T, 2325. päev: were diu werlt alle min

Orff jah, nagu te täitsa õigesti kuulete!

E, 2324. päev: loen

Pika nädalavahetusega märksõnastasin 955 CH fotot (alles on praegu 1763 ja meenutagem ka, et pärast umbes 100 pildi kuvamist Lr hangub). Peaks tegema statistika. Eri arvutusmeetodite järgi on pildid valmis 46% ja 63% (vahepealne 66% oli arvutusviga). Järgmised toimingud pärast märksõnastamist on kiiremad, sest kõiki pilte ei ole enam puutuda vaja (nt ilmutamist vajab vast veerand pilte, näitamisele läheb mitmes albumis kokku vast 200).

* * *

Õhtul saan läbi Speeri mälestused, mis lõpevad Nürnbergi kohtuotsusega (vanglapäevikud on eraldi raamat). Mitmeid asju, mida ma kas ei teadnud või mäletanud:

• Nürnbergi peamiste sõjakurjategijate protsessiga kanti süü ja vastutus kogu Saksa rahvalt üle 21 süüalusele poliitikule ja sõjaväelasele, keda süüdistati mitte just isiklikult, vaid ameti kaudu. Neist Speer oli ainus, kes võttis vastutuse endale ka isiklikult.
• Üsna protsessi algul sai kohtualustele selgeks, et nad jagavad süüd kõik ühtmoodi, mistõttu tekkis ka arvamus, et nad kõik lähevad võlla, ja Speer jättis maailmaga juba ette hüvasti (eriti kui N. Liidu prokurör oli talle nõudnud surmanuhtlust).
• Kohtualuste esimene suurem kinnipidamis- ja kogumiskoht enne Nürnbergi oli ühes väikelinnas, kust olen juhtunud läbi sõitma ning kus Göring sai sellist tõhusat võõrutusravi, et oli protsessi ajal kui uus, endisest tarmukam mees ja Speer mõtles, et mis oleks sõjaga juhtunud, kui Göring oleks kogu sõja aja olnud selline ja mitte pidevas morfiininäljas/-uimas. Mul on umbkaudu sellest ajast olemas sealkandi reisijuht, aga krt, selle üldosas selle hotelli aadressi ei ole ning reklaamide osas on 14. poognat köidetud kaks korda ja 15. poogen just selle väikelinna hotellidega puudub.
• Speer pidas enda suurimaks saavutuseks, et ta ei läinud protsessi 9 kuu jooksul hulluks. Wohlfrommi ja Wohlfrommi mainitud kohtualuste IQ-teste mainib ta ka, samuti selle tulemuste üllatavust.
• Vahetult sõja lõpu järel, mai keskel 1945 kuulas Speeri üle strateegilise pommitamise hindamiskomisjon, kus tehtud Speerile tema karjääri austusväärseim kompliment: kui ameeriklased oleksid teadnud Speeri organiseerimisvõimet, oleksid nad suunanud kogu 8. lennuväe (kaks tuhat rasket pommilennukit) ainult tema vastu.
• Kohtuotsuse ettelugemise ajal (mis kestis poolteist päeva) kohtusaalis ei filmitud ja prožektorid ei põlenud. Kui jõuti lahenduste osani (ma ei tea, mismoodi kohtuotsuse seda osa nimetatakse), läksid Speeri kõrvad kikki, kui rahandusministril Hjalmar Schachtil ei leitud olevat süüd, mis näitas, et päris kõiki ühtmoodi ei hukata, kuigi Speer ise ei saanud üle ega ümber sunnitööliste küsimusest. Karistused loeti järgmisel päeval süüdistatavatele ükshaaval ja Speer sai seal, nagu teada, 20 aastat, mille ta ka kõik Spandau erivanglas ära istus.

P, 2323. päev: toas

Vihm. Rassin fotode märksõnastamisega, sest Lr stabiilsuse huvides ei saa samal ajal avada brauserit. Te ei kujuta küllap ette, aga ühelgi käepärast kaardil (kaks reisijuhti, Google Maps, MapQuest) ei ole, kus Zürichis Münstergasse lõpeb ja Niederdorfstrasse algab (mõne järgi on nende vahel veel üks tänav); Limmati paremkalda paljude maaliliste pisikeste põiktänavate tuvastamine on takkajärele üldse ilmvõimatu.*

* Hilisem parandus: saab küll. MapQuesti kaarti tuleb suumida suuremaks.

L, 2322. päev: purskkaev tekib ja kaob

Pesumasin tuuakse hommikul, mil just olen hakanud sõitma T. suunas juuksurisse. Kohaletoomisel vägede liigutamine läks kergesti (helistasid mulle, mina olen rongis, E laseb kodus masinatoojad uksest sisse), sest toojad juhtusid olema sakslased.

Üksi T-s olles on T. palju väiksem ja kõndimisele kulub vähem aega. Nii jõuan rongist juuksurini käia aega parajaks tegemas elektroonikakaubamajas (jätmas muljet, et uurin kõrvaklappe) ja vaatamas vanalinnast väljaspool olevat keskaegset kirikut, mis tutvustab mitmesugust äärelinna laupäeva lõunal.

Pärast käin toimeka tiiru T. turuplatsil ja tagasiteel põikan Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonda, kust saan vajaliku vidina, millega ühendada pesumasin kraani külge. Pärast käin uuesti, sest kõik oli tore, aga tühjendusvoolik, saadanas, lõppes 15 cm enne vanni. No nüüd on kokku nii pikk, et pane ots või rõdule ja kasta alumise naabri kalagrilli.

Kraani otsa kinnitamise jublakat otsides selgus, et kraaniotsa 22 × 1 mm meeterkeere on hulga peenem kui voolikuotsa ½” tollkeere (½” = 12,7 mm). Uh, ma ei mäleta, miskaudu tollkeeret mõõdeti. Jublakas on müügil just sellisena, nagu see treipingist on tulnud, keermed üle lihvimata, mistõttu lõikan seda kohale keerates igatpidi kätte, paar päeva peab olema isegi peopesas plaaster.

Algul keeran niisama, ilma tihendita, mis tekitab lõbusa ligi meetri kõrguse purskkaevu. Kui, selles värskelt pestud näoga, kraani kinni ja jublaka ära keeran (nüüd juba taskurätiga), selgub ka, et ega äsja ostetud mingi peen 22 mm tihend sinna sisse mahu (no vat, 22 mm on 22 × 1 mm meeterkeerme välisläbimõõt nagu see on kraani otsas; jublaka sees on see aga sisekeere ja selle siseläbimõõt on väiksem). Algul üritan väiksemaks viilida, aga siis võtan kapist välja santsukasti ja sellest leidub mingi vana kraanisõela tihend, just täpselt 22 mm sisekeermele.

R, 2321. päev: vaba päev ehk viisk, põis ja õlekõrs

Vaba päev. Linnas elektroonikapoest pesumasin. Meil oli nimelt see probleem, et pesumasinat on vältimatult vaja, aga vannitoas on ruumi kole vähe, kevadel ehitasin koguni vannitoa osalise 1 : 10 pappmaketi, et uurida, kas pesumasina saaks paigaldada ka kuidagi mujale kui kraanikausi kõrvale nii, et uks käiks lahti, ja kui palju jääks siis liikumiseks ruumi. Vahepeal uurisin isegi võimalust paigaldada pesumasin ratastele ja veeretada igaks pesukorraks vannituppa kohale. Pesemise ajaks tulnuks masin kinnitada kummist uksekiiludega kohale, muidu isegi sobiva alusplaadi ja 2 cm kõrgused alusrullid (kandevõime à 200 kg) leidsin.

Siis ilmus elektroonikapoodi kitsas pealttäidetav pesumasin, aga kadus jälle. Nüüd siis ilmus uuesti. Mul vannitoa vaba nurga skeem igaks juhuks märkmikus kogu aeg kaasas.

Vahepeal korteris fotoka järel, siis nn Läti veinikeldri linna veinikirmaskile. Saabume maalilise bussisõidu järel piirilinna ja hakkame kirmaski poole jalutama, aga arvake, mis juhtub? — Sild, raisk, on üles katkutud ja isegi jalakäijad ei saa üle ning autodele-bussidele on silt, et sõitke 20 km ringi. Jala siinkandis muidugi keegi ei käi. Jalgratturitele silti ei ole, aga nad saavad üle 5 km allavoolu praamiga.

Seevastu istume bussi peale tagasi, sõidame E-chi ja maabume samas sakslaste restoranis, mis oli mind kulinaarselt päästnud mai algul. Pärast kondame mööda linna ja saan paraja seikluse osaliseks, sest keskväljaku servas on vetsu silt, aga puudub lähem teave, et see asub tegelikult kolm kvartalit eemal.

N, 2320. päev: elevantsid

E on juuksuris ja mina käin mänguasjamuuseumis, mis on küll ses suhtes huvitav, et millega saksa lapsed mängisid või, nagu kinnitab silt, sõja ajal „pidid mängima” (kogu silt on stiilis, et nende sõduri- ja relvakujudega ei ülista me natse ega Kolmandat riiki, vaid ainult näitame, millega sõjaaegsed saksa lapsed pidid mängima). Samas on samastumisvõimalusi vähe, sest minu lapsepõlves olid loomad peamiselt vahtkummist ja Saksa mänguasju kaubandusvõrgus ei olnud ning iidseid (ilmselt sõjaeelseid, vanaema mingi sõbranna kingitud) Saksa lauamänge, mida meil mõni oli, muuseumis üldse ei ole. Rööbastega mudelronge meil ei olnud peale ühe N. Liidu üleskeeratava, mis pidas vastu väga vähe (muuseumis on ronge kaks ja pool tuba, muidugi marki Märklin – N. Liidu kaubandusvõrgus defkana liikunud rongid olid muidugi hoopis Ida-Saksamaalt – neidki oli mu klassivendadest ainult kahel), ning üleüldse on ainus lähemalt tuttav ese kogu muuseumis kosmosetehnika mudelite kapis Airfixi Apollo Kuu-mooduli 1 : 72 mudel, mille ehitamist ma muiste alustasin ja mis ajendas avastama alma mater’i raamatukogu sissekõnnitavast keldrist NASA sariväljaannete riiuli, aga selle ehitamine sumbus kokkupanekujuhendist suurema tõepära taotlemise poole, mis enamasti tähendab, et mudel jääb pooleli. Eriti jube oli hankida õige ilme andmiseks vajalikku siledat läikega kuldfooliumi, sest seda leidus ainult mõne haruldase kuldpaberis kommi ümbert, ja see kohale kleepida nii, et jätaks ka kuldfooliumi mulje. Mudelialuse Kuu-pinna värvimiseni mu mudel vist ei jõudnudki, aga kardetavasti olnuks õige värvuse leidmine suurem jampsimine.

Seejärel käin teen kauneid kunstvõtteid jumalaema kirikus, kus ma suure fotokaga pärast ennistustööde valmimist käinud ei ole ning mille uksel on karm silt, et muude kui litsentsgiidide ja kiriku loaga giidide tegevus on keelatud. Siis pildistan veel elevantse ja saabun kokkulepitud kohtumiskellaajal raamatupoodi, mille ees on 9.99 € plaadikomplektide kast. Esimesena vaatab sealt vastu Carl Orffi kogumik. Mõtlen, et oo, Orff! ja panen hetkeks kõrvale, et äkki on kastis veel midagi (mul on parema käe küljes fotokas, muidu hoiaksin karpi käes). Sekund hiljem ilmuvad vasakult kaks vanurturisti, hüüavad samuti, et oo, Orff! ja krabavad karbi endale. Nad hoiavad seda mitu minutit käes, mil algul üritan kasti teisest servast uurida, kas teist karpi tõesti ei ole (ei ole), ja nähes, et nad on karbi matnud veel mitme muu karbi virna alla, mille kohta häälitsevad, et need me võtame, lahkun poe sisemusse, lubades mõttes, et panen nad laulu sisse. Kui aga veerand tunni pärast väljun, on nad lahkunud ilma kokkukaabitud virnata, mistõttu Orff (ehk 10 CDd XX saj keskpaiga vibratot) saab mulle. Jee.

Raamatupoest siinkandi eluslooduse välimääraja, kus on ka huvitava mustriga „põrnikas”, keda esimest korda märkasin kivil peesitamas Viini lähedase Tullni jaamahoone (Egon Schiele sünnikoht) juures kivil ja teist korda umbes sel kevadel poest tulles. Maakeelne nimetus on punalutikas. Tullni foto leian mõne sekundiga ja arvake, kui kaua läheb teise foto leidmiseks? (Märtsist maini on arhiivis kokku 2158 fotot.) – Tänu märksõnasüsteemile kümmekond sekundit („Kõrgmets, D. maantee”, kerin selle kevade piltideni). Tehke järele!

K, 2319. päev: fotode seis

Ühe rehnungi järgi (töötlemisetapid) on Šveitsi pildid 54% valmis ja teise rehnungi järgi (töödeldud pilte %, piltide arvu järgi iga töötlemisetapi kaupa) on valmis 40%. Praegu on käsil üsna lõplik valik enne ilmutamist (mis jääb, mis kaob) ja märksõnade panemine. Järg on Berni juures ehk kolmanda päeva keskhommikus. „Pilte” on praeguse seisuga alles 1947, mis arv tulevikus väheneb (sest liitsäripildi 3 võttest ja 1 valmis pildist jääb pärast kokkupakkimist alles 1 „pilt” – ülejäänud failid (kujutised + xmp-andmefailid) on näidatava pildi all ka alles, aga Lr neid ei loenda –, samuti panoraamide üksikvõtted, aga need saab kokku klappida alles siis, kui märksõnad kõik pandud ja midagi rohkem üksikvõtetega enam tegema ei pea). Järgmine etapp on ilmutamine, mida õnneks ei vaja päris kõik pildid; siis edasi saab eksportida panoraamivõtted (esimese kahe päeva kokku 11 oletatavast panoraamist ma ükspäev 7 ka eksportisin, aga selgus, et Baseli Pfalzist võetud panoraam vajab silmapiiri õgvendamist enne eksportimist, sest tulemuse kõverat silmapiiri Lr-ga parandada ei saa – Autostitch üldiselt küll keerab iga pildi sama pidi, aga silmapiir ei pruugi olla tingimata sirge). Panoraamidega on see kepp ja jokk, et nende metaandmed (märksõnad, asukoht, võtteaeg) tuleb pärast käsitsi korrigeerida (Photomatix teeb liitsäripiltidega selle kõik automaatselt, kuigi hierarhilisi märksõnu pisut sogades).

„Märksõnastiku” korrastamise nimel talitsen ka selle homonüüme. Hierarhilistes märksõnades võib sama märksõna olla mitmes kohas (kuigi tähendada eri asju), nt võite mürki võtta, et kui prantsuskeelses linnas on raudteejaam, on Jaama tänava nimi Avenue de la Gare, või kui saksakeelse protestantliku toomkiriku nimetus on Münster, siis mitme Münsteri juurde olen fotokaga juhtunud? Lr esitab homonüümid viitega selle järgmisele tasandile, mis suurlinnade puhul võib olla mitte linnanimi, vaid linnaosa nimi või üksikhoonete korral hoopis tänavanimi. Ei ole eriti ülevaatlik! Niisiis, lisan igale ettejuhtuvale homonüümile sulgudesse seletuseks asulanime, mis muudab märksõnad unikaalseks ja probleem kaob. Märksõnanduse väga suur eelis (võrreldes siltidega, mida saab panna nt failihaldurist) on, et märksõna saab parandada loetelust, st tsentraalselt ja mitte iga foto juurest (nii et kui FR hotelliakna vaadetel olin arvanud, et lumine mäetipp eemal silmapiiril on Vanil Noir, osutus see lähemalt võetud fotode ja kaardi järgi olevat hoopis Vanil Carré; ei midagi muud kui muutsin lihtsalt märksõna).

T, 2318. päev: nädal on lühem kui arvata

Äkiline äratundmine, et 15. skp on usupüha ja reede olen võtnud vabaks. Mis tähendab, et 19. skp ei ole enam üldse mägede taga ja aeg on liigutada, et saada selleks üles antud ports valmis.

E, 2317. päev: esmaspäev

Kaks tundi tänasest hommikust kirjutan, miks tuleb tõlkimisel mõelda oma peaga. Brrr... Arvaks, et pool tuhat aastat viljeldud mõte, et tõlgitakse mõtet, mitte sõnu, võiks hakata elukutselistele tõlkijatele juba pärale jõudma, aga ei, aga ei...

