R, 2095. päev: kuidas valmivad pildid ja kuidas suunab meie elukäiku juhus

Töölt naabertoa lätlasega ma feisspukkis ei sõbrusta (ma ei tea, kas ta seal ongi) ja seepärast ta ei tea, et lubasin kolmapäevased pildid valmis saada alles esmaspäevaks. Ta küsib kurvalt (teda pidus ei olnud), kas kohe ühtki pilti ei ole valmis, mispeale mõtlen, kas hakata seletama, kuidas toimub piltide järeltöötlus ja selle kõige pikem osa on valimine, ja ei hakka, öeldes ainult, et kõik pildid saavad valmis korraga.

Ehk siis piltide järeltöötlus on umbes selline:

1. Ürituse järel: kopin pildid mälukaardilt ära, sama päev enam mitte midagi piltidega ei tee. Ürituse jooksul – mis kolmapäeval kestis söömist arvestamata oma 3½ tundi – olen kogu aeg ringi vahtinud, jälginud, mis ruumis toimub, kas kuskil on oodata midagi põnevat, ja see väsitab. Käsi väsib kah. (Eile valutas parem õlg ja mõistsin alles õhtul, et fotoka hoidmisest. Küll olin tark, et ei kruvinud fotoka alla akusahtlit, mis teinuks selle veel raskemaks.)
   Loen pildid üle (n) ja panen paika säilitatavate piltide arvu (x). Tavaliselt x = n : 6 kuni  x = n : 4.
2. Järgmine päev: vaatan pildid esimest korda läbi. Mis ikka täitsa untsus, selle kustutan.
3. Järgmine kord (teise päeva õhtul või kolmanda hommikul): teine läbikäimisvoor (mitmekordsetest võtetest säilivad ainutl 1–2 parimat).
4. Kolmas läbikäimisvoor. Valin need pildid, mis tingimata peavad olema lõplikus valikus.
5. Kui piltide arv on umbkaudu 1,5x, hakkan pilte töötlema: timmima heledust, kaadrilõiget, perspektiivi jne. Mõni pilt kaob selles etapis veel, seega on vaja väikest varu. Viimane etapp kestab seda vähem, mida vähem on pilte.

Ärge küsige, mitu võtet oli vaja teha, et saada kobe pilt tantsivatest inimestest. Inimese liikumisega on nõnda, et fotol tunduvad teatud asendid ebaloomulikud, aga nende tabamine on juhuslik (või peab tunnetama liikumist nii hästi, et teab päästikule vajutada sellise varuga, et pilt tuleks täpselt õigel hetkel – aga fotokas pildistab väikese viibega). Tundub, et tantsijate pildistamise peale läks ligi tund ja vähemalt 30 võtet, millest välja tuli umbes 5.

* * *

Ja „et ümbrik tühaks ei jääks”, mis sõnadega saatis omaaegne tudengiühingu esimees meile kõigile igasugu lugemist, mille ma hiljem kirjutasin sisse meie tegemistest pajatavasse filmistsenaariumi, millest küll jäi videokaamera puudumise tõttu kahjuks film tegemata – alljärgnevalt pildikene kassetist, millega tegime kakskümmend aastat tagasi pisut tünga ühele sõbrale (talle sai teinekord osaks veel telegramm „Viimse reliikvia” nuhkmungalt, mis kahjuks ei läinud kohale, ja pikki tehnilisi ettevalmistusi nõudnud telefonikõne Marsilt, mis läks). A-poole salvestis on hilisem, B-poolest on alles ainult lugude loetelu (aga lood ise on olemas mujal).

Side B: Chris Rea, The Best of..., featuring such worldwide hits as the thrilling Alexander, Adolf & Barbed Wire, the poetic Tyrannosaur Mix, and, of course, the epic Yearning For Sulico

Nagu paljud asjad maailmas, tekkis see lugu puhtast juhusest. Umbes 1992. või 1993. aastal küsis sõber, et tal on emal tulemas juubel, kas mul äkki on laenata toredaid linte, mida ta võiks mängitada üritusel taustaks. Ütlesin, et on, näituseks Stingi Ten Summoner’s Tales. Linte oli kolm ja juhuslikult märkasin, et ühe B-pool on tühi. Juhuslikult oli venna sõpruskonnas umbes 1992. aasta suvel ringelnud tuhandeid kordi ümber lindistatud kassett, kus võrdlemisi professionaalne meeskollektiiv esitab rahvalaule. Keegi tollal arvas, et see oli 1960. aastatel tegutsenud ans. Peoleo, aga nii vana see salvestis ka ei ole (re: süntesaator). Juhuslikult oli käepärast üks selle ümbersalvestis ja juhuslikult sattus see sinna tühjale B-poolele. Et sõber B-poolt kindlasti ette mängiks, kirjutasin esitajaks Chris Rea, kellest juhuslikult teadsin, et ta on sõbra peres suure au sees. Albumi pealkirjaks panin lakooniliselt Chris Rea: The Best of... ja ka laulupealkirjad tuli panna ümber inglise keelde, mis oli väga lõbus:

1. Salty Sea Water = „Õllekeldris” (Mitte bassiklassika, vaid see laul, kus rätsepmeister saab üliraskesti vigastada. Ingliskeelne pealkiri leiutatud viimase salmi järgi: „Sest ajast, tõsilugu see / ... / on merevesi soolane.”)
2. Mailboy = „Postipoiss” (Õndsa Eesti aja orgiataoline panoraam.)
3. Worn Out = „Pulk, pulk”
4. Birthday = „Mul eile oli sünnipäev” („Hõissa ja prilla”)
5. Yearning for Sulico = „Suliko” (Eleegiline lugulaul „Suliko” viisil ja külahügieeni teemadel. Refräänis mainitakse paljusid ko-lõpulisi pärisnimesid, sh Tarmeko. Algul arvasin, et see annab pidepunkti salvestise dateerimiseks, aga võta näpust – eesti Vikipeedia andmeil asutati Tarmeko juba 1947.)
6. Alexander, Adolf & Barbed Wire = ...hehee... „Saepuru-Sass ja Sita-Aadu” (Ingliskeelne pealkiri pandud laulu lõpupoole tegelasi tabanud õnnetuse järgi.)
7. A Gay Tinkling Song = „Meie vahvad #########d oleme” („Kelluke!”) (Tänapäeval on laulu esirida mõnitav, mistõttu tsenseerin. Laulus mainitakse Marju Kuuti ja Urmas Otti, mistõttu ajastub salvestis 1980. aastatesse.)
8. Tyrannosaur Mix = laulu tekst koosnes üksnes genitaalide nimetustest. Selles kohas oli mul natuke piinlik, et olen Briti härrasmehele omistanud taolise totruse, aga mis teha.

No ja kui paari nädala pärast sõber lindid tagastas, siis ääri-veeri küsisin, kuidas lindid meeldisid ka ja ega midagi koledat juhtunud. Ei, kõik oli tore, räägib sõber. Aga mis mina: kohe kontrollima, kuhu maani on linti Chris Rea: The Best of... ka kuulatud (mida lindi pealt kenasti nägi): esimese korrani, kui esimeses laulus mainitakse kopulatsiooni. M.o.t.t.