Ükspäev lugesin, mida internet kirjutab ultrahelimikrofonide teemal, kust sai teada, et kuigi paljude mikrofonide sagedusvahemik ultrahelisse ulatub, ei ole see sugugi nii sile kui inimese kuuldavas vahemikus, et erakordne sagedusulatus on lihtsatel kuuldeaparaadimikrofonidel (kaheldavasti tänu samale avastusele tekkisid ka tavakasutajale kättesaadavad nahkhiireandurid), et on olemas küll ultraheli tööstusmikrofone, aga nende hind on suurusjärgus €€€€ ja et oma iPhone’ile 45 kHz tundlikkusega mikrofoni ehitamiseks on vaja pistikut, piesosumistit ja jootekolbi. Viimasest õpetusest võis selle osa ära jätta, mis õpetas, kuidas saab iPhone’i tuunida 96 kHz võttesagedusele, ja suunduda majandustarvete poodi sumisti otsingutele.
Aga kassapoiss seda ei teadnud ja vahtis mu oste – rull juhet, ühendusklotse, kaks võtmehoidjasireeni – nagu hakkaksin ehitama pommi.
Sireeni lammutamine käis kähku ja ilma sireeni üürgama panemata. Patareid jäid üle, „elektroonika” kah, karp kah kohe valmis! Poes ei olnud 3,5 mm pistikut, mistõttu tuli ohverdada ühed T. turistibussist antud odavklapid – ning hulk aega prepareerisin välja selle mikroskoopilisi juhtmeid ja kõlistasin testriga läbi, mis ots ühendub pistiku mis kontaktiga.
* * *
Õhtul sajab jämedat vihma, Št-l läheb kauem aega, Šp algul kisub tagasi maja poole, aga siis jätab järele ja lihtsalt lõdiseb ning ka mina tunnen, kuidas fliis hakkab läbi laskma ja vesi voolama juustest krae vahele. Tuleme tagasi, Šp on läbimärg, Št kah üsna, üritan Šp-t kuivatada fööniga, ta paneb fööni eest plehku (arvab vist, et tahetakse pesta, vt hiljutine ekstsess metsas). Tuleb kuivatada rätiga, keerata radiaator soojemaks ja vedada Šp ase selle vastu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment