L, 880. päev: kojusõit algab

Sedapuhku näeb pühadeks koju sõit välja nii, et algul sõidan rongiga Frankfurti ja siis järgmisel hommikul sealt lennukiga edasi.

Rong läheb kell 8.24. Kui olen tunnikese sõitnud, saan kodust telefonikõne, mille tõttu tuleb reisiplaane ringi teha ning jääb ära keerukas homne selgitamine Frankfurdi lennujaamas, et mis siis, et mul on eraldi ostetud lennukipiletid punktist A punkti B ja B-sse saabumisest 1 tund ja 5 min hiljem väljuvale sama lennufirma lennule punktist B punkti C, ma tahan ikkagi, et mu kohver reisiks kohe punktist A punkti C. Kas see võimalik on, ma ei tea. Estonian Air arvas, et küllap on, aga järeleuurimise asemel katkestasid nad kõne ning meilitsi teadupärast Estonian Airiga suhelda ei saa.

Rongisõit toimub I klassis, mille põhjus on mõistagi edevus ehk soov järele proovida, mismoodi erineb sõit rongi I klassis tavalisest sõidust II klassis. Hinnavahe on, ütleme, ainult sama suur kui taksosõit korterist lennuväljale.

Vastas istub kohalik noorsand, kes näitab kontrollile, et ta pilet algab alles pärast piiri ja siinmaal sõidab ta kuukaardiga. Kontroll seletab, et kuukaart kehtib siinmaal II klassis. Kui noorsand küsib, kas see tähendab, et ta peab kolima II klassi ja alles piiril tulema oma õigele kohale, rehmab kontroll käega ja lubab edasi olla.

I klassi põhiline erinevus II klassiga võrreldes on see, et istmed on rohekashallide või sinakashallide asemel punakashallid ning kaasreisijate hulgas on rohkem iidseid nina püsti vanamehi, kes kuulutavad siis, kui teise reisija hiiglaslik kohver on nende koha ees, et see on nende koht, ja kui see teine reisija vabandust palub, et ta ei teadnud, siis parastavad, et nüüd siis teab. Ma arvan, et liigutust, millega ma oma kohvri pakiriiulile upitan, nimetatakse tõstmises tõukamiseks (mu tudengipõli algas ajal, mil kehaline oli veel kohustuslik, ja meie kehalise õppejõud oli erialalt tõstja, me siis muudkui tõstsime, niisiis päris tuulest võetud see mõte ei ole).

Et Koblenzis keerab rong otsa ringi, on I klass, mis muidu on rongi eesotsas, sõidu alguses tagaotsas, mis tähendab seda, et ma pean ümberistumise nappidel minutitel maha marssima kogu perrooni pikkuse, sest teine rong sõidab kogu aeg ühtpidi ja I klass on suisa veduris. Kui mahaminekul paar minutit varem ukse juurde valmis seima lähen, võib läbi kahtede klaasuste lausa näha, kuidas vedurijuht juhiruumis toimetab, samuti seda, kuidas raudtee rongi alla kaob. Ja Saksamaa väidetavasti ühe ilusaima maastikuga raudteelõigu, Reini kaldal Koblenzist Bingenini sõidan ma maa pool ehk näen aknast põhiliselt raudteekaevandi tugimüüri.

Frankfurdi lennujaama raudteejaamas tulen maha ja kõnnin lähirongide (S-Bahn) jaama. Kontrast on täiesti olemas. Hotell on Kelsterbachis, järgmine jaam Mainzi poole, eeslinna peatänavat mööda jaamast 2 km lennujaama poole tagasi. No tegelikult on hotell pisut kaugemal, kui arvasin.

Panen kola ära ja kavatsen minna linna peale kõndima. Proovin, kas seif töötab – enne nn väärtesemete sisse asetamist kuivalt. Seif sulgub – otsustavalt. Lahti enam ei tule, vaid hakkab kolmanda katse järel pahaendeliselt piiksuma. Ekraani taimer näitab, et kolm minutit on aega. Peljates, et äkki on kolm minutit aega selleni, kui hotelli turvakeskusesse läheb häire, helistan vastuvõttu ja selgitan oma saksa keele rudimentidega (mu saksa keele oskus on täiesti asümmeetriline: aru saan suurepäraselt, väljendun kehvasti), et seif piiksub, mida teha (lootuses, et tuleb inimene varukoodiga ja teeb ukse lahti). Sealt vastatakse, et oodake piiksumise lõpp ära ja proovige uuesti. Ootan ja proovin, sh ka koode 000000 ja 111111. Kapp hakkab uuesti piiksuma. Paari korra järel helistan uuesti, et ikka ei avane. Seekord tuleb inimene kohale, tipib kiiresti koodi (see on ilmselt seotud toanumbriga) ja seif avaneb. Saan teada, et sulgemisel peab juhendi 3. punktis nõutud punast nuppu vajutama kohe pärast koodi sisestamist, aga eks mina tegin kõike samas tempos, kui lugesin (ja eks nuppu pidi ikka otsima käsikaudu). Nüüd olen targem ja vajutan nuppu kohe. Proovin veel mitu korda kuivalt; kui neli korda on kapp korralikult sulgunud ja pärast ka ilusti avanenud, siis alles julgen ladustada kappi need fotojubinad, mida ma õhtusesse suurlinna kaasa ei võta.

Mingilt tundmatult Saksa kanalilt tuleb film Die Drei von der Tankstelle (1930), kus on Lilian Harvey, Willy Fritsch, Oskar Karlweis ja Heinz Rühmann, varajasele helifilmile iseloomulikul viisil palju lobisemist ja laulu ning kummaline rõivamood. Tantsuni, mida selles filmis olevat samuti palju, ma ei jõua, sest valida on, kas vana film või loomaaed, ja valin viimase.

Jalutuskäik lennujaama. Kaardilt on jäänud mulje, et hotellist lennujaamani on u 2 km. No jaa... Taas järjekordne asi, mida lisada loetellu „olen seda teinud”: olen üks väheseid inimesi, kes on Frankfurdi lennujaama tulnud jala!! Näen põnevat lennujaama tehnilist poolt ja vähemalt kümnemeetrist betoonist müratõket, muudkui astun ja astun, aga ühtki kohta ei tule, kust saaks lennujaama sisse pöörata. Olen sattunud jalgrattateele, mis paraku on vist kaug-jalgrattatee, nagu neid Saksamaal küllalt on, mis lihtsalt lähevad kuhugi sisse pööramata. Selgub, et FRA-s lihtsalt ei ole ette nähtud, et reisija saabuks muul moel kui rongi, auto, bussi või lennukiga. Lõpuks, kui juba ammu olen suure toru alt läbi, mis kulgeb raudteejaamast lennujaama, ületan ristmike vahelt ja üle haljastuse sõidutee ning kõnnin otsustavalt läbi Sheratoni hotelli aluse parkla umbkaudu suunas, kus peaks olema bussiparkla, kust peaksid väljuma liinibussid kuulsusrikkale Frankfurt-Hahni lennuväljale, mis on nimest hoolimata 150 km kaugusel keset Hunsrücki mägesid. Samas peaks olema ka sissekäik S-Bahni jaama. Esimene katse luhtub, sest ette jääb paarimeetrine müür. Väkese ringiga tagasi ja satungi mingisse bussipeatusesse, üle veel ühe tee paistab olevat lennujaama mingi sissepääs. Teed ületamata satun mingisse trepikotta, kust inimesed väljuvad; see osutub olevat maa-aluse parkla väljapääs, kust kerge vaevaga saab S-Bahni jaama. Oeh. Hotellist ainult 4,3 km! (Ette rutates mainitagu, et järgmisel hommikul sujus lennujaama sõit hotelli bussis palju paremini, kuigi jõudsin umbes samasse kohta.)

Ostan päevapileti (mul on ettekujutus, et lennuväli kuulub linnapiiridesse; õnneks kontrolli ei tule, sest tegelikult just täpselt ei kuulu). Sõidan suurde sõlmjaama ostutänava Zeil all. Kui maapinnale väljun, ei saa aru, mispidi ilmakaared on. Tänavasildid on, aga neid pisitänavaid kaardilt ei leia. Uitan pisut ringi, kuni leian. Rahvast on päris palju. Loomaaia poole jalutamiseks valin kõige otsema tee, mis on Zeili lõunapoolne paralleeltänav. Värvikas: türklaste kohvik, siis vastastikku koraanikeskus ja venekeelne avaliku halduse instituut (kordan: venekeelne!!).

Kui loomaaeda jõuan, on juba täitsa hämar. On talv ja loomad magavad kas talveund või on siseruumides. Karud magavad, majja sisse ei saa. Järgmine on kaslaste maja, kus on lõvipaar ja kaks noort tiigrit.

Järgmine on kauaaegse direktori Grzimeki nimeline maja, mis on spetsiali­seerunud ööloomadele: sissekäigu järel öeldakse teade, et ärge kisage ja hüpake ning et silmad harjuvad pimedusega 15 min. Teen praktiliselt pimedas pilti, mõnele jääb nööpsilmadega ööloomi.

Grzimeki majas on tihe toa- ja koopatäis ringisaalivaid nahkhiiri, nende toredasti ringi­lehvivate loomakeste imetlemine peaks olema eriti soovitatav muidu nahkhiire­pelglikele inimestele. Kui parajasti ringi ei saali, laskuvad nahkhiired hetkeks mekkima puu otsas võrekandikutele pandud puuvilju või ripuvad tihedates kobarates koopas laes stalaktiitide küljes.

Ühes eriti pimedas ruumis on sildi järgi kiivi: võib silmanurgast märgata, et ruumi tagaosas liigub aeglaselt pikanokaline mütakas, kuid siis kargleb akna ette noor saksa kisakõri ja mütakas kaob kiiresti pimedusse, kuhu ka jääb.

Järgmine maja on eksotaarium. Seal müttavad ühes seinas pingviinid, kellele on maalitud terraariumi tagaseinale polaarpäev ning kes ühtäkki kogunevad talitajatädi ümber, kes neid söötma tuleb. Vaatepilt on koletult koomiline, aga kahjuks on pingviinid akna sisekülje vett täis pritsinud, nii et palju pildi peale ei jää. Teises seinas on troopikajärv ühes pikavarbaliste lindudega taimede peal kõndimas. Samas majas on ka akvaariumid ning ülakorrusel roomajad ja putukad (kuhu ajapuudusel jääb minemata). Põrandas on aknad, millelt paistab selgeveeline keldrimahuti, selles suured merikarbid (seda liiki, et paned jala sisse ja rohkem oma jalga ei näe).

Seejärel juba täitsa hämaras inimahvide maja. Gorillad on ja orangutanid ja šimpansid. Inimahvide sugupuus (kus šimpans ja bonobo on eraldi liigid) on inimese kohal toredasti peegel. Aedikud on sopilised ja kõrged, vaatama pääseb mitme nurga alt ja mitmele kõrgusele.

Gorillal on vägagi arukas pilk.

Papagoimaja leida ja saavutada on võimatu: ilm on paksus pilves, ilmakaartest ei saa aru (pidanuks kaasa võtma kompassi). Loomaaia tagumises osas on ahvimaja katusel Grzimeki lennuk, selle ees (osaliselt liiva vajununa) tema auto, pappkuju ja lemmiksebra pappkuju.

Saan teada, et majad pannakse muust loomaaiast pool tundi varem kinni. Jõuan viimasel hetkel paksunahaliste majja: jõehobud luristavad maast muda, nina­sarvikud teritavad sarve, õhus heljub rammus lehmalauda lõhn. Tuleb talitaja voolikuga, jõehobu teeb suu lahti, veejuga suunatakse hammaste vahele.

Teekonnal väljapääsu poole näen, et ainsad loomad, kes on talvel õues, on hülged ja kaamlid.

Metroo jätab korraliku mulje – rongid meenutavad kõige iidsemaid Tallinna tramme, mida ma mäletan (kus tagumisel vagunil juhiruumi ei olnud ja vagunite vahel oli külgedel käärliigendiga kaitse, sisemus lakitud puidust). Sõidan loomaaia peatusest nn vanalinna (sõjas jäi enam-vähem terveks ainult üks vanalinna maja [sest see oli raekoja platsilt jõe äärde kulgenud hädaväljapääsu ääres, mida tuletõrje rohke jõeveega süttimisest hoidis]).

Väljun nn toomkiriku peatuses („nn” seepärast, et see tegelikult toomkirik ei olnud; oli muidu tähtis kirik – paar sajandit valiti seal kuningaid ja krooniti keisreid). Kui eskalaatoriga metroost välja sõidan, hakkavad kirikukellad lööma ja siis ilmub trepiavausse valgustatud torn ise. Kirikus on aga sees teenistus ja silt, et niisama uudistajad ärgu tulgu.

Edasi raekoja platsile, kus on rahvarohke jõululaat. Seejärel möödun Pauluse kirikust, Saksamaa demokraatia hällist (kus kogunenud esimest korda Saksa eelparlament valima pärisparlamenti), mille ümber on samuti jõululaat.

Seejärel pilvelõhkujate tänav ehk Mainhattan, mis olevat üks suurim pilvelõhkujate kogum Euroopas. Pilvelõhkuja, meenutagem, on hoone, millel kõrgust üle 150 meetri; alla selle on lihtsalt kõrghooned (high-rise, Hochhaus). Maintoweri (Saksamaa 4. ja Euroopa 9.) pilvelõhkuja katusel 200 m kõrgusel on vaateplatvorm, kuhu viib kiirlift (ja enne seda on turvakontroll).

Üleval on võigas tuul, mis tahab kiskuda juuksed peast, aga no eks vaade ole seda väärt. Õnneks ei ole eriti külm (on ehk kümmekond kraadi sooja) ja käed kannatavad selle veerandtunni ära (ehkki alla tulles topin käed kinnastesse ja hulk aega läheb, enne kui üles soojenevad). Raamat soovitas, et Maintoweri otsa tuleks minna pimedas, sest siis paistab ainult see, et tuhat tuld süütand linn, ning koledus torkab silma vähem.

Tuul on nii tugev, et raputab käes fotokat, mis (kere + objektiiv) kaalub poolteist kilo. Platvormil on alguses mitu statiiviga piltnikku, aga kardetavasti ei tule neil midagi välja, sest statiivid on neil õblukesed ja ei nad ole midagi lisaraskuseks ka riputanud. Ime, et tuul statiivi üle ääre ei vii. Trepilt tulles paistab, et serv on lihtne ja ainult meetri kõrgune kõhe klaasrinnatis, aga selle juures näen, et vaba langemist on selle taga siiski mitte 200 m, vaid ainult ehk 5 m eelmisele korrusele. Leian, et üpris pika säriajaga pilti saab teha, kui võtan fotoka kätte (kui mul on fotokas käes, on mul rihm niikuinii palju kordi ümber käe keritud), toetan käsivarred rinnatisele ja teen mitu võtet järjest, et äkki mõni tuleb terav.

Tagasi maa peal kõnnin ümber nurga vana ooperi juurde, mille ees on talve puhuks rõngakujuline liuväli.

Siis metrooga uuesti toomkiriku juurde, sealt üle jõe (tahan teha sillalt linna­panoraamiga pilti, aga see tuleb välja hoopis teiselt sillalt). Toomkiriku juurest mineva silla teises otsas on maja, mis linnaplaani järgi kuulub Saksa Ordule (seesama ühing, kes kunagi Eestiski tegutses – aga vat mul tuli ükspäev mõte, et templirüütlite salapära austajad on kahe silma vahele jätnud, et kodused mõõgavennadki ju elasid sõna otseses mõttes nende reeglite järgi – fratres quosdam milicie Christi instituit, quibus domnus papa Innocencius regulam Templariorum commisit –, miks siis mitte otsida templirüütlite peidetud varandusi ka mõõgavendade tegevusalalt ehk praegusest Lätist ja Eestist!).

Hakkab sadama uduvihma. Ärge kunagi püüdke kuivatada objektiivi salliga! Sain klaasi puhtaks alles Eestis, kui fotopoes oli vajalikke lappe (siin jutustatust järgmisel hommikul lennujaama kummaski fotopoes ei olnud). Teist silda mööda põhjakaldale tagasi (jalakäijate raudsild, ilus vaade tegelikult puudub, no sajab ka), uuesti raekoja plats, toomkirik, metroo ja S-Bahn tagasi Kelsterbachi.

Hotellis ei viitsi sööma minna. Telekast tuleb korraga Charlie and the Chocolate Factory ja teiselt kanalilt Schindler's List; midagi igale maitsele. Uurin fotokast, mis pildid õnnestusid, mis mitte. Fotoka ühendamine telekaga ei õnnestu (telekat ei saa lülitada muule sisendile).

Sammuloendur näitab läbikõnniks u 13 km.

R, 879. päev: aasta viimane tööpäev

Hommikul prantsuse keel, mis kulgeb peaaegu meeldivalt (eelkõige seetõttu, et prantsuse keele nasaalide hämarat maailma käsitletakse kohe tunni algul, kui ma ei ole veel kohale jõudnud). Inimestel on juba pühademeeleolu. Linnas on rahvast tavalisest vähem (18. bussi peal ei trügita), tööl veel vähem.

Pärast tundi korterisse, panen prantsuse keele kola ära ning viin arvuti ja kõvaketta puhkuse ajaks tööle kappi, mida eraldab välismaailmast lukk, videovalvega lukus uks ja elusa valvuriga kolmas uks. Tööl on kiire nagu ikka, õhtul toidupoodigi korralikult ei jõua, tuleb teha asju, mille tähtaeg on antud sellele vaatamata, et mul on esmaspäev ja teisipäev vabaks võetud.

C unustab võtmed oma kapi ette, tuleb paari tunni pärast õhtul tööle tagasi.

Õhtul korteris põhjalik pakkimine ning koristamine, et uus aasta tuleks ikka puhtasse korterisse. Nagu mõnikord juhtub, ei mahu kõik vajalikud asjad kotti ära ja jäävad seega maha (erinevalt mälupildist, et said kaasa).

N, 878. päev: Wolfen

Kirikmäe hakul taidlevad autode vahel kolm karvastes kostüümides tegelast, sildid kaelas. Esti arvan, et käimas on mingi B-zombifilmi võtted, aga siltide pealt võib lugeda, et aidake meid. Ju vahest vast mõni liba-polaarhuntide või plaatinablond­gorillade toetamise üritus.

Inimesed hakkavad minema jõuluks koju, juba soovitakse häid pühi ja vana aasta lõppu.

Õhtul Kirikmäe prismas.

K, 877. päev: kontroll kontrollis kontrolli, kas kontroll oli kontrolli kontrollinud

Külm, kõle uduvihm, pime.

Tõlgin üpris udust teksti, kuidas ikka läbipaistvust peab suurendama, ja vaimusilma ette tuleb klaasangerjas.

Lõuna paiku kesklinna nn suures raamatupoes (kaks Frankfurdi-raamatut; otseselt linnaplaani ei ole, vähemalt mitte sellist, mis mul on Kölni ja Koblenzi kohta, kus ka kõik äärelinna urkad peal). Selle kõrval kirjatarvete poes, kus oleks nagu aeg seisma jäänud (Eestis müüakse kirjatarvete poodides ka arvutikaupu, aga siin mitte!); järgmise aasta kalendermärkmik.

Varundan kaasavõetavaid faile mälupulkadele. No on ikka aeglane (arvutist endast ei oleks, aga aeglane on side arvuti ja välise kõvaketta vahel).

T, 876. päev: pool jõulukuud juba läbi

Öö läbi jooksid jõulupeo pildid üles veebialbumisse, õnneks teenusepakkuja vahepeal IP-numbrit ei vahetanud (või küllap vahetas just enne). Pilte jäi 236 pildist järele 90.

Ühtlasi selgus, et kuna magamistoas on viimasel ajal küte üldse kinni, aga tavaliselt on magamis- ja elutoa vaheline uks lahti, kuid täna oli kinni, siis oli hommikuks magamistoas kargem ja elutoas soojem kui muidu.

Tööl annan asutuse jõulupeo pildid pulga peal veebimeistri kätte. Ta kopib piltidega kausta sisse vaatamata töölauale; süda pisut kripeldab, aga et ta pärast midagi ei ütle, siis vast küllap ikka õiged pildid said.

Bussipeatusesse on ilmunud lõhnaõli Poison uue versiooni reklaam, kus boa on tehtud mürgimaoks. Noo jaaaaa....

Õhtul jaamapoes, hiljem suur 10×15 cm piltide printimine aastavahetusel näidatava kogu jaoks. Kuidas see oligi, „alguses on kõik üle ja siis on kõik puudu”? Algul, kuu aega tagasi, kui kogu koostama hakkasin, ei saanud ma nimelt kuidagi 80 head pilti kokku, tuli nagu rohkem umbes 65. Siis lootsin, et aega veel on, vast jõuan veel mõne hea pildi teha. No nii sai paar pilti juurde. Siis käisin pildid uuesti läbi ning vaatasin, mida kannataks A4-suurusesse printida [nt jõulupeo hüppamise pilti ei kannata] ja mis ka mingil kombel loogilisse järjestusse sobiks (et aastaringi aastaajad oleksid pisut talitsetumad kui muusikafilmis „Kevad südames”, kus laulsid Toomas Uibo ja Ellerhein ning suvi ja sügis vaheldusid täitsa suvaliselt ning millest pärineb laul „Kodus on sinine taevas”, mida meie peres oli tavaks nimetada siis, kui silmapiirile tõusis sinkjasmust äikesepilv ning pidi hakkama valingu vastu ette valmistama). Prindin prooviks mõningaid 10×15 cm pilte välja ning eks neist jääb päris mitu üle. Aga albumi kaks ärakingitavat väikeversiooni saavad seega valmis.

E, 875. päev: l'homme qui rit

Saabub DHL-i pakk. Pakis on tilluke fotoka välgupesasse kinnitatav lood, mis näitab fotoka asendit tulukeste abil. Loodetavasti on sellest abi mujalt kui statiivi pealt võetud piltidel silmapiiri rõhtsana hoidmisel (statiivil ja statiivipeal on endal kummalgi vesilood olemas). Eriti kasulik peaks tulukestega lood olema puusalt või pea kohalt pildistades, sest siis ei vaata pildiotsikusse üldse.

* * *

Kuulan ära kaks Ekspressi singlit, mis mulle viimati Eestist kaasa anti. Ühel on Tõnis Mägi ja Noorkuu ning ma võin nüüd kinkijale täies rahus ja täie aususega kinnitada, et jah, ma kuulasin seda plaati. Lugu kestis täpselt 3 minutit ja rohkem ma ei pidanud seda lauleldust kannatama. Üks on juba väga vana ja tema suurest kunstist ei ole ma aru saanud kunagi; teine meenutab klassiõde, kes veel VII klassis suutis lugeda üliilmekalt, aga täiesti mehaaniliselt (umbes nagu Vikerraadio ajaloosarjas „Eesti lugu” loeb Ain Mäesalu muu, normaalselt räägitava ja huvitava jutu sees raamatust mõne kirjelduse nii ilmekalt, et liigne ilmekus segab arusaamist; või nagu Tartu ühe polikliiniku registratuuri automaatvastaja sõnum on vist salvestatud tugeva ajukahjustusega patsiente silmas pidades), st Noorkuu laulab kahtlemata küll väga ilusti, aga tegeliku tundeta nagu teenekas rahvatantsija, kellel on aastakümnete vältel näole sööbinud naeratus, sest tantsija peab ju ikka naeratama, kuigi silmad ei naerata; mis omakorda meenutab kunagi (u 1989) Jaani kirikus kuuldud kontserti, kus olid kokku sattunud mingi Ameerika lõbus noortekoor ja Eesti professionaalse koorimuusika raskekahurvägi, fila kammerkoor, kes jättis rohkem küll surnumatjate mulje, kuigi ega nad vist ühtki depressiivset Pärti ei esitanud. No kui, siis võib-olla ühe väikese, mida ma konkreetselt ära ei tundnud.

Suu laulab, süda muretseb. Mu viimatisel lõpetamisel laulis kah Noorkuu, mäletamisi ka laulu „Paula, sul on poisipea” – nii aeglaselt ja pühalikult, nagu oleks see Gregoriuse koraal. Jube-jube. No inimestele meeldib Meie Mees kah, nii et ärme imestame midagi.

Teine singel on superstaari Jana Kase plaat; kas ta ei leitud ja Mihkel Raud talle mööda Küütri tänavat ja üle Rüütli tänava järele jooksnud mitte samas Tartu vooru saates, kus Märt Avandi maskeerus puurmanilaseks Kristjan Valdiseks (mida nähes puhkesin äratundmisrõõmus naerma nagu „Maleva” filmi kohas, kus mainiti nurmekundlast Penti) ja esitas Olav Ehala viisil, aga paraku Jaan Tätte sõnadel laulu „Tahan olla öö”, mille peale Heidy Purgal hakkas tast hale ja Rein Rannap ei saanud midagi aru, et mismoodi tahan olla taskupõhjas puru? Selle plaadi laulu ei ole kirjutanud õnneks ei ta ise ega Tõnis Mägi ega, hoidku, Jaan Tätte ega Meie Mees, nii et on hoopis parem.

* * *

Teine katse laupäevase jõulupeo piltide müratõrjega. NoiseWare joonistab pildimüra profiili, mille maksimumi järgi ma ennist heledusmüra seadenuppu liigutasin. No nüüd liigutan umbes poole vähem, tulemus on talutav. Mõnd liiga siledat pilti peab eraldi pisut teravdama.

Kõige lõpuks vähendan pildisuuruse käsitsi 1280 pikslini pikk külg (käsitsi seepärast, et siis pilti ka teravdatakse, mis tekitab pisut müra ja vähendab nn Keskerakonna valimisplakati efekti ehk müravähendusega nii silenenud näonahka, et kahelda võib kuumakahjustust või paistetust või palsameerimist; olen oma silmaga näinud botuliinidokumenti, kus selgelt nimetati botuliini kasutamist kosmeetikaks ravimi väärkasutamiseks; ja veel tuleb meelde, et ühel teismaalasest töökaaslasel on viimasel ajal nii kahvatu jume, et isegi mu kadund isa nägi matusel parem välja).

Ja siis alustan piltide veebialbumisse üles laadimist, mille jooksul saab kuvari välja lülitada, ukse vahelt kinni tõmmata ja rahus magama minna.

P, 874. päev: tervisi pimikust

Töötlen eilseid pilte. 236 pildist on esituskõlbulikke umbes 90. Suur osa on tehnilist või kunstilist praaki: esimene on näiteks siis, kui fotokas on hämaras teravustanud näiteks esiplaani laual olnud klaaside järgi, jättes taustal olevad inimesed kergesse hämusse. Teine on siis, kui pildi pealt on näiteks näha, kas purihambal on amalgaam- või ionomeerplomm.

Esiteks käin pildid kaks korda läbi ja valin näitamiskõlbulikud välja (IfranView). Siis sätin paika tumendid-helendid ja valgetasakaalu (Canon DPP), sellele kulub õige palju aega. Siis eemaldan mõnel välgupildil olnud punased silmad, mis on keerukam kui võiks arvata, sest see (kaotab valitud alal värvid, st punasest tuleb tumehall) on miskipärast olemas ainult IfranViews, kus saab valida ainult ristkülikut ja ei saa muudatusi tagasi võtta. Et valgust rohkem peegeldunud silmaterad jäävad töötluse tulemusel helehalliks, justkui oleks neis kae, tuleb neid enne tumendada, mis taas toimub muus programmis. Nalja rohkem kui rubla eest.

Siis algab võitlus (NoiseWare) ka pildimüraga, mida on palju, sest enamik pilte on võetud loomulikus valguses, tundlikkusega ISO 3200. Esimesed katsed müravähendusega eemaldavad küll müra, aga pärastisel ülevaatamisel näen, et inimesed pildil on endast kolmkümmend aastat nooremad nagu k-erakonna valimisplakatil (või nagu prantsuse kolleeg D, kes vahepeal kasvatas habeme ja nägi välja nagu iseenda vanaisa).

L, 873. päev: „Ohhoo!” hüüdis Palusalu ja viskas silda

Hotmail on saatnud teate, millel liigutav allmärkus:

We've designed Windows Live Hotmail storage to grow with you, but at a reasonable pace. That means you should have plenty of storage unless you suddenly want to store the planet Jupiter on Hotmail, in which case we'll send you a nice e-mail asking you to please not try to store planets on Windows Live Hotmail (although gradual storage of moons and asteroids is ok).

Samas see on ainult esileht. Edasi tuleb postkast ise, koos „eesti”keelse meiliga:

Veebiruumi armatuurlaud on nüüd fokusseeritud veebiruumi ajaveebikirjetele ja kommentaaridele, muutes Windows Live'i avalehe armatuurlaua täiuslikumaks ja viimistletumaks.

Usinad Windowsi tõlkijad, kes te siia satute! Lugege eelmist osundust kõva häälega. Kui läbi saite, lugege veel. Ja veel. Ja veel, kuni ükskord hakkate ise ka aru saama, kuidas sõnastama ei pea. Ise veel kirjutate [minu allakriipsutus], et meilid, mis on halvasti sõnastatud, milles on trükivead või fraasid nagu „see ei ole nali" või „saatke see sõnum oma sõpradele edasi", on tavaliselt meilipettused.

* * *

Noo jaa, erinevalt lubadusest salvestada kirjutatav tekst iga 10 minuti tagant ei ole Blogger seda seekord siiski teinud ja mu haihtunud ilus jutt asendub magedaga.

Päev veereb sedaviisi, et salvestan valmis pildikava mitmele printeris kaunistatud DVD-le. Tore, neid võib näiteks ilu pärast seinale naelutada, sest mu läpakas ei taha DVD-sid enam kirjutada, nagu olen leidnud. Hiljem leian paar prinditava sildiga CD-toorikut, neile siiski saab. Igaks juhuks kopin nii pildikava kui ka pildid kui ka IfranView enda. Pildikava on exe-failina, mis peaks käima minema mis tahes arvutis, mis lubab võõraid exe-faile käivitada.

Et eile helistas üks peokorraldajatest ja teatas, et mul ei ole vaja videoprojektorit enam otsida, see on leitud (mille peale mul langes süda saapasäärde, sest ma olin asjast niimoodi aru saanud, et seda otsima ei pea mina), helistan lõuna paiku igaks juhuks peo põhikorraldajale ja küsin üle, kas arvuti on ja kas projektor on. Nimelt saaksin häda korral kaasa võtta oma arvuti, väga suure häda korral isikliku kuvari, ja õige suure häda korral käia osta isiklik videoprojektor, mis siis oleks edaspidi varnast võtta. Aga saan teada, et sellisteks ekstreemseteks asjadeks põhjust ei ole. Kopin failid mitmele mälupulgale ning luban kohal olla kell kolmveerand seitse.

* * *

Just siis, kui all maja uksest välja astun, paistab jõeoru vastasperve puude vahelt valgust – Kuu tõuseb läbi metsa. Uhke vaatepilt, aga kahjuks täiesti pildistamatu. Kirikmäel on busside vahel veerand tundi (mida ma mõistagi sisustan öövõtete tegemisega) ja siis pean ümber istuma bussile, mis mu arusaama järgi sõidab mitte kuskilt mitte kuhugi. Jälgin sõidu ajal kaarti, aga ega suurt sotti saa; õige peatus leidub seetõttu, et bussis on korras peatusetabloo. Ühissõidukiportaal ütles, et peatus on restoranist 100 m kaugusel, tegelikult on 30.

Akendest sisse piiludes imestan, et kuidas sinna kahte väikesesse tuppa 130 inimest hakkab ära mahtuma, ja siis on kohas, kus võiks olla uks, hoopis aken; aga sees selgub, et saal ulatub sügavale sisse – koguni nii sügavale, et otsapidi veidrale tarindile, mis osutub keeglirajaks. Pildikava läheb ilusti käima ja sedasi on minu osa täidetud. Kougin fotoka välja ja sean võttevalmis.

Peagi hakkavad tulema ka peokülalised, kaardistan ära kogu peolauastu – esimene klassikaline peopilt, „Kõik veel kained” (laud ilusti kaetud, inimesed vestlevad siivsalt). Ammu-ammu juhtus ühel ristjatsil olema filmi vähe, et kogu peost sai ainult 6 pilti, neist 4 viinavõtmise ajal, nii et pärast arvati piltide najal, et eks see üks joomapidu oli.

Siis veetakse kohale tohutud toiduvaagnad ning kumu, et süüa juba saab, kandub esimeseks meie lauda, niisiis seisame hulk aega sabas, kui veel ei saa; lähen vaikselt tagasi. Istekoht on sattunud seekord hea strateegiline, nimelt kohe nurga peal epitsentri juures ehk siis selle noanurga juures, kus hakatakse salmi lugema. Lauanaabrid kinnitavad, et lauast on hästi näha, kes tuleb, kes läheb ja millal – „ja kellega!” hüüatab mitu inimest kui ühest suust.

Lausutakse avasõnad ja noorsugu teeb viisakat trianglit, kuni kop-kop-kopp käib ukse taga ning sisse astub punases kuues, habeme ja suure kotiga vana. Nagu öeldud, on mu istekoht väga soodne, sest alguses saan pildi peale jõulupidude klassikalise võtte „jõuluvana salmi kuulamas”. See kestab mõni aeg, kuni kutsutakse rahva vahelt läbi tegema pilti teises suunas, jõuluvana selja tagant, et siis näeb toredaid salmi ütlevate laste nägusid. Ja näebki ja saab pildi peale. Ning ausalt öeldes mitte ainult laste nägusid! Mõni lapsevanem on ise ka nii rõõmus, et täitsa kohe.

Et siseruumis on välgutamine alati probleem ning hämaras kipub autofookus teravustama esimese ettejääva asja järgi, mis tavaliselt on esiplaani laud või eesseisja peanupp, teen dramaatilise otsuse ja lülitan kaamera tundlikkuse suurima võimaliku peale, et pildistada olemasolevas valguses, st välguta, ning loodan piltide järeltöötluse peale. Ning nagu hiljem selgub, õigesti teen.

Peale selle, et jõuluvana lubab lastel luuletuse asemel teha ka muid trikke, sh kaks last teevad kukerpalli ja kaks esitavad enesekaitsevõtteid (küll pomina „kuhu sa oma käe paned!” ja „ma ei taha maha kukkuda!” saatel, nagu lähedalseisvad isikud kinnitavad), teeb ta jõu ja ilu numbreid ka ise. Nimelt silda.

Siis esineb ka lastevanemate naiskoor. — Mul tuli ükspäev meelde koolipõlvest lugu, kuidas me ainsa kodus olnud RAMi plaadiga „tegime laulupidu”: nimelt teadustasime: „Esinevad meeskoorid!” ja panime plaadi mängima normaalkiirusel. Siis varsti teadustasime: „Esinevad naiskoorid!” ja lülitasime kiirusenupu 33 pealt 45 peale. See oli see plaat, kus oli A-poole lõpus kantaat „Tuhandeaastane Lenin”, ja mul ei lähe ilmselt elu lõpuni meelest ebaloomulikult peenehäälse meeskoori esituses read maailma kõikide tornide tipud / mida öösiti valgustatakse alt. Kui naer oli vaibunud, jätkus kodune laulupidu muidugi mudilaskooridega, mis oli ikka sama RAM ja sama „Tuhandeaastane Lenin”, aga väga nobedas tempos ja „hääled teravad nagu nende mütside tipud” (V. Hugo/Joh. Semper).

Pidu ja trall on kokkuvõttes tore, isegi toredam kui asutuse jõulupeo oma. Lahkun kolmveerand üheteist paiku, et jõuda viimasele bussile, kus olen ainus sõitja. Bussilt tuleb kuskil põndaku vahel silla veeres ümber istuda (võib jälgida kohalike kasside ööelu), järgmise bussiga saab narkokeskuse juurde, kust on korterisse jalutada ainult 2 km (mitte 3 km nagu jaamast). Bussis on koguni kümmekond inimest, sh kaks lõbusas tujus hevimeest, kes laulavad lõbusaid satanistlike sugemetega jõululaule.

Siis laadin pildid mälukaardilt kõvakettale ning vaatan pildisaagi esimese pilguga suurelt ekraanilt üle. Töötlemine saab olema pikk, aga toredaid pilte on mitmeid.

R, 872. päev: pinni ja panni

Ärkan väga vara, ei julge edasi magada. Sisustan aega prantsuse keelde minemise alguseni sellega, et panen mitmest pühapäeval võetud kännuseenepildist kokku ülisuure sügavusteravusega pilti (Helicon Focus), rüüpan sooja jooki ja loen juurde putukaraamatut. Pilt saab kokku natuke rohkem kui tunniga, aga ma ei ole tulemusega rahul, nii et matkaloo juurde ma seda üles ei pane.

Prantsuse keeles olen enne algust kohal, räägin jutu ära, et lähen kohe minema, tahaks materjale; õpetaja on liigutatud. Tund on väga südamlik, milles oma osa on ka selles, et olen kohal ainult pool tundi.

Pisut pärast üheksat jalutan haldusosakonda, kus algab pool kümme koosolek. See kestab 10-minutise vaheaja ja 40-minutise lõunapausiga poole viieni ning on sisukas ja töine. Kohal on ka praegune vahetu ülemus, pisut ekstsentriline lõunamaalane.

Tagasi kahe ümberistumisega. On juba pime, kui kohale jõuan.

Toanaaber pajatab päeval olnud skandaalist, kuidas eile õhtul ülesriputatud esimeste peopiltide seas olnud kogemata üles pandud ka eriti kole pilt direktorist, kes olnud parajalt pahane ning piltnik võtnud oma pildid maha. No seda tuleb ikka enne pildi avaldamist vaadata, et kellelgi sarvi peas ega mikrofon ninas ei oleks (and remember to make your trees look like happy trees).

Taas asustatakse inimesi majas ringi, ärakolinud osakonna alt vabanenud ruumidesse. S ja C kolivad ära, mina jään kohale ning näib, et ma saan omale päris elusast inglasest toanaabri (mis loodetavasti teeb head mu suulisele inglise keelele, mis on väga kole, aga no teisalt kui palju inimesi ikka mujal kui vanal heal Inglismaal seda korralikult räägib – millega meenub hindubritist tuttav, kes oma hilisemas töökohas andis alati keelenõu, kuigi tegelikult olnud koolis ta inglise keele õpetaja hipi ja polevat neile keelest midagi õpetanud; viimased teated tuttavast on, et ta elab nüüd Itaalias ja teenibki leiba inglise keele õpetajana).

Õhtul Kõrgmetsa maksimarket, uus pann. Vana viskan ära, sellele on tekkinud eemaldamatu söestunud kiht, mida olen leotanud ja üritanud eemaldada kõikvõimalike puhastusvahenditega, ka liivapaberiga, aga mis jääb, see jääb. Peale selle oli vana pann läinud ka keskelt kummi, nii et vedel kraam valgus keskelt ära servadesse.

Pannilugu meenutab, kuidas tudengiaegne tuttav, võõrsil õppinu meenutas, kuidas ta pidi tollis seletama, mis raudkänkar tal kaasas on. Nimelt olla ta varem elanud Lasnamäel ja pann olla tihti jahtunud aknalaual, kust mõnikord alla kukkus. Muidugi ei tulnud tal tollis sõna pann meelde ja ta märkis ainult, et noh, ma teen sellega süüa. Tollitöötaja heitnud kaastundliku pilgu, mõelnud küllap, et jälle üks vaene eesti tudeng, ja lasknud tal minna.

N, 871. päev: see eilane vein

Eks ikka omad vitsad peksavad: kes käskis eilsel peol juua punast veini! No eks ma pidanuks kontrollima, mis sorti on valge, ja kui see olnuks näiteks Chardonnay, siis leppima pelga veega. Toimest järeldades oli see mingi siinkandi Kadarka. Üritan päeva jooksul mitu korda meenutada ammuse koduse õunaveini või hõimlase mustsõstralikööri koletut toimet, et äkki hakkab sellest parem, aga ega see palju aita.

Järgmisel peol kavatsen manustada ainult vett.

Täidan ja viin ära paberi, miks ma homme prantsuse keelest põhjusega puudun. Aga mul on plaan minna enne tunni algust (minu puhul erakordne!) kohale ja öelda õpetajale, et ta mulle tunni materjalid annaks.

Söökla ukse taga käib jõuluteemaline laat, mille laud „Aitame Tiibeti lapsi” toob mulle vääramatult meelde kampaania „Aitame Volga lapsi”.

Söökla ukse taha ilmus paar kuud tagasi tähtsate tegelaste galerii, vanemad neist natuke koltunud pliiatsijoonistused. Kolm viimast pilti vasakut kätt enne sööklat kujutavad mu arust kas vendi või siis on end kunstnikuks bluffinud joonistaja kasutanud lasteajakirja õpetust „Joonistame prillidega vanameest” (meenutagem 1920. aastate ajakirjas Laste Rõõm olnud õpetusi stiilis „Kuidas joonistada kassi?” – et joonistame algul ühe ringjoone (keha) ja selle kohale teise (pea), siis teeme pea kohale kaks konksu (kõrvad), siis lisame silmad, vurrud ja saba ning ongi kass valmis).

Aga õhtu poole mõistan, et tegelikult on peavalu põhjuseks kerge külmetus. Manustan sooja jooki ja otsin välja villased sokid.

Töötlen ära eilse peo pildid. 187 pildist jätan järele 60 ning neist peab järeltöötlema 59-t. Baaris oli keerukas valgus ning leian, et valgetasakaal on paigas ainsas asendis, mida ma kohapeal ei proovinud: hõõglambivalguses.

K, 870. päev: punane ja must

Hommikul meil DHL-i, et nad võiksid paki tuua tööle. Kuigi tööle jõudes on maja ees DHL-i auto, saan päeval vastuse, et aadressi muutmine võtab 24–48 tundi aega. Elame-näeme.

Ja arvake ära, mis on esimene meil, mida hommikul tööl loen? – Et eilse kibekiire töö – mille pärast olin kohal poole üheksani – tähtaeg on lükatud täna õhtule!

Teisalt eks rakenduse vana versioon taasinstallitakse alles üheteist paiku.

Kuri saatus kiusab: arvan üht mõneleheküljest dokumenti avades, et mul on see valmis, ainult loe üle, ja siis avastan, et tegelikult on tagumine pool veel tõlkimata.

Lõuna ajal käin Kõrgmetsa maksimarketi majandusosakonnas (printeri läigesti ehk aine, mis annab tagasi prinditud pildi läike).

* * *

Õhtul pidu-pidu. Optimistlik soov käia paari tunniga korteris riideid vahetamas ei täitu, sest kes osanuks arvata, et eelmise pesu järel valge koeraga samas toas kuivanud mustadel rõivastel püsivad koerakarvad ka pärast praegust pesu ning harjamine ei aita, tuleb kasutada tolmuimejat, mis suurt samuti ei aita?

Nagu kardetud, on baari valgustingimused lihtsalt õudsed: kitsas kohas mõlemas seinas peeglid, kusjuures nurkades on peeglid asetatud nurgiti, nii et kui nurk on kaadris, siis peegeldub sealt välklamp tingimata objektiivi ja pimendab sellega kogu muu pildi; seinad on tumedad, Lightsphere ei saavuta midagi; lauad on heledad (välklambivalgel ülevalgustus või muu pildi pimendus); olemasolev valgus koosneb luminofoorvalgustite ja kollaste lampide segust. Näis, mis välja tuleb.

Kohal olen (rõivaste plaanivälise puhastamise tõttu) pooletunnise hilinemisega, vabu kohti suurt ei ole, aga kohe algab eeskava. Esimese etteastena kuuleme naiskoori Pieter's Angels, kes laulab laulu We Do Translations, mille harjutamist ma ükspäev kuulsin (viisi, aga mitte sõnu) ja mõtlesin, et vaat kui tore lugu see ikka on, kõlbab igaks elujuhtumiks, sest alati, kui nõupidamissaalis laulu harjutatakse, on tingimata üks lauludest We Are the Champions.

Söögiline eeskava koosneb supist, mis tuleb tuua baarist ise (kaelakallamiskohti on lugemata arv, aga kohale see saab). Põhiroad on mitu väikest einet, sh sushi. Sakslane O teeb tutvust wasabiga ja proovib seda süüa lusikaga. Reaktsioonist võib arvata, et hea kange wasabi on. Lauanaabrid ulatavad talle kiiresti veeklaasi.

Mikrofoni ees heietab mälestusi asutuse pikaajalisim töötaja, meenutades algusaastat, kui asutus paiknes raudteejaama juures nii kahtlases kohas, et juhtus, et pikalt tööle jäänud naisterahvalt küsiti koju minemisel how much?. Siis antakse teistele pikaajalistele töötajatele ametliku dinosauruse nimetus ja silt rinda. Kõnega esineb juhtterminoloog, tal on kõne paberi peal, poolteist lehekülge pikk ja ta loeb selle sõna-sõnalt maha. Ta on üritanud kirjutada lõbusa kõne, aga paraku mis on lõbus paberil, ei ole seda mitte sealt maha lugedes.

Koor esineb veel kord, kahe aasta taguse numbriga, nimelt asutuseomase bluusiga, millele võib kaasa laulda. Tore on olla peol fotokaga, sest siis on alati midagi tegemist, võib näppida omaette fotokat ja puha. Ürituse teine ametlik fotograaf on leedulane D; nagu ikka, on oluline küsimus, kellel on suurem. D fotokas on suurem, aga mul on suurem välk.

Siis (võib-olla mitte päris selles järjestuses) toimub autasustamistseremoonia! Antakse asutuse ametlikud autasud mitmesuguste positiivsete (näiteks parim iiri keelde tõlkija, uue tõlkija juhendi koostamise eestvedaja) ja ka mitte nii väga positiivsete saavutuste eest nagu „halvim aednik” (töötaja, kellel on aasta jooksul kuivanud enim potitaimi) ja „suurim paberikasutaja” (töötaja, kelle laual on suurimad paberikuhilad). Halvim aednik saab tänutäheks jõulutähe (kahtlustan, et sellegi tulevik on tume) ja suurim paberikasutaja paelaga kinni seotud kolm komplekti telefoniraamatuid. (Pärast toanaaber arutab, kas need olid vanad telefoniraamatud, mida asutusesisene postimees käis ükspäev ära korjamas; aga ei, need olid alles kile sees uued.)

Ungari kolleeg G esitab taas kord klassikalise kitarripala (noodist, kulm kipras). Ettekujutusvõimelistele lugejatele teadmiseks, et hiiglasekasvu G kannab nn Rumcajsi-habet.

DJ on sama kui suvisel peol, aga ta on saali kavatise iseärasusest inimestest eemal nurgas ning kurvastab seal üksipäini. Tantsuni, isegi mitte magustoiduni ma ei jää. Viimase bussiga tagasi (jooksen, sest riidehoiust oma talvejope ülesleidmine ei ole naljaasi).

Piltide üleslaadimine mälukaardilt kõvakettale kestab 35 minutit, mille vältel vaatan poole peale (koledasti hakkivat) filmi Revenge of the Pink Panther (1978), mis on see film, kus Clouseau'l on Rootsi puujalgse merekaruna täispuhutav papagoi Sven (Naughty birdin afraid of the feug!).

T, 869. päev: uued probleemid ja vanad hinnad

Ka täna on puud ja bussipeatuse ämblikuvõrk härmas.

Tööl uuendati eile üht tõlkerakendust. Uus, pisut veel katseline versioon töötab tõrgeteta pool tundi, edasi tekib viga, millest edasi enam ei saa.

Kell pool kuus tuleb itimees, uurib asja ja leiab, et peaksin jätkama kellegi teise arvutis (sest tähtaeg on täna õhtul), sellal kui mu arvutis vana versioon ennistatakse. Valida on, kas rumeenlase või rootslase arvutis; valin rootslase oma, sest rootsi keeles (ja sõrmistul) on olemas Ö ja Ä, Ü jaoks on olemas eraldi täpid ja ainult Õ tuleb kirjutada Alt-numbri abil (Alt-228 = õ ja Alt-229 = Õ). Selle töö peale kulub vähemalt kolm tundi ja nõnda valmibki see pisut enne kolmveerand üheksat; tean, et umbes kümme enne üheksat läheb buss, pärast mida pikenevad busside vahemikud päratu suurteks. See tuleb sõiduplaani järgi 20.51 ja tegelikult pisut enne üheksat.

Lumi on maas ja puil.

Postkastis onn DHL-i silt, et käisime teid otsimas, aga teid ei olnud kodus. Seega ka Saksa Amazon on nõuks võtnud, et vahendatavate pakkujate asju saadetakse mitte posti, vaid DHL-iga. Tohoo.

Uue objektiivi katsetamine: öövõtted rõdult, välklamp ja valge sein. Akude laadimine.

* * *

Tähendan siia üles huvitava teabe Kuhlmey-raamatust, et saaksin raamatu tagasi viia. Lk 65–66 kirjutab Valtonen sõjaaegsete lennukite hindadest, viitega Olaf Groehleri raamatule Geschichte des Luftkrieges 1910 bis 1980, Berlin 1981, lk 496. Koos mootoritega, 1941. aasta riigimarkades:

• Bf 109E (1941) 85 970 RM (1 × Bf 109)
• Ar 96B (1941) 124 000 RM (1,4 × Bf 109)
• Ju 87B (1941) 131 175 RM (1,5 × Bf 109)
• Hurricane (1940) u 160 000 RM (1,4 × Bf 109) (Nõnda seisab autoril. Kui 1,4× on õige, peaks olema 120 000 RM; kui hind on õige, peaks olema 1,9×.)
• Fw 190A u 170 000 RM (u 2 × Bf 109)
• Ju 52/3m (1941) 163 000 RM (1,9 × Bf 109 ehk 3-mootorilise lennuki kohta väga odav; üks BMW 132 mootor (L-versioon, mis tingimata ei olnud sama versioon kui kasutas Ju 52/3m) maksis 1939. a paiku 22 900 RM))
• Spitfire (1943) u 180 000 RM (2,1 × Bf 109)
• Bf 110C (1941) 210 140 RM (2,4 × Bf 109)
• Do 17Z (1941) 235 000 RM (2,7 × Bf 109)
• P-51 (1942) u 235 000 RM (2,7 × Bf 109)
• He 111H (1941) 265 000 RM (3,1 × Bf 109)
• Fw 200C (1940) 273 500 RM
• Fw 200 tsiviilvariandid (1938) u 300 000 RM (link)
• Ju 88A (1941) 306 950 RM (3,5 × Bf 109)
• P-47 (1942) u 422 000 RM (4,9 × Bf 109)
• P-38 (1942) u 482 000 RM (5,6 × Bf 109)
• B-17 (1942) u 1 035 000 RM (12 × Bf 109)
• B-24 (1942) u 1 217 000 RM (14,2 × Bf 109)
• B-29 (1942) u 3 575 000 RM (41,6 × Bf 109)

Austraalia kirjasõber Alan uurib relvade hindu läbi ajaloo, tema kaevas kuskilt välja 1945. a alguse Saksa tabeli, kui palju maksab tolleaegsete väheste tootmises olevate (enamasti reaktiivlennukite) lennutund; ei leia.

[Hilisem lisandus: raamatus Raketen die den Krieg entscheiden sollten on järgmised Saksamaa rakettide ja rakettlennuki Natteri hinnad (ilma lõhkelaengu, kütuse, oksüdandi ja sütikuteta):

• Fi 103 (V1) 4000–5000 RM
• Ba 349 Natter 6000–7000 RM
• Hs 117 Schmetterling u 4500 RM
• A4 (V2) 23 000 RM
• V4 Rheinbote 500 RM

Samas palju tõsisem allikas, The Mare's Nest väidab masstootmises olnud Fi 103 (V1) hinnaks 1500 RM ja A4 (V2) hinnaks 75 000 RM. A4 masstootmise (mäesisene tehas Mittelwerke Nordhauseni koonduslaagri juures) lepingus oli 12 000 A4 tootmise koguhinnaks määratud 480 000 000 RM ehk 40 000 RM/tk.]

[Palju hilisem lisandus: ajakirja Flugzeug Classic erinumber Special 13: Jäger- und Bomberprojekte, V-Waffen, Aufklärer (2014) väidab teadvat kahe mootori hinda 1941. aastal, Me 328 projekteerimise ajal:

• DB 601 43 000 RM – millest järeldub, et Bf 109 hinnast oli pool mootor
• As 014 2000 RM – millest järeldub, et ka Fi 103 hinnast oli pool mootor]

Mitmesugustest allveelaevaraamatutest on pärit järgmised allveelaevahinnad. Reichbahn'i 1938. aasta kalendris (mida mu lapsepõlve hoidjatädi kasutas retseptimärkmikuna ning mis hiljem mitmekordse pärandusena sattus meile) olid sularaha vahetuskursid seisuga 15.10.1936; selle järgi oli krooni kurss 100 Ekr = 68,00 RM ja Soome marga kurss 100 Smk = 5,38 RM. Nende järgi maksid Eesti allveelaevad Kalev ja Lembit koos täiega kumbki 2 244 000 RM; Soome Vetehinen-klassi allveelaevad 1 614 000 RM, Saukko 430 000 RM; Saksa Typ IIC-allveelaev 2 063 000 RM*, Typ VIIA…C maksis 4 189 000…4 760 000 RM, Typ IX 6 448 000 RM**, Typ X 6 350 000 RM, Typ XXI 5 750 000 RM** ja Typ XXIII 400 000 RM*; raamatu Das Boot andmeil maksis tavaline torpeedo 50 000 RM*** [Väga palju hilisem lisandus: laevatehase arvel (1939) oli lahingulaeva Bismarck hinnaks märgitud 71 642 000 RM.]

* See, et Typ IIC maksis viis korda rohkem kui sama suur Typ XXIII, on kahtlane. Typ XXIII oli küll palju lihtsama ehitusega, aga ikkagi, viis korda?!

** Raamatus „Technikmuseum U-Boot Wilhelm Bauer: Kleine Geschichte und Technik der deutschen U-Boote” on Typ XXI tehnilise poole artikli kirjutanud Eberhard Roessler, kes on tüübist kirjutanud suure raamatu. Selle lõpus on Typ IXC ja Typ XXI andmete võrdlustabel, mille lõpus (lk 100) imestab ta Typ IXC hinna 6 440 000 RM üle (mille allikaks ütleb ta „Gröner Bd. 3”), et see on liiga suur, vahest esimesed katseeksemparid, mitte seeriatoodang. Typ XXI hind oli 4 600 000, mis pidi olema rohkem.

*** Ülalviidatud raketiraamatuga võrreldes on kahtlane, et 6 m pikkune torpeedo maksis kaks kolmandikku 14 m pikkuse ballistilise raketi A4 hinnast.

Pätsu ajal maksnud Eestis kilo võid ühe krooni, muude kaupade suhtes oli krooni ostujõud praegusega võrreldes üle 100 korda suurem. Palgad olid sellised, et kontoriametnik pidanuks allveelaeva ostmiseks töötama umbes 1800 aastat, aga ühe Bf 109 ostmiseks ainult 70 aastat. (Ja ma ei usu, et hinnad oleksid ka mujal palju erinevamad olnud, nii et mind lõbustab samuti Valtose raamatus olnud foto, kuidas vene lesknaine ja ta tütar kogusid kokku hävituslennuki ehitamise raha ning siis oma nimedega ja kättemaksusooviga kaunistatud lennuki ees koos lenduriga poseerivad. Aga Eestist N. Liidu tagalasse evakueerunud rahastanud oma nappidest kopikatest ju terve lennueskadrilli Tasuja (ehk õigemini Tazuuja) täie moosiriiuleid, nii et kes teab.)

E, 868. päev: talveesmaspäev

Hommikul on maas hall ja puud härmas. Edasi päeval ning õhtul on vahelduv udu, keskpäeval pisut hõredam, tööleminekul ja töölttulekul kohati seevastu selline, et üks peaks minema kääridega ees.

Tööl toimetan teksti, mille juurde on antud viitedokumendina varasem tõlge, mis aga ei klapi sama numbriga tõlkega dokumendivaramus. Tundub olevat sama lähteteksti kaks sõltumatut tõlget. Erinevused on sellised, et olukord, kus üks versioon oleks toimetamata välistõlge ja teine toimetatud tõlge, ei ole võimalik, sest erinev on ka selline sõnastus, mida toimetaja ei puutuks. Kummaline.

Õhtuks on saabunud objektiiv, just sobivasti enne asutuse jõulupidu, kus loodan seda kasutada. Eks see kole saa olema, sest riietus on kutse järgi punane ja must ning toimumispaiga sisustus näib aknast nähtuna (buss sõidab mööda) olevat pime, ainsaks valguseks on seega välklamp, mis suures ruumis on keerukas kasutada niigi, mis siis veel rääkida tumedatest riietest. Ilmselt on oodata palju järeltööd RAW-ga.

Kirikmäe Prismasse. Napilt enne sisenemist tuleb meelde, et ega mul sularaha poeskäigu jaoks ei ole (ja kaardiga ma seal poes maksta ei taha: siinmaal, vähemalt mu pangas on tundmatu vahetegemine krediit- ja deebetkaardi vahel; näiteks põhjanaabritel soomlastel on täiesti võimalik, et sama füüsiline kaart on nii deebet- kui ka krediitkaart ja poes müüja küsib enne tehingut: „Pankki vai luotto?” – ning krediitkaardi limiiti tuleb hoida lennukipiletite jaoks, kui ei taha tasuda reisibüroos 45 € teenustasu). Lähim minu panga automaat (teistes nimelt läheb võetav raha maha mitte pangakontolt, vaid samuti krediitkaardi limiidist) on kaubanduskeskuse vastas üle tänava. Vahepeal on bussipeatus, kus on ahvatlevalt kaks bussi, mis lähevad kesklinna, mis tähendab, et sõidan Pariisi platsi, võtan nurga pealt automaadist raha ja käin jaamapoes, mis on kaheksani lahti ja kus sellisel kellaajal on igasugu rahvast.

Küsisin kassas kilekotti, un sachet, ja pisut imestan, miks müüja hakkab ise mulle asju kilekotti laduma. Aga no vast oli taas altminek pr k ammendamatute nasaalikaridega, eks müüja kuulis mu un asemel en, st käsuna „kotti!!” (sisseütl.).

Õhtul film The Pink Panther Strikes Back (1975) ehk I was known as the Pavlova of the parallels.

P, 867. päev: Mein Gorilla hat 'ne Villa im Zoo

Suure une tõttu hilineb väljumine, bussile ei jõua. Seejärel kõnnin rongi peale jala, aga pool tundi korterist jaama ei õnnestu, jään kolm minutit hiljaks. Seega nüüd tean, et magamistoast rongini lähen 33 minutit, ja et bussipeatusest olen läinud 24 minutiga, tähendab see, et magamistoast bussipeatusesse läheb 9 minutit! Täiesti reaalne, panen kõrva taha.

Tee peal tuleb ühtejärge meelde asju, mille maha unustasin (ND8- ja PL-CIR-filter, kaabelpäästik).

Kui seisan jaamas fotoajakirjade riiuli ees (mis ka siin on paigaldatud vaheliti auto-, paadi- ja paljaste naiste ajakirjadega, nagu kombeks), kuulen, kuidas töötaja tuleb kellegagi kärkima: vaatan ja näen, et üks väsinud isand on heitnud puhkama eemale otse alumisele riiulile, pehmete kodu- ja kokandusajakirjade peale ega taha aru saada, miks jaamatöötajale ei meeldi, kui ta seal vaikselt lebab.

Mind kummastab see, et kahe eri pealkirja ja eri hinnaga Saksa fotoajakirja kaks kaanelugu kolmest on samad, pealegi sama taustapildiga. Ei saa aru, kas on sama ajakiri või mitte. Ostan ühe ja loen seda rongis.

Seega lähen pool tundi järgmise rongiga, mis vajalikus peatuses ei peatu, aga mis peatub seal, kus kavatsesin matka lõpetada. Matk tuleb nüüd ette võtta tagurpidi, kokkuvõttes mäkke. Pildistamiskohast möödudes heidan kiire pilgu välja ning mööda vilksatavast jõesängist näen, et veel eile triiki täis olnud veerenn on nüüd tühi! Pagan. Päikseline talvepühapäev muutub äkki pilviseks talvepühapäevaks.

Wb-s kolmveerand kaksteist maha ning vaikne tõus mäkke. Näen maantee ääres pöialpoissi (vt pilt). Siis mäe otsas üle kiirtee – algul teen ühele poole pilti, kuidas kiirtee mõttelisel pikendusel on tuulik – aga siis meenutan pildihuvilise kuldreeglit: vaata alati ka selja taha, ning näen selja taga vat sellist vaadet:

Ootan hetki, mil autod on kompositsiooni poolest heas kohas; üks veokijuht laseb signaali ja vehib mulle.

Seejärel mööda võsaäärt; teeotsal oli märk, et autodele keelatud, aga jalgratastele lubatud. Tõsi, hooaeg ei ole ja rattureid ka ei ole. Näen heinamaale laskumas ja seal kõndimas suurt lindu, keda ma hoolega pildistan (et äkki on sama hall kull, kellega vahtisime kaks aastat tagasi matkal vastastikku viis minutit) ja kes pildi pealt osutub hoopis haigruks.

Siis mäest alla ja üle sillakese. Oja kohiseb, aga vett on selles vähe. Teine oja, mis isegi on kaardi peale märgitud, on päris elus umbes labidalaiune kraav karjamaa servas. Praegu on talvine sajuhooaeg ja ühes sellega on ojad vett tulvil.

Eemalt kohiseb suurem metsaoja, mis oma alamjooksul on karjamaal mitmelt poolt üpris värskelt otse läinud. Selle keskjooks on kaljune sälkorg, kus maa kaetud ühtlaselt punakaspruunide puulehtedega, mille vahelt paistavad väikesed rohelised kolmeharulised luuderohulehed, ja kõik sellest ülespoole kõrguv on kaetud rohelise sambla või helerohelise samblikuga. Ronin üpris alla oja äärde ja teen põhjalikult pilte (saan näiteks teada, et põhiobjektiivi väikseim ava teleasendis on 45).

Tee edasi lõpeb ojas, lähen tagasi ja teisel katsel pääsen edasi. Näib, et osa ojasälgust on geoloogilises mõttes päris värske, uusimad lahtimurdunud liivakivipangad on veel kollased. Pool kilomeetrit ülesvoolu on sild ja teisel kaldal õige mudane rada, mida kõnnin ettevaatlikult, sest see on kohati viltu valele poole. Päris ohtlikes kohtades on ette tõmmatud punavalgetriibulised lindid, et minge võsa kaudu ringi.

Siis uuesti mäkke, mäe nõlvalt tore vaade (kui ma all orus oja pildistasin, on tulnud päike välja). Mäeharjal on väga savine tee, kus on 20 cm sügavused autorööpad, põhjas püdel saviläga. Vastu tuleb matkajapaar (!); nad ei tea, mis neid ees ootab. Vähe kuivemas kohas pildistan põhjalikult (2 objektiivi, statiiv) kännuseeni: [siia tuleb kännuseente pilt, kui ma selle ükskord uudse tehnikaga kokku panen]

Siis algab matka raskeim osa, nimelt sadakond meetrit allapoole laskumine, mis on hõredas metsas väga järsk kivipankadest trepp, puulehed peal. See on kindlasti ülesminemise trepp, sest alla tulles on kogu aeg all haigutav tühjus silme ees. Trepiastmed on nii kitsad, et kõige suurem jalanumber, kuhu sinna astudes tald täielikult mahuks, on umbes 20. Tuleb igal sammul suruda kand vastu eelmist astet.

Aga kord lõpuks olen siiski all, algab matka tüütuim osa, paksude kõdunenud lehtedega kaetud metsarada (ei näe, kas lehtede all on kivikamakaid või libedat savi). Pärast piltide kellaaegade järgi näen, et vähem kui kilomeetrile kulus veerand tundi.

Rõõm on suur, kui jõuan juulis külastatud ammuse paberiveski juurde. Jõgi pulbitseb ja kõmiseb (lahtised kaljupangad kolisevad vee all). Paarsada meetrit ülesvoolu on jõesäng looduslikus seisundis, juulis ei saanud alla laskuda seepärast, et oli liiga pime; nüüd seepärast, et vett on liiga palju ja vool hirmus. Saab näha, kui kaugele seda looduslikku orgu olla lastakse, sest veel mõni suurvesi ja põrkekaldal olev maantee kaob.

Ühes natuke laugemas kohas saab jõele lähemale ning teen mõne pildi. Saabaste külge jääb paks kord puulehti ja pori. Mu põhjaliku matkavarustuse hulka kuuluvad nüüd ka võsa läbimise kaitseprillid.

Sealt edasi on akvedukt ehk paberiveski veerenni sild üle jõe. See pidi olema veel eile vett täis, kuid täna näitab eilset taset ainult hall mudakord. Kõnnin mööda veerenni perve ja näen mudajälgede järgi, kust vesi täpselt on voolanud.

Kui paisuni jõuan, seletab silm, et vesi pidi olema selle taga paisuga triiki, st tavalisest meeter kõrgem. Vast sodi ummistas paisu läbivooluava, nii et vesi paisus, läks otse üle ülevoolu ning täitis ka paisust algava veerenni. Jõesängi üks serv on täiesti värskelt murtud, küllap siit siis allpool nähtud muda pärineski. Paisu peal rohtu enam ei ole, kõik on ühtlaselt mudakarva.

Juulis...

...ja detsembris!

Muid pildipaare:









Siis jaama (16.03), kus sõiduplaani nähes selgub, et oodata on pool tundi (16.34). Mille muuga seda ikka sisustada kui pildistamisega! Sillakäsipuul on toredaid samblaid ja samblikke. Välja tuleb ka kaasasoleva fotokola viimane osa, orivälkude paar ja Gorillapod, mille peale kinnitan orivälgud. Seega olen kasutanud kaasasolevat kola peaaegu täielikult, v.a suurt välku.

Veidi enne linna jõudmist vaatan telefoniga, kas ja mis kell mõni buss korterisse sõidab. Ostan jaama leheputkast aja parajakstegemiseks kaks koerakalendrit.

* * *

Õhtul koostan eesti seltsi jõulupeo jaoks pildivalikut. Sel aastal olen olnud pildialbumi kümnest üritusest ainult kolmel, nii et piltidest üle kolmveerandi on teiste võetud. Tundub, et üleval on kõik üritustel võetud pildid, st mitte päris kõik fotohuvilised ei läbe mõnd pilti ka avaldamata jätta – albumis on pilte, mis võtavad mul judinad ihule (näiteks kuidas tantsija sõrmed tunduvad olevat nukkideni kaaslase ninas) või mida liigitaksin lihtsalt tehniliseks praagiks (nt pildile väikese avaga jäädvustunud tolm objektiivil, samuti välgupiltide krooniline ülevalgustatus) või lihtsalt sobimatu teema(topograafilised makroülesvõtted inimeste näonaha struktuurist).

Alustan piltide veebialbumist allalaadimist. Umbes 50. pildi juures tuleb tuua teisest toast lustikummut, panna klapid pähe ja kuulata turgutavat muusikat. Kohalik mobiilsusportaal kirjutab, et samal bändil on 15. skp siinmaal kontsert (nii et on käima pandud erirong).

Not the Nine O'Clock News, I plaat.

L, 866. päev: triiki

Poeskäik T. linnakeses.

Märkan rongiaknast, et juulis pildistamas käidud muistse paberiveski veerenn on vett triiki täis! Ja jõgedes-ojades on talvine suurvesi. Seega asendan kava käia homme Antwerpeni loomaaias kavaga käia „talve”maastikke pildistamas.

Kogu rongiseltskond – sealhulgas vahepeal suureks kasvanud soome Beavis ja Butthead koos jüngritega – suundub ühise tropina kesklinna poole, kiire käik viib mind neist ette.

Asutuse jõulupeo teema on punane ja must, mis manab mu silme ette kohustusliku kirjanduse erakordselt igava raamatu. Olen mõelnud ilmestada musti rõivaid punase kikilipsuga, aga mul ei ole mingit mälestust, kuidas see on saksa keeli. Kaalun, kas lõbustada müüjaid küsimusega ich möchte d' Krawatte, der wie eine Schmetterling aussieht (vältides täpsemaid artikleid, sest ei ma sõna Krawatte sugu tea, vrd Tšõngõz Ajtmatov Moskva kohvikus – пожалуйста, один кофе... (kelner mõtleb, et näe kui haritud kirgiis, teab, et кофе on mees-, mitte kesksoost) ...и один булочка) või proovida õnne teisest kaubamajast üle tänava. Seal saan lipsu näpuga näitamisega ja saan pealegi teada, et see on saksa keeli Fliege ehk siis mitte nagu liblikas, vaid nagu kärbes.

Tagasi esimese kaubamaja pööningu elektroonikakaubamaja fotoosakonda. Näen, et konnapildiga printeritinti ei müüda. Samas minu printeri paberit on.

Jaamas teise elektroonikakaubamajja. Ka seal ei ole konnapildiga tinti. Sealt Gorillapod. Tagasi rongile (rahvast on vähe, enamik läheb Wb jaamas maha), jaamast bussi ja osalise jalgsimarsiga Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonda, sealt tinti. Siis toidupoes ja tagasi korterisse.

Õhtul Not the Nine O'Clock News (II plaat) ja märulifilm Poseidon, mis peale laine on arutult naljakas ja poliitkorrektsuses väga ootuspärane: suure laeva hukust pääsevad eluga ainsatena noorpaar, üksikema ja laps ja meesterahvas, kes juba filmi alguses teeb üksikemale silma, ning vana homo. Tumeda nahavärviga inimene on laeva kapten, kes kombekohaselt koos laevaga põhja läheb. Wolfgang Petersen on küll teinud mitu suurt mere- ja muud filmi, aga seda ta ikka ei tea, mis on füüsika.

R, 865. päev: Spartak, AKSK ja laulvad hiired

Laiendasin hiljuti oma objektiiviparki. Tellimusest on kulunud just sedapalju aega, et võib objektiivi saabumist iga kell oodata. Et olen hommikul linna teises otsas ja eile õhtul tööl meil ega aadressiraamat ei töötanud, vean end enne kukke ja koitu tööle selleks (ja ainult selleks), et saata valvelauda meil (ma nende aadressi peast ei mäleta, et saaks saata korterist), et kui GLSi mees tuleb, aga mind ei ole, siis palun võtke vastu. Kirjutan selle kogunisti prantsuse keeli! (Babelfishi osalisel kaasabil.) Siis uuesti bussi peale ja linna teise otsa.

Prantsuse keeles saame vaadata kontrolltööd ja olen saanud kogunisti kokku 65 punkti. Tore-tore. Minu viielauseline suuline esinemine andis koguni 19 punkti ehk üle kahe korra rohkem, kui sain kolme lehekülje grammatikaülesannete eest, kus ei olnud täiesti õigesti ühtki üksikülesannet. Üks, asesõnade veidra paigutuse ülesanne oli kogunisti täiesti vale. Teadsin, et seal tuleb kasutada üht vigurit prantsuse keele ammendamatust vigurivaramust, aga – nagu selgus – valesti mäletasin; ühes teises ülesandes tuli kasutada sama tarindit, mida ma kirjutasin ebakindluse leevendamiseks pisut teistmoodi, et äkki läheb kahest üks täkkesse. Peaaegu läkski, kui ma poleks üht pisisõna vahelt ära unustanud.

Suulisest tekstist arusaamine on ootuspärane, 2/3 asju õigesti (tunnistan, et osa vastuseid on suhteliselt huupi, sest ma ei saanud aru, mida küsiti, ega seda, mida tähendavad vastusevariandid). Näeme täna sama teksti paberil ja no ikka on täitsa õudne, täis kujundeid, mida ma mitte kunagi kuulnud ega näinud ei ole. Võrrelge näiteks, et teeb inimene esimesi tutvusi eesti keelega ja ta peab aru saama, mida tähendab „Kört-Pärtli särk”.

Arusaamine kirjalikust tekstist on samasugune, sest kogu kursus näib ülejäänud õppurite (kes kõik on samast suurest asutusest) ampluaa tõttu keerlevat avaliku halduse, poliitika ja sotsiaalala ehk minu jaoks surmigavate teemade ümber. (Kahtlustan, et prantsuse tehnikakeelt, mida mul oleks vaja, lihtsalt ei ole üldse olemas.) Vähene sisu, mis tekstis on, on maetud lennukate tiraadide alla, millest siis peame leidma, kas tiraad A tähendab B, C, D või E. Imekombel on sisetunne tabanud enamiku täkkesse.

Kirjandis on vaene õpetaja üritanud parandada, mis jaksas, aga no kes käskis jätta nii kitsa reavahe?! Ja kui ta arvab, et neist parandustest on kellelegi muule ka kasu peale ta enda – sest kontrolltöö korjatakse kohe tagasi ja parandusi ära kirjutada ei jõua – siis valesti arvab.

Edasi jätkub tund, ja kui ma oleks teadnud, kui masendavaks see kujuneb, siis oleks ma tunni parem vahele jätnud. Nimelt on lugemise ja arutamise tekst teemal, mis meenutab mulle valusaid isiklikke läbielamisi, mida olen kõigest väest püüdnud unustada, ning pärast vahetundi ja ungarlase ettekannet maailma suurimast kuumaveeallikast, mis asub Ungaris, kus supleb miljon inimest aastas ja mille vesi sisaldab muuhulgas diatomaarset koobaltit (Co₂), on teise poole lõpus kuulmisharjutus (kuulame raadioteksti kaudset kõnet ja teeme sellest otsese), mis sedavõrd masendavalt arusaamatu, et mõtlen, et kui kiiresti tegutsen, siis äkki saaksin eile saadetud koolitustaotluse veel tagasi võtta ja asendada seal rea, et soovin järgmiseks õppida kursusel FR 7, reaga, et soovin lasta kontrollida oma saksa keele taset ja minna sellele vastavale kursusele (mis mu nigela grammatikaoskuse tõttu on vast väga talutav) või alustada näiteks hoopis türgi või läti keele õpinguid.

Ainsad kaks lõbusat seika on need, et kui ungarlane mainib ettekandes turvast (la tourbe), siis sunnib õpetaja teda teistele prantsuse keeli seletama, mis on turvas, ja kes sõnastikust ei vaata, nendel on kuni tšehhi M küsimuseni, kas seda kasutatakse ka aianduses, suur segadik. Aga poolakat aitab äratundmise selguseni tuua alles tšehhi B saksakeelne selgitus, et Torf, mille peale poolakas rõõmsasti hüüatab: „Ach, Torf!”

Ja teine on see, et rõveda kuulamisharjutuse esimeses lauses mainitakse Moskva Spartaki jalgpallurit ja õpetaja näitab, kuidas prantsuse keeli Moskva kirjutatakse, ning küsib, kas keegi teab, kuidas on Moskva elanik. Saame teada, et moskoviit, moscouvite, mille peale ungarlane puhkeb mürinal naerma. Õpetaja küsib, et kas sellepärast, et vite nagu väga kiire, aga ungarlane vastab, et ei, Ungaris pilgatakse moskoviidiks vanameelset kommunisti.

* * *

Kesklinna ainsast fotopoest 77 mm UV-filter (unustasin objektiivile kaitsefiltri juurde tellimata – ja kaitsefiltri vajalikkusessse usun ma kõvasti pärast seda, kui suvel (juulis) lajatas õlal rippuva statiivi pea kaelas rippuva fotoka objektiivi). Müüja vist ei ole elu sees 77 mm filtrit müünud (ja selle fotopoe hinnataset arvestades ei ole see üldse imelik), sest ta küsib üle, kas ma tahan "tavalist" või PL-CIR-filtrit. Esiteks on PL-CIR-filter ja UV-filter kaks väga erinevat asja ja teiseks 77 mm filtreid lihtkasutaja objektiividel ei ole, seega peaksid neid küsima inimesed, kes fotoasjast üht-teist teavad ja kelle jaoks PL-CIR- ja UV-filtri ühte patta panemine lihtsalt jahmatab.



Kesklinnas on vat sellised jõulukaunistused, koondnimetusega „Kaks karvast kera”. Pimedas nad ka helendavad.

* * *

Arutelu koerakeele teemal tekitab huvi, mis sagedusvahemikku koerad kuulevad (leian, et kuni 45 kHz). Sellest edasi leian, et kassid kuulevad kuni 85 kHz – ja milleks: et ikka hiiri paremini kuuleks. Ja kui kõrget häält hiired suudavad teha? Tipin guuglisse sõnad mice ultrasonic ja vat mis leian: hiired laulavad, ja üldse mitte ainult filmis Babe, vaid ka päriselus! Leitud teadusartikkel on siin: link.

N, 864. päev: uus mäng

Keelerühma hommikukohv toimub lauas, kus istuvad ees kaks hollandlast ning inglane S. Hollandlased ütlevad, et S räägib hollandi keelt täitsa hästi, paremini kui hollandane P. S ütleb, et elas 12 aastat Hollandis; P kohta saame teada, et ta elas 10 aastat USAs ja ta kasutab üht artiklit valesti.

Tööl võetakse täna kasutusele tarkvarasüsteemi uus versioon, mille koostoime tõlketehnikatarkvaraga on tore, aga kohati ootamatu. Teatan päeva jooksul ligi kümnest tõrkest. Õhtul kell viis öeldakse, et seda koostoimet kärbitakse tunduvalt, kuni tõrked on kõrvaldatud.

Saadan ära koolitustaotluse, et ma ikka väga tahan prantsuse keele varasalvede poole rühkida ka tuleval aastal.

Õhtul Beneluxi pidu. Sööki on ja jooki on ka. Saan soome kolleegilt laenuks soomeugri keelepuu Soome raiuja Kalevi Wiigi raamatu. Kolleeg lubab, et ta toob varsti minult laenatud raamatu tagasi; asi on pikale läinud peamiselt seetõttu, et seal lõpus on suur huvitav kaart, mille kopimiseks peab ta minema kuhugi, kus tehakse suuri koopiaid.

* * *

Pakun välja lihtsa sõjalis-patriootliku mängu „Kotkasilm”:

• aega on 10 minutit
• oled Kirikmäe prismas
• otsid sojakastet
• küsida ei tohi

Mäng võib II faasis muutuda kannatusmüsteeriumiks „Konnasilm”, sest katse kinnitab, et I faasi läbimiseks on vaja pood riiulhaaval läbida kaks korda (20 minutit, sammuloenduri järgi umbes 1,2 km).

Võiks ju arvata, et sojakaste on ketšupi juures (Heinz, 57 Varieties – but in your bloody market just one, a single one). – Tühi ta on. – Või siis tabasco kõval. – Ei ole. – Või siis liha juures. – Vat ka ei ole. – Vorstide juures? – Pah! – Külmletis? – Vale! – Ega ometi mitte juurikaosakonnas, mahlade juures? – Looda sa. – Sojapiima juures? – Hah! – Marineeritud kurkide juures? – Mäh!

Algab teine ring. Inimesed juba vaatavad imelikult, nagu oleks ma mingi purgipiiluja (kui selline sättumus on olemas, ja kui ei ole, siis küllap arvavad, et olen esimene). Süstemaatiline läbikõnd, mille jooksul teen kuiv- ja maitseainete riiulitele peale veel kaks tiiru, ei too kastet mulle lähemale. Ega mind kastmele.

Viitsimata kõndida uuesti poe teise otsa, teen pisikese tiiru käepärases nn loodustoodete osakonnas. Ei ole. Tagasi kuiv- ja maitseainete juurde ning veel üks tiir, silmates seekord hoolega ülemisi ja alumisi riiuleid, mis võisid varem silma alt kõrvale jääda.

Ei ole.

Mõtlen, et no ei ole võimalik.

Kuivainetest edasi tulevad kassade pool sügavkülma letid ja siis piimatooted ja siis kulinaaria ja siis aedvili ja siis leib, kus ma olen juba käinud ja kus sojakastet ei ole ning on mõistlik eeldada, et ka ei tule. Seina pool on müslid, tee, kohv ja kommid, kuhu minna pole mõtet, edasi juust, pakitoidud, singid, puuviljad ning lusitaanlaste kuivatatud kala kuhilad, kus seda niikuinii ei ole.

Aga kes teab. Alustan seinapoolse riiulirea läbikammimist, esimeses vahes on õlid. Õlide vastas on aga eksootikakaubad ning hingan kergendatult, sest kus on eksootikatoidud, seal on sushi mererohi, ja kus on

sushivetikad,
enam sealt kaugel pole
sushikastegi.

Ja kus sushikaste ees, seal sojakaste järel!

* * *

Jätsin hommikul printeri paljusid pilte printima. No peaaegu kõik olid õhtuks ka valmis saanud, peale nelja viimase pildi, enne mida olid lõppenud tsüaan- ja magentatint. Magenta ja tsüaan peaksid kokku andma sinise, mille jaoks on printeris olemas ka eraldi tint, aga ikkagi, täitsa tühjad, „laul vaikind on”. (Meenutame esimeses kettamaailma-raamatus olnud fotoaparaati, milles päkapikk joonistas pilte, ja kui Twoflower oli käinud lõbusate naisterahvaste juures, siis pilte enam ei tulnud, vaid aparaadi luuk läks lahti ja päkapikk teatas, et tal on roosa värv otsas.)

K, 863. päev: neli või null O-d ehk kõik, mida antakse ülevalt

Terminiseppadelt tuleb vastus, et nad otsustasid kasutada termini referentlaboratoooorium loomiseks Eesti õigusakte, kus on referentlaboratoooorium. Ja et vähem ametlikus kasutuses võib ju labor öelda ka.

Aga vaadake, Eestis on rohkesti laboreid, millel on suisa ametlikus nimetuses sõna labor ja mitte laboratoooorium. Lööge Google'isse sisse kesklabor või ühendlabor ja vaadake. Või lugege vereseadust või nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust, mis näitab, et ei ole see tundmatu seaduseloojatelegi.

Kahtlustan, et üks eelistuse põhjuseid on see, et tõlkepõhises ehk elukauges ESTERMis on ainult pikk variant, millele on juurde pandud koguni silt, et eelistermin, nagu see on kõigil sünonüümideta terminitel.

Märgin oma kommentaaris kuubis, et mõeldagu selle peale, mida arvab erialainimene, kellele terminit referentlaboratoooorium sisaldav õigusakt on suunatud – kui seaduselooja ei ole võtnud vaevaks end kurssi viia isegi mitte sellega, kuidas erialainimesed ise asju nimetavad, siis mida üldse asjast loota?

Ja see tunne meis tiheneb üha.

* * *

Lõuna paiku saan vastuse, kus jätkatakse põhjendamist, miks vanaaegne termin on õige ja hää. Seekord – mõtelge! – viidatakse Euroopa Liidu õigusaktile, mille sõnastus on teatavasti paratamatu ja püha ning imettegev.

Mida oligi tarvis tõestada... Loobun edasisest vaidlemisest.

Mu arust on kogu selline terminitöö, et paneme ametisse sõnatundjad terminoloogid, kes siis hakkavad ütlema, kuidas asjatundjad peavad asju nimetama, lähenemine täiesti valest otsast, sest nad näevad terminites ainult sõnu...

...mida kasutati heal juhul ainult üks sugupõlv, aga halval juhul terve sajand tagasi (re: tuntud sõnastik). Aga sisu nad valdkonda tundmata ei mõista. See, et spetsialistide enda terminikasutust isegi mitte ei vaevuta järele uurima, on mu arust paras vaimupimedik.

Kui õhtul töölt lahkun, on all kohvikus mingi suure ja maja ette pargitud autode suuruse järgi tähtsa asutuse pidu. Kemmergus heljub ebatavaliselt magusate lõhnaõlide aroome (maja töötajad ning tudengid – kellele ülikool peab maja saalis mingeid loenguid ja keda tavaliselt näeb all fuajees või kempsus, kus nad sageli vett ei tõmba (võib-olla on see siinses ülikoolis kombeks – if it's brown, flush it down, if it's yellow, let it mellow), ja kelle jaoks on fuajeesse pandud silt, et kogu majas on söömine ja joomine keelatud – nemad selliseid lõhnu ei kasuta). Fuajeest kostab lõunamaiseid bongorütme (päeval veeti kohale ka potipalme), trummid on paigaldatud just kella juurde ning äramineku fikseerimiseks kaardiga selle juurde tungida tuleb mul otse trummimehe eest läbi. Tema ees tantsiskleb seltsimees, kes kraabib pulgaga kõrisevat vaasi käes ega taha mööda lasta.

Ja ka Bloggeri kinnitussõna on praegu notsly. Väga sobilik.

T, 862. päev: oh I am so terribly sorry... so terribly sorry

Meenub, et olen lubanud koostada kohaliku eesti seltsi jõulupeo jaoks pildivalimiku, mille tõttu arvutiparandus lükkub jälle edasi. Ja kuu keskel pärast seda on asutuse jõulupidu, kus ma pean pilte tegema, ning arvatavasti tahetakse pilte näha ka ikka veel sel aastal.

Tekstis on keevitaja kaitsepeakatte asemel saadud peakapid, mis tuletab meelde makaabri loo Werner Bergengrueni raamatust „Surm Tallinnas”, kuidas XIX saj baltisaksa luulehuviline soovis Itaalias surres, et tema pea maetaks kodumaale; ta testamenditäitjad saatsid palsameeritud pea postiga, aga postitroskaga juhtus mägedes õnnetus ja pakid läksid sassi. Luuletaja omaksed avasid kodumaisel matusetalitusel hardalt kasti, kus sees oli suvaline muu kola, aga kujutage ette, mida tegi selle paki tegelik adressaat...

Tuleb kommenteerimiseks uute teminite loetelu. Selles on referentlaboratoorium. Märgin, et selle 20 aasta jooksul, kui olen laborirahvaga tihedasti kokku puutunud, ei ole ma kordagi kuulnud, et nad nimetaksid oma töökohta laboratooooriumiks, vaid ikka ja ainult laboriks. Sestap soovitan referentlabor.

* * *

Kohtutornide vahele on pandud ülespoole särama prožektor, mille valgusvihk ulatub madalate pilvedeni ja, meenutatagu, et selletaolise valgustuse leiutas Albert Speer Saksamaa 1934. aasta parteipäevaks, kui üles suunatud helgiheitjatega ümbritseti näiteks mõni suur väljak. Tõsi, Saksamaal kasutati stratosfäärini küündivate kiirte tekitamiseks suuri helgiheitjaid (mitte väikesi kökatseid nagu praegu taevasse pöörlevate ja vonklevate vihkude joonistamiseks, vaid normaalseid õhutõrje helgiheitjaid, mille peegli läbimõõt oli 150 cm ja 200 cm ning mis maanteeversioonis moodustasid iseseisva kaheteljelise haagise), samuti Berliini olümpiamängude lõputseremoonias.

* * *

Seisan bussipeatuses ja ootan ning aja mööda veeretamiseks, nagu ikka, vaatan, mida uut Postimees kirjutab. Astub teine ootaja lähemale ja küsib midagi prantsuse keeles. Mu mõistmatu ilme peale küsib kohe inglise keeles üle. Kuulen: „Do you have a writer?” Küsin üle: „You mean a pen?”, mille peale tema vastu, et „yes-yes”, nii et kougin taskust pastaka ja siis seisan, see käes, nagu tola, ja tema seisab, suits suus, nagu veel suurem tola (igatahes oli temal piinlikum kui minul, sest ta kargas piinliku olukorra lahendamiseks suvalise esimese bussi peale, mis kesklinna ei lähe, kuigi välised märgid (nagu reisikott) näitasid, et ta ootas bussi, mis läheb kesklinna poole). Võib-olla oli jaapanlane, ma pimedas ei näinud, „who needed a righter to right a cigarette”.

Korteris laupäeval vaadatud filmi plaadilt untsuläinud võtete osa. Mulle meeldib eriti see, kuidas voodistseenis, kui Scully ei suuda uinuda ja tööasju arutab, ei ole näitlejal tekst meeles: The tissue had traces of a drug called... F*** me! – Mulder: 'F*** Me?' – I know that drug! — Või kuidas filmi teise kandva, kuid ainult poole filmini elava naisosalise näitlejal hakkab tõsise koha võtte ajal mobiil helisema, mille kohta võiks ju arvata, et vast kogenud näitleja aastal 2008 juba teab, kas mobiil tohib võtte ajal sees olla või mitte. Aga plaadi lisadest on kõige ägedam kuuldemängutaoline pealeloetud kirjeldustega versioon vaegnägijatele.

Bloggeri kinnitussõna on actinel, mis peaks seedimissõpradele meelde tuletama, et nende massiliselt äravisatavad topsid püsivad looduses idanemata ja lagunemata mitukümmend aastat.

E, 861. päev: kuidas külvad, nõnda lõikad

Hommikul tuleb bussipeatusesse kojamees, külimit kaenlas, ja kõnnib soola külvates minu poole. Muidugi meenub mulle Kalevipoeg. Mõni meeter enne mind ta aga peatub ja keerab otsa ringi, jättes soolaterad mulle kingade peale viskamata.

Lõunalt tulles vaatan, nagu ikka, lennukimürina peale lennuvälja suunas ja mida ma näen: sealt rügib kõrguste poole suur AWACS-radariga lennuk! Isegi kohalik leht kirjutab. Saame teada, et lennuk oli NATO E-3 Sentry.

Kirikmäe prisma, innustavaid inglise fotoajakirju (ma ei mäleta, kummas oli see kirjutisesari, mida ma vennale ikka saatsin, kas ajakirjas Practical Photography või teises umbes sama nimega ajakirjas).

* * *

Aidsivastase võitluse päeva auks ja india muusika huviliste rõõmuks selline video: