K, 678. päev: lõõsk

On selge hommik, aknakatteid äripäeviti igaks juhuks ees ei ole, näen unes, et kell heliseb, ja ärkan tavalisest umbes tund varem. Äratuskella unimütsinupp peaks panema kella helisema 9 minuti pärast, aga midagi ei juhtu ja kui järgmine kord kella vaatan, on juba nagu 40 minutit äratusest möödas. Siis suigun uuesti ja siis hakkavad kellad kõik korraga uuesti helisema. Imestan, et mis on juhtunud, kui kella nähes avastan, et alles nüüd on õige kellaaeg. Tore muidugi.

Päev ise on töine ja kestab pikalt õhtusse, et kõik ülesanded enne pikka nädalavahetust ilusti tehtud saaksid.

T, 677. päev: maailm ja mõnda, mis seal sees leida on

Õpime prantsuse keeles [eba]loogilisi seoseid, mis tähendab kolme lehekülge sõnu, millest üks vigurjam kui teine, mille reeglites on mustmiljon erandit ja millest enamikku näen esimest korda. Viimase harjutuse ettelugemise ajaks on minu arusaamine jäänud teemale lõplikult jalgu, sest ma ei saa aru, mida ülesanne tahab. „Tee näite järgi” – heakene küll, aga mis on tehtud näitelauses? Ja siis need arvutud tegusõnaajad, mis raamatu tagant tabelist vaadates pakuvad seninägematuid üllatusi. Kaalutlen, mis juhtuks, kui ma sooviks kursuse pooleli jätta.

Aga teine pool on parem, tänu umbes kolmveerandtunnisele vaheajale, millelt keegi ära ei kiirusta. Pangamaja sööklast on kella poole neljaks võileivad ära korjatud ja isegi lett puhtaks pühitud, aga ma ei jõudnud täna ei hommikust ega lõunat süüa. Kõige tõsisem söök, mis veel alles on, on jogurt.

Saab teada, et maltalastel olnud siinmaal üllatus, et metsas laulavad linnud. Nimelt on Maltas kombeks, et kõik saarele saabuvad (ja madalalt ülelendavad) linnud lastakse maha. Ega seal jahti söögi pärast peeta – surnud lindudest tehakse topiseid. (Mul tuleb meelde seepeale üks sugulane ja tema jahimaja, kus on loomakerede tükeldusruum konksuga laes ja trapiga põrandas.) – Seepeale saab teada, et ennevanasti olnud Itaalias suhteliselt kõige rohkem jahimehi, aga siis tõstetud relva- ja jahilubade hind paljukordseks ning hakati usinasti kontrollima ning vahelejäämisel reaalset vanglakaristust määrama, mispeale pidavat Itaalias praegu metsloomi jälle elama.

Teises pooles saame Saksamaa ühinemisest rääkinud ettekande arutelul teada, et kõiketeadvatel prantsuse keeli lobisemise suutlikel rühmakaaslastel päris täit ettekujutust ei ole, kuidas käis liiklus Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel. Inimesed võisid ju tõesti lennata, aga kuidas said kohale kaubad, näiteks ehitusmaterjal? Nende arust kestis Berliini õhusild 1989. aastani. Türklaselt saame teada, et Berliin on suuruselt kolmas türgi linn maailmas. Õpetaja meenutab noorusaegu ja paljusid pidusid Lääne-Berliinis. See kõik on arutelus siiski edasiminek, sest eelmisel korral arutati, kas kana on emane.

Mõistatus asendustunniga laheneb, sest õpetaja teatab avastusest, et kuna tund on teisipäeval, siis esmaspäevased usupühad ühtki tundi ära ei jäta ja sestap ei ole vaja pidada ka asendustundi. (Ja ei ole vaja kasutada ka meili.)

Lennuvälja perroonil seisab Venemaa valitsustunnustega lennuk.

Õhtul saan teada, et mu juhendatav magistritöö tunnistati kõlbulikuks ja pääses kaitsmisele.

E, 676. päev: ma teile kirjutan

Eelmise nädala jubetõlkes jubedamaid asju ära märkides (et neid sisestada võrdlustabelisse) on kollane vildikas täitsa tühjaks saanud. Kirjatarvete ladu on sobivasti lahti ja keelebarjääri saan ületatud vana vildikat näidates.

Direktori juures toimub Balti peo järelkoosolek. Mis tehtud, mis teoksil, kuidas teha järgmine kord paremini. Nagu aimata, veereb jutt ka tööasjadele.

Lõuna ajal (just lõuna ajal, eks!) kole vihm.

Eelmises prantsuse keele tunnis andis õpetaja oma meiliaadressi, et me saaksime talle kirjutada, et ta saaks sedasi teada meie meiliaadressid, kuhu saata teade, kas pühade puhul ärajäänud tund teha asemele teisipäeva hommikul või kolmapäeval. Rühmakaaslasest kolleegiga proovime kõikvõimalikud permutatsioonid läbi ning nendime, et õpetaja eksis, tal meiliaadressi yahoo.fr-s siiski ei ole, wanadoo.fr-s samuti mitte. Ega ma ei teagi, mitu toimivat meiliaadressi mul endal on. Palju. Hetkel tuleb meelde hoobilt üheksa, aga neid on kindlasti veel.

P, 675. päev: mõtleb, et ta üksi on

Käin hommikul Maaselja ääres vanadesse kruusa­aukudesse 1998. a rajatud looduskaitsealal, kus kirjade järgi pidavat olema seniolematu veeloomastik, eriti linnustik. No jaa... olen oma elust veetnud neli aastat suure mere­roostiku veeres ja tean, milline linnuküllus seal valitseb, rände ajal ka linnuvaatleja­küllus. Kruusaauk ja madal merelaht on kahjuks kaks eri asja: linnud tahavad roostikku, aga roog kasvab ainult madalas vees.

Kaitseala piirilt esimese kruusaaugu poole kõndides kuulen ööbikut (lääneööbik, see tõeline nightingale ja Nachtigall – Eesti ööbik on thrush nightingale ja Sprosser), näen võsa taga pesitsevat luigepaari (silm ei seleta liiki, küllap kühmnokk). Esimesest umbes poole hektari suurusest kruusaaugust kostab aeg-ajalt sulpsatusi ja näen veel levivaid ringe, kuid nende tekitajat ei näe.

Järgmises sama suures augus on üks lauk ehk vesikana. Kolmandas, veerand hektari suuruses veesilmas on üks konn. Neljandas on kolm nähtamatut konna. Siis keerab rada laudteele üle pisikese tiigi, millest möödudes kargab vette kolm konna. Kükitan hulk aega vaikselt, oodates, millal nad mättale tagasi soojendama ronivad (konn ei näe liikumatuid esemeid), aga minu ootust rikuvad kaks paari, kellel on keelust hoolimata kaasas koerad, ja siis neli raske sammuga tervisejooksjat. Mul on jalas matkasaapad, nendega on laudteel hääletu kõndimine omajagu kunsttükk. Umbes kümne minuti pärast loobun ja astun edasi, kohates vastu tulevat hääletul kõnnil binokliga loodushuvilist. Vahetame tunnustava pilgu.

Siis jätkub laudtee roostiku ja kahe pisut suurema servast roostunud kruusaaugu vahel, milles kummaski on kaks lauku. Roostikus on konni, kes paraku mu lähenedes samuti mättalt vette kargavad. Ühte passin jälle hulk aega, jälgides selges vees aktiivset puruvanakeste ja vesijooksikute elu. Õnneks ei möödu minust sel ajal muid inimesi, sest kus selle piinlikkuse ots, et normaalne inimene põlvitab laudteel, fotokas käes, ja vahib lompi.

Vastu tuleb paariminutise vahega kaks piltnikku, ühel käes lahtine statiiv, aga olemus jätab algaja looduspiltniku mulje (eks ta ole lugenud, et looduspiltnikul peab olema statiiv, ja kus sa siinmaal ikka märgalale lähed kui vanadesse kruusaaukudesse); teisel on statiiv kokku klapitud, rihmapidi õlal mingi tõsisema toruga fotokas ja sangapidi näpus Sigma 200–500 mm f/2,8 EX DG „roheline ämber” (15,7 kg).

Siis keerab teerada pisut suuremale teele, mis läbistab ruutkilomeetrise kaitseala keskelt. Selle ääres on – heheh – kivirullijatele ja muudele rannalindudele tehtud paarikümne aari suurune klibuväli (mis on lindudest täiesti tühi) ning pisut eemal, suure mitmehektarise veekogu madala serva kohal paras vaatlusmajake. Selle ees kisavad konnad (keda näha ei ole, aga kuulda on see-eest tublisti).



Majake on seintega, jahe, aknaavade all pingid ja küünarnukkide toetamiseks aknalauad, seintel neljakeelsete nimetustega linnupildid. Sealt siis paistab üks tuttpütipaar, umbes neli või viis peret lauku (poegadega), tuttvart, paar sinikaelparti. Tuttpütid askeldavad majale meeldivalt lähedal, üritan saada pilti, kuidas tuttpütt pinnale tuleb, kala nokas, aga kui ma oma 40 pilti olen ära võtnud, saan aru, et ega ta ju pruugi samas kohas pinnale vulpsata, kuhu mina sihin.

