R, 2102. päev: ich weiß es nicht, ich bin kein Huhn

Bussiraamatu Truth, Lies and O-Rings: Inside the Space Shuttle Challenger Disaster lugemine on edenenud jõudsalt, algusosa sissejuhatus tahkekütuskiirendite rõngastihendite teemal on läbitud ja eile sai läbi ka 27.1.1986 õhtul toimunud pikk vaidlus teemal, kas startida ikka tohib nii külma ilmaga (23 °F – Eesti rahas –5 °C), mille kohta rõngastihendite toimivuse andmeid ei ole (seni külmim start oli olnud temperatuuriga 53 °F (12 °C) ja seal oli rõngastihenditega probleeme) ja mis on tublisti madalam kui kogu kosmosesüstiku süsteemide jaoks lubatud miinimumtemperatuur (40 °F ehk 4 °C). Esimest korda kogu süstikuprogrammi jooksul tõlgendas NASA olukorda, et andmeid ei ole või nendest ei saa teha järeldusi, et seega tohib, ning edasine kurbmäng on üldteada. Täna hommikul on lugemisjärg 28.1.1986 külmas hommikus (kiirendite miinimumtemperatuuriks mõõdeti stardieelsel ööl 7 °F ehk –14 °C) ja buss saabub töökoha peatusse täpselt viimase lause lõpuks, kus startinud Challenger on veel ühes tükis ning kus raamatu autor ja minategelane veel arvab, et kiirendite käivitamise äkilise rõhusööstu pidasid rõngastihendid vastu, järelikult on kõik siiski korras.

Alguspeatükkidest sai teada, et eks süsteemide ehitajate poolest kardeti kogu aeg, et ükskord käib suur pauk, aga vaikselt loodeti, et äkki saab enne ikka minna vaikselt pensile. Suure paugu tekitajateks arvatud üldiselt süstiku peamootorite turboturbiine, kuigi – nagu ülikeeruliste süsteemidega ikka – oli igasugu tõrkeid nii palju, et jälgimissüsteemi lennujärgse aruande väljatrükk olnud paks patakas paberit, mida ei viitsinud lugeda keegi. Rõngastihendite külmaprobleemi – nagu selgitas pärast õnnetuse presidentlik uurimiskomisjon – peeti seetõttu nii väikeseks asjaks, et sellest Challengeri astronautidele üldse ei teatatudki.

Raamat ilmus algselt 2009 ja oli üleüldse kõige esimene asjaga lähemalt seotud inimese kirjutatud raamat: põhiautor Allan J. McDonald oli tahkekütuskiirendeid tootnud Morton Thiokoli süstikuprogrammi juhataja ning kirjutab raamatus julgesti, mida arvab oma endistest ülemustest ja NASA bürokraatidest.

Õhtupoolikul on kolleegi kabinetis teise kolleegi õnnitlemine. Aknast näeb, kuidas saabuvate pühade puhul töökaaslased muudkui lahkuvad, kellel kott seljas, kellel ratastel järel.