N, tagasisõit

Saan CPH-s läbi Vilde esimese romaani „Terawad nooled” (1885; 1923. a väljaanne). Kui ma ei eksi, oli Vilde selle kirjutamisel ainult 20 a vana: kooliajal kiideti ikka, kuidas Bornhöhe olnud ainult 19, kui kirjutas „Tasuja”, aga „Teravad nooled” (mis on romaan; „Tasuja” on jutustus) on sellest hoopis parem – kindlasti Vilde teadis, mida ja kuidas ta tädipoeg kirjutab, ja püüdis paremini! (Ning ma ei mõtle kaduvikku vajunud a-mitmust, stiilis „nad mängisid kaarta”.)

CPH-st edasilend takerdub; algul lubatakse, et uus teave tuleb ligi tund aega pärast algset väljumist, aga inimesed seisavad tabloo all ja ootavad. SAS saadab mulle kaks sõnumit, milles kirjas värav; kõnnin sinna kohale ja näen, kuidas kaks minutit enne esialgset väljumist jookseb kohale vanaproua ja kukub suletud väravaustega kolistama, koguni neile rusikatega prõmmima. Siis keegi teistest ootajatest ütleb talle viisakalt midagi ja viipab laes oleva kuvari poole. Tädi rahuneb. Ega kedagi töötajat kohal ei ole.

Pisut enne lubatud aega lastakse lennukisse ja kui kõik kenasti rihmadega kinni, ütleb lendur, et lumesaju tõttu Skandinaavias on lennujuhtimine umbes ja meil tuleb oodata väljumist kaks tundi. Et siis istuge toolis rihmaga kinni ja kannatage, iga hetk varem võib ka äkki saada. Lubas läbirääkimisi jätkata, et äkki saaks varasema väljumisaja, ja lubas korraks kustutada rihmade kinnitamise tuled, et inimesed saaksid helistada ootajatele. Viimast küll ei juhtunud, ootamatult võttis lennuk paigast ja ainult 35 minutit pärast vahepealset lubatud väljumist (ning 1 h 40 min pärast esialgset) tõusiski lennuk õhku.

Sihtkoha lennuväljal on lennukil vastas kaks politseiautot, kaks kiirabi (vilkuritega) ja muid päästesõidukeid. Päästjad seisavad, kohvrid käes, aga ootavad, kuni reisijad välja saavad. Seega keegi lennukis vist otsi andnud ei ole (sest see oleks hästi paistnud, kui näiteks oleks välja tassitud elutu lendur) ja pärast reisijate väljumist ronivad kogu seltskonnaga lennukisse, ühel on käes mingi valge balloon. Et mu arust kedagi lennukisse nagu maha ei jäänud, pidi see olema õppus.

Korterisse saabunud posti seas on ühe raamatupoe ja ühe Saksa antikvariaadi kataloogid, kes tahavad, et ma neilt jõulude eel midagi telliksin (ühe vanaraamatu uustrüki suhtes sellist plaani haungi; ma ei ütle, mis, muidu näete siit ja ostate mu nina eest ära). Ajakirjaga Naturfoto on kaasas ka Naturfoto kalender, mis on, khm, palju parem kui Remo Savisaare looduskalender. Mõistan, et eelista eestimaist ja Remo Savisaarel on umbes nagu üks objektiiv ja palju ta ikka pildistada jõuab, et iga aasta teha kalender, aga noh – nõrganärvilised, ärge edasi lugege! – maailm on palju suurem kui Eesti.