Panin ketsidele uued paelad. Normaalsete kingadega kadus mõlema kanna servas olnud suur vill ühe päevaga.

P, 2316. päev: Schleif und Pingu

Lõuna paiku elamusrohke laevasõit kohtades, kus kunagi käisin tegemas erakordseid udupilte ja sõitmas jalgrattaga. Praegu vajavad jalgrattad hooldust (ma ei julge enda omaga üldse sõita) ning tuleb päästev mõte: kuni enda rattad korras ei ole, saaks ju uuesti üürida!

Looduskaunites kohtades arutelu Eesti loodusturismi teemal, st miks peaks sakslane tahtma tulla metsa vaatama kuhugi kaugesse Eestisse.

Pärast restoranis ja portselanipoes, mis on seest viisteist korda suurem kui väljast. Restoranis on maapind mu poole kaldu, seega istun nagu augus. Kelner vahepeal ei tea, mida teha, ja jätab mulje, et järgmiseks pillab ta lauatäie taldrikuid lihtsalt maha.

Nagu nõiutud, on just täna, kui olen maha unustanud helisalvesti, mitmes rongis sellist tubateatrit või keeleõppenäidiseid, et hoia piip ja prillid. Kolmandal rongisõidul näiteks teeb üle vahekäigu istuja pideva reportaaži, kus on ja mida näeb (koos väga koomiliste hüüetega, kui mõnes kitsas kohas levi kaob). Jutust kuuleb, nagu ta räägiks emaga, aga pikapeale hakkan arvama, et ema on kujuteldav ja telefonikõne niisamuti, sest mis telefoniga saab rääkida üle 40 min järjest?! Esimesel rongisõidul istub üle vahekäigu keskealine ameerika noorpaar, kes jagab üksteisele õpetusi eluks, ja laevasõidul vastas üle laua saksa pere hipisugemetega sugulane (ei saa aru, kas vanaema, ema või õde) ja kaks mõneaastast kaksikut, kelle peamine saavutus on, et nad ei kuku üle parda. (Hetkil, mil nad pingi peal seisavad ja reeling on napilt üle põlve, panen silmad õudusest kinni, nagu ka siis, kui järgmise pingi algkoolitüdrukud hoiavad fotokat jõe kohal nii, et fotoka pael tilpneb vabalt ega ole ümber käe. „Vette kukkunud mutrivõti on kadunud mutrivõti,” teadsid juba kolm inimpõlve tagasi vesilennukite tehnikud ja paigaldasid hooldatava mootori alla vette ujukitele suure püüdeplatvormi.)

Uute sandaalide tõttu olen omandanud plastiliinist pingviini taolise kõnnaku ja luban, et mulle tohib kutsuda kiirabi, kui ka silmad lähevad punni, hakkan rääkima artikuleerimata kõnes, vehkima loibadega ja nokk muutub pasunataoliseks.

L, 2315. päev: laupäev

Rongiga söömas.

Saan uued, vanadest parajamad sandaalid ja muid vajalikke kaupu. Turuväljaku teepoes kaevame pikalt ja põhjalikult. Tagasisõidul harjutatakse üle vahekäigu kohta „Jõudu, külamees!”.

R, 2314. päev: loen

Bussiraamat kirjutab, et kui märtsi lõpus 1945 oli Hitler andnud käsu vaenlasele jäetav maa täielikult laastada, mida Speer igati takistada püüdis (sest tööstuse olemasolu tähendab ka inimestele elatist), leiutas Speer geniaalselt lihtsa meetodi, kuidas takistada: käsk tuleb anda kirjalikult ja saata postiga, aga panna kirjad postkasti linnas, mis kohe-kohe langeb ameeriklaste kätte.

N, 2313. päev: kuumus läbi

Rehkenduste järgi on CH piltidest valmis juba 40%. Väga palju aega nõudnud toiming, asukohtade kontrollimine, sai täna hommiku peaaegu valmis (Lr hangus, kui lõpust oli asukohata veel 13 tagasisõidu pilti, millele gpx-jälge ei ole ja mis pealegi olid võetud juba väljaspool CHi). Ühtlasi kirjutasin võttekohtade märkmiku vanade võtete pisipiltidele (jah, otse pildi heleda koha peale) sobiva uue foto numbri; neid paare on tulemas umbes 120.

Hommikul on ainult 16 kraadi; pane või kuub peale. (Eile, kui oli mõni kraad soojem, aga ähvardas sadada, oligi minu ees töömaja poole tõtanud saksa kolleegil seljas jope.)

K, 2312. päev: tõuk ja vanamuusika

 

Kes see kõnnib kõrta mööda, astub aiaäärta mööda?

* * *

Leian, et nürivõitu toimetamist on väga ilmekas helindada vanamuusikaga: Metallica, Thorn Within.

T, 2311. päev: teisipäev

Öösel äge mürts ja kõmm. Kuumus annab järele.

Hommikul pärast hommikusööki leian põlve kõrvalt puugi, kes on just „hambad” minusse vajutanud, ja tuvastamiseks, mis see kübe on, peab silma kõvasti pingutama nagu Gary Larsoni karikatuuril „Eelajaloolised mikrobioloogid”. Kuidas see minuni jõudis, ei tea – viimati metsas ja rohu sees käisid Št ja Šp pühapäeval.

Midagi täitsa muud otsides leian internetist kooli kodulehelt väga pika kirjutise kooli ajaloost umbes minu ajal. Korralikult arhiiviviidetega ja puha. Mõni klassikaaslane ja koguni kaks kooliaegset silmarõõmu on nimepidi mainitud, aga mind mitte – kuigi ma olin ju nii tubli!

Näpuka tulemusel leiutan uue sõna: puhjaka. Võib hääldada venepäraselt, „puhjaaka”. Tähendust alles otsitakse.

E, 2310. päev: uhke pilv

Õhtul kohe päikeseloojangu järel kerkib muidu selgesse taevasse pulbitsev äikesepilv, mille õlad on hämaras ja pealagi kuldses päikeses. Teisipäeval olevat pildid kohalikus leheski. Seitsme minutiga saan paarkümmend ägedat fotot. Otsin välja ka ajasti ja pisistatiivi (pilv pulbitseb nii, et silmaga näha; saaks pildisarja pärast animeerida), aga selgub, et rõdult jääks lehis ette ja elutoast läbi klaasi hästi ei paista.

P, 2309. päev: mees on rahu ja ma ei taha probleeme

Hommikul metsas. Sillal vaatame hoolikalt jõkke, sest mõni nädal tagasi nägi E sealt säga.

Kui tagasi tuleme, kaagutab Hundiveskil kana ja mul tuleb mõte, et kui kanadel oleks ajakirjandus, siis kirjutataks-kaagutataks selles põhiliselt, kuidas keegi missuguse muna munes. Pealkiri võiks ajakirjal olla muidugi Kana24.

Päeval loen („Eesti ajalugu II. Keskaeg”). Kui „rahvakirjanik” end parandanud ei ole, peaks ta seda lugema sunniviisil. Eriti räige kontrast on näiteks tagurliku poliitiku M. üllitatud Lembitu-raamatuga, mille nimetamine ajaloo-, isegi harrastusajalooraamatuks on lihtsalt piinlik. Seevastu Villem Kapi ooperi „Lembitu” (Juhan Sütiste näidendi järgi) headus ei kannata, selle kunstiline teostus on nõnda palju sõjajärgne Eesti rahvusromantika, et lõhnab nagu vanaema kapp kerge kopituse ja parknaha järele. Sellest, et keskajal voolanuks Tännassilma oja ülesmäge, nagu praegu usuvad laiad rahvahulgad (ja kes hakkab selgitama tektoonikat ja hüdrostaatikat, saab kohe sõimata), seal ka ei räägita. Erinevalt levinud arvamusest on seal Jüriöö ülestõusuks nimetatavast feodaaltülist mitte kaks rida, vaid mitu lehekülge, kuigi mitte rahvusromantilises võtmes „eestlased vs. sakslased” ega poliitilises võtmes „eesti talupoeg vs. saksa mõisnik”. Huvitav, kuidas lihtsustatakse 800 a pärast praegust ühiskonnakorraldust?

Töötlen Šveitsi pilte, õhtul püsib Lr imelikult kaua ärkvel. Valmidusprotsent on nüüd varasema 39% asemel tervelt 40% (varasem 39% oli rehkendusviga, p.o 38%). Esimese kahe päeva piltide asukohad on nüüd käsitsi üle kontrollitud. Lahe, kuidas võtteaja, sõiduplaani, raudtee kaugusteskeemi ja täpse aerofoto järgi saab võttekoha määrata mõne meetri täpsusega (kuigi ma reisi alguses sünkroonisin mõlemad fotokad ja mõlemad mobiilid isetäpsuva käekellaga, läks teiseks päevaks üks mobla sekundi ette ja teine jäi sekundi taha, mis tähendab rongiaknast võetud piltide gpx-asukoha väikest nihet).

* * *

Viimasel ajal vaatan meili nii korra nädalas ning sedasi jäi muu spämmi seas tähelepanuta taolise paljulubava algusega pärl. Minu rõhutus:

From: SAATMINE AMETLIK:
Global Trust Turvafirma.
London, Suurbritannia.
[...]

Lugupeetud / proua,
Minu nimi on John Barmani Olen LÄHETAMISE ametnik Global Trust Security Company London UK. Ma sain oma info ajal minu otsing Interneti kaudu. See võib teile huvi kuulda, et mees on rahu ja ma ei taha probleeme, kuid ma ei tea, kuidas te sellesse suhtute, sest teil võib olla topelt meelt. Aga ma ütlen teile, et see on tõeline tegeleda ja sa ei kahetse pärast seda teed tehingu minuga. Loodan vaid, et saame aidata teineteist. Aga kui sa ei taha seda äri pakutakse lahkelt unusta seda ja ma ei teiega uuesti.

L, 2308. päev: uus öökull

Rongiga üle mäe röövlinnuparki. Rong on pikamaarong (neid käib hommikul üle tunni, aga tavaliselt me selle peale ei juhtu). Aknast paistab fotograafile poseeriv noortekollektiiv; kui fotograaf paneb pilli (EOS 1) kotti, panevad hüvastijätuks vanemaid kaelustavad noored enne rongi veel kiiresti ette suitsud.

Röövlinnupargis on lennuplats kerkinud kaks korda kõrgemale mäe otsa kui vanasti (kahtlustan koguni, et see peab küll olema uus plats uues kohas), aga selgub, et ikka on vana. Inimlised ja linnulised esinejad on pooled tuttavad, pooled uued, nagu kolmekuune noor pistrik ja kalkuni või dodo näoga must lind (kelle linnujuht väidab olevat mitte röövlinnu, vaid toonekure sugulase – mispeale arutame, et Soome mingis linnuraamatus olnud liigitatud kured röövlindudeks (söövad ju loomi, järelikult on röövlinnud) ja kas saksa Greifvogel on üldnimetus või taksonoomiarühma nimetus).

Uus esineja on ka kivikakk, keda lastele antakse kinda peal hoida ja viiest lapsest teine leiab, et kui ta kätt pisut liigutab, püüab kivikakk hoida pead paigal, mis tekitab huvitava liikumise. Kivikakk on looduses täpselt sama nunnu kui pildil. Pärast fotodele märksõnu lisades leian, et ega ma kivikakku kunagi varem pildistanud ei olegi.

Lennuplatsi taga metsas kronksuvad rongad, keda algul märkab E ja siis mina ja siis linnujuht, kes märgib, kui vabalt elavad ja Saksamaal siinkandis üsna haruldased rongad eemale lendavad.

Linnuetenduse juurde hoovihm, määrin pingil püksid ära. Imelisel kombel ei saja ei linnuparki ega sealt ära jalutamise ajal. Pärast linnas on tugev hoovihm, mis lõpetab ühe tänavarestorani tegevuse; kui ümber nurga vihmavarjust restoranini jõuame, on tänav tühi ja sees istub mõni mammi, kes seletab, et restoran praegu enam ei tööta, hakkab uuesti alles kella kuuest. E arvab, et äkki on restoranis matus.

