Vana kohvimasina (vt kuidas seda ostsin) elule äratamine. Oli andnud otsad siis, kui olin Eestis, ja edasi oli kasutusel väike masin, mis vanasti oli E-l töö juures. Pärast katlakivi eemaldamist hakkas uuesti tööle. (Seekord mingi saksakeelse juhenduse järgi, kus solistati katlakivieemaldi lahus läbi masina põhjalikumalt kui varem, ingliskeelse juhendi järgi.)
Metsas jalutamas, mul on kõik matkasaapad jalas ja (uuemad). Järgmise sillani ja vastaskaldal tagasi (kus ma varem käinud ei ole). Puud on raagus, maastik veidi trööstitu. Kahtlustan, et raja lõpus oleva tänava mõne maja aknasse ei paista päike kunagi ja ainus, mida nad aknast näevad, on möödujate põlved (või ka kalad, kui uputab).
Eile käidud uut restorani eile Google Mapsis veel ei olnud, täna juba on.
Septembris Eestis kopitud fotode järeltöötluse seis on selline, et valmis on midagi 582 fotot (märksõnad, perspektiiv – pildistasin läikega fotosid viltu, et ise peale ei jääks* –, heledus, kontrast), veel on teha midagi 1065, neist 775 on isa ja vanaema vanad fotod + paberid, ülejäänud on E kooliaegne album ja vanaisa õpilaste lõpupildid ning mõningad ülejäänud, onu noorena pildistatud fotod vanaisa-vanaema albumist.
* Paarisaja foto kopimisel oli mul seljas kollane pusa – läikega fotodelt läikis see vastu, aga et Lr-is saab eraldi korrigeerida 8 värvust, kollast ka, vähendasin neil kollase küllastust, nii et mustvalgel fotol paistab lihtsalt ebamäärane kahvatu laik, mitte reetlik kollane käisepeegeldus. Aga ma alles proovisin igasugu vigureid, kuni tulin viltu pildistamise nipi peale!
Küsisin isa vanadel fotodel olijaid üle väga vanalt sugupuu-uurijalt. Kui temaga tihedalt suhtlesin aastal 2000 (enamik mu sugupuu-andmebaasi sisust pärineb tema materjalist – ma olen selle ikka mõttega läbi töötanud, mitte niisama ümber tippinud), oli ta juba vana, nii et vahepeal ei olnud ma eriti kindel, kas ta on elus või enam mitte, aga siis ühines ta Geniga ja Geni hakkas kord nädalas saatma teateid, et ta on lisanud sugupuusse uusi sugulasi. Kõik laekunud raskemad sugupuu-küsimused, millele ise ei oska vastata, olen edastanud talle.
Ta ei saa algul fotosid lahti. Kogemusest oletan, et põhjus on märgistikuprobleem, mul on failinimedes erimärke – tühikuid, sulge, täpitähti –, mis võivad teises operatsioonisüsteemis (Linux, Mac vms) faili avamist takistada. Teen siis uue versiooni, kust failinimest need kõik puhastan; ta saab siis fotod lahti, aga ei tunne neilt kedagi.
Millalgi nüüd pühapäeva õhtul lendavad õhtul hilja üle maja kured, kuulen neid köögiaknast, kui nõusid pesen. Järgmine õhtu ka, kuuleb ka E, pimedas ei näe.
21.10.18
20.10.18
L, 4163. päev: uus kohalik restoran
Ere päikesepaiste, mulle suurt ei meeldi, jõuan jaamani, lähen koju tagasi. Õhtul jalutamas ehk näitamas, kustkaudu saab jala tööle. Jääme bussist napilt maha (nii 3 minutit, näeme) ja mõistan, et laupäeva õhtul ei saa sellelt Uus-Lasnamäelt ära muud moodi kui järgmist oodates, sest ükski muu buss 700 m kaugusele poeni ei sõida, vahepeal puudub maantee äärest pikalt kõnnitee, tagasi ka nagu ei taha minna ja ma ei saa naaberbussipeatust bussiliinide otsingurobotist kätte (sest ma ei tule selle peale, et neil on mõlema suuna kohta ainult üks ikoon, mitte nagu Google Mapsis, kus kummagi jaoks on oma, ja eri suundades võib peatus olla eri paigus).
Sõidame sellega pikalt postikontori juurde ja käime otsimas uut restorani, mida E olla valla teatajas näinud. Selgub, et see on uues polikliinik-kultuurimajas. Täitsa ontlik on, mul tuleb söögiisu tagasi.
Hommikul bussi peale minnes vaatasime, kui kaunis on paksult marju täis pihlakasarnane põõsas maja ees; õhtul on kogu põõsas kadunud!! Hea, et nädala sees jõudsin pildistada. (Enne oli seal kuivanud, jämeda tüvega kadakas, mis visati parkla nurka ja oli seal risu all mitu aastat, mil ma muudkui soojendasin mõtet, et ööpimeduse varjus sealt paar notti ära saagida ja hakata tegema rahvusliku mustrita puulusikaid, lõikelaudu ja kuumaaluseid, aga siis algas tee-ehitus ja see koht on olnud paksult tee-ehitajate sodi all. Ma ei usu karvavõrdki, et teetööd saaksid valmis kolme aastaga nagu lubatud, kevadeks 2019, sest esiteks on meist allpool tänav veel üles kaevatud ja tänava rekonstrueerimisega võrreldes isegi sedavõrd väikese asja nagu alla orgu sitalossi (reoveepuhasti) ehitamine kestis kahe aasta asemel viis. Eesti tänavarekonstrueerijad, kes seda siin juhtuvad lugema, ei ole avaliku sektori raha kulutamisel tulnud selle peale, et selmet kaevata üks kord ja vahetada maa sees kõik kaablid-torud korraga, nagu nad kipuvad tegema, võib need asendada ükshaaval ja kaevata mitu korda, pannes vahepeal peale ka [jämeda] asfaldi ning pidades juuli lõpust septembri alguseni kollektiivpuhkust. Teisalt hukkub siinkandis ehitustel inimesi mitu korda sagedamini kui Eestis ning sellepärast, et ehitajad saavad siin 10 a varem pensionile, ei ole kadestada mitte kriipsugi.)
Sõidame sellega pikalt postikontori juurde ja käime otsimas uut restorani, mida E olla valla teatajas näinud. Selgub, et see on uues polikliinik-kultuurimajas. Täitsa ontlik on, mul tuleb söögiisu tagasi.
Hommikul bussi peale minnes vaatasime, kui kaunis on paksult marju täis pihlakasarnane põõsas maja ees; õhtul on kogu põõsas kadunud!! Hea, et nädala sees jõudsin pildistada. (Enne oli seal kuivanud, jämeda tüvega kadakas, mis visati parkla nurka ja oli seal risu all mitu aastat, mil ma muudkui soojendasin mõtet, et ööpimeduse varjus sealt paar notti ära saagida ja hakata tegema rahvusliku mustrita puulusikaid, lõikelaudu ja kuumaaluseid, aga siis algas tee-ehitus ja see koht on olnud paksult tee-ehitajate sodi all. Ma ei usu karvavõrdki, et teetööd saaksid valmis kolme aastaga nagu lubatud, kevadeks 2019, sest esiteks on meist allpool tänav veel üles kaevatud ja tänava rekonstrueerimisega võrreldes isegi sedavõrd väikese asja nagu alla orgu sitalossi (reoveepuhasti) ehitamine kestis kahe aasta asemel viis. Eesti tänavarekonstrueerijad, kes seda siin juhtuvad lugema, ei ole avaliku sektori raha kulutamisel tulnud selle peale, et selmet kaevata üks kord ja vahetada maa sees kõik kaablid-torud korraga, nagu nad kipuvad tegema, võib need asendada ükshaaval ja kaevata mitu korda, pannes vahepeal peale ka [jämeda] asfaldi ning pidades juuli lõpust septembri alguseni kollektiivpuhkust. Teisalt hukkub siinkandis ehitustel inimesi mitu korda sagedamini kui Eestis ning sellepärast, et ehitajad saavad siin 10 a varem pensionile, ei ole kadestada mitte kriipsugi.)
19.10.18
R, 4162. päev:
Läbi saab „Tallinna raekoda” (Hugo Peets, 1935).
Sel nädalal oleme käinud lõuna ajal söömas iga päev.
Sel nädalal oleme käinud lõuna ajal söömas iga päev.
18.10.18
N, 4161. päev: kirjad
Postis viis (5) kirja maksuametilt, milles ühes standardarve, aga summaga 0.00 (seda ei saa pangast üle kanda), ja ülejäänud neljas standardteated, et 2017. (2016., 2015., 2014.) aasta kohta maksuvõlga ei ole.
17.10.18
K, 4160. päev: leiud
Tuvastan hoolika võrdlusega, et isa fotode seast kolmes eksemplaris leitud, fotograafi tehtud portreefotol ei ole mitte tema sõber RV, vaid hoopis isa ise. Vahest nii 10-aastane (sest järgmine kindlalt dateeritud portree on temast 14-aastasena ja eelmine vist 5-aastasena).
Leian Halberstadti toomkooli õppekava (1806). Nimi oli eksitav, teoloogiat ja usuõpetust oli ülemises klassis (kestis 3 a) nädalas ainult 2 tundi 39st, sama palju kui füüsikat või matemaatikat või klassikalist kirjandust või filosoofiat või teaduste entsüklopeediat või arheoloogiat. Kogu koolikursuse jooksul (nominaalõppeaeg 8 a) olid ained summaarse nädalamahu järgi sellises vähenevas järjekorras: ladina keel; prantsuse keel; kreeka keel; matemaatika; teoloogia ja usuõpetus; saksa keel; geograafia; ajalugu; heebrea keel; filosoofia; teaduste entsüklopeedia / arheoloogia / klassikaline kirjandus / vana ja uus kirjandus; Rooma ja Kreeka muistised / ilukiri; joonistamine.
Leian Halberstadti toomkooli õppekava (1806). Nimi oli eksitav, teoloogiat ja usuõpetust oli ülemises klassis (kestis 3 a) nädalas ainult 2 tundi 39st, sama palju kui füüsikat või matemaatikat või klassikalist kirjandust või filosoofiat või teaduste entsüklopeediat või arheoloogiat. Kogu koolikursuse jooksul (nominaalõppeaeg 8 a) olid ained summaarse nädalamahu järgi sellises vähenevas järjekorras: ladina keel; prantsuse keel; kreeka keel; matemaatika; teoloogia ja usuõpetus; saksa keel; geograafia; ajalugu; heebrea keel; filosoofia; teaduste entsüklopeedia / arheoloogia / klassikaline kirjandus / vana ja uus kirjandus; Rooma ja Kreeka muistised / ilukiri; joonistamine.
16.10.18
T, 4159. päev: teisipäev
Eile ja täna lõunal söömas.
15.10.18
E, 4158. päev: kirjutamata ajalugu
Vend räägib laheda loo, mis mõnevõrra selgitab müsteeriumi, kuidas juhtus nii, et vene ajal jäi maal 1938 ostetud liiga suur krunt tükeldamata ja asustamata. (Ametlikult oli vanaisa/vanaema/isa oma alates 1960. aastast ainult õueaiamaa, 0,23 ha, ülejäänud oli ametlikult riigimaa, ka õunapuuaed. Ma ei tea, kust täpselt meie ja riigimaa piir jooksis. Võimalik, et suht tihedalt koos olnud maja (õigemini ehitamata jäänud maja abihoone: tuba, köök, sahver, kuur), peenrad ja marjapõõsad olid õueaiamaal. Mõningane ime oli ka see, et riigil võttis kakskümmend aastat aega, enne kui liigne osa riigistati, mis isa pabereist leitud ametikirja järgi toimus alles 1960; sealsamas räägitakse krundi liigse osa tükeldamisest asula arendamise nimel jne. Kusjuures isa 1956. a fotodel on näha, et veel siis algas täiesti lage maa, 1930. aastatel välja ehitamata jäänud asula osa juba meie naabrite tagant; 1970. aastate keskpaigaks olid seal juba tänavad ja majad.)
No et juhtunud, et naabrid kutsunud vanaema metsa vaarikale. Vanaema saabunud tennistes, vaadanud, et naabritel on kummikud, ja läinud tagasi, et paneb endale ka kummikud. Läheb uuesti läbi õunapuuaia naabermaja poole ja näeb, et aias seisab kolm inimest, külanõukogu naine ning vene mees ja naine, vahivad ringi ja räägivad vene keeles. Vene naine küsima, miks vanaema on soojal suvepäeval kummikutes. „Usside pärast,” vastanud vanaema, mispeale küsinu jooksnud minema. Mõni päev hiljem nähtud poes külanõukogu naist, see rääkinud, et vene paar olid lendur lähedalt lennuväljalt ja tema naine, otsinud suvilakrunti. Sellest ajast peale olla külanõukogu vastanud kõigile meie platsile krundisoovijatele ausalt, et ühed juba käisid otsimas, aga loobusid usside pärast.
Kõige selle 20 seal veedetud suve jooksul kuulsin räägitavat rästikutest ümbruskonnas ainult hirmutusena, et lapsed, ärge minge kolama vanadesse kivimurdudesse, seal elavad rästikud. Keegi meist rästikut muidugi näinud ei olnud.
No et juhtunud, et naabrid kutsunud vanaema metsa vaarikale. Vanaema saabunud tennistes, vaadanud, et naabritel on kummikud, ja läinud tagasi, et paneb endale ka kummikud. Läheb uuesti läbi õunapuuaia naabermaja poole ja näeb, et aias seisab kolm inimest, külanõukogu naine ning vene mees ja naine, vahivad ringi ja räägivad vene keeles. Vene naine küsima, miks vanaema on soojal suvepäeval kummikutes. „Usside pärast,” vastanud vanaema, mispeale küsinu jooksnud minema. Mõni päev hiljem nähtud poes külanõukogu naist, see rääkinud, et vene paar olid lendur lähedalt lennuväljalt ja tema naine, otsinud suvilakrunti. Sellest ajast peale olla külanõukogu vastanud kõigile meie platsile krundisoovijatele ausalt, et ühed juba käisid otsimas, aga loobusid usside pärast.
Kõige selle 20 seal veedetud suve jooksul kuulsin räägitavat rästikutest ümbruskonnas ainult hirmutusena, et lapsed, ärge minge kolama vanadesse kivimurdudesse, seal elavad rästikud. Keegi meist rästikut muidugi näinud ei olnud.
14.10.18
13.10.18
L, 4156. päev: loen
Läbi saab Crusading and Chronicle Writing on the Mediaeval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia (2016). Esimene kolmandik on kroonika ajast, teine kroonikas kirjeldatust (sh kuidas ammumehed tegutsesid snaipritena!) ja kolmas kroonika vastuvõtust, näiteks kuidas samast materjalist kasvas ühel maal müüt Henrikust peaaegu kui Muinas-Läti laulutaadist ja teises treiti kümnete ajalooliste jutustuste najal müüti muistsest õnnepõlvest, nii et tänapäevalgi veel selgelt öeldes vihastatakse, kui tagasihoidlikult märkida, et khm, mingit püsivat ülemaalist malevat olemas ei olnud: ainus ajalooline allikas tollase ühiskonnakorralduse kohta on Henrik, kes mainib maleva ülemaalist kokku kutsumist ainult paar korda ning seegi kokkutulemine kestis (1215) kaks nädalat (mu ettekujutuses kestaks kiirmarss ühest Eesti otsast teise, isegi teedeta maastikul, tunduvalt vähem). Ning iga-aastasest üritusest Raikkülas, millest omal ajal tegi õigusteadlane Jüri Uluots peaaegu et muinaseesti parlamendi ja millest hiljem tekkis muidugi ka sekundaarpärimust, on Henrikul teatavasti ainult pool lauset ja see on ka kõik, mida on sellest üldse teada.
Lisatagu, et sarnaseid põhjalikke oopusi Henriku kroonikast on veel kaks (sama koostaja, Alan V. Murray): Crusade and Conversion on the Baltic Frontier 1150–1500 (2001) ja The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier (2009).
Lisatagu, et sarnaseid põhjalikke oopusi Henriku kroonikast on veel kaks (sama koostaja, Alan V. Murray): Crusade and Conversion on the Baltic Frontier 1150–1500 (2001) ja The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier (2009).
12.10.18
R, 4155. päev: reede
Eile õhtul selgus, et elukad parklas on mitte kärbid ega nirgid, vaid rotud, ehk nagu oli loomapood öeldnud Basil Fawlty alluvale Manuelile, Siberian pedigree hamsters. Sama liik, rändrott, pruun, that long with the tail.
Perearsti juures, saan mitu retsepti: veel 10 päeva antibiootikumi jaoks – nagu selgub, toimeaine on küll sama, aga tootja muu –, antiemeetikum, gripivaktsiin.
Perearsti juures, saan mitu retsepti: veel 10 päeva antibiootikumi jaoks – nagu selgub, toimeaine on küll sama, aga tootja muu –, antiemeetikum, gripivaktsiin.
11.10.18
N, 4154. päev: neljapäev
Päeval iiveldab, aga täna ei saa seda enam ajada automaadikoogi kaela. Äkki on antibiootikumi kõrvalnäht.
* * *
Kuidas leidsin Halberstadti toomkooli immatrikuleeritute loetelu 1756–1816, võtsin end mormoonide familyresearch.org-i kasutajaks, et seda lugeda, ja siis selgus, et 1756–1782 on ainult kirjas õpilaste arv aastati, immatrikuleerimiskanded algavad 1783. Kannetes oli sünniaeg, isa amet jne. Saaremaine rahvavalgustaja õppis seal u 1769–1772. Nagu teada, hävisid Hasselfelde temaaegsed kirikuraamatud tulekahjus 1834 ja see, kas ta sündis 1750 või 1756, on teada ainult kaudselt (eriti ilusti põhjendas, miks peab olema õige 1756, kadund arhivaar Indrek Jürjo 2011 postuumselt ilmunud pikas artiklis). Aga noh, ka seda ei ole.
8. IV 1945-eelse Halberstadti fotosid otsides jõuan ka Die Zeiti aastapäevaartiklini, mis 8. IV 1945 Halberstadtis siis toimus – sel päeval pommitasid ameeriklased Halberstadti maatasa (hävis 80% hoonetest), varusihtmärgina, teoreetilise sihtimispunktina linna lõunaserval asunud koolimaja, sest peamine sihtmärk olnud pilvede all. Pilvitus oli 8. IV 1945 siiski 30% ehk vähene. Kolm üsna madalal lennanud lennukirühma olid linnaservas kõrvuti, lennuteed lõikusid kesklinna kohal (sedasi tekib maksimaalne kahju, see oli alles uus taktika, ma sellest varem ei teadnudki, nii hiliste pommirünnakute üksikasju ma ei teadnud). Kolm (3) päeva hiljem jõudsid ameeriklased ka maad mööda kohale.
* * *
Kuidas leidsin Halberstadti toomkooli immatrikuleeritute loetelu 1756–1816, võtsin end mormoonide familyresearch.org-i kasutajaks, et seda lugeda, ja siis selgus, et 1756–1782 on ainult kirjas õpilaste arv aastati, immatrikuleerimiskanded algavad 1783. Kannetes oli sünniaeg, isa amet jne. Saaremaine rahvavalgustaja õppis seal u 1769–1772. Nagu teada, hävisid Hasselfelde temaaegsed kirikuraamatud tulekahjus 1834 ja see, kas ta sündis 1750 või 1756, on teada ainult kaudselt (eriti ilusti põhjendas, miks peab olema õige 1756, kadund arhivaar Indrek Jürjo 2011 postuumselt ilmunud pikas artiklis). Aga noh, ka seda ei ole.
