Saan kuskil tagasi kahesendise, millel vaatan olevat sellise ebahariliku eseme nagu muffini.
Kavatsen tunnist lahkuda nii vara, kui tööaja poolest ilma ülemuse loata saab. Keeletund käib kahtlemata tööaja sisse, eks ju, kui sinna saadab tööandja. Aga kolleegist rühmakaaslane hiilib minema palju varem ning teel bussipeatuse poole näen veel üht töökaaslast, kes vastu hüüab, et vara õhtule, mis.
Korterist peo poole sõites tabab mind jube bussiummik.
Täheteemat kannan pidusse ainult „paari” välguti külge kleebitud kleepsu abil. Aitab jampsist. Muidu on mul veel piinlikum kui II klassis etenduses „Punamütsike” hundi rollis, kus seda, et ma kehastan hunti, võis näha peamiselt sellest, et ma ei olnud ei Punamütsike ega vanaema ning heitsin jahimehe saabudes pikali.
Vanasti olid tantsuplatsi seinaääred täis vaikselt tinutavaid isendeid, tänapäeval aga klõbistavad inimesed telefone.
Muusika tümpsutab päris püsivalt 95 dB. Kõlarile liiga lähedale sattunud kõnemikrofon püsivaid kuulmiskahjustusi ei tekita. Arvan mõistvat pidukõne pidajat ja tunnen talle kaasa, sest see on õudne tunne, kui räägid, kõik huviga kuulavad ja siis äkki mõistad, et päris täpselt ei tea, kuhu peab lugu jõudma, aga jätkama peab nii, et oleks nagu huvitav ja keegi midagi aru ei saaks.
Pilte on kokku 278 (paar kustutasin nn „juba metsas”). Korra pidi vahetama fotoka akut, aga välgu akud pidasid vastu.
No comments:
Post a Comment