõta kõrgust ja saan tulemuseks umbes nagu 700–1000 m. Võimalik muidugi, et suurem paugutamine käis allpool silmapiiri.
Valmib ka erakordne helisalvestis „Lahing Kõrgmetsas” (stereo, 96 kHz 24 bit, 38 min), mis valmis autonoomsel meetodil, sest eeldatud lasketiheduse tõttu ei ole ise samal ajal rõdul viibida tervislik. Salvestisest nagu ei ütlekski, et kogu selle kõmmutamise tekitas üksainus itaalia seltskond naabermaja parklas. Vahepeal kisab kõrvalt rõdult meie itaalia naaber tervitusi.
Traditsiooniliselt uusaastapäeval ka „Tujurikkuja” kordus. Teata värdkeelest! Usume Ita Everit! Olla eestlane on halb! Johhaidii!
Üritan mõõta kõrgust ja saan tulemuseks umbes nagu 700–1000 m. Võimalik muidugi, et suurem paugutamine käis allpool silmapiiri.
Valmib ka erakordne helisalvestis „Lahing Kõrgmetsas” (stereo, 96 kHz 24 bit, 38 min), mis valmis autonoomsel meetodil, sest eeldatud lasketiheduse tõttu ei ole ise samal ajal rõdul viibida tervislik. Salvestisest nagu ei ütlekski, et kogu selle kõmmutamise tekitas üksainus itaalia seltskond naabermaja parklas. Vahepeal kisab kõrvalt rõdult meie itaalia naaber tervitusi.
Traditsiooniliselt uusaastapäeval ka „Tujurikkuja” kordus. Teata värdkeelest! Usume Ita Everit! Olla eestlane on halb! Johhaidii!
Subscribe to:
Posts (Atom)