Söögikohta otsides käime kõik Väikeseks Veneetsiaks nimetatava ojakalda läbi. Eine leiame pisut sööklataolises söögikohas, kus meie laud on suisa oja kohal ja mille välisukse kõrval seespool on linnavaade, MOBA mis MOBA – mu arust alustas kunstnik lõuendi täitmist jõest (nagu kui modell hoiab käes triikrauda, alustatakse joonistamist tavaliselt ikka just triikrauast ning mõelge ise, mis edasi saab), siis napilt mahtusid ka jõeäärsed majad, aga jõeperve kirikust mahtus ainult pool, isegi kui ta oli üritanud kirikut igatpidi väänata. Kemmerguuksel kaks silti: esiteks et kui külastaja ei ole restorani klient, maksku ta 0.50 € letti, ja teiseks on linnas komme, et kus kustakse, seal ka juuakse (wo man pinkelt, da man trinkt); iseoma tarkusest oleksin arvanud, et joomise füsioloogia toimib vastupidi.

Siis minirongiga ringsõit. Saarejõel on ristluslaevatäis ameeriklasi, need väheke kurvastavad, et jutt on ainult saksa keeles (vedurijuhil on näo ees mikrofon, esitus on puhtalt elavettekandes), aga siis vaatavad asju nii, nagu ise tahavad – näiteks vedurijuht: „Paremal näete köisraudteed mäe otsa, kust on imetabane vaade!” – Ameerika vanaprouad vaatavad vasakule ja näevad Lidlit: „Näe, siin on pood!”.

Pärast pooleldi eksitava nimega „Bonsai ja Vein” vinoteek, kus eelmised kunded kergelt juba kõiguvad (soomlane ütleks, et neil on kerge kannapõletik). Aja säästmiseks lähtume ostuvalikul siltidest, maitsmata. Nagu pärast veinikirjandusest loeme, on ühel veinitootjal koguni kolm tärni kolmest.

Tagasiteel väikene ekstsess rongidega, sest teada on, et rong T-st tagasi on üle tunni selline, mis peatub pärast T-d igas peatuses, ja ülejäänud ei peatu, ning kui sõita T-sse välja, ei jõua ümber istuda, aga marsruudi poolest sobivaimas peatuses võib jääda nii kuivale, et kõnni või jala (nimim. „Kokemusta on”). No jõuame ja selgub, et järgmine rong jäetakse lihtsalt käigust ära (oletan, et see lebab kuskil kraavis). Asendusbusse ei ole. Bussiettevõtjal EW on 118. liin, mis läheb T. musta värava juurde, aga kuhu täpselt, jääb teadmata, ehkki me intensiivselt uurime ja EW beeže busse mitut silmame. Nõnda et käime linnas ringi ja ootame jaamas.

Rongis (mis on kohalik kiirrong, mis peatub alguses igas jaamas ja siis paneb pooleks maaks uksed kõvasti kinni) näeme see-eest teist ekstsessi, kuidas kolm noort lõugab ja häirib kogu vagunit ning piletit ka ei ole. Vagunisaatja pakub valida, kas anname teid sihtjaamas politseile üle või tõstame lähimas jaamas maha. Rong peatubki suht ei kuskil (kohas, kust algas see matk) ja seltskond tõstetaksegi maha. Nii et, rongis lõugajad, teadke!

R, 2307. päev: ikka kuum

Tõotab tulla väga kuum päev ja hommikul tööle saabudes näen, et toanaaber on kerinud väliskardinad asendisse, et kuum õhk tuleks tuppa. Vat nii juhtub, kui inime koolis füüsikat ei õpi. Mina enam seda selgitada ei jaksa, et teistpidi piilub päike pleki vahelt jah pisut sisse, aga samas plekk ei ole päiksega lapiti ega kuumene ega ole niipidi, et juhiks kuumenenud õhu tuppa. Pigem kannatan nagu Kilpkonna-Tädi, kelle Rebase-Onu oli kogemata heitnud koldesse.

N, 2306. päev: kuum

Omakseid vaevanud küsimusele, kas mul tööjuures toas jahutus on, vastan nüüd, et vist on, sest kuigi täna oli olnud tööl nüristavalt kuum, oli, nagu õhtul lahkudes märkasin, õues veel kuumem.