Seejärel tagasi bussi peale (oli valida, kas olen püha­päevase bussi­graafiku tõttu kohal kaks tundi või neli, aga pigem lahkuda varem ja meeldivate elamustega kui hiljem ja tüdinuna). Lähen tagasi sama teed kui tulingi ning tundub, et lähenevaks keskpäevaks on laudtee peesitavaid konni täis, sest iga kord, kui mõne nurga tagant välja keeran, kostab eestpoolt sulpsatusi ning mõnikord isegi näen põgenevaid konni. Seekord on neil tagasi­ronimisega kiire ja nõnda jäävad paar ka pildile.

Ühes väiksemas augus on vees oksa peal mingi kobakas, mida binokkel seletab kilpkonnaks. (Euroopa loodusloo sari rääkis, et keskajal kütiti sookilpkonn Kesk-Euroopast olematuks, sest katoliiklased sõid sajal päeval aastas ainult kala, aga kaladeks kõlbasid kõik veeloomad, sh kilpkonnad ja saarmad. „Eesti loo” sarja keskaegse söögi saates räägiti, et hea rasvane paastutoit oli ka koprasaba, mis soomustega nagu kala.)

Päeval tudi ja õhtul rulluisk, tee on täies ulatuses kuiv, kokku 10,2 km. Ma ei ole ammu sõitnud, õige tunnetus ja uisulippamine hakkab tulema alles 8 km järel, kui olen veski poolt tagasi tulles puhastusjaama ehituse pudelikaelast õnnelikult läbi (see on nii kitsas, et liikuma pääseb ainult üks inimene; kui tuleb vastu jalgrattur, pole viga, aga kui vastu tuleb rulluisutaja, on keeruline).

L, 674. päev: siniheleroheline

Hommikul 9–11 pildistamisretk ümbruskonnas (loe: oru vastanõlval). Õigus on neil fotograafidel, kelle arvates pärast kella 11 enam pildistada ei tohi (kuigi ma ei tea, kas see kehtib ka suveaja kohta). On tore vastuvalgus, mis, nagu teada, keerab pildid kas untsu või teeb neist põnevad. Varasemast kogemusest tean, et vastuvalgusega mängimine eeldab üle-alasärituse peent timmimist, mille tulemusel võib umbes neljasajast pildist ligi kolmsada pärast täiesti rahus kustutada. Kohati tuleb võimelda vägagi akrobaatilistes poosides (tänatud, et tee on kaevatud nõlva sisse ja seega algab metsaalune ühel pool umbes meetri kõrgusel, nii et ei pea maha heitma).


Näen, kuidas varesed kiusavad kanakulli ja kuidas hallhaigur on kuuse otsas. Samuti seda, kuidas siniste lillegega kaetud välu lõhestab jämeda puu jäme vari.

Siis päeval 'Allo 'Allo!

Hiljem viimasel hetkel poodi.

R, 673. päev: the bells, the bells, Esmeralda

Ma olen täna väga kuri, sest olen päeva jooksul ümber kirjutanud (st lause-lauselt kontrollinud ja enamikus ka uuesti tõlkinud) 30 lk väga halba tõlget.

Kell 8.50 meenub, et kell 9.00 on teises majas töötajate koosolek, kuhu ma mingil juhul alguseks kohale ei jõua. Teisalt on nii palju tööd, et ei raatsi tervet hommikupoolikut sellele kulutada (koosolek kestab 3½ tundi). Teemaks on uus edutamisviis ehk arenguvestlus ja sellele eelneva enesehinnangu dokumendi sisseseadmine. Näib, et selle bürokraatia üle ei ole hea meel kellelgi.

Ka täna jätkub kuuldekauguses olevate õigeusu kellade paugutamine.

Pusimine jubetõlkega jätkub.

Lõunalt tulles näen, et JFK avenüü teetammi tugimüüri ladumisel lühendab ehitusmees liivakivitükki nõnda, et on asetanud kivi eendi peale ja kopsib haamriga üleulatuvat osa. See murdub ja muidugi kukub talle jala peale. – Üheksa korda mõõda, üks kord kopsi, arvaks vanarahvas.

Pärastlõunal helistab kolleeg ja pakub, et külmikus on eesti kartulisalatist veel minu osa järel (mina: „Kolm päeva vana kartulisalatit ma ei söö.” — „Täna peaks veel kõlbama.”) ja kui keegi muu soovib, siis palun, lasku hea maitsta, mina sellele ei pretendeeri.

Aga siis algab kosutav nädalavahetus ja juba õhtul juhatab selle sisse hulk Allo Allo! V hooaja jagusid.

N, 672. päev: karjamaa on heinamaa

Leian hommikul õigusakti, mis selge sõnaga ütleb, et karjamaa on heinamaa. (Muidugi ainult selles õigusaktis, nagu kunagi euroasjanduse siunamiseks suure kella külge riputatud tähelepanek, et mingis määruses või direktiivis on porgand puuvili.)

Päev otsa, eriti pärastlõunal kostab õuest ohtrasti kirikukelli. Õigeusu lihavõtted on tulemas, meenub.

Õhtupoolikul asun üle vaatama homme hommikuks üles antud tõlget, millesse olen varem korraks vaadanud, et ahah, kasutusliidese kirjeldus, mida tean varasemast ajast olevat õige kerge tekstiliigi, et kujuta ette ja kirjelda ning pärast loe üle ja paranda kirjavead. Aga noh... Selgub, et muidu täitsa ontlik tõlkefirma on astunud ämbrisse, pannes seda tõlkima vist kellegi koolilapse, kes ei ole midagi läbi mõelnud ega kontrollinud ja on arvanud, et tõlge on siis tore ja hää, kui ta lähteteksti lauseehituse täpselt eesti keelde üle kannab. Ning pannud selle toimetama vast teise samasuguse. Jube-jube-jube... Künnis tõlke halbuse tõestamise keeruka tarkvara kasutamiseks on ületatud ja neljandal katsel hakkab midagi ka edenema. Saan tähtajaga päeva pikendust.

K, 671. päev: ma mäletan, et ükskord oli pidu

Hommikul arutelu teemal, mis on täpne tõlge: kas hankeosakond või avalike hangete osakond, kas direktor või direktriss. Üks pool ütleb nii, teine naa: et riigiasutusel muid hankeid ei olegi kui avalikud – aga paljudes keeltes on ju „avalik”; ning et eesti keeles sugusid ei ole ja isegi sugusid rõhutavas prantsuse keeles on pr direktor la directeur – „aga on ju tore rõhutada, kui on naissoost,” on teine arvamus. Võta või jäta. Õnneks ei ole minu otsustada, mis valida.

Käime tehnilist poolt korraldava leedu kolleegi R-ga itimeeste juures proovimas, kas arvuti ühendub projektoriga. Ühendub, tuleb ette isegi pilt. Probleem on see, et kui projektor [mis on saksa keeles Beamer, et te mannetud tõlkijad, kes te olete sellele leiutanud umbes sada fantaasiaküllast eesti vastet, teaksite] lahti ühendatakse, ei tule läpaka kuvarile pilti tagasi (itimees vajutas kuhugi, millega kuvari pilt kadus, aga väljalülitamiseks on vaja näha kuvari pilti). Nimelt käib mu läpakas aku pealt ainult kaks tundi, aga peo alguseni on veel hulk aega. See tähendab, et pistan juhtme seina ja ootan läpakat välja lülitamata.

Vahepeal tekib uus küsimus: nimelt olin arvanud, et muusika võiks mängitada läpakast, igaks juhuks võtsin lood ka CD-le. Nüüd aga meenutan eelmise aasta pidu, kus samasuguses olukorras (heli ja pilt samast arvutist) pidi kaableid kogu aeg ringi ühendama. Tööjuures on CD-pleier, sellelt saaks segamata maha mängida. Seega uurin, kas on olemas kõlareid. Saan teada, et on; aga ühendusjuhtme kohta ei ole mingit teavet (häda korral saaks vast laenata ungari kolleegilt G-lt, kes vabal ajal on DJ Puli, küllap tal on vajalikke juhtmeid varnast võtta). Käin kõlarit uurimas ja mida leian – sellel on plaadimängija sisse ehitatud! Muidugi mõista proovin, kas see ka töötab, mispeale kaiguvad kõlarist kogu miinus neljanda korruse täitvad viis krapasakat akordioninooti!! Eelmine kasutaja oli sisse unustanud CD, millel vildikaga kiri ACCORDÉON. Kaiguks rohkemgi, aga mu reaktsioon on kiire. Hõikan: „Testing, testing!” Kõigil on väga lõbus.

Siis tund enne peo algust hakkab sättimine ja tikkimine ning üleeilse kilulõhna peaaegu minetanud Swisschamp leiab taas rakendust leivalõikamisel ja lätlaste sprotikonservide avamisel. Läti sprottides, tundub, on õli kolm korda rohkem kui Eesti omades, pealegi justnagu rõhu all.

Peol on pisut vähem inimesi kui eelmisel aastal (mis ruumi väiksust arvestades õnnetus ei ole). Jõu ja ilu numbrid seisnevad tänavu selles, et inimesed jaotatakse spordialade järgi võistkondadesse: valida võib viie lemmikspordiala vahel: ujumine, rattasõit, suusatamine, lauatennis ja eriti populaarne tugitoolisport. Osalistele jagatakse piletid (mida ma hommikul punkt kell üheksa olin käinud Kuninga tänava paljunduskeskuses kollasele paberile paljundamas ja lõikamas), millel selle spordiala piktogramm (piktogrammide tegemine oli ooper omaette, üldiselt põhinesid need 1986. a Aasia mängude omadel – seal oli lauatennis, eks ole). Siis ühtäkki tõstavad viis korraldajat pea kohale suuremad sildid samade piktogrammidega ja kutsuvad võistkonnad kokku. Murelikud inimesed kardavad, et nüüd läheb lahti nt Leedu pingpongimeistrite küsimine, aga, nagu öeldud, on viktoriiniteema hoopis balti mõistatused. Ja see läheb üsna toredasti, isegi sellest hoolimata, et läti mõistatustega läheb kuidagi nii, et vastuseid teab 14 korraldajast miskipärast ainult 2, kelle hulgas ei ole ei viktoriini juhti ega läti kolleegi R-i, kelle käest ta vastuseid küsib. Aga keegi ei tee sellest numbrit.

Päeva teine praktiline tulemus oli see, et katsetan järele, kas fotokotti on võimalik toppida läpakat ja fotokat nii, et kokku kaal oluliselt üle 8 kg ei lähegi. On.

Järelpõlvedele ülestähenduseks ka peo taustamuusika (71 minutit, väga täpselt peo algusest lõpuni, kui viktoriini ajal muusika seisis ja pärast hakkas vaigistamiskohast, mitte algusest):

1. Metsatöll – Veelind [intro] (Iivakivi, 2008)
2. Ainars Mielavs – Viens no simta (I Love You, s.a.)
3. Jurga – Nebijok (Aukso pieva, s.a.)
4. Labveligais Tips – Aluminija cuka (Aluminija Cuka, s.a.)
5. Kabaretas – Tarp Girnu – Armonika (s.n., s.a.)
6. Mihhail Goltisson – Paistab sügisel ka päikene (Paistab sügisel ka päikene, 1901)
7. Ainars Mielavs – Tu mani dzen (I Love You, s.a.)
8. Ainars Mielavs – Lai (I Love You, s.a.)
9. Justament – Vangile ei meeldi trellid (Eesti kaheksakümnendad, 2000)
10. s.n. – Tu un es (Taureniem, kaijam un sparem, 2004)
11. Nijolë Tallat-Kelpðaitë – Ne, nereikia aðarø (Auksinës dainos, 2003) [andmetes on märgistikuprobleem]
12. s.n. – Smiegavirs (Taureniem, kaijam un sparem, 2004)
13. Chalice – Generatsioon XXXL (Ühendatud inimesed, 2003)
14. Vytautas Kernagis – Linskminkimos (Teisingos Dainos, s.a.)
15. Labveligais Tips – Jānītis (Aluminija Cuka, s.a.)
16. Lauri Saatpalu – Kaevu juures (Sa oled hea, 2005)
17. Labveligais Tips – Koki (Aluminija Cuka, s.a.)
18. Eesti Raadio Bigband – Kevad käes (Raimond Valgre 47 parimat laulu, 2003)
19. RAM – Sõmeralt Sõrmikule (Eduard Tubin: Meeskoorilaulud, 1999)
20. Sven Grünberg – Mets meie südames (2001): Vaade (Hukkunud Alpinisti hotell, 2001)
21. Keistuolių teatras – Šalia kelio (Vogtos dainos, s.a.) [viisil I Am Sailing, mida kuuldes tuli mulle muidugi see, kuidas „Halvasti käituvates meestes” istuvad tegelased üksteise taga pubipõrandal ja „aerutades” seda laulu laulavad]

T, 670. päev: kohusetunne on tore asi, aga mõnikord annab targem järele

Kilude ja kiluvedeliku transportimine tööle õnnestub. Ettenägelikult on hermeetilised karbid kolmekordses kilekotis ja see näpus. (Samas avamata konservikarbid siiski lehkasid – kuidas on see võimalik?)

Prantsuse keeles veeretan muremõtteid: kas ma ikka pean sellel kursusel käima? Kas ma ikka pean viibima prantsuskeelses keskkonnas? Pärast bussis oleme kõik kolm, kes me Kirikmäe poole tagasi sõidame, ühel meelel, et küll näiteks saksa keel on ilus ja ainult väheste eranditega keel, ning selgub, et mina ei ole mitte ainus, kellele saksa kultuur istub paremini kui prantsuse oma ehk kes siis aeg-ajalt Saksamaad nautimas käib. Ühes kohas, kus tuleb meenutada mingit tegusõna vigurvormi, millest ma mäletan ainult seda, et see, jah, on prantsuse keeles olemas, aga kuidas see moodustatakse (st mis kavala skeemi järgi), seda ma ei mäleta, ja ütlen täitsa ausalt, et ma ei tea. Ja see jubedus muudkui süveneb, sest õpetaja räägib õhinal umbes pool tundi tingimuslausetest, mis raamatus täidavad ainult kaks lehekülge, aga mis sisaldavad peaaegu kõiki neid veidraid tegusõnuaegu, millest prantsuse keel kubiseb. Kadestan südamest inimesi, kes saavad keelt õppida inimese käe all, kes ka ise on omandanud selle võõrkeelena ehk siis teab, mis vaev on võõramaalasel õppida neid veidrusi, mida emakeelne kõneleja on emapiimaga sisse imenud ja sestap kui loomulikest asjadest kiiresti üle libiseb. Teie saate nimelt õpetajalt üle küsida ja arutada. Veab.

Saabunud on välklamp (Sigma EM-140).

Ka täna öösel jätkub magistritöö viimaste paranduste kiirkommenteerimine, pärast seda Balti peo viktoriini silumine ja muusikavaliku koostamine. Eesti kaheksa muusikapala hõlmavad Eesti konservmuusika kogu spektri, Mihhail Goltissonist „Iivakivini”, isegi räpp ja RAM on. „Õnn tuli meie õuele” jääb napilt välja, sest seal pannakse kolmandas salmis purskama sahisev purskkaev ja see rikub heli ära. Sellel on ka tore video, nagu teada, äärmiselt „loomutruu” kolhoosipidu, mis olevat filmitud Schnelli tiigi ääres (vt filmiarhiivi link). 1951. aasta Eesti teine filmisaavutus on veel vaatefilm „Kolhoosis „Uus Elu””, mis mingil veidral, aga paljuütleval viisil meenutab pildi- ja helikeele poolest Saksa 1944. a propagandafilmi Theresienstadt (ehk Der Führer Schenkt den Juden eine Stadt).

E, 669. päev: tii-tii-tihane

Hommikul akna taga lehise otsas sabatihaste paar. Tööl akna taga metsas laulab keski hea lauluanniga lind.

Pärastlõunal viktoriini ja nn piletite esitlemine.

Õhtul on vaja homseks puhastada kaks karpi kilusid. Mõtlen hoolikalt, mis järjekorras asju teha: vaja on kiirkorras kommenteerida juhendatava magistritöö viimaseid parandusi ja teha prantsuse keelt, aga kilud on kord juba sellise lõhnaga, et pärast nende käppimist jääb käepuudutus hulgaks ajaks lõhnama. Tore on, kui inimesed ei tea, kuidas kilusid tehakse ja kuidas saksa keeli nimetatakse kiluvedelikku. (Ma pean nimelt kiluvedeliku kokku nõrutama ja munavõi jaoks annetama.)

Kilupuhastamine toimub öösel köögis, kus olemist ma pimedal ajal üldiselt väldin, sest selle aken on käigurõdu poole ja joodiknaabril on komme tulla imelikel kellaaegadel joogipoolist otsima. Kuigi, jah, kilurapetega kaunistatud käed peletaksid vist temagi eemale. Igavuse peletamiseks kuulan juurde „Eesti loo” sarja lugusid, kus Ain Mäesalu räägib heitemasinatest (oletades, et Vesse võidi üles puua blide külge, kirjeldades, kuidas see täpselt võis käia, mis kirjeldusest ma lugejat samuti säästan) ja Fred Puss eestlaste perekonnaloost, mis pealkirjast hoolimata õnneks ei ole ülikaugelt sugulase Aadu Musta raamatu ümberjutustus. Lustikummutil on see hea asi, et lood lähevad järjest, ei määri ära.

* * *

Nagu kolleeg S oma blogis kirjutab, on siinmaa pealinnas rajatud jalgrattalaenutus, mille põhimõte sarnaneb sellele, kuidas õp Leola kirjeldas IV klassis meile tulevast kommunismi: võtad ja sõidad, kuhu vaja, siis jätad sinna, siis tuleb järgmine ja sõidab sinna, kuhu temal vaja. Kommunismist erineb vaid selle poolest, et peab ostma abonemendi ja ka siis saab ainult esimese pool tundi tasuta sõita, edasi peab maksma (nagu olen aru saanud). Kiiver ja kindlustus peab omal olema. Ning kui te tahate teada, mida mina asjast arvan, siis ausalt öeldes on mul raske suhtuda tõsiselt üritusesse, mille nimeks on pandud Vello.

P, 668. päev: she not here, that is surprise (Manuel)

Taastun eilsest kaheksatunnisest jalulolekust (ja etteruttavalt öeldagu, et kondid valutavad veel esmaspäevagi; täna annab tunda pisut ka pooleteistkilost fotokat hoidnud käsi). Tuleb kommenteerida arvamuse saamiseks saadetud magistritööd ja valmistada Balti peo viktoriinifail ning nn piletid, mida lükkan muudkui edasi ja edasi.

Kui lõpuks siis viktoriinifaili tegema hakkan – arvasin, et ma võtan lihtsalt eelmise aasta faili ning muudan seal teksti ja tausta ära – selgub, et ega mul läpakas vana faili ei olegi. Õigus, eks eelmisel aastal muutsin seda viimasel hetkel tööl edasi.

Kujunduses olen plaaninud kasutada eesti, läti ja leedu vöömustreid. Leedu mustrid sain leedu kolleegidelt, läti omi leidsin Internetist (otsisõnaga latviesu ornamenti, siiski otsustades mitte kasutada läti tuleristi, ugunskrusts). Ja arvake, mitu eesti vöömustrit eesti rikkalikest rahvakunstivaramutest ma guugeldades leian? Kaks. Selle asemel leian toredaid sõlepilte. Läti ja leedu mustritest saab kopipeistiga sobilikud vööd (ja et läti vöö pilt on tegelikult mõni piksel viltu, siis tuleb iga teist kleepimist rõhtsuunas peegeldada) ning siis nende vahele eesti sõlg. Efekt on tore. Veel saan selgeks, kuidas PowerPointis määratleda aluspõhja (nii et igal slaidivahetusel on samad animatsioonid).

L, 667. päev: Intermodellbau ehk läheme suurele peole

Käin Dortmundis mudeliehitusmessil Intermodellbau.

Eesti lugeja vahest teab, et hästivarustatud kaubamajades on mänguasjaosakonna nurgas mõnikord väike riiulikene mõne mudeliehituskomplektiga, ja arvab, et see ongi kõik. Aga siinkohal nii tema kui ka Eesti kaupmees eksivad: see on maailmas suur tööstus, kus ringlevad suured rahad. Kümmekond aastat tagasi hoidsin käepärast ühe mudelraudteepoe hinnakirja (käisin sealt poest mudeliehitusmaterjale ostmas, mis olid seal kolm-neli korda soodsamad kui plastmudelipoes), mida oli alati hea näidata, kui harrastuse hind jutuks tuli. Ehk siis mu argument oli, et võiks ju minna veel halvemini, kui ma oleksin pühendunud raudteehuviline, kellel on tingimata vaja soetada see või teine vedur, mis maksab tugevasti neljakohalise hinna. Huvi raadiojuhitavate mudelite vastu haihtus samuti hinna tõttu (üksvahe proovisin kummimootoriga mudellennukit ja hea oli, et mul oli kilekott ühes, sellega sai pärast jäänused kaasa võtta, sest maandumist pehmendama pidanud pikast rohust hoolimata sai lennuki puidust sisemus palju murde ja lennuki asemel oli imelikul kombel terveks jäänud kattepaberi sees amorfne mass puupilpaid; ja enne seda vabalt lendava purilennukimudeliga on ainus kord, kui olen mudeliehitusest reaalset majanduslikku kasu saanud, kui allatuult kandunud lennuki hävitas kohale rutanud koer ja selle perenaine [kelle tegevus meenutas eemalt vaadatuna püha Jüri võitlust lohega, sest oli talv ja ta oli suuskadel ning vehkis suusakeppidega] tahtis tungivalt kahjud hüvitada ja ma tema pakutud summaga kindlasti nõus olin, sest oli näha, et koer oli hävitanud ainult kattepaberi, sisemus oli kümne meetri raadiuses laiali puistatud ja paigutiste hambajälgedega, aga alles). Nõnda tegelesin peamiselt staatiliste plastmudelite, eelkõige töömahukate mudelite ehitamisega, näiteks mis olid otsast lõpuni enda näputöö (mudeli materjalihinnast moodustas ehituskomplekt niigi ainult umbes kümnendiku, töövahendid (sh värvid) kuni umbes veerandi ja ülejäänu kulus teabeallikatele ehk ajakirjadele-raamatutele).

Hilisem järeleuurimine näitas, et neli päeva väldanud messil käis 100 000 külastajat (enim laupäeval, 27 000), kes igaüks käis välja 272 € ning kaugeimad külalised tulid Aafrikast. Viis kuuendikku osalisi olid poed, mudeliseltse oli vähe.

Aga nüüd kõigest järgemööda.

* * *

Üles kolmveerand neli, pool viis läbi alustan matka postkontori juurde (ligi 2 km), kust buss mind kell 5.05 peab peale korjama. On pime ja külm; varuvariandina (kui ei korja) algab kella 11-st Eesti seltsi matk. Kell 5.03 aga saabubki kokkulepitud kohta 8-kohane mikrobuss, mis korjab jaamast veel inimesi peale, kellest üks juhilt otsesõnu ka küsib, et Dortmundi läheb ju ikka suurem buss, eks ole. Ja lähebki, kiirtee otsa juurest linnaservast parklast. Sisenemisel tuleb öelda nimi, juht teeb nimekirja ristikese, istmel on silt nimega. Mul on uhke number 13, vahekäigu pool. Tõstan istme teisest eemale, aga keski tahab veel läbi pääseda, tuleb tõsta tagasi, ent uuel väljatõstel kostab tooliliigutamise mehhanismist väga vali pppppingg!! ning tool ei fikseeru enam kummaski asendis: kui buss keerab vasakule, liigun koos tooliga naabrile külje alla; kui paremale, siis kandun vahekäigu poole. Bussiseltskond on enamikus vanem keskiga kuni pensionärid.

Sõidame mööda kiirteed T. linnakeseni ning siis mööda väiksemaid ja suuremaid maanteid läbi künkliku kunagise vulkaanimaastiku alla Reini orgu, läbime Kölni äärelinna ja teisel pool Reini sõidame Ruhri servas. Ruhrile nime andnud jõgi osutub olevat natuke kitsam kui Suur-Emajõgi.

Dortmundis hakkavad juba õige kaugelt messikeskuse parklad ja nendes massiliselt autosid. Bussijuht loeb sõnad peale, mis kell buss tagasi läheb, siis võtab bussitäie rahvast sappa ja käbedal kõnnil viib meid ümber kogu messikompleksi pooleteist kilomeetri kaugusele korraldajate väravasse, kust saame oma ettemakstud piletid ilma sabas seismata. Rahvast on nagu murdu, iga kassaluugi ees on sajameetrine saba.

Ja mida siis messil näha võib?

Dortmundi Westfalenhalle-nimelise messikeskuse (pikkus 600 m, laius 200 m, väljapanekute pindala 4,2 ha) kaheksast hallist kaks on elektriliste mudelraudteede päralt; üks on tanki-, politsei- ja lõbustuspargimudelite päralt (vat ma kohe ei teagi, mis valdkonda liigitub halli keskel liivaaugu kõrval (kus rallivad pärastpoole raadiojuhitavad tankid ja ekskavaatorid) Waterloo lahingu kolme otsustava hetke dioraam, kus väidetavasti 200 ruutmeetril 40 000 käsitsi maalitud 1:72 mõõtkavas sõdurit isekeskis lahingut peavad).

Siis ühes hallis on raadiojuhitavad veoautomudelid (oma liivaauguga) ja aurumootorid, nende ümber sõõris papid, silmad säramas nagu Karlssoni-raamatus väikevennal. Üks aurumasin on rikkis, mehaanik ajab selle hooratast käega ringi ja üritab säilitada väärikust.

Siis on suur saal täis raadiojuhitavaid lennukeid, helikoptereid, rakette, õhulaevu ja õhupalle ning minu silmad näevad esimest korda raadiojuhitavas mudellennukis realistlikku inimfiguuri (tavaliselt on see häda, et lennukimudelite ehitajad ei oska värvida figuure ja figuurivärvijad ei ehita kunagi lennukimudeleid).

Tänapäeval on olemas lennukimudeli reaktiivmootor (nagu on olemas ka traktorimudeli hüdraulikaseadmed), reaktiivlennukite mudelites kasutatakse ka tiivikuga tavalisi kiireid elektri- või sisepõlemismootoreid, aga üks suurmudeliehitaja on võtnud kätte ja pannud B747 mudelile reaktiivmootorite otsa propellerid.

Siis on raadiojuhitavate autode rallimise hall ning plastmudelite hall, selle kõrval lennukite lennutamise hall. Kõige taga (või linna poolt vaadatuna ees) basseiniga laevahall. Koridorides kohalike mudeliklubide loomingut (tase on väha vahelduv).



Nagu teada, on Saksamaal keelatud teatud sümbolite kujutamine mänguasjadel ning mudelid on Saksa seaduse järgi mänguasjad. Samas päris ära jätta kah ei saa, sest siis ei ole ajalooliselt õige. Kuldse kesktee otsingul on osadel lennukimudelitel kui muuseas unustatud saba peale tükk moondevõrku, osadele on pandud peale kartongist kate, osadel on kole märk poolitatud või muudetud joonte lisamisega või eemaldamisega ohutuks. Ainult ühel mudelil, mis kujutab Rommeli-meeste sõidukit, on jäänud Afrikakorpsi embleem tsenseerimata; teisalt on see väga väike ja kole osa umbes pooleteist millimeetri kõrgune. Dortmundi kohalik plastmudeliklubi peab vajalikuks rõhutada kui õiged tänapäeva sakslased, et sõjamasinate kujutamisega nad siiski ei kummarda sõda, seda suure sildiga igas vitriinis. Samas ei ole huvitaval kombel näha peaaegu üldse muude maade tanke kui Saksa omi ja igas laevakollektsioonis on vähemalt üks Scharnhorst või Tirpitz või Bismarck ning allveelaevamudelid on suurusest hoolimata peaaegu erandita Typ VII, XXI või XXIII.

