Väljas on hommikul paks, õhtupoole õhem lumi, sajab muudkui juurde (hommikul lund, õhtul vihma), aga mina olen soojas toas ja loen! (Vilde novellid, sh „Töömehe tütar”.) Vilde esimese romaani („Teravad nooled”), krimijuttude kogumiku „Kuul pähe!” ja täna läbi saadud kolme novelli järgi võib öelda, et omal ajal pidid Mehhiko seepidest rikkumata inimestele, kes võib-olla ka ei teadnud, et kui raamatu lõpuni on veel ruumi, võib tegelaste õnn veel pöörduda, olema loo saatusekäänded tõesti ootamatud (kes neid oskaski arvata, kui jutud ilmusid lehesabas jagude kaupa), aga praegu on vaja üksnes meenutada, kes tegelastest on mõneks ajaks silmapiirilt kadunud, eks ta siis välja ilmu. Mitut puhku saavad tegelased õnnelikuks nigelate terviseolude tõttu (nt teineteise poole õhkajate vahel seisja lihtsalt võtab kätte ja sureb ära). Aga see oli XIX sajand, millest möödas umbkaudu kuus inimpõlve ja kõik on muutunud, ka see, et inimesed vist ei lepi enam nii kergesti ega kasva hirmsasti kahetsedes ümber. Vilde jutustusoskus on neiski tagasihoidlikes lugudes suurepärane ja siin-seal on lõbusaid kirjeldusi ning võrdlusi.
Paigaldan korteriukse allserva tihendi, et takistada külmemal ajal külma tõmbetuule puhumist ja soojemal ajal ämblike sissejalutamist. Tihend on harjataoline ja meenutab seda, millega pühiti muiste LP-plaate, kuigi oli algselt umbes meeter pikk ja seda pidi rauasaega lühendama. Rauasaag aga on mul ainult taskunoa küljes. Nüüd püsib esikus külm õues ja valgus sees. Teaduslikust huvist mõõtsin umbkaudu ukse laiuse keskel (et välistada uksepiida vahelt puhuva palju tugevama tõmbetuule mõju) põranda temperatuuri ja mõju on vat selline:
Homme hangin piida vahele ka tihendi, siis on veel lõbusam, kuigi siis ei saa enam suitsuhaisu järgi aru, kui uksele klopib joodiknaaber.
Lõpetuseks aga selline värvide ja kujundite pillerkaar, mis väärib rohkemat ja paremat näitamist kui ainult feisspukkis või jäädvustamist ainult brauseri lemmikutesse:
2012. aasta parimad lasteraamatud.
No comments:
Post a Comment