8. IV 1945-eelse Halberstadti fotosid otsides jõuan ka Die Zeiti aastapäevaartiklini, mis 8. IV 1945 Halberstadtis siis toimus – sel päeval pommitasid ameeriklased Halberstadti maatasa (hävis 80% hoonetest), varusihtmärgina, teoreetilise sihtimispunktina linna lõunaserval asunud koolimaja, sest peamine sihtmärk olnud pilvede all. Pilvitus oli 8. IV 1945 siiski 30% ehk vähene. Kolm üsna madalal lennanud lennukirühma olid linnaservas kõrvuti, lennuteed lõikusid kesklinna kohal (sedasi tekib maksimaalne kahju, see oli alles uus taktika, ma sellest varem ei teadnudki, nii hiliste pommirünnakute üksikasju ma ei teadnud). Kolm (3) päeva hiljem jõudsid ameeriklased ka maad mööda kohale.
10.10.18
K, 4153. päev: kolmapäev
Eile läksin magama nii vara kui 22.10 (et siis tuleb kiiremini hommik, mil lähen maksuametisse); kui olen maganud laraka aja ja ärkan, et äkki on juba hommik, näitab kell alles 23.51. Ja järgmine kord on veidi üle 1 ja siis 3 ja siis 5 ja siis alles tuleb hommik päriselt.
Hommikul varavalges (jaama sillalt paistab, et all-linna kohal on veel udu; päike ei ole veel üle majade tõusnud; tõuseb kl 7.48) maksuametisse. Jaamas kl 7.40, maksuametis kohal nii, et välisuksest saan sisse, siseuksest veel mitte. (Välisukse peal on silt, et maksuamet avatakse kl 8.00, eile nende koduleht ütles, et 7.45. Aga ega neid ole ka Google Mapsis.) Olen kolmas inimene. Turvamees avab umbes minuti pärast ukse. Üks on oma töötaja, see läheb otse lifti, teine on üks proua, kes inglise keeli seletab vastuvõtulauas midagi, et tema mees töötab Prantsusmaal; talle antakse külastaja silt ja suunatakse ta kuhugi kabinetti. Siis tuleb minu järg; seletan, et sain voh sellise kirja, mispeale antakse ka mulle külastaja silt, kästakse minna kabinetti nr 318, võetakse allkiri ja turvamees laseb lifti, kus on 3. korruse nuppu juba vajutanud.
Kuigi kell ei ole veel kaheksagi, on kabinetis nr 318 juba inimene sees, nagu näen uksepilust (uks ei ole päris lahti, aga ka mitte päris kinni). Koputan ja kutsutakse sisse ja räägin mure ära. Isand Gil vaatab kirja pealt toimiku numbri, läheb kapi juurde ja naaseb sealt minu deklaratsiooniga! Küsib, kas on minu oma; ütlen, et on; vastab, et jätke siis kiri tähelepanuta.
Kui jaamast bussi peale lähen, hakkab päike just tõusma üle jaamahoone; päikese kohal on nõrk valgussammas, proovin seda pildistada, aga tavalisel fotol see ei paista, ja kui hakkan pildistama siinse mobiiliga, kus on HDR-foto rakendus, viskab see pildi eest, ja kui olen sama rakenduse laadinud Eesti mobiili, on päikse serv tõusnud juba üle jaamahoone ja sammast enam ei näe. Siinne mobiil on visanud pildi eest nii põhjalikult, et poole tunni pärast tööl ütleb olevat aku täiesti tühja, kuigi 1 h 20 min varem kodus oli aku veel 99% ja ma sellega muud ei teinud kui saatsin sõnumi, vaatasin kaks korda Google Mapsi ja üritasin teha ühe foto. Tuleb osta uus, käinud see juba ligi kolm aastat vist (ostetud 29.12.2015, olen ise öelnud siin). Õhtul kodus panen juhtme taha ja näitab aku languks 97%.
Pärastlõunal kõhuvalu ja iiveldus ning äratundmine: „Kuradi kook!!” – olin lõuna aegu üritanud võileivamasinast mitte võtta kooki, millest eelmisel korral sain juba kõhuvalu (võileibu seal enam ei olnud), aga nagu selgus, saab kõhuvalu ka automaadi muust koogist. (Sama masin, mille kohta küsis saksa keele õpetaja: „Ist die Maschine krank?”)
Õhtuks saan ka vastuse postist, et märtsis saadetud tähtkiri on liiga vana, nad ei oska selle kohta öelda midagi. Ei viitsi vastata, et oma silmaga nägin, et saadetis oli läinud kohale.
Aga päeva ülesleidus on hoopis aastaid mõistatuseks jäänud Loriot’ nalja lahendamine. Et saaremaine rahvavalgustaja käis keskkoolis Halberstadti toomkoolis, eks ole. Uurin, mida seal sel ajal toimus, ja saksa Wikipedia mainib sealset luuletajat, kirjandusmetseeni ja kollektsionääri Johann Wilhelm Ludwig Gleimi (1719–1803), kelle sõpradest tekkis luuletajate rühmitus Halberstädter Dichterkreis ning kes oli tihedas kontaktis mitme selleaegse tuntud Saksa luuletajaga. Ent suhe Goethe ja Schilleriga oli ambivalentne; sellest siis Loriot’ teises filmis „Pappa ante portas” (1991) mainitav kirjaniku Lothar Frohweini tragöödia „Goethe in Halberstadt. Ein Trauerspiel in drei Akten“ (Goethe elas mitmel pool – Frankfurdis, Leipzigis, Strassburgis, Wetzlaris, Weimaris –, aga mitte Halberstadtis, millest ka mõistatus). — J. W. L. Gleimi kollektsioon on suuresti alles ja muutunud kirjandusmuuseumiks Gleimhaus. Peale selle oli Gleim alates 1747 Halberstadti toomsekretär ning on üpris usutav, et temaga puutus kokku kolm aastat sealsamas toomkoolis käiv noormees, kelle tõi toomkooli piiskopkonna tähtis ametnik ja Gleimi hea sõber Ernst Ludwig Christoph von Spiegel (1711–1785) ning kellel juhtusid olema täpselt samad eesnimed ja kes hiljem väheviisi ka luuletas, aga õnneks pühendus peagi siiski muudele teemadele. (Mul hakkab vaikselt tekkima kahtlus, et just Halberstadis kogetu andis mitmeti suuna kogu rahvavalgustaja hilisemale elukäigule.)
Hommikul varavalges (jaama sillalt paistab, et all-linna kohal on veel udu; päike ei ole veel üle majade tõusnud; tõuseb kl 7.48) maksuametisse. Jaamas kl 7.40, maksuametis kohal nii, et välisuksest saan sisse, siseuksest veel mitte. (Välisukse peal on silt, et maksuamet avatakse kl 8.00, eile nende koduleht ütles, et 7.45. Aga ega neid ole ka Google Mapsis.) Olen kolmas inimene. Turvamees avab umbes minuti pärast ukse. Üks on oma töötaja, see läheb otse lifti, teine on üks proua, kes inglise keeli seletab vastuvõtulauas midagi, et tema mees töötab Prantsusmaal; talle antakse külastaja silt ja suunatakse ta kuhugi kabinetti. Siis tuleb minu järg; seletan, et sain voh sellise kirja, mispeale antakse ka mulle külastaja silt, kästakse minna kabinetti nr 318, võetakse allkiri ja turvamees laseb lifti, kus on 3. korruse nuppu juba vajutanud.
Kuigi kell ei ole veel kaheksagi, on kabinetis nr 318 juba inimene sees, nagu näen uksepilust (uks ei ole päris lahti, aga ka mitte päris kinni). Koputan ja kutsutakse sisse ja räägin mure ära. Isand Gil vaatab kirja pealt toimiku numbri, läheb kapi juurde ja naaseb sealt minu deklaratsiooniga! Küsib, kas on minu oma; ütlen, et on; vastab, et jätke siis kiri tähelepanuta.
Kui jaamast bussi peale lähen, hakkab päike just tõusma üle jaamahoone; päikese kohal on nõrk valgussammas, proovin seda pildistada, aga tavalisel fotol see ei paista, ja kui hakkan pildistama siinse mobiiliga, kus on HDR-foto rakendus, viskab see pildi eest, ja kui olen sama rakenduse laadinud Eesti mobiili, on päikse serv tõusnud juba üle jaamahoone ja sammast enam ei näe. Siinne mobiil on visanud pildi eest nii põhjalikult, et poole tunni pärast tööl ütleb olevat aku täiesti tühja, kuigi 1 h 20 min varem kodus oli aku veel 99% ja ma sellega muud ei teinud kui saatsin sõnumi, vaatasin kaks korda Google Mapsi ja üritasin teha ühe foto. Tuleb osta uus, käinud see juba ligi kolm aastat vist (ostetud 29.12.2015, olen ise öelnud siin). Õhtul kodus panen juhtme taha ja näitab aku languks 97%.
Pärastlõunal kõhuvalu ja iiveldus ning äratundmine: „Kuradi kook!!” – olin lõuna aegu üritanud võileivamasinast mitte võtta kooki, millest eelmisel korral sain juba kõhuvalu (võileibu seal enam ei olnud), aga nagu selgus, saab kõhuvalu ka automaadi muust koogist. (Sama masin, mille kohta küsis saksa keele õpetaja: „Ist die Maschine krank?”)
Õhtuks saan ka vastuse postist, et märtsis saadetud tähtkiri on liiga vana, nad ei oska selle kohta öelda midagi. Ei viitsi vastata, et oma silmaga nägin, et saadetis oli läinud kohale.
Aga päeva ülesleidus on hoopis aastaid mõistatuseks jäänud Loriot’ nalja lahendamine. Et saaremaine rahvavalgustaja käis keskkoolis Halberstadti toomkoolis, eks ole. Uurin, mida seal sel ajal toimus, ja saksa Wikipedia mainib sealset luuletajat, kirjandusmetseeni ja kollektsionääri Johann Wilhelm Ludwig Gleimi (1719–1803), kelle sõpradest tekkis luuletajate rühmitus Halberstädter Dichterkreis ning kes oli tihedas kontaktis mitme selleaegse tuntud Saksa luuletajaga. Ent suhe Goethe ja Schilleriga oli ambivalentne; sellest siis Loriot’ teises filmis „Pappa ante portas” (1991) mainitav kirjaniku Lothar Frohweini tragöödia „Goethe in Halberstadt. Ein Trauerspiel in drei Akten“ (Goethe elas mitmel pool – Frankfurdis, Leipzigis, Strassburgis, Wetzlaris, Weimaris –, aga mitte Halberstadtis, millest ka mõistatus). — J. W. L. Gleimi kollektsioon on suuresti alles ja muutunud kirjandusmuuseumiks Gleimhaus. Peale selle oli Gleim alates 1747 Halberstadti toomsekretär ning on üpris usutav, et temaga puutus kokku kolm aastat sealsamas toomkoolis käiv noormees, kelle tõi toomkooli piiskopkonna tähtis ametnik ja Gleimi hea sõber Ernst Ludwig Christoph von Spiegel (1711–1785) ning kellel juhtusid olema täpselt samad eesnimed ja kes hiljem väheviisi ka luuletas, aga õnneks pühendus peagi siiski muudele teemadele. (Mul hakkab vaikselt tekkima kahtlus, et just Halberstadis kogetu andis mitmeti suuna kogu rahvavalgustaja hilisemale elukäigule.)
9.10.18
T, 4152. päev: teisipäev
Hommikul tervis korras. Pildistan maja ees marju täis pihlakat. Päeval võileibu ostmas, otseselt sööma ei lähe (aega vähe, rahvast palju).
Õhtul aga on postkastis ümbrik maksuametilt, sees kiri, et kus on teie tuludeklaratsioon, me ei ole seda saanud. Saatke või tõendage, et olete saatnud, kuu aja jooksul kirja kuupäevast (28. IX), muidu võite saada trahvi kuni 25 000 €. — Inime võib saada sellise kirja peale kreepsu!
Aga ma saatsin deklaratsiooni 29. III ära ja mul on tähtkirja kviitung alles! Teen kirjast ja kviitungist koopiad ja prindin välja ka deklaratsiooni täidetud lehekülgede koopiad (haa, elektroonilisest dokumendiarhiivist jälle kasu!) ning uurin järele, millal maksuamet avatakse. Kl 7.45, nii et kavatsen minna kohe, kui uksed avanevad. Uurin ka posti veebilehelt, kas tähtkiri on kohale läinud, mispeale ütleb veebileht, et see number on liiga vana, küsige meiliga. Küsin, aga ega muidugi õhtul vastust saa.
Õhtul aga on postkastis ümbrik maksuametilt, sees kiri, et kus on teie tuludeklaratsioon, me ei ole seda saanud. Saatke või tõendage, et olete saatnud, kuu aja jooksul kirja kuupäevast (28. IX), muidu võite saada trahvi kuni 25 000 €. — Inime võib saada sellise kirja peale kreepsu!
Aga ma saatsin deklaratsiooni 29. III ära ja mul on tähtkirja kviitung alles! Teen kirjast ja kviitungist koopiad ja prindin välja ka deklaratsiooni täidetud lehekülgede koopiad (haa, elektroonilisest dokumendiarhiivist jälle kasu!) ning uurin järele, millal maksuamet avatakse. Kl 7.45, nii et kavatsen minna kohe, kui uksed avanevad. Uurin ka posti veebilehelt, kas tähtkiri on kohale läinud, mispeale ütleb veebileht, et see number on liiga vana, küsige meiliga. Küsin, aga ega muidugi õhtul vastust saa.
8.10.18
E, 4151. päev: esmaspäev
Ei saanud öösel magada, hommikul on isu poolik ja kergelt iiveldab. Palavikku nagu ei ole, aga külm on. Võib-olla on jälle järg väikese palaviku käes, polegi teisi – vahepeal olnud nohu arvestamata – olnud juba 3½ nädalat. Vahepeal oli jah nohu, aga see ei arenenud palavikuks, sest olin üsna püsivalt paratsetamooli peal ja seda võis märgata sellest, et peavalu struktuur muutus.
Õhtuks oletame, et põhjus on eileõhtune rasvane jäätis ja pannkoogid. Leban vaikselt, läheb paremaks, vara magama.
7.10.18
P, 4150. päev: pühapäev
Avastan, et vanema ristitütar TT on ta sõbranna SA tütar, vähemalt Perlis elasid nad 1997. a paiku samal aadressil. (Jälle teadmata, kas nimi T on neiupõlve- või abielunimi, otsisin eesnime ja sünnikuupäeva järgi, siis vaatasin, kes veel samal aadressil elab.)
Läbi saab As Time Goes By laenatud karp (1.–4. hooaeg), Hyacinth Bouquet’st on järel veel 2½ jõuluosa.
Läbi saab As Time Goes By laenatud karp (1.–4. hooaeg), Hyacinth Bouquet’st on järel veel 2½ jõuluosa.
6.10.18
L, 4149. päev: laupäev
Naaberlinnas poodides: uued särgid-püksid, ma viimasest kaasasolevast sularahast antikvariaadist Saksamaa ajaloolise naba raudtee-eelseid kaarte.
Kella kõrtsi endist lemmiksööki, Viini šnitslit vältides (see on mu jaoks nüüd liiga rasvane) üritan süüa muud, aga portsust pool tuleb järele jätta.
Tagasiteel pakun, et ärme õhtul sõnateatrisse lähe.
Kella kõrtsi endist lemmiksööki, Viini šnitslit vältides (see on mu jaoks nüüd liiga rasvane) üritan süüa muud, aga portsust pool tuleb järele jätta.
Tagasiteel pakun, et ärme õhtul sõnateatrisse lähe.
5.10.18
R, 4148. päev: ooper
Päeval söömas.
* * *
Õhtul ooper, mida eelmine kord – plaadilt või ilmsi – nägin mõni nädal rohkem kui 31 aastat tagasi ja läti keeles. Vahepeal on läinud aeg edasi ja oopereid esitatakse algkeeles, seda siis itaalia keeles, kuigi tõlge on oreli all tagaseinal ja selle vaatamiseks peab liigutama pead, sest kiri jääks just täpselt prillist välja. Õige itaalia ooperina teksti korratakse, tõlge on seinal ainult esimese korra, aga mõistatada palju ei ole vaja, sest kogu tükk keerleb termini vendetta ümber.
On kontsertettekanne, kohaliku sümfooniaorkestri, Viini filharmoonia koori ja noorte, meile tundmata solistidega, v.a maailmastaarist nimitegelane, keda 4½ aastat tagasi nägime lähedalt kammersaalis, esitamas soololaule (seesama kord, kui piletirobot andis kohtadeks rida 1, kohad 1 ja 2, mis osutusid nii heaks, et pärast ostsime sinna pileteid mitu korda). Suures ja täis saalis on kohad väga kavalad: veidi dirigendist saali pool, vasakul küljel, parteri ja rõdude vahel üksikus reas. Kontsertettekanne on lavaliikumisega ja mõningaste kostüümidega; enamik tükki toimub 1½-meetrisel ribal orkesti ja publiku vahel, kogu saali laiuses, ka külgedel ja orkestri taga, koori ees. Kui hästi mõelda, on kahest varem nähtud ooperi kontsertettekandest ainult üks olnud selline, kus solistid seisavad reas orkestri taga, koori ees; teine (õigemini esimene) oli kostüümide ja mõningase lavaliikumisega. Kui aga lavaliikumise tõttu on tegelased dirigendi poole seljaga, on tavaliselt solistidele kuskil monitorid, millest nad näevad dirigenti; siin täna ei ole, näen nimitegelast kaks korda vaatavat üle õla dirigendi poole, mis muu liikumisega hästi ei sobi.
Meie koht on tore ka ses mõttes, et esimesed kaks vaatust on nimitegelane näoga enamasti vasakule ehk meie poole. E-l õnnestub maestro pilk tabada kaks korda; mulle seda õnne ei ole, aga see-eest vaatab naispeategelane suremisstseenis algul pool minutit mulle otsa, siis minust meetri paremal taga olevasse telekaamerasse. Enne algust puhastasin prillid ja näen seega tegelaste nägusid ning kõike, mis toimub tüki ajal orkestris (üks tšellist piilub vahepeal tegelaste poole, kui tegevus on kandunud lava paremasse serva). Peatenor embab lavale tulles ja naistest lauldes esimest ettejuhtuvat naisorkestranti, kes särab pärast mõne aja. II poole alguses tuleb dirigent lavale, pea värskelt üle võitud juuksegeeliga (mina: „purgitäiega”); tüki lõpus on geeli mõju lakanud ja kaootilisi kiharaid pääsenud vangistusest.
Aga põhimulje on siiski nimitegelase hääl ja näitlemine. Ooperilauljatel on üldiselt kõva hääl, et nad suudaksid täis laulda suure saali (nt Metropolitanis 3800 kohta, Opéra bastille 2700, Müncheni ooper 2100, La Scala 2070, Bayreuth 1925, Opéra Garnier 1900; siin tagasihoidlik 1700), aga mitte kõik ei valda ka väga vaikselt laulmise kunsti. Ka kaasneb suure häälega sageli suur kere (nimitegelasel mitte) ning tingimata ei kaasne kauni häälega näitlemisoskust, mis on õigupoolest ooperilauljail kaunis haruldane. Tal on tegelase kõnnak ja palju detaile. Pärast lõppu hingeldab, etenduse ajal mitte. Kavalehel on seekord vähe uuem foto, mitte vähemalt kümme aastat vana paraadfoto.
Kuluaaridest paistab korraks kontserdisaali ihufotograafi EF 70–200 mm f/2,8 ning kui järgmiseks päevaks pildid valmis saavad, jagab mõnda ka maestro FB-leht ja üks varajane kommentaar kiidab maestro detailset näitlemist ja hetkeks on olukord, mil seda on laikinud kaks inimest: maestro ise ja mina. Olen sellest nii elevil, et unustan teha kuvahõive.
* * *
Õhtul ooper, mida eelmine kord – plaadilt või ilmsi – nägin mõni nädal rohkem kui 31 aastat tagasi ja läti keeles. Vahepeal on läinud aeg edasi ja oopereid esitatakse algkeeles, seda siis itaalia keeles, kuigi tõlge on oreli all tagaseinal ja selle vaatamiseks peab liigutama pead, sest kiri jääks just täpselt prillist välja. Õige itaalia ooperina teksti korratakse, tõlge on seinal ainult esimese korra, aga mõistatada palju ei ole vaja, sest kogu tükk keerleb termini vendetta ümber.
On kontsertettekanne, kohaliku sümfooniaorkestri, Viini filharmoonia koori ja noorte, meile tundmata solistidega, v.a maailmastaarist nimitegelane, keda 4½ aastat tagasi nägime lähedalt kammersaalis, esitamas soololaule (seesama kord, kui piletirobot andis kohtadeks rida 1, kohad 1 ja 2, mis osutusid nii heaks, et pärast ostsime sinna pileteid mitu korda). Suures ja täis saalis on kohad väga kavalad: veidi dirigendist saali pool, vasakul küljel, parteri ja rõdude vahel üksikus reas. Kontsertettekanne on lavaliikumisega ja mõningaste kostüümidega; enamik tükki toimub 1½-meetrisel ribal orkesti ja publiku vahel, kogu saali laiuses, ka külgedel ja orkestri taga, koori ees. Kui hästi mõelda, on kahest varem nähtud ooperi kontsertettekandest ainult üks olnud selline, kus solistid seisavad reas orkestri taga, koori ees; teine (õigemini esimene) oli kostüümide ja mõningase lavaliikumisega. Kui aga lavaliikumise tõttu on tegelased dirigendi poole seljaga, on tavaliselt solistidele kuskil monitorid, millest nad näevad dirigenti; siin täna ei ole, näen nimitegelast kaks korda vaatavat üle õla dirigendi poole, mis muu liikumisega hästi ei sobi.
Meie koht on tore ka ses mõttes, et esimesed kaks vaatust on nimitegelane näoga enamasti vasakule ehk meie poole. E-l õnnestub maestro pilk tabada kaks korda; mulle seda õnne ei ole, aga see-eest vaatab naispeategelane suremisstseenis algul pool minutit mulle otsa, siis minust meetri paremal taga olevasse telekaamerasse. Enne algust puhastasin prillid ja näen seega tegelaste nägusid ning kõike, mis toimub tüki ajal orkestris (üks tšellist piilub vahepeal tegelaste poole, kui tegevus on kandunud lava paremasse serva). Peatenor embab lavale tulles ja naistest lauldes esimest ettejuhtuvat naisorkestranti, kes särab pärast mõne aja. II poole alguses tuleb dirigent lavale, pea värskelt üle võitud juuksegeeliga (mina: „purgitäiega”); tüki lõpus on geeli mõju lakanud ja kaootilisi kiharaid pääsenud vangistusest.
Aga põhimulje on siiski nimitegelase hääl ja näitlemine. Ooperilauljatel on üldiselt kõva hääl, et nad suudaksid täis laulda suure saali (nt Metropolitanis 3800 kohta, Opéra bastille 2700, Müncheni ooper 2100, La Scala 2070, Bayreuth 1925, Opéra Garnier 1900; siin tagasihoidlik 1700), aga mitte kõik ei valda ka väga vaikselt laulmise kunsti. Ka kaasneb suure häälega sageli suur kere (nimitegelasel mitte) ning tingimata ei kaasne kauni häälega näitlemisoskust, mis on õigupoolest ooperilauljail kaunis haruldane. Tal on tegelase kõnnak ja palju detaile. Pärast lõppu hingeldab, etenduse ajal mitte. Kavalehel on seekord vähe uuem foto, mitte vähemalt kümme aastat vana paraadfoto.
Kuluaaridest paistab korraks kontserdisaali ihufotograafi EF 70–200 mm f/2,8 ning kui järgmiseks päevaks pildid valmis saavad, jagab mõnda ka maestro FB-leht ja üks varajane kommentaar kiidab maestro detailset näitlemist ja hetkeks on olukord, mil seda on laikinud kaks inimest: maestro ise ja mina. Olen sellest nii elevil, et unustan teha kuvahõive.
4.10.18
N, 4147. päev: koolitus
Koolitusele minek kestab arvatust tunni rohkem (arvasin 20 min, kestis 1 h 20 min; juhatatud uksest ma sisse ei pääse, tuleb minna kolmveerandtingi ümber hiigelhoone, ligi kilomeeter). See-eest olen enne II poole algust kohal ligi tunni varem, loen (The Zanerian Manual of Alphabets and Engrossing, 1924).
Esineja on üks neist, keda pean oma ametiteel tähtsaimaiks õpetajaiks, aga enamik publikumi on vanast sõnatõlkijate ja -kummardajate hõimust. Tore on kuulda mõistuse häält tavalise mis-sõna-ma-siia-pean-panema-suhtumise sekka.
* * *
Krt, ega ma aru saa, kas tänaval on ees päikse- või tavalised prillid; tervitan pärast koolitust bussipeatuses endist sõbralikku kolleegi ja mõtlen, et on aga uues töökohas ülbeks läinud.
* * *
Algab antibiootikumi võtmine. Ei saa aru, kuidas peab võtma: 200 mg/d küll, aga kas 1 × 2 tbl või 2 × 1 tbl? Võtma peab pärast sööki, mis üldiselt pärsib õhtuse tableti ajastamist (sest ega me kella järgi söö).
Esineja on üks neist, keda pean oma ametiteel tähtsaimaiks õpetajaiks, aga enamik publikumi on vanast sõnatõlkijate ja -kummardajate hõimust. Tore on kuulda mõistuse häält tavalise mis-sõna-ma-siia-pean-panema-suhtumise sekka.
* * *
Krt, ega ma aru saa, kas tänaval on ees päikse- või tavalised prillid; tervitan pärast koolitust bussipeatuses endist sõbralikku kolleegi ja mõtlen, et on aga uues töökohas ülbeks läinud.
* * *
Algab antibiootikumi võtmine. Ei saa aru, kuidas peab võtma: 200 mg/d küll, aga kas 1 × 2 tbl või 2 × 1 tbl? Võtma peab pärast sööki, mis üldiselt pärsib õhtuse tableti ajastamist (sest ega me kella järgi söö).
3.10.18
K, 4146. päev: kolmapäev
Eestis reklaamivat mingi enda sõnul imeline elektriskuuter, mis lubavat umbes angu heitmeteta liikumist. Arvutan, et elektriskuutri CO2-heide sõitja ja kilomeetri kohta on isegi Eesti väga musta elektriga (1320 g CO2/kWh) tankides 16 g. Saksamaal, kus elekter on seitse korda puhtam, oleks 2,2 g (alumiiniumraami tootmisel – Hiinas – tekkis 288 kg CO2). Võrdlus: lihasejõul liikumise ligikaudne CO2-heide: jalutamine 12 g/km ja jalgratas 5 g/km. Samas selles, kuidas inimene igal pool kaasas tassib 15 kg jurakat, kahtlen kõvasti.
* * *
Päeval söömas, õhtul poes.
* * *
Õhtul helistab infektsionist, dr Kivi-Sepp (ausõna, ma ei mõtle seda välja, ainult tõlgin; kui kaksiknimed olid moodi läinud, oli mul näiteks tudeng, kelle nimi kõlas nagu muinasjuturaamatust) ja küsib üle, kas olen analüüsitulemused saanud (jäi kokkulepe, et helistan talle, kui saan; olin vahepeal mitu nädalat ära). Ütlen, et sain, ja räägin, kuidas käisin vahepeal teiste arstide juures, kes kinnitasid sama liikvoriprooviga ja määrasid ravi. Selgub, et praegune arst soovib määrata täpselt sama ravi. Ta küsib kaks korda üle, kelle teise arsti juures, ja rahuneb alles siis, kui ütlen, et mujal riigis.
Muidu on homme esimene rohupäev – alanud on mind sel aastal vaevanud väikeste palavike ravi; rehkendan, et põhjuse otsimiseks ja diagnoosi kinnitamiseks käisin läbi 15 arsti (kellest mitu leidis muid asju (mao erosioon, sapikivid) või kinnitas muude asjade puudumist; peale selle selgus vereanalüüsidel, et mul on ka läkaköha, mononukleoosi ja toksoplasmoosi markerid, st olen need kas enda teadmata läbi põdenud või puutunud kokku haigega):
E saab läbi modernromaani; mu arvamus ei ole ilmselt päris objektiivne, sest tean autorit vanast ajast.
Õhtusele koerajalutusele minnes kuulen kohe maja taga kaht öökulli, kes huikavad vastastikku (isane kodukakk ja emane).
* * *
Päeval söömas, õhtul poes.
* * *
Õhtul helistab infektsionist, dr Kivi-Sepp (ausõna, ma ei mõtle seda välja, ainult tõlgin; kui kaksiknimed olid moodi läinud, oli mul näiteks tudeng, kelle nimi kõlas nagu muinasjuturaamatust) ja küsib üle, kas olen analüüsitulemused saanud (jäi kokkulepe, et helistan talle, kui saan; olin vahepeal mitu nädalat ära). Ütlen, et sain, ja räägin, kuidas käisin vahepeal teiste arstide juures, kes kinnitasid sama liikvoriprooviga ja määrasid ravi. Selgub, et praegune arst soovib määrata täpselt sama ravi. Ta küsib kaks korda üle, kelle teise arsti juures, ja rahuneb alles siis, kui ütlen, et mujal riigis.
Muidu on homme esimene rohupäev – alanud on mind sel aastal vaevanud väikeste palavike ravi; rehkendan, et põhjuse otsimiseks ja diagnoosi kinnitamiseks käisin läbi 15 arsti (kellest mitu leidis muid asju (mao erosioon, sapikivid) või kinnitas muude asjade puudumist; peale selle selgus vereanalüüsidel, et mul on ka läkaköha, mononukleoosi ja toksoplasmoosi markerid, st olen need kas enda teadmata läbi põdenud või puutunud kokku haigega):
- perearst nr 1, dr Väike-Viirus (teine ja viimane kord tema juures üldse)
- oma perearst (kes andis suunamisi, kui neid oli vaja, ning retsepte ja haiguslehti, aga üldiselt lõppes tema mõistus mais, kuigi moraalne toetus ja sõbralik suhtumine jätkus, ning ka huvi, kui lõpuks hakkas joonistuma selgem pilt)
- perearsti suunamisel kopsuarst nr 1 (kes ei teadnud allergiast suurt midagi ja pealegi oli selleks ajaks õietolmuallergia läbi)
- enda algatusel kopsuarst nr 2 (kes oli ühtlasi allergoloog ja kes kinnitas, et tuberkuloosi kindlasti ei ole; see käik oli nagu etendus, kestis mitte 20 minutit, vaid 4 tundi, ja arve oli kergelt 4-kohaline)
- seedevaevuse tõttu valvepolikliinikus perearst nr 3
- perearst nr 4 seepärast, et ta teeks kõhukoopa ultraheli (ja kes küsimise peale tegi patsiendiks võtmise vereanalüüside seas ka borrelioosimarkeri uuringu, mis osutus positiivseks, aga ta ei teinud selle siinkandis eksootilise haigusega rohkem midagi)
- eelmise vend, perearst nr 5 seepärast, et ultraheliuuring tehakse uuele patsiendile ainult koos üldise läbivaatusega
- perearsti soovitusel gastroenteroloog nr 1, kes tegi gastroskoopia (mis mu üllatuseks tehti üldnarkoositaolise seisundi tekitanud rahustiga)
- silmaarst (et äkki on kõik hädad hoopis seepärast, et kaugele ei näe enam hästi: saingi prillid)
- ninaarst (et äkki on kõik hädad hoopis põskkoobastest: ei ole)
- neuroloog nr 1, kes tundis juhtumi vastu suurt huvi ja suunas infektsionisti juurde
- enda algatusel ja tuttava soovitatud gastroenteroloog nr 2, kes põhjaliku anamneesi ja läbivaatuse peale arvas, et põhihäda on mingi infektsioon
- infektsionist, kes arvas läbivaatusel, et [aktiivset] borrelioosi ei ole, aga tellis vereanalüüsi, kust selgus, et on, ja pärast selle saabumist arvas, et vaja on ravi (see juhtus küll pärast 15. arsti külastamist, mil sama ravi oli juba määratud)
- kardioloog, kes tutvus kogu eelnenud materjaliga ja uuringuvastustega (v.a infektsionisti tellitutega, mis ei olnud veel valmis) ning pika anamneesi peale arvas, et on borrelioos, ning määras pärast selle kinnitamist lõpuks ravi
- neuroloog nr 2, kes tutvus materjalidega, kuulas ära ja võttis liikvoriproovi, mille tagajärjel olin viis päeva maas siruli, aga mis vähemalt kinnitas borrelioosi lõplikult.
E saab läbi modernromaani; mu arvamus ei ole ilmselt päris objektiivne, sest tean autorit vanast ajast.
Õhtusele koerajalutusele minnes kuulen kohe maja taga kaht öökulli, kes huikavad vastastikku (isane kodukakk ja emane).
2.10.18
Subscribe to:
Posts (Atom)
