P, 2110. päev: konvoi saatel

E teeb kooki, kuhu on retsepti järgi vaja prosecco’t – mis, nagu nüüd tean, ei ole kuivatatud sink ega limonaad – ja ega poolik vahuvein siis uue aastani seisa. Pärast esimest kontakti kohaliku vahuveiniga, kus märgusid pool tuba ja minu riided, olen avades väga ettevaatlik. (Muidugi midagi ei saa selle vastu, kuidas tudengiajal oli õues 28 kraadi ja mul oli umbes 10 km rattakotis 1½-liitrine Coca-Cola. Hea, et avasin selle tööl, kus oli põrandas trapp.)

Käekella hiljutised vigurid sunnivad uue käekella otsingutele – varsti on uus aasta ja uue aasta allahindlused – eks ka praegune käekell ole pärit samast kontekstist. Seekord aga sihin mõnd tuntumat marki ja kuivõrd mind huvitab praktiline aspekt – kell selleks, et seda vaadata, mitte näidata – on valik suht kitsas. Peaks olema päikesepatarei ja kell peaks raadio teel ise täpsuma ning võiks olla ka akunäidik, digitaalnäidik ja lükati, eelistatuna skaalaga klaasi all (väljast kuluvad numbrid ära); üldilme poolest analoognäiduga ja heledate osutitega tumedal taustal ning mitte väga kirju. Selgub mark (Citizen) ja üldmudel (ei ole Promaster); täpne mudel on esialgu lahtine.

Sedapuhku asub Št tumedaid tegusid sooritama õuest tagasiteel lifti ees. Käristan ta õue tagasi. Pärast valgustan kulgemistrajektoori taskulambiga hoolikalt läbi ja assaraisk, üks junn on vaikselt poetatud ka välistrepile. Kuulen oma häält kajamas eemalt metsaservalt. Tuppa marsime nii, et Št kõnnib ees ja mina ei eemalda hetkekski pilku tema tagumikult. Nimelt on koertel kole halb harjumus kõndida üle uksemattide ja geomeetriline tõenäosus, et Št situb kellegi uksematile, on vähemalt 1% – ning mine seleta, et ega me meelega...

Õhtusele koerajalutusrutiinile lisandub nüüd selline toiming: uksetaguse käigurõdu tuli ei lähe meie ukse juurest põlema, seega trepikojani kõnnime pimedas (tavaliselt põleb viimase korteri köögiaknas tuli, nii et trepikoja uks paistab); koerte helendavad kaelarihmad näitavad, kus koerad on, et neile peale ei astuks ega üle ääre kukuks. Nüüd siis on lisandunud uus toiming: trepikotta jõudes süütan peale trepikoja tule ka käigurõdu oma ja vaatan tagasi, et põrand meie ukseni oleks puhas. Št kõnnib nüüd ka vaateulatuses ees, mis uste juures tähendab vaikset nügimist, sest Št ei suuda meeles pidada, et koer uksest esimesena ei lähe.