Öösel, pisut pärast keskööd valmivad kolmapäevased kokkutulekupildid, mille pärast hakkas mul vahepeal juba pisut piinlik. Pildid muutusid hoobilt soojemaks, kui asendasin piltide automaatse valgetasakaalu (mis oli midagi nagu 3800 K) välgutivalgusega sobivaga (6500 K) ja tegin varje vähe heledamaks ning ilmet vähe selgemaks (Clarity +10) ja kirkamaks (Vibrance +10). Mõnel pildil tuli teha esiplaani valgeid tasse vähe tumedamaks. Perspektiivi ei parandanud, aga paiguti lõikasin pildi sobivamasse formaati (et jääks rohkem inimesi ja vähem seina) ning keerasin suurima vertikaalaktsendi enam-vähem püsti. Panin ka ajaloolisesse albumisse, kust selgesti näha, et mida aeg edasi, seda rohkem asendub piltide kvantiteet kvaliteediga. Kui palju viies nelja rahulikult laua taga istujat ikka pildistada saab, enne kui pildid hakkavad korduma...
Õhtuks olen tööl nii väsinud, et poole viiest ei mäleta enam, et olen kella 12 tähtajaga töö ära saatnud, ning ütlen koguni ropusti. Siis aga näen töödeloetelust, et ikka olen, ning meenutades, et ei ole saabunud ühtki meeldetuletust, arvangi selle ettevaatlikult tõeks.
* * *
Ostsin poest plekist tähekesi juurde ja veedan kaks tundi, palistades nendega „võlurikuue” alumist serva. Oh, jube. Esialgne kava tikkida tähti täis kogu kuub läheb vett vedama, sest NII palju mul tähti ka ei ole. Algul proovisin kleepida superliimiga, aga see – kuigi geel – kleepis sõrme, mitte tähti riidele. (Superliimi kiire kvaliteedikontroll ongi selline, et kui liimib sõrmi, on hea. Enne lõplikku kinnijäämist tuleb sõrmed ikka lahti võtta. Mingine Läti liimijuhend kunagi õpetas, et CA-liim peaks lahustuma atsetoonis ja kui juhtute midagi endal kinni kleepima, aga atsetooni kasutada ei taha, oodake kolm-neli päeva, siis tuleb erituvate kehavedelike toimel ise lahti.)
Seejärel jätkan sulaliimipüstoliga (mingine eriline madala temperatuuri püstol on, sõrmi ei põleta nagu tavaline – kes on omale sula (200 °C) PE-liimi käele ajanud, teab omast käest, et see tatt jääb kohe kinni ja põletab edasi). Üle tunni kulub sobiva töövõtte leidmiseks (tähe peab kinni pressima ja seejuures mitte eriti võimlema liimipüstoli otsakuga, sest sellest võib jääda igale poole peeni PE-niite). PE hoiab tähti riide (polüester) küljes tugevasti, tähed maha ei kuku. Pandla probleemi lahendasin takjateibiga.
* * *
See paljukiidetud Tartu vaim on eksponaadina Energia Avastuskeskuse näitusel „Eesti müütilised olendid”, mis kinnitab mu vana oletust, et tegu on rohkem nagu kollimaailma esindajaga. Mul oli viimati Tartus käies dosimeeter ühes, aga see värahtas üle 0,30 µSv/h piiri (loodusliku fooni maailma keskmine on, rõhutagem, 0,27 µSv/h ja toas on tüüpiliselt 0,1 µSv/h) ainult ühe korra, raekoja nurga juures; panen selle graniiti sisaldavate munakivide süüks (mida sügavamalt pärit kivimid, seda rohkem need looduslikult tiksuvad).
(Mu dosimeeter Radex RD1706 (gamma, röntgen, beeta) on paraku seda sorti, et ainult kuvab näitu ja seatud piiri ületamisel väriseb või piiksub, aga ei prõgise nagu tavaline Geigeri loendur. Kahjuks puudub dosimeetril ka USB-ühendus, millega saaks lihtsasti nikerdada koduse seirevahendi. Geigeri loenduriga seoses meenub kuuldud tõsilugu, kuidas kiirgusohutusega laboris arvati olevat kõik korras kuni seni, kui keegi kõndis sisselülitatud Geigeriga juhuslikult mööda kraanikausist. Selgus, et sinna oli keegi valanud radiomärgistatud proovi ning sedasi radiomärgistanud ka kraanikausi.)
Juhtun lugema Wikipediast lahendamata füüsikaprobleemide loetelu ja saan teada, et seniajani on näiteks teadmata, miks tekib helilainete mõjul kokkulangevates mullides valgus või mis on keravälk. Vaadake-vaadake, seal all on ka muude valdkondade lahendamata probleemide loetelud!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment