2012

Aasta raamatud

• Ian Mortimer, The Time Traveller's Guide to Medieval England: A Handbook for Visitors to the Fourteenth Century
• Andrew Chaikin, A Man On the Moon: The Voyages of the Apollo Astronauts

Aasta helitoode
Ooper „Lembitu” (1961, salvestis 1966)

Aasta leiud
Isiklikust heliarhiivist kunagise menubändi esinemise raadioülekandest kaks lugu, mida nende „täielik diskograafia” ei tunne ja mida kumbagi mainib Google ühe korra, ning „Riku-Parmu” originaalsalvestis (mis oli mul aastaid kadunud, aga nüüd avastas selle loogika – nii vana salvestis p.o vanal lindil).


Teadustaja ütleb „Mart Saar”. Originaal: signaali-kohina suhe on u 40 dB

Koopia: signaali-kohina suhe on u 10 dB

Aasta sõnad
Aprillis koostasin selle blogi sõnade loetelu ja sain teada, et mu eestikeelne sõnavara on põhivormideks taandatuna umbes 34 000 sõna. Tehke järele.

Aasta lahkuja
MSN, nüüh-nüüh...

Aasta naer
Aasta naeru ja aasta valestikuulmise nimetusega pärgan ütluse sarja „Neli tankisti ja koer” kohast, kuidas tanki veetakse parvel üle jõe ja veotross katkeb. Tankijuht Grigori karjatab poola keeli midagi, mis kõlab täpselt nagu vene keeli „hui zeljonõi!!!” Pöörase naerulagina põhjustas nii nimi- ja omadussõna semantiline vastuolu kui ka tavatu järjekord, mis rõhutab just omadussõna erakordsust, rääkimata kohast ja hetkest.

Aasta ärajäämine
Eleegilise klassikalaulu „King Kong” sõnadega, nii ammu kui 1989:

Pensionärid Max ja Marta kartsid hirmsalt karvast ahvi,

ennast peitsid peldikusse, kassi panid kinni kohvri.

Oodates nüüd ilma lõppu, hirmust närisid nad krohvi.

Maailma lõpp jäi ära ka tänavu. Nomaisaa aru kergeusklikest, kes kõike usuvad. Vanaema rääkis kergeusklikkuse tipu näitena, kuidas tema lapsepõlves, Vabadussõja ajal oli kuulujutt, et Inglise sõjalaevad tunginuvat mööda jõge üles ja pommitanuvat Raplat. Kes on Raplas käinud ja Rapla jõge näinud, see teab, mismoodi asjalood on tegelikult – ka sada aastat tagasi oli Rapla jões umbes sama vähe vett kui praegu.

Aasta foto
2012 oli võtete arvu poolest kõige tootlikum fotoaasta, aga oma osa oli selles automaatsel (liikumistundlikul) tihasekaameral, mis lahmis rõdufaunat pildistada eriti rohkesti kevadel ja suvel. Pildiarhiivis säilitasin ainult lindudega pildid ja need on ka liiginimetustega märksõnastatud, et soovi korral saab uurida, mida teeb mingi liik teise liigi saabumise peale.

Vidinatest lisandus tänavu intervalomeeter.

Tehnikatest lisandus tänavu suvel liitsäri (fused exposure), mida ma vist kunagi ammu (umbes Photomatixi hankimise aegu) olin proovinud, aga jätnud kõrvale ja keskendusin pisut ebareaalse ilmega HDR-ile. Valesti tegin! Liitsäripildid on palju realistlikumad. Nippidest vesiloodiga panoraam käest.

Käisin elu esimesel fotokoolitusel, kust sain teada palju uut või unustatud vana, näiteks et automaatne valgetasakaal võib mõnikord olla päris asjalik või kuidas pildistada läbi klaasi.

Tellisin esimese fotoraamatu (teenusest Blurb), mida ma ise veel ei ole näinud, aga mille saaja väitel olnud kvaliteet põrutav.

Aasta postisaadetis
Õigemini oli see aadressi tuletamine mitme vidina ja Google’i kolme teenuse abil: käisime külas, mul jooksis taskus õuefotode pärastiseks lokaliseerimiseks GPS-träkk, mida kuvasin Google Earthiga. Sellest sai teada asukoha paari maja täpsusega (no mis värvi maja katus oli, tänavalt ei näind). Pärast lahkudes tegin teiselt poolt tänavat majast pilti, mida võrdlesime siis Google’i tänavavaatega, ja pärast kontrollisime aadressi Google Mapsiga üle, kas näitab samasse, kuhu GPS-träkk. Jõulukaart läks kohale!

E, 2111. päev: vana aasta jõud raugeb

Hommikupoole poes (uued vahuveinid). Õhtupoole traditsiooniline vana-aastaõhtu söögi ja telekaga (mis siin tuleb internetist arvuti ja suure kuvari kaudu). Vahepeal on mul peas konnamüts ja palju ei puudu, et lähen, see peas, koertega õue. Hea, et ei lähe, sest naabri juurde tuleb pidulisi.
T ilutulestik ilmub silmapiirile juba kell 10, mille omistame sealsetele venelastele. (Ei tea, kas USA lääneranniku venelased lasevad rakette juba 31. XII lõunal?)

Tundub, et mul jääb Ilvese kõne kuulmata, sest olen ametis sõnumite kirjutamisega, mis konnamütsiga kestab väga kaua: nt FB-välised tervitamisväärt sõbrad meenuvad ikka ükshaaval.

P, 2110. päev: konvoi saatel

E teeb kooki, kuhu on retsepti järgi vaja prosecco’t – mis, nagu nüüd tean, ei ole kuivatatud sink ega limonaad – ja ega poolik vahuvein siis uue aastani seisa. Pärast esimest kontakti kohaliku vahuveiniga, kus märgusid pool tuba ja minu riided, olen avades väga ettevaatlik. (Muidugi midagi ei saa selle vastu, kuidas tudengiajal oli õues 28 kraadi ja mul oli umbes 10 km rattakotis 1½-liitrine Coca-Cola. Hea, et avasin selle tööl, kus oli põrandas trapp.)

Käekella hiljutised vigurid sunnivad uue käekella otsingutele – varsti on uus aasta ja uue aasta allahindlused – eks ka praegune käekell ole pärit samast kontekstist. Seekord aga sihin mõnd tuntumat marki ja kuivõrd mind huvitab praktiline aspekt – kell selleks, et seda vaadata, mitte näidata – on valik suht kitsas. Peaks olema päikesepatarei ja kell peaks raadio teel ise täpsuma ning võiks olla ka akunäidik, digitaalnäidik ja lükati, eelistatuna skaalaga klaasi all (väljast kuluvad numbrid ära); üldilme poolest analoognäiduga ja heledate osutitega tumedal taustal ning mitte väga kirju. Selgub mark (Citizen) ja üldmudel (ei ole Promaster); täpne mudel on esialgu lahtine.

Sedapuhku asub Št tumedaid tegusid sooritama õuest tagasiteel lifti ees. Käristan ta õue tagasi. Pärast valgustan kulgemistrajektoori taskulambiga hoolikalt läbi ja assaraisk, üks junn on vaikselt poetatud ka välistrepile. Kuulen oma häält kajamas eemalt metsaservalt. Tuppa marsime nii, et Št kõnnib ees ja mina ei eemalda hetkekski pilku tema tagumikult. Nimelt on koertel kole halb harjumus kõndida üle uksemattide ja geomeetriline tõenäosus, et Št situb kellegi uksematile, on vähemalt 1% – ning mine seleta, et ega me meelega...

Õhtusele koerajalutusrutiinile lisandub nüüd selline toiming: uksetaguse käigurõdu tuli ei lähe meie ukse juurest põlema, seega trepikojani kõnnime pimedas (tavaliselt põleb viimase korteri köögiaknas tuli, nii et trepikoja uks paistab); koerte helendavad kaelarihmad näitavad, kus koerad on, et neile peale ei astuks ega üle ääre kukuks. Nüüd siis on lisandunud uus toiming: trepikotta jõudes süütan peale trepikoja tule ka käigurõdu oma ja vaatan tagasi, et põrand meie ukseni oleks puhas. Št kõnnib nüüd ka vaateulatuses ees, mis uste juures tähendab vaikset nügimist, sest Št ei suuda meeles pidada, et koer uksest esimesena ei lähe.

L, 2109. päev: ammused lood

Poes.

Nottbeck kirjutab (Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval, I kd, 1896; kõigi 3 köite ühine uustrükk 1973) keskaegse Tallinna tsunftielust nii kaasahaaravalt, et mul tuleb sära silma ja mõistan, et rahvakirjanik Hargla seda kirjeldust lugenud ei ole. Nottbeck oli, nagu teab ütelda eesti Vikipeedia, hariduse ja ameti poolest hoopis jurist.

R, 2108. päev: nagu haiku

Laiub suurvesi.

Postkontoris. Vale plaat.

Rongiga söömas.

Kisun paki lahti kohe bussis ja tuvastan, et oh mind, olen suutnud segi ajada animaklassika filmid 風の谷のナウシカ ja もののけ姫,. Rõõmustasin endamisi veel, et inglise Amazon pakub viimase Blu-rayd (selle kärpimata versioon on korra ilmunud Blu-rayl, aga ammu, ja uus Blu-ray ilmselt peaks varsti ilmuma, sest mitu muud Ghibli filmi ilmusid sellel 2012). No nüüd on mu plaadikogu esimene Blu-ray vähe teine kui plaanitud. Aga noh pildikvaliteedi vahe on ikka hirmuäratav!

N, 2107. päev: ei ole veebruar

ETV ütleb, et teisipäeval näitab ta „Seenelkäiku”. Vaatan kellalt nädalapäeva ja rõõmustan, et juba homme! Aga ETV saatekavas filmi ei ole ja meenub, et nädalavahetus oli vist mitu päeva tagasi. Vaatan kella pisut hoolikamalt ja selgub, et aasta ja kuupäev on küll õige, aga vale on kuu. Teada on, et ega mu käekell ise õigeks ei lähe, kui aku täitsa täis ei ole (aga aku kohta näitab ta midagi ainult siis, kui see on tühi – vrd koosa väljend „mul on jalg”), aga et see käib peale seierite ka diginäidu kohta... uhuh. Jälle targem! Kogu ülejäänud jõuluaja – ega toas ju kell kogu aeg käe peal olema ei pea – puhkab kell elutoas lambi all.

K, 2106. päev: teine jõulupüha

Vaikne oleskelu. Õhtupoole puhastan taskunuga (pesen veega ja määrde-eemaldiga, urgitsen välja umbes aastakümnendiga kogunenud kõntsa, määrin teflonmäärdega).

T, 2105. päev: Isaac Newton 370

Kuni lõunani on jõulumeeleolu, isegi ilm on täna täitsa külm, tervelt kolm kraadi külmem kui eile. Sajab. Aga lõunal muutub kõik, sest Št ei ole ühelt poolt omandanud 6½ eluaastast hoolimata veel täiesti teadmist, et sittuda tuleb õues, aga teisalt oskab sittuda käigu pealt nagu hobune. Seega saab täidetud üsna pikk osa teest korteriuksest välisukseni ka minu valju häälega, liftis peab Št vähe vahet, aga kahjuks jätkab taas jälle all fuajees, mille teises otsas on kloorilahusega ametis usin koristaja kt, kes nii ehmub, et ei soovi meile isegi häid pühi. Jube-jube.

E, 2104. päev: kevad tulekul

Hommikul poes.

Jõululaupäev Kõrgmetsas

Õues on 14 kraadi sooja, põõsa all on tärganud seened.

Sõnade „võta siis seda juustu ka” saatel langeb kivipõrandale õnneks veel tühi veiniklaas, nii et jõuluõhtust päris suur osa möödub kogu elutoa põrandat mööda paiskunud tibatillukesi klaasikilde otsides, nii taktiilsete kui ka pneumaatiliste meetoditega.

Õhtul on vahepeal õues täiesti vaikne.

Mitu tundi voolab arvutist Blurbi poole ka suvise Viini-reisi fotoraamat. Seejärel saan koostama hakata aasta parimate fotode albumit, mille samuti kavatsen üllitada fotoraamatuna (mässamist ja kulusid vähem, kvaliteet eeldatavasti parem). Aasta 235 heast pildist suudan kahandada pildivaliku 115-ni, aga mitte traditsioonilise 80-ni. No jääb siis 115.

P, 2104. päev: jõulukoristus

Vara hommikul telekast jutusaade menufilmi staariga, mille kohta võiks ütleda, et filmis on palju parem grimm kui teles.

Koristame. Käin aeg-ajalt arvuti juures nikerdamas 1. XII võetud kümneid kodulinna vaadetega fotokolmikuid, mis Photomatixi kaasabil saavad liitsärifotodeks, mis mo meelest sarnanevad rohkem selle pildiga, mida näeb aju, ehk siis tõelikumaks tõeluseks, kui seda pakub see foto, millega saab hakkama fotokas, eelkõige tavaline lihtne 8-bitine JPEG – võtke aga võtke sellega lumevaade vastu loojangutaevast ja vaadake, kas on lumes mingeid varjundeid või keskplaanil midagi muud kui helenditeta siluett?

Need õhtuks valmivad ja seega saan hakata varsti tegema ka aastavahetuseks lubatud fotoalbumit.

L, 2103. päev: maailma lõpp jäi jälle ära

Mingine veebikoht teab irvitada, et „tegelikult” maailma lõpp ikka toimus, aga valitsus varjab!

Naaberlinnas söömas ja poes (seekord just selles järjekorras), käime korraks läbi jõululaada (kus põnevaimad eksponaadid on šokolaadist mutrivõtmed, mis paistavad välja, nagu oleksid lihtsalt roostes rauast, ja suure jõulukella taolises kaadervärgis tiirlevad poliitiliselt korrektsed turbanites tegelased) ning kammime läbi elektroonikakaubamaja plaadiosakonna, leides näiteks filmi Goethe! ja mitu muud filmi.

R, 2102. päev: ich weiß es nicht, ich bin kein Huhn

Bussiraamatu Truth, Lies and O-Rings: Inside the Space Shuttle Challenger Disaster lugemine on edenenud jõudsalt, algusosa sissejuhatus tahkekütuskiirendite rõngastihendite teemal on läbitud ja eile sai läbi ka 27.1.1986 õhtul toimunud pikk vaidlus teemal, kas startida ikka tohib nii külma ilmaga (23 °F – Eesti rahas –5 °C), mille kohta rõngastihendite toimivuse andmeid ei ole (seni külmim start oli olnud temperatuuriga 53 °F (12 °C) ja seal oli rõngastihenditega probleeme) ja mis on tublisti madalam kui kogu kosmosesüstiku süsteemide jaoks lubatud miinimumtemperatuur (40 °F ehk 4 °C). Esimest korda kogu süstikuprogrammi jooksul tõlgendas NASA olukorda, et andmeid ei ole või nendest ei saa teha järeldusi, et seega tohib, ning edasine kurbmäng on üldteada. Täna hommikul on lugemisjärg 28.1.1986 külmas hommikus (kiirendite miinimumtemperatuuriks mõõdeti stardieelsel ööl 7 °F ehk –14 °C) ja buss saabub töökoha peatusse täpselt viimase lause lõpuks, kus startinud Challenger on veel ühes tükis ning kus raamatu autor ja minategelane veel arvab, et kiirendite käivitamise äkilise rõhusööstu pidasid rõngastihendid vastu, järelikult on kõik siiski korras.

Alguspeatükkidest sai teada, et eks süsteemide ehitajate poolest kardeti kogu aeg, et ükskord käib suur pauk, aga vaikselt loodeti, et äkki saab enne ikka minna vaikselt pensile. Suure paugu tekitajateks arvatud üldiselt süstiku peamootorite turboturbiine, kuigi – nagu ülikeeruliste süsteemidega ikka – oli igasugu tõrkeid nii palju, et jälgimissüsteemi lennujärgse aruande väljatrükk olnud paks patakas paberit, mida ei viitsinud lugeda keegi. Rõngastihendite külmaprobleemi – nagu selgitas pärast õnnetuse presidentlik uurimiskomisjon – peeti seetõttu nii väikeseks asjaks, et sellest Challengeri astronautidele üldse ei teatatudki.

Raamat ilmus algselt 2009 ja oli üleüldse kõige esimene asjaga lähemalt seotud inimese kirjutatud raamat: põhiautor Allan J. McDonald oli tahkekütuskiirendeid tootnud Morton Thiokoli süstikuprogrammi juhataja ning kirjutab raamatus julgesti, mida arvab oma endistest ülemustest ja NASA bürokraatidest.

Õhtupoolikul on kolleegi kabinetis teise kolleegi õnnitlemine. Aknast näeb, kuidas saabuvate pühade puhul töökaaslased muudkui lahkuvad, kellel kott seljas, kellel ratastel järel.

Valestilugemised oktoobrist 2012 maailma lõpuni

Uuring: veerand naistest näeks välja endast noorema mehena
[Uuring: veerand naistest läheks välja endast noorema mehega (PM)]

Liibüas USA saatkonda rünnanud mehed polnud meelevigaste hulgast
[Liibüas USA saatkonda rünnanud mehed polnud meeleavaldajate hulgast (PM)]

Korda jõulupidu Tallinna Lauluväljakul!
[Korralda jõulupidu Tallinna Lauluväljakul! (D)]

Enamikule meestest tekitab naistepesu ostmine stressi
[Enamikule meestest tekitab naistele pesu ostmine stressi (PM)]

Kirjanikust abikaasa kõrval näguripäevi näinud ja tema kuulsuse varju jäänud Helle Anniko avastas enda jaoks Kirna mõisa ning tegi sellest võrumaa täiskasvanuile.
[...võlumaa... (Loetelu „Eesti vaimuilma tegijad”, kus jätkub nalja ja naeru mitmeks õhtuks. Kui ülalmainitud kirjanik oli Silver Anniko (1928–1982), siis võib imestada, et vene ajal võis saada kirjanikukuulsuse üheainsa raamatuga.]

Filmikunst ennetab liikluspätte
[Filmikunst ennetab liikluspatte (PM)]

Peeter Simmi mängufilm «Üksik staar»...
[Peeter Simmi mängufilm «Üksik saar» nopib järjest auhindu (PM)]

night vision giggles
[night vision goggles]

kirglikud teated
[kirjalikud teated (äärmiselt tehnilises töödokumendis)]

Muhammad Ali krooniti poiste kuningaks
[...poksi... (PM)]

Eesti Energia klient: see on täielik barokk!
[...bardakk... (PM)]

Jõulukuuse hind tuleb talvine
[Jõulukuu tuleb talvine (PM)]

Tallingi jõulukriis
[...jõulukruiis... (FB)]

lilla- ja taimetoed
[lille- ja taimetoed]

päev uues ametis algas amelemisega
[Pevkuri päev uues ametis algas eelnõu esitlemisega Riigikogus (PM)]

J. V. Jannsen pani aluse eestikeelsele pornole
[J. V. Jannsen pani 1856. a aluse eestikeelsele Perno Postimehele]

Moskva rongist leiti võltsitud vitsadega hiinlased
[Moskva rongist leiti võltsitud viisadega hiinlased (D)]

The power of calibration
[The power of collaboration (Psychology Today RSS)]

tööpataljon
[tööhõivepäev]

Kuus mehetüüpi, kellega sa ilmselt kokku ei saa
[Kuus mehetüüpi, kellega sa ilmselt kokku ei jää (PM)]

Koos mandrijääga saabub Eestisse kõhugripp
[Koos mandariinidega saabub Eestisse kõhugripp (PM)]

Uued rongid võivad muuta Eesti transpordi selgrootuks
[Uued rongid võivad muutuda Eesti ühistranspordi selgrooks (ERR)]

* * *

And last, but not least – lugeja leid 20. XII Postimehest:

N, 2101. päev: leiutan

Pärast kolmapäevast tööhullumaja on nädala lõpp hästi rahulik. Täna juhtuvad mu teele ainult see, kuidas terminimuudatust põhjendatakse terminite ühtlustamise eelse allikaga, ja see, kuidas üht teemat, mida ma parem ei nimeta, arvatakse nii lihtsaks, et seda hakkavad tõlkima igasugu jahupead. Tegelt ei ole, aga seda ei tea need tõlkefirmad, kes petavad endale hanked meistertõlkijate kauni paraadi abil, aga siis, kui hange saadud, võtavad ametisse inimesed tänavalt. Seda nad ei mõtle, et valel on lühikesed jalad ja pill võib tulla ka üldse mitte pika ilu peale.

Enam ei mäleta, millest lõõpimine algas, aga igatahes jõudis see välja uudse kontseptsioonini „homöopaatiline hambaravi”. Pakkusin, et selles näidatakse puuri hästi kaugelt, ja E pakkus, et plomm pannake hoopis teisele inimesele.

Veel tänaseid mõttevälgatusi:

• D. kreisilinn on ebamõistuslik koht, R. kreisilinn mõistuslik (mitte „mõistlik”). Kui sõita R-st D-sse, siis järelikult on kuskil nende vahel punkt, kus mõistuslikkus lakkab ja ebamõistuslikkus tekib. Seda piiri võiks – analoogiana astronoomiast, mustade aukude teemast – nimetada mõistuse horisondiks. Arutame, kus mõistuse horisont täpselt asub. Täheldan, et see langeb kokku muinasmaakonna piiriga.
• E loeb ajaloolasest näitleja John Nettlesi ajalooraamatut Jewels and Jackboots (Saksa okupatsioon Jersey saartel), seal sisekaanel on saksakeelne sõjaaegse Euroopa kaart, kus on saksa kohanimed. E märgib, et Pariisi nimi ikka Pariis, ei olegi sakslased uut pannud. Pakume uusi nimesid: mina esiteks Mühlberg, E umbes nagu Pferdestadt, mina seepeale Himmelsdorf.

Postkontorist „Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval” (Nottbeck ja Neumann, 1896 ja 1904, uustrükk 1973), mille kohta mul täpset mälestust ei ole, kas olen seda lugenud või mitte. Põhjalikult siis ilmselt mitte.

K, 2100. päev: Koopi plaat ja enter Jones

Hommikul on tööl võrdlemisi hullumaja. Saabun nii vara, kui saab, et võimalikult vähe hilineda saksa keelde. Hilinen ainult 20 minutit, mis hommikul tehtud töö hulgaga võrreldes on tühiasi.

Pärast saksa keele tundi (kus arutleme igaval teemal, miks sünnib Saksamaal vähem lapsi kui Iirimaal) postkontorisse, kus sabas mu ees on ainult 25 inimest, mitte 50 nagu eile. 13 kassast töötab 6 või 7. Novembris tühjana saabunud plaadikarp on nüüd tagasiteel ja nüüd võib selle asendusplaati julgesti kuulata. Tore plaat on.

Õhtuses „Midsomeri mõrvade” eeskavas on 9. hooaja esimene lugu House in the Woods, kus astub kinolinale seersant Ben Jones, kes on veel noor ja kõhn. Barnaby eelmise abilise, seersant Scotti kohta öeldakse lihtsalt, et ta on vist haige (ja rohkem temast sarjas kunagi juttu ei tehta). Hiljuti filmiti Jonesi 50. osa ja võtetel saanud näitleja selle puhul koguni väikese auavalduse.

T, 2099. päev: Piltdowni inime 100

Täna kohtun tõlkemaailma rindel liigagara keeletoimetajaga, kes on ära toimetanud ka tsitaadid. Oleks veel, et allikata tsitaadid, mille õigsust keski kontrollida ei saa, aga iga tsitaadi kõrval on ka selle allikas. Kui skeptiline sisutoimetaja selle avab ja tsitaati otsib, jääb ta pika ninaga! Krrdi-krt. Nagu mu kursuse õppurid teavad või kursuse viimasest kodutööst kohe-kohe teada saavad, karistatakse sellise isetegevuse iga juhu eest raske veaga.

Täna õhtuks on tööpeo pildid üleval olnud juba ööpäeva ja laitnud ei ole kedagi ning neli inimest on kiitnud, kaks eraldi kiitnud pilti, kus tantsupõrand on täis liikuvaid tantsijaid, aga keskel seisab kaks teravat ja lehvitab – kinnitan, et selle tekitas puhas juhus, sest kust mina teadsin, et nad end sedasi stellungisse võtavad, ja kust nemad teadsid, et ma pildistan pika säriajaga.

E, 2098. päev: Miki merehädas

Märkan alles täna, et kuigi püüdlesin peopiltidel siivsuse poole, on pildil, kus auhinnajagaja tõstab võitjate kätt nagu poksikohtunik, tal kaenaalused pisut märjad. No jõuan siis kõike märgata. Nagu kunagi tegin üht ülevaate-pildiprogrammi ja kuigi püüdsin kah, et oleks ilus ja kena ja mes keik, aga alles valmis programmist nägin, kuidas ühe kõnekoosoleku pildi (mida ei olnud võtnud mina) paremas servas paistis ühel daamkuulajal pikalt parema hõlma alla ja sealt vaatas vastu kaunis must pitsrinnahoidja. Mõtlesin siis, et no kui inime kõnekoosoleku tarvis nõnda rõivastus, ju ta siis ei pahanda, et see jäi ka pildi peale.

Vat alles ükspäev kurtsin nõmetõlkija üle, kes ei teadnud, et maternity tähendab inglise keeles sünnitamist. Täna maadlen teise samasugusega, kes ei tea, et Schiffahrt on saksa keeli laevandus. Täna näen ka tõlget, millest ei ole aru saada, kas selle on loonud düsgraafik või Bingi masintõlge (sest Google’i masintõlge oskab vist ainsust ja mitmust ühildada); pooldan viimast versiooni.

Inglise Wikipedia tänane esikülje lugu on „South Parki” osast Mr. Hankey, the Christmas Poo (1997), mis oli I hooaja jõulujagu ja mida omal ajal näidati ka Eestis. Seal tulid ettekandmisele mitu laulu, muu hulgas hiljem filmigi jõudnud Kyle’s Mom is a Big Fat Bitch, ning teleekraanidele astus reibas Mr. Hankey, keda sarja eesti tõlkija Tom Karik nimetas hellitava nimetusega „rääkiv jõulujunn”. Sama Wikipedia artikkel pajatab, et 15 a tagasi olid ameeriklased paiguti väga šokeeritud, et mõelda, rääkiv jõulujunn, aga samas avas just see jagu sarja tee kuulsusele.

Kui kaks asja üldse mitte kokku ei sobi, siis üks olen mina ja teine on jootekolb. Mõistan, et midagi on väga valesti, kui joodis püsib nagu kaks kopikat jootekolvil (ja aluspapil), aga mitte joodetavate traatide küljes. Joodis traate ei märga kohe kuidagi: panen traadi sisse, võtan välja – mitte joodisepoegagi! Ühe korra jääb kuidagi juhuslikult üks plönn , aga kui tahan seda paremaks sulatada, tuleb see traadi küljest lahti ja kargab tõlviku külge tagasi. Kusjuures, märgitagu, traadid on nii peenikesed, et neid ükshaaval palja silmaga hästi ei näe. Tulemusena nühin otsi liivapaberil, keerutan omavahel kõvasti kokku, teibin üle, teen juhtmele tõmbetakistiks sõlme peale, surun ühendused vahtplastitüki abil paigale ja kruvin karbi kinni. Tulemus on sihuke, et piesoelement on ühendatud 3,5 mm sisendi külge ja toimib valjude helide mikrofonina. Spektrit alles uuritakse.

P, 2097. päev: parim laiskus on loominguline laiskus

Tuleb peale loominguline laiskus ja tegelen kogu päeva juhendatava kursusega. Kui hakkab pimenema, hakkab süda pisut valutama, et lubasin jõulupeo pilte esmaspäevaks ja mis saab, kui ei jõua; alustan sellega kell üheksa õhtul, tehes viimase valiku ja käies pildid läbi ilmutamismooduliga. Paljudel piltidel on vaja muuta pisut heledust, ainult välguga valgustatutel ka värvustemperatuuri ning mõningatel ikka veel pisut plassidel piltidel kirkust (Vibrance +10) ja küllastatust (õige natuke, +2...+3).

Õpin uusi tarkusi:

1. Säästulampide ja välgutivalguse hirmsat tooni seguga saab automaatne valgetasakaal hakkama kaunis kenasti.
2. Daamide näod on siledamad, kui näod on pisut ülevalgustatud (+0,2 EV). (Teadmiseks ka õpingukaaslastele – et järgmine kord valitaks ikka heledasti valgustatud kohtumispaik! Oleksin pidanud kaasa võtma eksponomeetri ja mõõtma, kui hämar viimati ikka oli.)
3. Võtetel, kus ainus valgusallikas on välklamp, aga pildistatav pind (põrand, trepp) vaatesuuna suhtes viltu, on esiplaan liiga hele ja taust liiga tume. Seda saab parandada kahe grandiendiga: esiplaani tumedamaks ja tausta heledamaks.

Pildid saavad innustava muusika toel valmis ühe paiku ja siis panen pildid eksportima (mis kestab kaua) ning käin vahepeal magamas.

L, 2096. päev: meisterdan

Ükspäev lugesin, mida internet kirjutab ultrahelimikrofonide teemal, kust sai teada, et kuigi paljude mikrofonide sagedusvahemik ultrahelisse ulatub, ei ole see sugugi nii sile kui inimese kuuldavas vahemikus, et erakordne sagedusulatus on lihtsatel kuuldeaparaadimikrofonidel (kaheldavasti tänu samale avastusele tekkisid ka tavakasutajale kättesaadavad nahkhiireandurid), et on olemas küll ultraheli tööstusmikrofone, aga nende hind on suurusjärgus €€€€ ja et oma iPhone’ile 45 kHz tundlikkusega mikrofoni ehitamiseks on vaja pistikut, piesosumistit ja jootekolbi. Viimasest õpetusest võis selle osa ära jätta, mis õpetas, kuidas saab iPhone’i tuunida 96 kHz võttesagedusele, ja suunduda majandustarvete poodi sumisti otsingutele.

Aga kassapoiss seda ei teadnud ja vahtis mu oste – rull juhet, ühendusklotse, kaks võtmehoidjasireeni – nagu hakkaksin ehitama pommi.

Sireeni lammutamine käis kähku ja ilma sireeni üürgama panemata. Patareid jäid üle, „elektroonika” kah, karp kah kohe valmis! Poes ei olnud 3,5 mm pistikut, mistõttu tuli ohverdada ühed T. turistibussist antud odavklapid – ning hulk aega prepareerisin välja selle mikroskoopilisi juhtmeid ja kõlistasin testriga läbi, mis ots ühendub pistiku mis kontaktiga.

* * *

Õhtul sajab jämedat vihma, Št-l läheb kauem aega, Šp algul kisub tagasi maja poole, aga siis jätab järele ja lihtsalt lõdiseb ning ka mina tunnen, kuidas fliis hakkab läbi laskma ja vesi voolama juustest krae vahele. Tuleme tagasi, Šp on läbimärg, Št kah üsna, üritan Šp-t kuivatada fööniga, ta paneb fööni eest plehku (arvab vist, et tahetakse pesta, vt hiljutine ekstsess metsas). Tuleb kuivatada rätiga, keerata radiaator soojemaks ja vedada Šp ase selle vastu.

R, 2095. päev: kuidas valmivad pildid ja kuidas suunab meie elukäiku juhus

Töölt naabertoa lätlasega ma feisspukkis ei sõbrusta (ma ei tea, kas ta seal ongi) ja seepärast ta ei tea, et lubasin kolmapäevased pildid valmis saada alles esmaspäevaks. Ta küsib kurvalt (teda pidus ei olnud), kas kohe ühtki pilti ei ole valmis, mispeale mõtlen, kas hakata seletama, kuidas toimub piltide järeltöötlus ja selle kõige pikem osa on valimine, ja ei hakka, öeldes ainult, et kõik pildid saavad valmis korraga.

Ehk siis piltide järeltöötlus on umbes selline:

1. Ürituse järel: kopin pildid mälukaardilt ära, sama päev enam mitte midagi piltidega ei tee. Ürituse jooksul – mis kolmapäeval kestis söömist arvestamata oma 3½ tundi – olen kogu aeg ringi vahtinud, jälginud, mis ruumis toimub, kas kuskil on oodata midagi põnevat, ja see väsitab. Käsi väsib kah. (Eile valutas parem õlg ja mõistsin alles õhtul, et fotoka hoidmisest. Küll olin tark, et ei kruvinud fotoka alla akusahtlit, mis teinuks selle veel raskemaks.)
   Loen pildid üle (n) ja panen paika säilitatavate piltide arvu (x). Tavaliselt x = n : 6 kuni  x = n : 4.
2. Järgmine päev: vaatan pildid esimest korda läbi. Mis ikka täitsa untsus, selle kustutan.
3. Järgmine kord (teise päeva õhtul või kolmanda hommikul): teine läbikäimisvoor (mitmekordsetest võtetest säilivad ainutl 1–2 parimat).
4. Kolmas läbikäimisvoor. Valin need pildid, mis tingimata peavad olema lõplikus valikus.
5. Kui piltide arv on umbkaudu 1,5x, hakkan pilte töötlema: timmima heledust, kaadrilõiget, perspektiivi jne. Mõni pilt kaob selles etapis veel, seega on vaja väikest varu. Viimane etapp kestab seda vähem, mida vähem on pilte.

Ärge küsige, mitu võtet oli vaja teha, et saada kobe pilt tantsivatest inimestest. Inimese liikumisega on nõnda, et fotol tunduvad teatud asendid ebaloomulikud, aga nende tabamine on juhuslik (või peab tunnetama liikumist nii hästi, et teab päästikule vajutada sellise varuga, et pilt tuleks täpselt õigel hetkel – aga fotokas pildistab väikese viibega). Tundub, et tantsijate pildistamise peale läks ligi tund ja vähemalt 30 võtet, millest välja tuli umbes 5.

* * *

Ja „et ümbrik tühaks ei jääks”, mis sõnadega saatis omaaegne tudengiühingu esimees meile kõigile igasugu lugemist, mille ma hiljem kirjutasin sisse meie tegemistest pajatavasse filmistsenaariumi, millest küll jäi videokaamera puudumise tõttu kahjuks film tegemata – alljärgnevalt pildikene kassetist, millega tegime kakskümmend aastat tagasi pisut tünga ühele sõbrale (talle sai teinekord osaks veel telegramm „Viimse reliikvia” nuhkmungalt, mis kahjuks ei läinud kohale, ja pikki tehnilisi ettevalmistusi nõudnud telefonikõne Marsilt, mis läks). A-poole salvestis on hilisem, B-poolest on alles ainult lugude loetelu (aga lood ise on olemas mujal).

Side B: Chris Rea, The Best of..., featuring such worldwide hits as the thrilling Alexander, Adolf & Barbed Wire, the poetic Tyrannosaur Mix, and, of course, the epic Yearning For Sulico

Nagu paljud asjad maailmas, tekkis see lugu puhtast juhusest. Umbes 1992. või 1993. aastal küsis sõber, et tal on emal tulemas juubel, kas mul äkki on laenata toredaid linte, mida ta võiks mängitada üritusel taustaks. Ütlesin, et on, näituseks Stingi Ten Summoner’s Tales. Linte oli kolm ja juhuslikult märkasin, et ühe B-pool on tühi. Juhuslikult oli venna sõpruskonnas umbes 1992. aasta suvel ringelnud tuhandeid kordi ümber lindistatud kassett, kus võrdlemisi professionaalne meeskollektiiv esitab rahvalaule. Keegi tollal arvas, et see oli 1960. aastatel tegutsenud ans. Peoleo, aga nii vana see salvestis ka ei ole (re: süntesaator). Juhuslikult oli käepärast üks selle ümbersalvestis ja juhuslikult sattus see sinna tühjale B-poolele. Et sõber B-poolt kindlasti ette mängiks, kirjutasin esitajaks Chris Rea, kellest juhuslikult teadsin, et ta on sõbra peres suure au sees. Albumi pealkirjaks panin lakooniliselt Chris Rea: The Best of... ja ka laulupealkirjad tuli panna ümber inglise keelde, mis oli väga lõbus:

1. Salty Sea Water = „Õllekeldris” (Mitte bassiklassika, vaid see laul, kus rätsepmeister saab üliraskesti vigastada. Ingliskeelne pealkiri leiutatud viimase salmi järgi: „Sest ajast, tõsilugu see / ... / on merevesi soolane.”)
2. Mailboy = „Postipoiss” (Õndsa Eesti aja orgiataoline panoraam.)
3. Worn Out = „Pulk, pulk”
4. Birthday = „Mul eile oli sünnipäev” („Hõissa ja prilla”)
5. Yearning for Sulico = „Suliko” (Eleegiline lugulaul „Suliko” viisil ja külahügieeni teemadel. Refräänis mainitakse paljusid ko-lõpulisi pärisnimesid, sh Tarmeko. Algul arvasin, et see annab pidepunkti salvestise dateerimiseks, aga võta näpust – eesti Vikipeedia andmeil asutati Tarmeko juba 1947.)
6. Alexander, Adolf & Barbed Wire = ...hehee... „Saepuru-Sass ja Sita-Aadu” (Ingliskeelne pealkiri pandud laulu lõpupoole tegelasi tabanud õnnetuse järgi.)
7. A Gay Tinkling Song = „Meie vahvad #########d oleme” („Kelluke!”) (Tänapäeval on laulu esirida mõnitav, mistõttu tsenseerin. Laulus mainitakse Marju Kuuti ja Urmas Otti, mistõttu ajastub salvestis 1980. aastatesse.)
8. Tyrannosaur Mix = laulu tekst koosnes üksnes genitaalide nimetustest. Selles kohas oli mul natuke piinlik, et olen Briti härrasmehele omistanud taolise totruse, aga mis teha.

No ja kui paari nädala pärast sõber lindid tagastas, siis ääri-veeri küsisin, kuidas lindid meeldisid ka ja ega midagi koledat juhtunud. Ei, kõik oli tore, räägib sõber. Aga mis mina: kohe kontrollima, kuhu maani on linti Chris Rea: The Best of... ka kuulatud (mida lindi pealt kenasti nägi): esimese korrani, kui esimeses laulus mainitakse kopulatsiooni. M.o.t.t.

N, 2094. päev: epistel, kuidas saada, vanad ülesleidused ja muu sarnane

Tänane keeleepistel räägib vanal pahal eelarvamuste teemal. Eks ole ju teada, et „teostama” on paha ja nii kirjutada-ütelda ei ole sünnis. Aga – mõelge ikka hoolega, kuskohas ei ole. Keelesoovitusi antakse tavaliselt mingi konkreetse vohava väärkasutuse piiramiseks – sõnaga „teostama” on see olnud nimisõna ja „teostama” paari kasutamine kohas, kus ilusas eesti keeles öeldaks lihtsalt tegusõna: üks kunagine leivaisa näiteks teatas veebilehel, et ta „teostab tõlkimist”. Eesti keeles: tõlgib.

Aga peale selle tähendab „teostama” ka ’teoks tegema’ ning selles tähenduses on selle kasutamine täitsa okei: ma olen juba nii vana, et kui kuskil näen näiteks projektide, programmide ja muude ettevõtmiste „elluviimist”, siis esiteks meenub, kuidas omal ajal viidi muudkui ellu NLKP eelmise kongressi ideid (mis fraas iseenesest ei tähendanud midagi). Seda kuulutasid isegi spetsiaalsed propagandasildid ja -tulbad, kus peal mõistlikku juttu ei olnudki; ka meie maja vastas platsinurgas seisis u 1 × 1 × 6 m rauast sõrestik, mis kuulutas vasakule NLKP ja paremale КПСС, mida meie aknast õnneks ei paistnud ja mille üksiktähti kandvad tahvlid 1980. aastate lõpus asendati, nii et uus sõnum oli ühele poole EESTI ja teisele poole IME + rukkilill. Teiseks võiks millegi ellu viimise kohta küsida lapsesuuga (kriitiline mõtlemine on lastele kaasa sündinud, alles hiljem harjutatakse nad ümber uskuma igasugu pahna), et kas siis enne „elusaks kandmist” on sama asi surnud?

Nõndap et siis teadke: kui te kirjutate „ellu viimise” asemel „teostama”, siis mu toimetajakäsi seda maha ei tõmba.

* * *

Olen eile kasutanud tõlkes võimaluse olemasolu kohta mitmes lauses järjest tegusõna „saama”. Tudengiajal käis kooriproovis mingi tähtsa kontserdi eel dirigenti usutlemas tudengilinnaku telekanali reporter (kes muidu oli ka koorivend); pärast tuli dirigent harjutusruumi tagasi, oli kuidagi pahur, aga ei tahtnud öelda, miks. No kui saade valmis, siis võis sealt näha ja kuulda kogu tudengilinnak, et jutt oli muidu täiesti asine, aga viimane küsimus dirigendile oli: „Te olete ülikooli kuulsa koori kuulus dirigent. Kas tänu sellele saate ka paremini?”

* * *

Sõbrunen täna feisspukis minuealise suhteliselt lähedase sugulasega (vanaemad on täditütred), kellega olin kooliajal traditsiooniliselt kirjavahetuses (vanaema oli oma täditütrega, isa üksvahe selle lapse perega jne), aga keda viimati nägin 1992. Veel saan teada, et I klassi pinginaaber võitis fotovõistluse.

Keegi lahke inimene on pildistanud ja pannud Wikipediasse Ateena arheoloogiamuuseumi „mureliku kaheksajala” pildiga vaasi foto. Aitäh, aitäh! — Teine täna Wikiepdiast leitud asi on artikkel 1957 ilmunud raamatust ninalkõndijate sugukonna (Rhinogradentia) loomadest, mille õnge läks mu lapsepõlves ajakiri Eesti Loodus ja ilmutas sellest pika tõsiteadusliku artikli.

K, 2093. päev: inversioon ja tähepidu

Õues paugub pakane: on inversioon ja miinus seitse.

Saan kuskil tagasi kahesendise, millel vaatan olevat sellise ebahariliku eseme nagu muffini.

Kavatsen tunnist lahkuda nii vara, kui tööaja poolest ilma ülemuse loata saab. Keeletund käib kahtlemata tööaja sisse, eks ju, kui sinna saadab tööandja. Aga kolleegist rühmakaaslane hiilib minema palju varem ning teel bussipeatuse poole näen veel üht töökaaslast, kes vastu hüüab, et vara õhtule, mis.

Korterist peo poole sõites tabab mind jube bussiummik.

Täheteemat kannan pidusse ainult „paari” välguti külge kleebitud kleepsu abil. Aitab jampsist. Muidu on mul veel piinlikum kui II klassis etenduses „Punamütsike” hundi rollis, kus seda, et ma kehastan hunti, võis näha peamiselt sellest, et ma ei olnud ei Punamütsike ega vanaema ning heitsin jahimehe saabudes pikali.

Vanasti olid tantsuplatsi seinaääred täis vaikselt tinutavaid isendeid, tänapäeval aga klõbistavad inimesed telefone.

Muusika tümpsutab päris püsivalt 95 dB. Kõlarile liiga lähedale sattunud kõnemikrofon püsivaid kuulmiskahjustusi ei tekita. Arvan mõistvat pidukõne pidajat ja tunnen talle kaasa, sest see on õudne tunne, kui räägid, kõik huviga kuulavad ja siis äkki mõistad, et päris täpselt ei tea, kuhu peab lugu jõudma, aga jätkama peab nii, et oleks nagu huvitav ja keegi midagi aru ei saaks.

Pilte on kokku 278 (paar kustutasin nn „juba metsas”). Korra pidi vahetama fotoka akut, aga välgu akud pidasid vastu.

 

Läksin hoogu ja kleepse sai vähe rohkem kui paar. Parimate kostüümide hindamisel sain (st sai jõuluehtes fotokas) koguni 2 häält (meeste seas sai võitja sai 13, aga mitu said ka 1 ning mitu 0).

T, 2092. päev: täna teeme trilla-tralla, homme teeme uiah-aiah

Nädalavahetusel oli talv, aga nüüd on kevad tärkand taas. Või tärkab veits aja pärast.

Kell 14.35 näen silmanurgast, et aknast lendab mööda suur lind. Mõtlen esti haigruks, aga on hoopis hiireviu!

Peorõiva valmistamisega olen jälle kogemuse võrra rikkam. 1987 lavastas Estonia superooperi „Hovanštšina” ja käis seda etendamas Savonlinnas, mille jaoks ehitati ka nii suured dekoratsioonid, et ei mahtunud Estonia lavale ära (esimesed Eesti etendused anti Kalevi spordihallis korvpallilaudade vahel) ja tehti uhked kulda ja karda täis kostüümid. Siis aga vähe hiljem oli fuajees näitus, kus nägi samu kostüüme lähedalt ja ohhoo: bojaari rinnaesise kaks rida suuri „kuldmünte” olid tegelikult majoneesipurgi kaaned! Vat niisamuti olen viimase ööpäevaga teada saanud, et mõnikord usupühade paiku telekast näidatavad veidrad klounikleidid on samuti valmistatud kuumaliimipüstoli abil laudlinast ja jõulupuuehetest!!



Kuuepalistuse lähivaade

Õhtul tuleb reaalsustaju pähe tagasi ja sedasi on mul soodsalt ära anda tähekuub ehk polüestrist laudlina, mille küljes umbes 260 hõbedast ja 50 kuldset pisikest viisnurka ning 10 cm takjariba. Veidi kallimalt on ära anda ülejäänud umbes 240 hõbedast ja 450 kuldset viisnurka (kallimalt sellepärast, et kindrali või Brežnevi mängimiseks ei pea tähti kuue küljest lahti kiskuma). Soovitan huvi tunda teatriseltsidel.

E, 2091. päev: suur sõber viidab pailu aiga

Öösel, pisut pärast keskööd valmivad kolmapäevased kokkutulekupildid, mille pärast hakkas mul vahepeal juba pisut piinlik. Pildid muutusid hoobilt soojemaks, kui asendasin piltide automaatse valgetasakaalu (mis oli midagi nagu 3800 K) välgutivalgusega sobivaga (6500 K) ja tegin varje vähe heledamaks ning ilmet vähe selgemaks (Clarity +10) ja kirkamaks (Vibrance +10). Mõnel pildil tuli teha esiplaani valgeid tasse vähe tumedamaks. Perspektiivi ei parandanud, aga paiguti lõikasin pildi sobivamasse formaati (et jääks rohkem inimesi ja vähem seina) ning keerasin suurima vertikaalaktsendi enam-vähem püsti. Panin ka ajaloolisesse albumisse, kust selgesti näha, et mida aeg edasi, seda rohkem asendub piltide kvantiteet kvaliteediga. Kui palju viies nelja rahulikult laua taga istujat ikka pildistada saab, enne kui pildid hakkavad korduma...

Õhtuks olen tööl nii väsinud, et poole viiest ei mäleta enam, et olen kella 12 tähtajaga töö ära saatnud, ning ütlen koguni ropusti. Siis aga näen töödeloetelust, et ikka olen, ning meenutades, et ei ole saabunud ühtki meeldetuletust, arvangi selle ettevaatlikult tõeks.

* * *

Ostsin poest plekist tähekesi juurde ja veedan kaks tundi, palistades nendega „võlurikuue” alumist serva. Oh, jube. Esialgne kava tikkida tähti täis kogu kuub läheb vett vedama, sest NII palju mul tähti ka ei ole. Algul proovisin kleepida superliimiga, aga see – kuigi geel – kleepis sõrme, mitte tähti riidele. (Superliimi kiire kvaliteedikontroll ongi selline, et kui liimib sõrmi, on hea. Enne lõplikku kinnijäämist tuleb sõrmed ikka lahti võtta. Mingine Läti liimijuhend kunagi õpetas, et CA-liim peaks lahustuma atsetoonis ja kui juhtute midagi endal kinni kleepima, aga atsetooni kasutada ei taha, oodake kolm-neli päeva, siis tuleb erituvate kehavedelike toimel ise lahti.)

Seejärel jätkan sulaliimipüstoliga (mingine eriline madala temperatuuri püstol on, sõrmi ei põleta nagu tavaline – kes on omale sula (200 °C) PE-liimi käele ajanud, teab omast käest, et see tatt jääb kohe kinni ja põletab edasi). Üle tunni kulub sobiva töövõtte leidmiseks (tähe peab kinni pressima ja seejuures mitte eriti võimlema liimipüstoli otsakuga, sest sellest võib jääda igale poole peeni PE-niite). PE hoiab tähti riide (polüester) küljes tugevasti, tähed maha ei kuku. Pandla probleemi lahendasin takjateibiga.

* * *

See paljukiidetud Tartu vaim on eksponaadina Energia Avastuskeskuse näitusel „Eesti müütilised olendid”, mis kinnitab mu vana oletust, et tegu on rohkem nagu kollimaailma esindajaga. Mul oli viimati Tartus käies dosimeeter ühes, aga see värahtas üle 0,30 µSv/h piiri (loodusliku fooni maailma keskmine on, rõhutagem, 0,27 µSv/h ja toas on tüüpiliselt 0,1 µSv/h) ainult ühe korra, raekoja nurga juures; panen selle graniiti sisaldavate munakivide süüks (mida sügavamalt pärit kivimid, seda rohkem need looduslikult tiksuvad).

(Mu dosimeeter Radex RD1706 (gamma, röntgen, beeta) on paraku seda sorti, et ainult kuvab näitu ja seatud piiri ületamisel väriseb või piiksub, aga ei prõgise nagu tavaline Geigeri loendur. Kahjuks puudub dosimeetril ka USB-ühendus, millega saaks lihtsasti nikerdada koduse seirevahendi. Geigeri loenduriga seoses meenub kuuldud tõsilugu, kuidas kiirgusohutusega laboris arvati olevat kõik korras kuni seni, kui keegi kõndis sisselülitatud Geigeriga juhuslikult mööda kraanikausist. Selgus, et sinna oli keegi valanud radiomärgistatud proovi ning sedasi radiomärgistanud ka kraanikausi.)

Juhtun lugema Wikipediast lahendamata füüsikaprobleemide loetelu ja saan teada, et seniajani on näiteks teadmata, miks tekib helilainete mõjul kokkulangevates mullides valgus või mis on keravälk. Vaadake-vaadake, seal all on ka muude valdkondade lahendamata probleemide loetelud!

P, 2090. päev: soojas toas

Väljas on hommikul paks, õhtupoole õhem lumi, sajab muudkui juurde (hommikul lund, õhtul vihma), aga mina olen soojas toas ja loen! (Vilde novellid, sh „Töömehe tütar”.) Vilde esimese romaani („Teravad nooled”), krimijuttude kogumiku „Kuul pähe!” ja täna läbi saadud kolme novelli järgi võib öelda, et omal ajal pidid Mehhiko seepidest rikkumata inimestele, kes võib-olla ka ei teadnud, et kui raamatu lõpuni on veel ruumi, võib tegelaste õnn veel pöörduda, olema loo saatusekäänded tõesti ootamatud (kes neid oskaski arvata, kui jutud ilmusid lehesabas jagude kaupa), aga praegu on vaja üksnes meenutada, kes tegelastest on mõneks ajaks silmapiirilt kadunud, eks ta siis välja ilmu. Mitut puhku saavad tegelased õnnelikuks nigelate terviseolude tõttu (nt teineteise poole õhkajate vahel seisja lihtsalt võtab kätte ja sureb ära). Aga see oli XIX sajand, millest möödas umbkaudu kuus inimpõlve ja kõik on muutunud, ka see, et inimesed vist ei lepi enam nii kergesti ega kasva hirmsasti kahetsedes ümber. Vilde jutustusoskus on neiski tagasihoidlikes lugudes suurepärane ja siin-seal on lõbusaid kirjeldusi ning võrdlusi.

Paigaldan korteriukse allserva tihendi, et takistada külmemal ajal külma tõmbetuule puhumist ja soojemal ajal ämblike sissejalutamist. Tihend on harjataoline ja meenutab seda, millega pühiti muiste LP-plaate, kuigi oli algselt umbes meeter pikk ja seda pidi rauasaega lühendama. Rauasaag aga on mul ainult taskunoa küljes. Nüüd püsib esikus külm õues ja valgus sees. Teaduslikust huvist mõõtsin umbkaudu ukse laiuse keskel (et välistada uksepiida vahelt puhuva palju tugevama tõmbetuule mõju) põranda temperatuuri ja mõju on vat selline:



Homme hangin piida vahele ka tihendi, siis on veel lõbusam, kuigi siis ei saa enam suitsuhaisu järgi aru, kui uksele klopib joodiknaaber.

Lõpetuseks aga selline värvide ja kujundite pillerkaar, mis väärib rohkemat ja paremat näitamist kui ainult feisspukkis või jäädvustamist ainult brauseri lemmikutesse: 2012. aasta parimad lasteraamatud.

L, 2089. päev: tõrjemaagiat alga

Näen linnas Metsa platsi lähedal Vabaduse puiestee otsas teist anomaalse värvusega mustvarest, kellel on helehallid vasaku tiiva mitu kattesulge.

Kirikmäe prismas ja Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas. Märkan viimases, et konnapildiga printeritinti enam ei ole. Oletada võib, et kolmapäeval rõivastun pärast saksa keele tundi tumelillast laudlinast meisterdatud keepi ja panen pähe papist mütsi...

Müts jääb esialgu varuvariandiks, aga keebile tuleb hankida veel pannal. Selle küljes hakkab olema umbes kakssada metallist tähekest, millest loodan arvavat olevat küll, et jätta täheteemalisel peol pisut nagu võluri mulje, sest et mul on seal antud ülesanne pildistada ja seda tean omast käest, kui palju saab pilte timmides timmida ka peomeeleolu mälestusi.

Viimase koha pealt on olukord kolmapäevase kokkutuleku ülesvõtetega kaunis kurb, sest kogu mu tähelepanu läks välklambiga maadlemise peale – esiteks oli ruumis hämar ja täisvalgustamiseks oli see liiga suur ja teiseks kaalub kogu krempel (kere + objektiiv + välk) 2,4 kg ning on koos hajutiga umbes 40 cm kõrge – ning tähele jäi panemata, et valgetasakaal oli mujal, kui pidanuks. (Et ma suurt fotokat pärast kolmapäeva käppinud ei ole, vaatasin praegu järele – see on automaatse peal. Muidu ma automaatset viimased 3½ aastat kasutanud ei olegi (sest mu kogemuse järgi on automaatse valgetasakaalu tulemus liiga sinine ja igal pildil isesugune), alles 9. XI sisalikupildistamise koolitus julgustas keerulistes valgustingimustes jälle proovima. Enne kolmapäeva olin suure fotokaga võtnud laupäeval öövõtteid, eks sealt oli jäänud.) Mul ei ole täna veel moraalset jõudu, et hakata neid surkima, aga see jõud peab tulema enne kolmapäeva, sest siis tulevad töökoha jõulupeo pildid peale.

R, 2088. päev: reede

Hommikul sajab laia lund ja õhtuks ennustatakse liikluskaost.

Olen olnud hästi kaval ja seadnud puhkuse nii, et puhkuselt tulles ei varitseks kohe pikk töönädal, vaid ainult üks päev, seegi reede, mis kõrvalmajas on näiteks üldse poolest päevast vaba.

Pisike muretsemine, kas mäletan tööarvuti salasõnu. Täht-tähelt meenuvad nad osaliselt, ülejäänu tuleb motoorsest mälust.

Õhtul bussipeatuses maas oleva köögivilja kohta võiks eeskõndijalt küsida nagu Bläck Rokit laulus „Engelbert”: „Proua, kas see on teie porgand?”

E pakib kohvrit, tühjendades selle enne minu kolast; ühtäkki on mul vaja taskunuga, mida ei ole kusagil, ja siis selgub, et tihedalt täiskiilutud kohvri taskus on nii mu taskunuga kui ka Gorillapodi statiiv...

N, tagasisõit

Saan CPH-s läbi Vilde esimese romaani „Terawad nooled” (1885; 1923. a väljaanne). Kui ma ei eksi, oli Vilde selle kirjutamisel ainult 20 a vana: kooliajal kiideti ikka, kuidas Bornhöhe olnud ainult 19, kui kirjutas „Tasuja”, aga „Teravad nooled” (mis on romaan; „Tasuja” on jutustus) on sellest hoopis parem – kindlasti Vilde teadis, mida ja kuidas ta tädipoeg kirjutab, ja püüdis paremini! (Ning ma ei mõtle kaduvikku vajunud a-mitmust, stiilis „nad mängisid kaarta”.)

CPH-st edasilend takerdub; algul lubatakse, et uus teave tuleb ligi tund aega pärast algset väljumist, aga inimesed seisavad tabloo all ja ootavad. SAS saadab mulle kaks sõnumit, milles kirjas värav; kõnnin sinna kohale ja näen, kuidas kaks minutit enne esialgset väljumist jookseb kohale vanaproua ja kukub suletud väravaustega kolistama, koguni neile rusikatega prõmmima. Siis keegi teistest ootajatest ütleb talle viisakalt midagi ja viipab laes oleva kuvari poole. Tädi rahuneb. Ega kedagi töötajat kohal ei ole.

Pisut enne lubatud aega lastakse lennukisse ja kui kõik kenasti rihmadega kinni, ütleb lendur, et lumesaju tõttu Skandinaavias on lennujuhtimine umbes ja meil tuleb oodata väljumist kaks tundi. Et siis istuge toolis rihmaga kinni ja kannatage, iga hetk varem võib ka äkki saada. Lubas läbirääkimisi jätkata, et äkki saaks varasema väljumisaja, ja lubas korraks kustutada rihmade kinnitamise tuled, et inimesed saaksid helistada ootajatele. Viimast küll ei juhtunud, ootamatult võttis lennuk paigast ja ainult 35 minutit pärast vahepealset lubatud väljumist (ning 1 h 40 min pärast esialgset) tõusiski lennuk õhku.

Sihtkoha lennuväljal on lennukil vastas kaks politseiautot, kaks kiirabi (vilkuritega) ja muid päästesõidukeid. Päästjad seisavad, kohvrid käes, aga ootavad, kuni reisijad välja saavad. Seega keegi lennukis vist otsi andnud ei ole (sest see oleks hästi paistnud, kui näiteks oleks välja tassitud elutu lendur) ja pärast reisijate väljumist ronivad kogu seltskonnaga lennukisse, ühel on käes mingi valge balloon. Et mu arust kedagi lennukisse nagu maha ei jäänud, pidi see olema õppus.

Korterisse saabunud posti seas on ühe raamatupoe ja ühe Saksa antikvariaadi kataloogid, kes tahavad, et ma neilt jõulude eel midagi telliksin (ühe vanaraamatu uustrüki suhtes sellist plaani haungi; ma ei ütle, mis, muidu näete siit ja ostate mu nina eest ära). Ajakirjaga Naturfoto on kaasas ka Naturfoto kalender, mis on, khm, palju parem kui Remo Savisaare looduskalender. Mõistan, et eelista eestimaist ja Remo Savisaarel on umbes nagu üks objektiiv ja palju ta ikka pildistada jõuab, et iga aasta teha kalender, aga noh – nõrganärvilised, ärge edasi lugege! – maailm on palju suurem kui Eesti.

Eestis

Digisin umbes 150–160 kassetist koosneva heliarhiivi parimaid palu. Tulemus: 22 tundi salvestisi! Eelviimasel õhtul avastasin, et neist mitu asja (harrastuskoori esinemine 1993; mingist usuraadiost tabatud lõik, kuidas ärganu põletab endise patuelu sümboleina Pantera särke ja kassette; kunagisest TOP-Raadiost tabatud Mere-laulude põimik) olen juba varem võtnud ümber CD-le, aga noh ega uuema ja parema tehnikaga ning pisut parema kvaliteediga ümbervõtt paha tee. Mul oli alates 1991 lindistav raadiopleier ja alates 1995 selle juurde ka stereomikrofon. Ajaloolisim ülesvõte on, teadagi, Estonia huku teemal raadiouudised ja jutusaated 28.9.1994, aga see on liiga masendav materjal, et seda uuesti läbi kuulata (see on juba CD-l olemas ka).

Nagu elutargad inimesed teavad õpetada, on tõsi, et oota, siis läheb soov täide. Eks ole ma siin kirjutanud markantseima majanaabri tegemistest, aga mul on etnograafiline ülesvõte seni tegemata. Piinlik ka nagu natuke. Aga nüüd... ilmus tema pilt ajalehes!! Nimi juures ja puha. Nimelt olla juuksur jõulueelse heategevusena tasuta teenindanud mitukümmet linna kaltsakat. Arutasime asja isekeskis ja seda pilti me siia üles siiski ei pane, aga isiklikus arhiivis on tallel ja ilmus see 4.12. ajalehes L’Essentiel.

Kohtusin Eestis hariduslikus kontekstis koolikaaslasega, keda nägin viimati 1991, meenutasime muidugi ka kooliaegu ja olin täiesti unustanud, et just sellelsamasel päeval asutatakse kooli vilistlaskogu. Tagantjärele võin öelda, et hästi läks, sest vahepeal hambaarsti juures põhjalikult olnuna oli mu suuvärk paistes nagu vanal poksijal.

Käisin kahes suures muuseumis, kus olin ainus külastaja, ning kolmandaski, kus alguses arvasin sama, aga ekslikult. Meremuuseumi vanast osast Paksust Margareetast lahkudes soovisin viisakalt head aega; kassast vastati: Bye! – sest kesse täiemõistuslik täiskasvanu keset tööpäeva ikka muuseumis käib ju, kindlasti on välismaalane. Paksus Margareetas on kõik eksponaadid täpselt samas kus viimased kolmkümmend aastat, nii et kindlasti on riiulitele vajunud väikesed lohud. Kuivdoki maketi juures on mul alati piinlik, sest kui me seal esimest korda, kogu perega käisime, näitasin seal midagi vennale, ta ei näinud, ütlesin, et kuidas siis ei näe, ja andsin tohlaka. Häbi seniajani...

Käisin ka D. kreisilinnas, mis oli traditsiooniliselt külm ja kõle ning tänavu esimest korda süüdatud jõulutuled vilkusid suvaliselt (nagu oleksid pisut rikkis). Logistika tõttu saabusin 2½ tundi enne üritust, raamatud, mida kavatsesin see aeg otsida mööda antikvariaate, olid käes poole tunniga ning ülejäänud koosnes üliaeglasest kõnnist mööda tänavaid, kohates tänavatäisi ennasttäis inimesi, kes arvavad, et nende linn on maailma naba, aga maailm seda ei arva, sest D-linlastel ei ole iseenda imetlemise ja linna suurusest suure suuga rääkimise kõrvalt aega midagi tegelikult ja enda konnatiigist kaugemale ulatuvat käega teha, sest seinte sodimine sinna hulka ju ei käi. Lugesin läbi kõik huviväärsuste sildid ja käisin aeg-ajalt soojas. Üritusel, millelt lahkusin palju soojema tundega kui saabusin, arutati isegi seda, et järgmine kord peaks kokku saama millalgi soojemal aastaajal – millele mõttes lisan juurde, et ühtlasi ka valgemal, sest fotokolast on minu vaenlane nr 1 endiselt välklamp (ainus tehniliselt suurepärane foto on mitte kallitest sõpradest, vaid koogist!) ja kardan, et järgmisel nädalal on mul võimalus tuksi keerata ka töökoha jõulupeo pildid. Aga nagu sain teada tagasijõudmisel, muretsevad pildistamisel amatöörid tehnika ja profid ajapuuduse, ent tõelised meistrid valguse üle.