Paistab, et mudelraudteetarvikute tootjad on üllitanud põlenud maja, ehitatava maja, välikemmergu, ujumisranna ja nudistiranna komplektid, sest neid näeb mitmel mudelil. Mudelraudteede ehitamine erineb muust mudeliehituset tinglikkuse poolest, ei pürita erilise reaalsuse poole, näiteks ei ole kunagi midagi määrdunud (nagu ka laevamudelid, lendavad lennukimudelid ja hoonemaketid). Aga võta näpust! Üks mudelraudteeehitaja on hakkama saanud vägiteoga, et on võtnud värvipihusti ja määrinud raudteevaguni ära!!

Määrdumisega on messil näha olevatel mudelitel üldiselt pahasti, eriti pahasti on tankimudelitega, nagu üle maailma üldse. On pähe võetud, et mudeltank peab olema porist puhas, nagu ka see, et mudelallveelaeval peavad olema tornist kõik periskoobid ja antennid korraga välja tõstetud – kuigi kumbagi olukorda reaalsuses ei esine. Kunagine inglasest klubikaaslane sai ametlikult pahaseks, et tema mudane tank sai võistlusel hinnanguks „ebarealistlik”, kuigi tal olid fotod, et tankid just nii mudaseks lähevadki, ja pühendus hoopis võidusõiduautode mudelite ehitamisele, sest need hoitakse puhtad. See oli mu klubisoleku ajal teine suurem vapustus peale selle, kuidas klubi sai esimese naisliikme.

Veel pilte:


Laevade hallis on eriti meeldejäävad 1:100 dioraam Normandia dessandile valmistumisest ühes „Inglise Riviera” (B. Fawlty) sadamas ja see, et keegi mudelite arvu poolest üleloomulikult usin pappmudeliehitaja on võtnud nõuks ehitada kogu Helgolandi saare 1:1250 maketi. [Tillukese Helgolandi peamine panus ajalukku on see, et XIX saj keskel kirjutas saare isamaaline elanik hr Fallersleben Haydni viisile sõnad, millest sai Saksa hümn.] Pappmudeleid on üldse rohkesti, mida kõike paberist teha ei saa lisaks nn täispuhutavale vanalinnale, mida mõni lugeja võib-olla mäletab lapsepõlvest. Ainus mudelikomplekt, mida messilt ostan (ja jäädes keskmisele messikülalisele palju-palju alla), on mu lemmiklaeva pappmudel. Pärast bussis seda sirvides leian, et viie veebiallika seas on mainitud ka mu veebilehte. Komplektist puudub siiski üks eriti peente osade leht, kuigi mul ei ole plaanis seda kunagi ehitadagi.

Algne kava veeta messil umbes kolm tundi ja siis minna tutvuma Dortmundiga läheb luhta, sest kolme tunniga ei ole ma veel mitte poole pealgi. Kuigi edasi läheb pisut kiiremini, sest automudelid mind suurt ei huvita, läheb messil rohkem nagu neli ja pool tundi. See teeb vabaks ajaks kolm ja pool. Aga kesklinna on Westfalenhallest otsejoones 2 km ja see tähendab, et ma ei viitsi ei jala kõmpida ega hakata tuvuma Dortmundi ühistranspordiga. Tund kulub samas olevale hobielektroonika messile Hobbytronics, ülejäänud aeg nüüd juba hõredama rahvaga mudelraudteehallides ringipildistamisele. Viimased poolteist tundi tulen päästvale mõttele panna mantel garderoobi, olemine paraneb kohe tunduvalt. Siiski, kaheksa tundi järjest jalul.

Bussiparkla on natuke kaugemal kui arvata, mis tähendab väga kiiret kõndi. Selgub, et suutsin koha paarkümmend meetrit valesti meelde jätta, nii et umbes viis sekundit arvan, et buss on läinud. Siiski ei ole. Luugid on lahti, inimestele siginenud kompsud pakitakse sisse. Viimasena siseneb, õllepudel lõbusasti käes, see onkel, kes istub minu kõrval. Tagasisõit kulgeb samuti sündmusteta peale selle, et näen, kuidas Saksamaal on tuulikul läinud laba pooleks (eks labad ju vibreeri ja vibreeriv asi murdub ükskord niikuinii, aga siis ei tahaks seal lähedal küll kuidagi olla). Kahju, et silm ei seleta maapinda tuuliku ümber – nägemata jääb, kas äkki on murdunud laba näiteks maa sees püsti.

(Hilisem Interneti-otsing näitab, et selle 113 m kõrge tuuliku 34 m pikk laba murdus juba 8.12.2006 hommikul vara tormis, mil tuulik olevat ebanormaalselt kiiresti pöörelnud ning siis läinud pealtnägija tunnistusel üks laba kildudeks, tükid lennanud metsa ja maanteele, õnneks keegi pihta ei saanud. Seda tuuleparki käitanud firma läks pisut hiljem pankrotti, nii et küllap seda kurba vaatepilti võib imetella veel pikka aega. — Saksamaal peavad tuulikud olema inimasustusest ja maanteedest kaugusel, et ei võimalik ümberkukkumine, purunemine ega labadelt õhkupaisatud jääkänkrad kedagi ei ohustaks... meenutagem seevastu, et Virtsus läheb maantee suisa tuuliku alt läbi.)

Kui olen lõpuks õiges inimesi laialivedavas pisibussis (bussijuht luges ette, kes peab minema mis pisibussi, aga no kust mina võisin teada, et see, mis minu silma jaoks oli nr 2, oli hoopis nr 1, ja hea, et pisibussi juht ikka inimestelt üle küsis, kuhu nad sõita tahavad, sest see pisibuss läks riigi põhjaossa), kougin taskust telefoni, ühendun ühistranspordi otsimootoriga ja uurin, kas ma postkontori juurest saan mingi bussi peale, et vältida kahe kilomeetri vantsimist. Saangi.

R, 666. päev: are you embarrassed easily?

Hommikul pisut varem tööle, käin enne tööd raudteejaamas ja postkontoris ning saabun ka tööle tavalisest varem (tähtaeg painab).

Reisifirmast saan teada, et mu reisiga on kõik korras ja nemad ka ei tea, miks mulle kinnituskirja ei saadetud. Saan teada, et buss läheb mu postkontori juurest kell 5.05 (ja seda kellaaega korratakse ka üle, et ikka viis minutit viis läbi hommikul).

Lõuna paiku tuleb kuskilt vikerviise: algul I'm dancing in the rain, siis see laul, millega Jeesus Kristus bussi alla jäi, laulduna justkui harrastuskoori poolt, sest see ühehäälne lauluühendus vajub nagu harrastuskoorid ikka. Ja siis see laul, mis sõnade järgi kuuldub olevat We Are the Champions.

Pisut enne seda, kui kavatsen lahkuda, ilmub uksele inglise kolleeg D ja suundub otsejoones minu juurde (olen toas üksi). Tal on käes kaks postkaarti ning räägib, et käinud Hispaanias puhkamas ja kohanud seal soome misjonäre, kes, kuulnud, et ka tema tööjuures on eestlasi, palunud anda tal edasi nende postkaarte, mille olla pildistanud suisa üks nendest endist suisa Eestis. Ühe peal on Jägala juga koos suplejatega joa juures (pilt ei ole iseenesest paha, aga trükk võiks olla parem), teine on mingi väheütlev lillepilt. Taga täidab koha, kuhu inimene võiks kirjutada saadetava tervituse, jumalasõna. Kaardi autoriks ongi märgitud soome nimi, kuigi mitte need estofiilidest soome usulevitajad, keda ma tean.

Tegevus on mu jaoks umbes sama kohatu kui see, et, ütleme, kohtas puhkusel kaugel maal tubakatööstureid, kes saadavad paki „Tallinnat”, et ta vanaisa tõmbas seda, vii mälestuseks. Aga mõtlen, et seda seletama hakates juhtuks ju inglise inimese jaoks kõige hirmsam asi, being embarrassed – There's nothing to be ashamed about being embarrassed. It's all about growing up and being British. (Monty Python) –, ja ma võtan kaardid tänades vastu ning kui D on ümber nurga keeranud, pistan nad ühe sõnaraamatu vahele, kuhu ma nad kavatsen ka jätta.

Pisut enne poolt viit ära. Olen JFK avenüül kell 16.28 ja võin täheldada huvitavat nähtust, kuidas ummik tekib mõne minutiga. Kell 16.28 on kõik rahulik, JFK avenüü on tühi. Aga kui buss tuleb ja kümnekonna minuti pärast jõuab üle silla, on silla teises otsas juba ummik. See tiheneb iga minutiga, nii et Vabaduse puiesteel kõnnin kaks peatusevahet jaamani kiiremini kui buss.

Olen 17.15 rongil (hea, et ostsin hommikul pileti ära, siis oli kassades neli kassiiri ja kaks reisijat, praegu näib olevat umbes viiskümmend reisijat). See on kohal 18.10, mil on tagasisõiduni aega 41 minutit. Jaama elektroonikakaubamajas on just see uus fotokott olemas, mida ma tahan, ning jõuan väga ilusti – aga ei jõua rong, mis jääb üle veerand tunni hiljaks. See tähendab, et ka täna jääb toidupoes käimata.

