Näen linnas Metsa platsi lähedal Vabaduse puiestee otsas teist anomaalse värvusega mustvarest, kellel on helehallid vasaku tiiva mitu kattesulge.
Kirikmäe prismas ja Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas. Märkan viimases, et konnapildiga printeritinti enam ei ole. Oletada võib, et kolmapäeval rõivastun pärast saksa keele tundi tumelillast laudlinast meisterdatud keepi ja panen pähe papist mütsi...
Müts jääb esialgu varuvariandiks, aga keebile tuleb hankida veel pannal. Selle küljes hakkab olema umbes kakssada metallist tähekest, millest loodan arvavat olevat küll, et jätta täheteemalisel peol pisut nagu võluri mulje, sest et mul on seal antud ülesanne pildistada ja seda tean omast käest, kui palju saab pilte timmides timmida ka peomeeleolu mälestusi.
Viimase koha pealt on olukord kolmapäevase kokkutuleku ülesvõtetega kaunis kurb, sest kogu mu tähelepanu läks välklambiga maadlemise peale – esiteks oli ruumis hämar ja täisvalgustamiseks oli see liiga suur ja teiseks kaalub kogu krempel (kere + objektiiv + välk) 2,4 kg ning on koos hajutiga umbes 40 cm kõrge – ning tähele jäi panemata, et valgetasakaal oli mujal, kui pidanuks. (Et ma suurt fotokat pärast kolmapäeva käppinud ei ole, vaatasin praegu järele – see on automaatse peal. Muidu ma automaatset viimased 3½ aastat kasutanud ei olegi (sest mu kogemuse järgi on automaatse valgetasakaalu tulemus liiga sinine ja igal pildil isesugune), alles 9. XI sisalikupildistamise koolitus julgustas keerulistes valgustingimustes jälle proovima. Enne kolmapäeva olin suure fotokaga võtnud laupäeval öövõtteid, eks sealt oli jäänud.) Mul ei ole täna veel moraalset jõudu, et hakata neid surkima, aga see jõud peab tulema enne kolmapäeva, sest siis tulevad töökoha jõulupeo pildid peale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment