Eestis

Digisin umbes 150–160 kassetist koosneva heliarhiivi parimaid palu. Tulemus: 22 tundi salvestisi! Eelviimasel õhtul avastasin, et neist mitu asja (harrastuskoori esinemine 1993; mingist usuraadiost tabatud lõik, kuidas ärganu põletab endise patuelu sümboleina Pantera särke ja kassette; kunagisest TOP-Raadiost tabatud Mere-laulude põimik) olen juba varem võtnud ümber CD-le, aga noh ega uuema ja parema tehnikaga ning pisut parema kvaliteediga ümbervõtt paha tee. Mul oli alates 1991 lindistav raadiopleier ja alates 1995 selle juurde ka stereomikrofon. Ajaloolisim ülesvõte on, teadagi, Estonia huku teemal raadiouudised ja jutusaated 28.9.1994, aga see on liiga masendav materjal, et seda uuesti läbi kuulata (see on juba CD-l olemas ka).

Nagu elutargad inimesed teavad õpetada, on tõsi, et oota, siis läheb soov täide. Eks ole ma siin kirjutanud markantseima majanaabri tegemistest, aga mul on etnograafiline ülesvõte seni tegemata. Piinlik ka nagu natuke. Aga nüüd... ilmus tema pilt ajalehes!! Nimi juures ja puha. Nimelt olla juuksur jõulueelse heategevusena tasuta teenindanud mitukümmet linna kaltsakat. Arutasime asja isekeskis ja seda pilti me siia üles siiski ei pane, aga isiklikus arhiivis on tallel ja ilmus see 4.12. ajalehes L’Essentiel.

Kohtusin Eestis hariduslikus kontekstis koolikaaslasega, keda nägin viimati 1991, meenutasime muidugi ka kooliaegu ja olin täiesti unustanud, et just sellelsamasel päeval asutatakse kooli vilistlaskogu. Tagantjärele võin öelda, et hästi läks, sest vahepeal hambaarsti juures põhjalikult olnuna oli mu suuvärk paistes nagu vanal poksijal.

Käisin kahes suures muuseumis, kus olin ainus külastaja, ning kolmandaski, kus alguses arvasin sama, aga ekslikult. Meremuuseumi vanast osast Paksust Margareetast lahkudes soovisin viisakalt head aega; kassast vastati: Bye! – sest kesse täiemõistuslik täiskasvanu keset tööpäeva ikka muuseumis käib ju, kindlasti on välismaalane. Paksus Margareetas on kõik eksponaadid täpselt samas kus viimased kolmkümmend aastat, nii et kindlasti on riiulitele vajunud väikesed lohud. Kuivdoki maketi juures on mul alati piinlik, sest kui me seal esimest korda, kogu perega käisime, näitasin seal midagi vennale, ta ei näinud, ütlesin, et kuidas siis ei näe, ja andsin tohlaka. Häbi seniajani...

Käisin ka D. kreisilinnas, mis oli traditsiooniliselt külm ja kõle ning tänavu esimest korda süüdatud jõulutuled vilkusid suvaliselt (nagu oleksid pisut rikkis). Logistika tõttu saabusin 2½ tundi enne üritust, raamatud, mida kavatsesin see aeg otsida mööda antikvariaate, olid käes poole tunniga ning ülejäänud koosnes üliaeglasest kõnnist mööda tänavaid, kohates tänavatäisi ennasttäis inimesi, kes arvavad, et nende linn on maailma naba, aga maailm seda ei arva, sest D-linlastel ei ole iseenda imetlemise ja linna suurusest suure suuga rääkimise kõrvalt aega midagi tegelikult ja enda konnatiigist kaugemale ulatuvat käega teha, sest seinte sodimine sinna hulka ju ei käi. Lugesin läbi kõik huviväärsuste sildid ja käisin aeg-ajalt soojas. Üritusel, millelt lahkusin palju soojema tundega kui saabusin, arutati isegi seda, et järgmine kord peaks kokku saama millalgi soojemal aastaajal – millele mõttes lisan juurde, et ühtlasi ka valgemal, sest fotokolast on minu vaenlane nr 1 endiselt välklamp (ainus tehniliselt suurepärane foto on mitte kallitest sõpradest, vaid koogist!) ja kardan, et järgmisel nädalal on mul võimalus tuksi keerata ka töökoha jõulupeo pildid. Aga nagu sain teada tagasijõudmisel, muretsevad pildistamisel amatöörid tehnika ja profid ajapuuduse, ent tõelised meistrid valguse üle.