N, 665. päev: vahelduseks koolitus

Täna saabuvad balti peo jaoks ka läti mõistatused. Üks on selline: sinine järv, võikauss keskel? Jutustan lätlastele seepeale loo, mida alles eile kuulsin sarja „Eesti lugu” keskaegsete pidude saadetest. Et saatekülalised ajaloolane Anu Mänd ja arheoloog Ain Mäesalu jõuavad üheskoos järelduseni, et keskajal joodi põhiliselt puupeekritest, sest nende killud olid ohutud – jootudel läks ikka palju peekreid katki, klaasikild lõikas kätte –, aga siis nendib arheoloog, et aga puupeekrite kilde on leitud väga vähe, enamasti on leitud puukausside kilde. Väljapakutud seletus on selline, et puukaussidega osteti turult võid ja kui või oli otsas, siis visati kauss ära. Esiteks oli see võist nii läbi imbunud, et seda puhastada ei saanud; teiseks sisseimbunud või oli rääsunud ja haises; kolmandaks levis tulle visatuna see hais ka ruumi, seega visati tühi võikauss hilisemate arheoloogide rõõmuks ära. Seevastu joogipeekri killud ei levitanud haisu ning neid sai ära põletada.

* * *

Täna koosolekut ei ole, on hoopis koolitus, mis kestab ligi kolm tundi ja kus räägitakse teatud õigusakti tõlkimisest, mida meil praktiliselt ette ei tule. Aga hea teada igatahes.

Õhtul lähen reisifirmasse küsima, et kus on minu reisikinnitus, mida ma olen oodanud üle kuu aja. Et tore, et laupäeval on kavas tore bussireis mudeliehitajate laulupeole, aga ma tahaksin ka teada, kustkohast ja mis kell mind peale võetakse.

Kirikmäe prisma juures reisifirmas olen kohal veerand kaheksa. Viiest töötajast on kohal kaks, minu ees kliente samuti kaks. Seisan pool tundi sabas, vaadates seinal voogavat videot mingi lõunamaise hotelli võludest kokku seitse korda. Poodi ei jõuagi. Midagi teada kah ei saa, sest kui ükskord ometi saksa proua ja tema lapsukesed klienditeenindaja vabastavad, öeldakse mulle, et tema ei tea midagi, kesksüsteem lõpetas tegevuse kell kuus, helistage homme ise kõnekeskusesse. No jah. Seda ma just kartsingi, et pean kuhugi helistama, sest enda selgeks tegemine on siinmaal väga raske, eriti kui juhtub olema mitte-eestlase jaoks sama hääldumatu nimi kui minul.

See saksa proua, kes oli sabas minu ees, luges kõikvõimailkke reisikatalooge ja võttis neid paraja pataka kaasagi, kinnitades, et ega ta ise reisile tahagi minna, vaid tema lapsed nõuavad. Usume-usume jah. Teised kliendid olid ilmselt tooli külge sula liimiga kinni liimitud nagu Salomon Wesipruul, sest nad istusid seal enne minu tulekut ja minust nad sinna ka jäid. Võib-olla ootasid nad pimeda tulekut, et saaksid end Wesipruuli ja sabaga mehe kombel kitsikusest vabastada.

K, 664. päev: ka täna on koosolek

Tänase koosoleku eel adun, et olen kuidagi eriti põhjalikult sattunud tõlketehnika sisse, sest täna pärastlõunal, magusaimal siestaajal on tõlketehnika koordineerijate igakuine koosolek. Et üks meist valdab inglise keelt väga vaevaliselt, kandub jutt ajuti prantsuse keelele, mis vallandab minus tohutu unisuse ja mul ei ole ka kaasas pliiatsit, millega saaks end torkida. Samas enamiku ajast siiski on jutt inglise keeles ja saan jälgida paremini, kuigi jutt on huvitav kogu aeg.

Vahepeal on tunne, et täna on neljapäev ja homme on reede, aga siis meenub, et siiski alles kolmapäev ja reedeni (ja selle tähtajani) on siiski veel terve homne päev.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.

Huvitavate kokkusattumuste huvilistele veel kord: täna 180 a tagasi suri maalikunstnik Goya – ning samuti täna, aga 63 aastat tagasi lasti põhja põgenikelaev Goya. (Ja siis samuti täna, aga 61 aastat tagasi toimus Texas City ammooniumnitraadiplahvatus, mis olevat suurim tööstusõnnetus USA ajaloos.)

T, 663. päev: orav rattas

Nagu orav rattas. Ka täna on koosolek, seekord pisut teisel teemal. Homme on koletu pika töö tähtaeg, prantsuse keelde lihtsalt ei jõua – which is nice – (kuigi mul on subjunktiivi kodutöö tehtud, üritasin isegi mõningast mõtet: et mida kõike on inimesel eluks vaja ning kuidas see, mis alguses on justkui hüve, osutub mitme astme järel hoopis eelduseks).

E, 662. päev: objektiiv

Leian kalendrist märkuse, mis on sama kui ühe meie tõlkerakenduse nimetus, ja et selle tõlkeliigi tähtaeg on täna, aga ma sain enda omad valmis juba reedel, siis ei pane seda miskikski – kuni helistab sama teema katserühma juht ja teatab, et ootavad mind koosolekule, mille olin ära unustanud. Hea veel, et mitte kohe esmaspäeva hommikul vara.

Kui koosolekult naasen, on saabunud põhiobjektiiviks soovitud objektiiv. Näis-näis, kas on ka õige (samast objektiivist on kokku kümme erimit: stabilisaatoriga ja ilma ning 5 eri kaameramargi jaoks).

Hakkab umbkaudu selguma, mis fotokotti ma vajan, aga Kirikmäe prismas on valik olematu.

Korterisse jõudes harutan paki lahti ja ongi puhta õige objektiiv. Koos varjuki, kere, aku ja rihmaga kaalub kere+objektiiv 1508 g, mis muidugi tekitab väikese mure käeväsimise ja lennuki käsipagasi osas (sest läpakas, mida ju kah vaja ühes võtta, kaalub koos alaldiga umbes 4 kg), aga teisalt mida suurem mass, seda suurem inerts ja väiksem tudisemine.

P, 661. päev: rohelised mehikesed

Näen unes, et pean mingi ühingu jaoks ostma suure pappkasti täie India filmi Fiza (2000) ehk filmi, kus on see tore laul. Aga iga DVD maksab 88,26 €, mis teadagi on üle mõistuse.

Juhendatav magistritöö on kaante vahele saamas, tuleb see läbi kommenteerida.

Üle õige hulga aja skannin vanu pilte, maadlen skannimistarkvaraga ja avastan lihtsa asja: mida teha liiga roheliste piltidega. Nimelt ajal, mil ma ei olnud skannimistarkvaraga veel päris sõbraks saanud, kippusid muud kui päikesepaistega pildid olema automaatse valgetasakaalu järel väga rohelised. Hiljem taipasin, et valgetasakaalu saab paigas oleva kaadri järgi lukustada (nt kui terve film on võetud samalaadses valguses, siis ei ole rohkem timmida vaja). Et avastasin selle alles siis, kui paar tuhat pilti juba skannitud, olin kurb, et pean need kunagi uuesti skannima. Värvustasakaalu timmimine on keerukas asi. No ja täna siis proovin ülilihtsat võtet: muud ei tee, kui võtan rohelist vähemaks (tuleb fuksiinpunast juurde). Ja liiga sinistel piltidel võtan sinist vähemaks (tuleb kollast juurde). Lihtne!! Venna pulmapiltidest, kus pruudil on kohati seljas kahvaturoheline kleit ja külalistel peas asjakohatud rohelised näod, saab üpris normaalsed, samuti rohetavast Kuressaare lossist. (Värvustasakaalu säilitamise lollikindlaim meetod olevat teha proovivõte, lastes pildistataval käes hoida 18% neutraalhalli pinda – vähemasti väidab nii selle etalonpinna tootja.)

L, 660. päev: 40D, minu uus sõber

Käin Koblenzis muuseumis (WTS) ja uut fotokat ostmas.

Üles viiest, uksest välja 5.38, jaamas 6.07. Muidu läinuks 5.59 ka buss, mis olnuks jaamas 6.07, aga et rong läheb 6.20 ja bussid üldiselt hilinevad, siis riski vältimiseks lähen jala. Jaamas on sabas just nii palju inimesi ja nii vähe töötajaid, et taas on harilik põnevusemoment, kas ikka jõuan, aga õnneks saabub kolmaski kassiir ja jõuan ilusti. Rong on väga tühi, aga et väljub tavalise põhjasuuna asemel hoopis lõunasse, istuvad kõik seljaga sõidusuunas.

Uhke hommikuudu, kolmveerand üheksa paiku nagu piimasupp:



Jaamas rongist maha astudes leian, et ilm on läinud selgeks ja tõotab tulla ilus päikseline päev. Muuseumi masinahallis tulvab laest suurepärast päikesevalget valgust, nii jäädvustan mullusel käigul tegemata jäänud üldvaateid ja võtan mõningaid asju paremas valguses üle (eelmine kord oli pilvevalge valgus).

Alguses kolan põhjalikult läbi ka sissekäiguhoone ülemised korrused, mis eelmine kord lihtsalt vahele jäid, sest ma ei märganud trepikoda. Seal on rohkesti väiksemat kola, kõik piinliku täpsusega süsteemselt esitatud, näiteks püstolkuulipilduja areng, automaadi areng (ja neil tehakse vahet, kuigi tavaliselt ei tehta), kuulipilduja areng hoopis teisel korrusel. Kiivrite areng on napp, aga ülevaatlik ning nurgas sellise kurioosumiga nagu Hiina ehitusväelase kiiver, mis on punutud vitstest ja mille tugevaim koht näib olevat otsaesisel punane nõiamärk.

Masinate halli on ilmunud uus eksponaat, soomus-Touareg.

Muuseumist väljudes näen, et ilm ongi selge ja soe, ning parafraasides kunagist reklaami – kus vana indiaanlane läks mäe otsa surema, aga leinava poja taskust välja kukkunud Marsi närides tuli vanale eluisu tagasi ja itsitades käskis ta pojal end juhatada Õitsva Lillekese juurde – on täna uue fotoka ostmiseks ilus päev. Muidugi mõista meenub eelmine kord, see oli aastal 1991, mil muidu liikusin ringi jalgrattaga, aga fotopoodi kõndisin jala, sest see umbes 0,1% tõenäosus, et ma poest tulles kukun, oli liiga suur.

Poe asukoha luurasin enne muuseumisse minekut hommikul järele, käisin kaubanduskeskusest läbi ja otsisin üles, et pärast hea tulla ega pea aega viitma. Müüja nimetab karbi sisu esitledes keret der Herzstück des alles. Arvet vormistades küsib, kas ma olen Koblenzis puhkusel või mis iganes (tellimislehel oli aadress ja sellelt nähtub, et ma elan kõrvalriigis). Imelik küsimus, kui esiteks on laupäev, teiseks on kahe tegevuspaiga vahet ainult kolm tundi rongisõitu ning kolmandaks fotoka 20% hinnavahe.

Ja nõnda siis juhtubki, et ostan uue fotoka nii, et ei ole seda varem kordagi käes hoidnud. Karp on kere + objektiivi komplekti oma, aga seal on ainult kere, sest komplekti objektiivi ma ei taha (ja kõnealuses poes on see ka liiga kallis, aga kere hind oli täitsa meeldiv).

Jaamapuhvetist kotletivõileib. Müüja tajub teatud raskusi mu suulises saksa keeles ning nagu Saksamaal ja ka mujal tavaline, lülitub seepeale inglise keelele. Huvitav, et seda ei juhtu mitte kunagi prantslastega ega nende rahvastega, kes tahavad olla prantslased.

Tagasi olen nii vara, et jõuan ka täna käia Kõrgmetsa maksimarketis.

Aku laadimise ajal (umbes poolteist tundi) üritan kinnitada fotoka kahele ekraanile seal adhesiooni abil püsivat kaitsekilet. Kes arvab, et see on koduste meetoditega võimalik ilma õhumulle jätmata (kuigi saan hakkama erakordse saavutusega, et kummalegi ekraanile jääb kile alla ainult üks tilluke tolmukübe), see muidugi eksib. Kaasasolevast neljast eri keelsest kasutusjuhendist on arusaadavaim saksakeelne, aga olen suhteliselt äsja läbi lugenud ka ingliskeelse, nii et tean ilusti, mis seal on (et inglise keel on kuidagi kompaktsem kui saksa keel, ei kavatse ma fotoka keelt muuta kasutusjuhendi keeleks, sest saksa kasutusliideses on jube palju lühendeid, sest muidu ei mahu tekst ekraanile ära).

Siis saab aku laetud ja kellaaeg seadistatud ja mälukaart vormindatud ning aeg on teha ajalooline esimene pilt. Kinnitan külge uuema kahest muistsest objektiivist, mida kodust kaasa tõin, Sigma AF 24 mm f/2,8 (36 × 24 mm kaadri jaoks lainurkobjektiiv, ostetud 1993 nördimuse peale, et mul ei mahtunud suumi 35 mm asendis Kaali järv ühte kaadrisse; annab APS-C-sensoriga välja normaalobjektiivi pildinurga). Teen pildi, aga salvestamisel ilmub veateade, et kere ei suuda objektiiviga suhelda, puhastage objektiivi kontaktid ära. Puhastan ja teine katse. Sama. Seega panen külge teise, vanema kodust toodud objektiivi, vana fotoka (EOS 1000) komplektis olnud EF 35–80 mm f/4–5,6. On täitsa üllatav, et see (1989. aasta mudel!) töötab igati korralikult (vanal fotokal tekitas pärastpoole 35 mm asendis tõrkeid, st andis vale särituse), isegi suumi asendi ütleb kerele (2007. aasta mudel). Hämmastav kaugelenägelikkus aastakümnete tagustel konstruktoritel! Samuti see, et Canon pani juba 1981. aastal teravustamismootori objektiivi, mitte kere sisse ning seega võis juba 1987. aastal võtta kasutusele puhtelektroonilise side kere (EOS) ja objektiivi (EF) vahel (ainus mehaaniline side on objektiivi paigalhoidmine); samas teine hiid Nikon avastas ameerika, et teravustamismootor võiks olla objektiivis, alles palju hiljem ja nende praegu tootmises olevatel peegelkaameratel on sees teravustamismootor (ja objektiivipesas selle jõuvõtuvõll) veel kõigil peale kolme.

Kokkuvõttes kannab siis uue fotokaga tehtud esimene pilt järjenumbrit 3.

Praeguse üldise HDRI-huviga sobib hästi see, et uue fotokaga saab teha HDR-pildi jaoks vajalikud üle- ja alasäritusega lisavõtted ühe nupuvajutusega. Pärast kokkupanekut on tulemus selline:


Lugeja võib muidugi imestada, mis siin pildis siis nii tavatut on, aga here's the rub, nagu ütles Hamlet. Nii näeb pilti silm. Taevas on tegelikult palju heledam kui maastik ja fotokas näeb sama pilti nii (jälgige, mis on juhtunud taevaga):


Ja nagu habemega naljas – et homme on veel parem, homme lastakse basseini vesi ka sisse – järgmise nädala alguses tuleb nüüdisaegne objektiiv.

R, 659. päev: nüüd ma tean, kes sa oled

Sularahatagavara [sellest sõnast veel ilusam oleks nt sala­raha­taga­vara­majaka­kakand] nappuse tõttu pean enne sööklat läbi käima pangaautomaadist, mida (enda panga oma) tean Kirikmäel olevat ainult imeliku sööklaga majas. Satun sinna pisut hilja, sööklasse minejaid on vähevõitu, turvamees suhtub minusse suure umbusuga (kuigi näitan kaarti – võib-olla on ta uus ja et meie inimesed seal majas sööklas ei käi, siis ta lihtsalt ei tea) ja küsib, kuhu ma lähen. Et ma midagi ei vasta (sest ma üritan aru saada, mida ta küsis), pakub, kas panka. Vastan, et oui, oui, ja käin automaadi juures ära. Minuti pärast naastes piidleb sama turvamees mind ikka veel äärmiselt kahtlustavalt, et mine või näita, et võtsin seinast raha. Kokkuvõttes jään sedasi lõunast ilma, sest tavalisse sööklasse matkata ma enam ei jõuaks.

Õhtul kiirkäik mälukaarti ostmas. Rongide vahe on 18 minutit. Poest mälukaart ja veidi näpin mõtlikult fotokotte, aga siis leian, et mis ma ikka jokutan (niikuinii ma ei tea, kui suurt mul on vaja), võin ju osta ainult mälukaardi. Kassas on pinevaid hetki, sest aega on 6 minutit, aga ees on 4 inimest (iga inimese peale minut ja siis 2 minutit rongini, mõtlen), aga paraku on käsil järjekordne kliendiuuring ja kassiir küsib ostjatelt nende elukoha postisihtnumbrit. Minu suureks õnneks meenub eesolevale paarile, et neil on veel midagi vaja, ning lahkuvad sabast; teisalt koperdab ees vanatudi, kes on ostnud pataka DVDsid, ja aeg, mil ta värisevi käsi raha otsib, on ilmatu pikk. Kui ta lahkub, on rongini poolteist minutit. Suureks õnneks on see rong mitte siitsamast lahkuv kahevagunine susla, vaid läbisõitev Põhjamere äärest tulema hakanud kaugrong, mis liini eelviimasesse suuremasse peatusesse jääb tavaliselt pisut hiljaks. Seekord ainult kaks minutit, aga siiski, saan hinge tõmmata ja automaadist kehakinnitust osta.

Tagasi enne seitset, käin Kõrgmetsa maksimarketis.

N, 658. päev: milline suurepärane värv

Koosolek.

Töö.

Kõrgmetsa maksimarket.

Kodutööde hindamine.

„Viimne reliikvia”: näib, et algusstseen on filmitud Niguliste eeskojas. Hoolikal vaatamisel selgub, et filmis mõni näitleja näeb oma tegelaskuju esitamisel koguni vaeva ja on olemas täitsa häid kohti, näiteks ülipikk (59½ sekundit) panoraamne kaader mõisameeste laagrist, mida me kõik hästi tunneme ja mida ma muiste tehnilisil põhjusil teostamata jäänud tudengifilmi käsikirjas soovitasin varustada vahetiitriga „Esimesed Soome turistid Eestis”.

K, 657. päev: kas me oleme ikka õigel teel

Inglise fotoajakirjades on olnud ärevusttekitavalt huvitavate hindadega objektiivide reklaame, aga nende veebipoodide läbikammimisel selgub, et nad välisriikidesse ei tarni. Ühel (mille reklaam on igas ajakirjas 6 lk pikkune) selline teade puudub ja on pakutud, et kirjutage ja küsige, mis Euroopa mandrile saatmine maksab. Kirjutan ja saan vastuse, et nad siiamaale kahjuks ei saada.

Aga hinnad on langenud ka mujal, alla kriitilise piiri (milleks on fotokaraamatus trükitud umbkaudne hind).

Tulemusena kontakteerun Saksamaa veebi-fotopoega, kust ostsin möödunud suvel konverteri ja filtri. Nüüd olen targem, kirjutan aadressiks kohe selle, kust mind päevasel ajal kätte saab, et jälle ei satuks mu saadetis GLSi lattu, kust see alles umbes kuu aja pärast välja ilmub, kui asjaomane töötaja on puhkuselt tagasi.

T, 656. päev: vabad mehed ongi need kõige suuremad ketserid

Ikka veel ei ole õiget töörütmi kätte saanud.

Pärastlõunal prantsuse keel, kus illusioon, et prantsuse keelt siiski saab õppida, puruneb – nimelt tutvume rõveduse subjunktiiviga ja saame teada, et reeglipäratutes sõnades loogika puudub, õppige lehekülg subjunktiivivorme lihtsalt pähe.

Teise poole sisustab prantsuse keelt lobiseda suutva, aga oma sõnutsi kirjutada üldse mitte oskava maltalase ettekanne energeetikaprobleemidest. Vaheajal saame teada, et seda on 27 lk ja tal on sellest total headache ja et ta teeb lühida kokkuvõtte. See siiski ei takista tal seda ette lugemast tervelt 27 minutit. Arutelu kestab veel tunni. Igaüks peame midagi arvama. Mu sisimas on kaks arvamust (mida ma väljendada ei soovi): esiteks, et ma täna ei taha rääkida, ja teiseks, et ettekanne oli küll ülipõhjalik, aga ajakirjanduse teadusuudiste populistlikul viisil arutu. Ettekannet ja eriti järgnenud arutelu on insenerikõrvaga suhteliselt jälk kuulata, ent pärast aasta tagasi nurjunud katset kirjeldada pingbetooni ma pigem õpetama ei hakka. Kui aasta tagasi ei teadnud rühmakaaslased tala- ja rippsilla põhimõttelist vahet, siis tänavu ei tehta vahet tööl (MWh) ehk energiahulgal ja võimsusel (MW) ehk energiahulgal ajaühikus, samuti tehakse julgeid oletusi energiaallikate olemuse kohta, mida ma korrata ei suuda. Vee ringkäik on kah tundmatu.

Et ettekanne kestab koos aruteluga tugevasti kauem kui ettenähtud 5–10 minutit ja õpetaja kiirustab bussi peale, jääb pidamata Jüri Mõisa meenutava sloveenlase ettekanne, mida nägin teda bussis kordavat ja mille pealkiri meenutab 1938 ilmunud raamatus Inside Europe (e k „Nüüdse Euroopa juhid”, 1939) olnud nalja, mis oli umbes taoline: Inglane, prantslane, sakslane, venelane ja poolakas otsustavad kirjutada raamatu elevandist. Inglane läheb Aafrikasse safarile ja kirjutab seejärel raamatu „Kuidas ma lasksin oma esimese elevandi”. Prantslane läheb loomaaeda ja kirjutab pärast kerglase raamatukese „Elevandi armuelu”. Sakslane sulgub pooleks aastaks kabinetti ja tulemuseks on kuueköiteline oopus „Sissejuhatus monograafiale elevandi kohta”. Venelane võtab viinapudeli, ronib pööningule ja kui ta sealt kunagi kainena alla tuleb, on tal kaasas filosoofiatraktaadi „Kas elevandid on olemas?” käsikiri. – Aga poolakas kirjutab päevapoliitilise raamatu „Elevant ja Poola koridor”. No vot, sloveeni ettekande pealkiri ongi Slovénes et les sports extrêmes.

Seejärel Kirikmäe prismasse, leheputkast fotoajakiri, bussiga korterisse.

Uue fotoka otsingud hakkavad jõudma sinnamaale, et ööl vastu tänast kirjutasin ühte silmapiiril olevasse reaalsesse fotopoodi (mitte veebipoodi) ja tellisin ära. Täna saan siis rõõmustava vastuse, et fotokakere ootab.

„Viimse reliikvia” plaat nõustub seekord mängima ka lisasid. Olen ülimalt meelitatud, et nimi, mille ma panin kunagi ühes ülevaates õiget teadmata ühele kõrvaltegelasele, on tal küljes seniajani.

E, 655. päev: tegin, mis tahtsite

Hommikul valge lumi maas, olen kui uimane kärbes. Olen puhkuse ajal selga venitanud (ilmselt reedel koera tõstes), aga valu olekust on aimata, et see läheb varsti üle.

Päeva sõna: saksa Schweißbeilen on saanud gaasjootetõlvikute asemel „keevitajakirvesteks”.

Lift läheb pisut rikki (tahab ülemiselt korruselt sõita pööningule, siis jääb 10 cm lävest allapoole pidama ja teeb ukse paokile, mille peale kiiresti väljun ja teatan, kuhu vaja). Tulemusena käin kogu päeva igaks juhuks jala.

Meenutan hea sõnaga prof Siirdet ja tema logisevaid proteese („thääkige mulle athorthioonitht”), näiteks seda, kuidas meie eksamil jäi Siirde rühmaõe AO vastates äkki magama ja AO arvas, et Siirde suri ära (Siirde oli tollal 72 a vana ja pealtnäha halvemas tervislikus seisukorras kui tegelikult). Umbes paar minutit AO vaagis, kas alustada elustamist või minna abi järele, siis Siirde virgus ja küsis nõudlikult: „Mikth The vait jäite? Thääkige edathi!”

Hommikul minnes kohtasin prügivedajaid, mis tähendab, et õhtuks on kastid tühjad ja saan lõpuks ära visata prügi, mis puhkusele minekul kasti ei mahtunud.

Õhtul superstaari pühapäevane saade ja siis alustan põhjalikku tutvumist „Viimse reliikvia” DVD-ga. Ma ei ole „Viimset reliikviat” vähemalt viis aastat hoolega vaadanudki.

Taban end mõttelt: milline olnuks „Viimse reliikvia” ilma Lennart Mere toimetuseta? „Viimse reliikvia” uurimustest (aja vältel arvukad ajalehekirjutised ja TV proseminaritöö) järeldub, et Valtoni algne „Marienthali klooster” olnuks tüüpilise Tallinnfilmi tootena surmigav ja just Meri käsi suunas loo abstraktse meelelahutusliku muinasjutu poole, mida esitatakse „leebelt naeratades” ja teades, et see on muinasjutt.

Tagasisõit

Üle mudase haljasala lennujaama. Passikontrolli tõesti enam ei ole (ja ka Amsterdamis tuuakse buss inimeste poolele). Uues terminalis on meeldivalt palju pistikupesi (küllap pistikupesarohkeim lennujaam Euroopas, Wifi ulatuse poolest niigi esirinnas), aga WC-d on endiselt kuskil eest ära kohas (sest eks eesti inimene ole teistsugune kui muu maailma inimene, ta käib ära hommikul kodus kempsus – või veel parem, tare taga lepikus – ja rohkem pole vaja).


Tallinna argielu

Lennukis istub mu kohal keski eesti väliinimene (sest ega keegi muu kui eesti inimene lennukis teise inimese kohale ju ei istu), näen käeshoitavalt piletikontsult ta nime ja ümberistumise pausil põlistan käesoleva blogi kaudu Google'isse, et tulevane tööandja, kui sa kontrollid kellegi Endro Roosimäe tausta, siis tea, et teda ei saa usaldada, sest ta ei tee isegi seda natukest, et istuks lennukis omaenda kohale!

Ümberistumisel taas neli tundi kuivamist. Edasilend jääb väljumisega hiljaks. Kui olen teise lennu koha (06F) neli korda üle kontrollinud ja maha istun, lehvitab üks lõunaslaavi daam oma piletit ja arvab, et ma istun tema koha (06D) peal. Näitan, et ei ole, mu pileti peal on F (ja see on niigi teada, et D on vahekäigu ja F on akna pool, mõnes lennukis on vajalikku kohta joonistatud aknakardingi, nagu neid lennukis oleks).

Siinmaal on lumi maas. Eestis nägin puhkuse ajal igas seisukorras lund: musta maad; olukorda, kus Eesti lumerohkeimas kandis on maa paljas, mujal aga lumine; ja siis poolde säärde märtsilõpulund, mis oli nii põhjalik, et liiklus seisis.

Taksojuht räägib seekord pikad jutud maha. Ta uurib (kokku kolm korda), mis kaudu ma soovin sõita (ja ma saan aru, et ta seda küsib!). Õnneks räägib ta prantsuse keelt umbes sama halvasti kui mina, nii et arusaamine on suurepärane.