N, 2101. päev: leiutan

Pärast kolmapäevast tööhullumaja on nädala lõpp hästi rahulik. Täna juhtuvad mu teele ainult see, kuidas terminimuudatust põhjendatakse terminite ühtlustamise eelse allikaga, ja see, kuidas üht teemat, mida ma parem ei nimeta, arvatakse nii lihtsaks, et seda hakkavad tõlkima igasugu jahupead. Tegelt ei ole, aga seda ei tea need tõlkefirmad, kes petavad endale hanked meistertõlkijate kauni paraadi abil, aga siis, kui hange saadud, võtavad ametisse inimesed tänavalt. Seda nad ei mõtle, et valel on lühikesed jalad ja pill võib tulla ka üldse mitte pika ilu peale.

Enam ei mäleta, millest lõõpimine algas, aga igatahes jõudis see välja uudse kontseptsioonini „homöopaatiline hambaravi”. Pakkusin, et selles näidatakse puuri hästi kaugelt, ja E pakkus, et plomm pannake hoopis teisele inimesele.

Veel tänaseid mõttevälgatusi:

• D. kreisilinn on ebamõistuslik koht, R. kreisilinn mõistuslik (mitte „mõistlik”). Kui sõita R-st D-sse, siis järelikult on kuskil nende vahel punkt, kus mõistuslikkus lakkab ja ebamõistuslikkus tekib. Seda piiri võiks – analoogiana astronoomiast, mustade aukude teemast – nimetada mõistuse horisondiks. Arutame, kus mõistuse horisont täpselt asub. Täheldan, et see langeb kokku muinasmaakonna piiriga.
• E loeb ajaloolasest näitleja John Nettlesi ajalooraamatut Jewels and Jackboots (Saksa okupatsioon Jersey saartel), seal sisekaanel on saksakeelne sõjaaegse Euroopa kaart, kus on saksa kohanimed. E märgib, et Pariisi nimi ikka Pariis, ei olegi sakslased uut pannud. Pakume uusi nimesid: mina esiteks Mühlberg, E umbes nagu Pferdestadt, mina seepeale Himmelsdorf.

Postkontorist „Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval” (Nottbeck ja Neumann, 1896 ja 1904, uustrükk 1973), mille kohta mul täpset mälestust ei ole, kas olen seda lugenud või mitte. Põhjalikult siis ilmselt mitte.